17 Mar 2017

Reede, 17. märts 2017

Ma kunagi kirjutasin päris tihti. Praegu on peaaegu aasta vahele jäänud. Mul on mõtteid olnud, olen isegi mõelnud, et "koju jõudes võtan lahti", aga mõtteks see jäänud ongi. Võib-olla sellepärast, et ma tundsin, et ükski mu mõte ei lähe päriselt selle siinse blogi nimega üldse kokku. Spordiga pole siin mingit pistmist (sellepärast ma kustutasin paar sõna sellest nimest praegu ka ära). Seda olen ma ainult aega-ajalt teinud, ühelt poolt heaolutunde saamiseks, teiselt poolt ajaviiteks. Aga siis on jälle jäänud erinevatel põhjustel paus vahele. Aga ega ma ennast enam halvasti ka tunne, kui endomondos tühjus vastu karjub. Ju siis nii peabki olema.

Vahepeal olen ma töörindele saanud. Teen seda sama erialast tööd, mille tegemises ma aasta tagasi veel sügavalt kahtlesin. Aga asjad läksid teistmoodi. Nagu ikka...nad lähevad sinna kuhu nad tahavad, mitte sinna, kuhu sa ette kujutad. Minuga vähemalt käivad asjad nii. Aga tööl ma olen ja isegi kui ma vahest upun sellesse, siis ma olen selle valikuga väga rahul. Vähemalt praegu. Mõni päev on küll parem kui teine, aga lõpp hea kõik hea. Ma julgen isegi väita, et töö on praegu ainus, mis mu mõtte sirgemana hoiab. Vähemalt siis, kui ma tööl olen...ja seal olen ma üpris tihti.

Mõni päev ei aita isegi töö ja kohustused. Mõni päev on tunne, et tahaks oma enda peast põgeneda. Jah, ärevushood on tagasi ja kurjemad kui varem. Ma saan hakkama. Olen alati saanud, saan ka edaspidi. Aga mõnikord on tunne, et tahaks abi. Ma isegi ei mõtle professionaalset abi, seda ma olen otsinud ja see on mul läbi tehtud. Vahest tahaks lihtsalt sõbra kätt või sõnu. Lihtsalt rääkida, aga enamasti on inimestel parematki teha. See on täiesti arusaadav, pole midagi ette heita. Aga tihtipeale hakkavad ka need, kes on öelnud, et nad on alati olemas, tagurpidi pika sammuga eemale astuma, kui peaks selguma, et nüüd oleks see hetk. Kusjuures, see teeb veel rohkem haiget kui lihtsalt algusest peale aus olla ja öelda, et ei oska või ei taha tegeleda.

Seda hetke ei saa valida. Ausalt ei saa. Kui saaks, siis ma valiks, et seda ei oleks. Ja ma tean ka, et ma ei ole ainuke. Ma tean, et neid inimesi on veel, kes saavad aru. Aga enamus inimesi ei julge rääkida. Mina ka ei julgenud, aga siis ma tundsin, et mul on endal lihtsam, kui ma olen kasvõi kirjutanud. Mõnikord ongi. Mõnikord on see hea viis, kuidas enda peast põgeneda või need asjad, mille eest põgeneda tahaks, peast välja lükata. Mõnikord ei aita ka see ja tuleb vaid oodata hetke, kui parem hakkab.

Muidugi võiks minna õue või vanni või trenni. Aga kui su pea kihab, hing on raske, keha ja vaim on väsinud, siis on alati õues liiga külm, vannis liiga palav ja trenn topelt kurnav ja mitte üldse meeldiv. Usu mind, ma olen need kõik läbi proovinud. Kõige hullem on siis, kui ei tule und ka. Siis aitab ainult pudel veini. Aga hirm vastiku pohmelli ees on liiga suur, et see pudel veini endale neelust alla kallata.

Mõni päev on hullem kui teine. Mõni päev, mis on alanud malbelt halvasti võib muutuda mõne inimese, teo või olukorra tõttu paremaks. Enamus päevadel suudan ma naeratuse ette manada. Mõni päev, mis on tõepoolest hästi alanud, suudan ma olla sama põrkav nagu varem. Võib- olla sellepärast, et hea on tunda end hästi ja siis ma tahan seda nautida ja sellest viimast võtta, sest praegu ei tea kunagi, millal mõõn pihta jälle hakkab.

Aga muidu on kõik hästi. Kui kõige muu peale korraks mõelda, siis oleks lausa patt kurta. Aga sellel hetkel ei suuda sa millegi muu peale mõelda, kui sa üldse suudad mõelda. Sa tead, et see läheb üle, aga see mõte ei lohuta, sest just praegu on halb olla. See halbade emotsioonide rägastik on suurem ja tugevam, kui see üksik lootus, et läheb paremaks. Aga mõelgem positiivselt, jah? Ma üritan. Ma ausalt üritan.

Allikas: Internet

13 Apr 2016

Kus ma kadunud olen?

Tuli eile juhuslikult meelde see koht siin, vaatasin ja avastasin, et viimane sissekanne oli eelmise aasta viimasel päeval. Kuidagi ammu... Ega seda ajakest on ka nappinud, aga ühtteist on ikka toimunud. Mõtlesin, et teen väikese kokkuvõtte ja ühtlasi annan teada, et ma ei ole veel alla andnud.

Aasta algus on täiskiirusel mööda vihisenud nagu seda ei oleks olnudki. Jaanuari ja veebrurari veetsin EMÜ väikeloomakliinikus praktikal ja alates veebruari lõpust kuni tänase päevani on olnud kool. Ja mõni operatsioon ka vahele, kus ma abistamas olen saanud käia. 

Seltsis ja esinduses sain ma oma otsad kokku tõmmatud ja järgmisele üle antud märtsi lõpus/aprilli alguses. Ja automaatselt tekkis harjumatult palju vaba aega juurde. Ükspäev näiteks sain päise päeva ajal muuseumis käia. Kõlab imelikult? Jah, aga ma ei ole juba aastaid kuskil muuseumis käia saanud, rääkimata siis päevasel ajal. 

Aga selle ajani, kui mul veel palju kohustusi erinevates kohtades oli, olin ma tõelise stressi alla mattunud, ärevushood andsid üpris tugevalt tunda (ja järeltõukeid on siiamaani veel tunda, vähem, aga on) ja üldse olin ma õhtuti kell pool 10 koju jõudes nii väsinud, et ma vajusin kohe voodisse ja ei tahtnud sealt enam mitte kunagi tõusta. Hommik saabus alati liiga kiirelt ja uni oli liiga pinnapealne, et ma korralikult välja oleks saanud magada. Mingi hetk hakkasin ma iga öö nägema eriti stressirohkeid unenägusid, mis lõpuks hakkasid ka mu päevast elu väga tugevalt segama, sest ma arvan, et ma ei ole väga hea seltskond, kui ma olen väsinud ja mul paha tuju on. Unenägudest käisid pidevalt läbi erinevad tülid, mida ma korduvalt ja korduvalt läbi sain ühe öö jooksul elatud, tulekahjud, uppumine, kinni jäämine, võimetus joosta ja ühel ööl isegi gaasileke. 

Praeguseks on asi maha rahunenud vähemalt nii palju, et ma saan öösiti normaalselt magada. Kellaaegade rutiin on ikka sees ja kuidagi imelikult raske oli minna bussisõitjast autoomanikuks üle. Elu käis ikka bussiaegade järgi ja ma hakkasin igale poole vähemalt pool tundi varem jõudma. Hommikul olen nagu naksti ka ilma kellata kell 7 üleval ja õhtul kell 23 ütleb sisemine kell, et ammu oleks aeg magama minna. 

Trenni suhtes nii palju, et mingit korralikku rutiini ei ole ma suutnud saavutada. Veel. Aga olen käinud nii palju, kui on aega olnud. Aega ja tahtmist. Tavaliselt on siis tahtmine kui aega ei ole ja siis aega kui tahaks midagi muud teha. Toitumise suhtes olen suutnud kahe-kolme nädalaga endale sisse harjutada hommikusöögi söömise ja koguste jälgimise. Enam ei ole tahtmist tervet maailma tühjaks süüa isegi siis, kui eelmisest toidukorrast on liiga pikk aeg möödas. Mõnikord tuleb ka magusa isu ja ma ei ole endale seda keelanud. Mõnikord võib, aga mõõdukalt. Ise arvan, et see on praegu kõige positiivsem muutus olnud. 

Ja nüüd terendab mind nurga taga juba uus vanusenumber ja väga suur osa minu praegusest vabast ajast läheb selle väikse juubeli korraldamiseks. Aga ma naudin seda täiega ja ei jõua ära oodata, millal ma jälle vanemaks saan. :)

Ja siis ma panin end kirja Tartu Jooksumaratonile. 10 km täis lõbu, sest et kõik Tartu Maratoni Kuubiku üritused on väärt osalemist juba puhtalt selle fiilingu ja seltskonna pärast. Palju parem, kui üksinda kuskil metsavahel või mööda tänavaid joosta. Soovitan soojalt! :)

Aga nüüd hakkan ma vaikselt valmistuma oma ülikooli lõpueksamiteks, mis mind mai lõpus ja juuni alguses ootavad. Saavad läbi need 6 pikka aastat ja eks paistab, mis siis saama hakkab. Saab huvitav olema.

Nautige kevadet ja näeme TJM'il!

Liisu

Erakogu

Erakogu

 Erakogu

 Erakogu

Erakogu

Erakogu