27 Dec 2012

Jälle on tükk aega möödas, kui ma siia midagi kirja panin. Pole lihtsalt mitte mingit motivatsiooni kirjutada. Õnneks uisutamiseks on motivatsioon täitsa olemas. Kui päris aus olla, siis see on ainuke asi, mida ma praegu teha tahaksin. Käisin eile, lähen homme ka.

Hea, et asi siseruumides toimub, sest ma suutsin endale pesemas käies nii õnnetult vett vasakusse kõrva ajada, et sellesse tekkis lausa põletik. Vesi läks kõrva eelmisel neljapäeval, täna öösel sõin valuvaigisteid. Kõik varud sõin ära. Õnneks toodi päeval mulle juurde ja siis pidin veel ise ka apteegis käima, et kõrvatilku osta. Praegu on annus ibukat sees nii, et valus nagu ei olegi, aga kõrv on ikka täitsa lukus. Õigemini ei ole lukus, aga lihtsalt ei kuule midagi peale pideva pinina ja oma pulsi. Pole hullu, saab terveks!

Ma vist midagi muud ei olegi vahepeal teinud, kui uisutanud ja kodus õhtuti lihasharjutusi teinud ja hantlitega, mille ma endale soetasin, möllanud. Nüüd oleks juba vaja veidike raskemaid, ma ei saa aru ainult, miks nad nii palju maksavad.

Nüüd on jõulud möödas ja nagu tavaliselt tekkisid süümekad pärast rikkalikku õhtusööki. Ja rohkem mul ei olegi midagi öelda selle koha pealt, kui nüüd uue hooga edasi, sest tahaks järgmise aasta suveks oma eesmärgi saavutada!

Olge tublid,
Liisu


6 Dec 2012

Jälle üks verstapost! woop-woop

Hei!!

Tahtsin lihtsalt öelda, et tänaseks olen jätnud selja taha 20 kilo raskusi! Wo-hoo!

Ja uisutada on ikka veel mõnus, kuigi no kohati on täiesti lootusetu tunne, sest ma tean, kuidas peaks asi käima, aga mu keha ei jõua järgi! Aga nii kaua ei tule välja, kuni ükskord tuleb välja! Ja tänud treenerile, kes ei ole veel lootust kaotanud ja uisukaaslasele, kes ei lase tujul langeda!!

Parimat,
Liisu
Erakogu

26 Nov 2012

"Kõige andekam pealkiri."

Jälle on kannete vahele jäänud pikem vahe. Pole hullu. Trenni olen ma ikka teinud- uisutanud, jooksnud, kõndinud, jõuharjutusi teinud. Tegelikult olen ma oma märkmikku üritanud nüüd võimalikult palju igasuguseid tegevusi täis toppida, et ei jääks aega niisama lebotamiseks ja pidevalt rakkes tunne oleks. Esimene asi, mis ma muidugi tegin oli see, et ma kandideerisin Eesti Loomaarsti Üliõpilaste Seltsi juhatusse ja alates 5.12.12 olen ka selle esimees. Tore. Väga tore! Saan jälle enda delegeerimisoskust rakendada ja kooliaega meelde tuletada, kus sai RaM Õpilasesinduse president kaks aastat jutti oldud. :) Teen endale pai! Aga vähemalt ma tean, et mul on midagi, mida ma oskan ja mida mulle samas meeldib ka teha, juhtida.

Aga trennist. Novembris olen endomondo andmetel kokku teinud 12h:56m:22s ja seejuures läbinud 64.23 km. Ma ei hakka neid numbreid parem suvega võrdlema, sest see langus on ikka olnud väga mannetult suur. Aga kilomeetreid on puhtalt sellepärast juba vähe, et viimased uisutrennid on olnud saalis ja enamus treeningajast on olnud erinevad harjutused. Tegelikult ma sellest saalis uisutamisest tahtsingi lähemalt rääkida. Vähemalt oma muljetest. Uisutada on ikka mega lahe! Kui välja arvata see, et no kohe üldse ei oska. Või noh, hakkab varsti vaikselt välja tulema. Jube imelik on ikkagi madalatega sõita, aga harjumise asi. Esimene kord oli mega valus, sest no ikka niimoodi hõõrus ära, et mul oli tavaliste jalanõudega ka valus käia. Teine kord andis treener Koort mulle kannasokid ja teipisin veel alt kinni ka kõik ning palju parem oli. Täna oli juba veel parem, sest haavad on enam vähem alt ära ka paranenud. Jalad surevad küll ära, aga vähemalt ei ole enam seda rõvedat valu, mis alguses "ära suremisega" kaasas käis. Probleemkohad on muidugi tasakaal, tasakaal, tasakaal ja põlvest all sõitmine. No ei saa hakkama....veel. Täna slideboardi peal tegin oma esimese kukkumise ka ära. Nüüd võib rahus edasi minna, aga see oli mul esimene kord ka selle peal olla. Tahaks minna enne järgmist esmaspäeva veel selle peale proovima.

Sai vist kõik öeldud, mis ma öelda tahtsin selle saalis sõitmise koha pealt! Aa, seda ka, et kõigil kel on huvi, siis tulge lööge kampa, esmaspäeva hommikud 8:20-10:15 ja kolmapäeviti 9:00 (8:30) -10:15. Vaja on ainult uiske, kiivrit ja natuke tahtmist, a ja raha ka, EMÜ üliõpilastele 2.50€ ja teistele oli vist 4/5€. Ja seda peaks ka mainima, et sõitmine toimub EMÜ spordihoone saalis. :)

Eelmine reede käisime tüdrukutega batuudikeskuses. Väga väga fun oli! Pole ammu niimoodi naernud ja maadelnud nagu seal tehtud sai. Saime filmile ka natukene. Tahaksin filmile juurde mainida, et esimene tagurpidi salto, mis kahjuks lindile ei jäänud, tuli mul välja! Ausalt tuli!! Ma ei oleks edasi üritanud, kui see mul välja ei oleks tulnud! Ja me oleme ikka tüüpilised naised "Oleme kõik ühes tiimis!" "JAAAA!" ja siis on äkitselt kõik üksteise vastu. Vaata videot siit: Naised batuutidel.

Aga okei. Esmaspäeva hommik on ilusti alustatud, nüüd saab hakata õppima ja Seltsinduse bürokraatiaga tegelema. Bring it on! :)

Olge mõnusad!
Minu beebi! Pilt Erakogu

28 Oct 2012

Jooks...põhiliselt

Tere!

Pole juba päris pikka aega midagi siia kirjutanud. See on tulenenud sellest, et trenni tegemise ees ja taga seisab kool ja lihtsalt ei ole aega olnud. Kuigi kui ma ausalt ütlen, siis ma olen üritanud koolitöödest võimalikult palju viilida (muidugi nii palju, et tulemused ei kannataks). Igal juhul...iga nädal on olnud eksamid-arvestused ja õppimise asemel olen ma parema meelega jooksmas ja jalutamas käinud. Jooksuga olen isegi paar isiklikku rekordit teinud, näiteks 5km - 30m:27s ja 10 km - 1h:19m:11s.

OKTOOBER
Jooks
Distants kokku: 43.95 km
Aeg kokku: 5h:15m:10s

Kõnd
Distants kokku: 24.75 km
Aeg kokku: 4h

Nagu näha, siis olen ma vaikselt hakanud oma sõnu sööma, neid, mida ma jooksmise kohta öelnud olen. Muidugi kõik oleneb tujust, aga tavaliselt (enamasti) on pärast jooksu ja ka jooksu ajal olnud väga hea tunne sees. Kuigi pistmisest ei ole ma jagu saanud, õnneks pulsivöö nihutamine pisut allapoole leevendab.

Oktoobris olen ma korra isegi uisud alla saanud. Ilm ei ole lihtsalt lubanud (ja kuu alguses ka haavad jalgadel, mis ära ei tahtnud paraneda). Teine pikem sõit oli juba parem, kui esimene. Alguses surid küll jalad ära, aga võtsin kohe jalast, masseerisin natuke ja panin tagasi, ilma, et oleks paelu peaaegu üldse kinni sidunud ja pidasid vastu, peaaegu.

Distants: 17.14 km
Aeg: 43m:27s
PB: 10km - 25m:21s

Novembris, kui esmaspäeva hommikud koolis vabaks saavad, hakkan ka EMÜ spordihoones sõitmas käima. Mulle lubati ka väike koolitus teha. Loodan, et ma end päris lolliks seal ei tee, sest teoreetiliselt ma peaks oskama juba natukenegi sõita, aga no kui ma olen eluaeg kummikutega sõitnud, siis eks alguses ongi raske. Tahaks talvel sõidu ikka selgeks saada, et siis kevadel uue hooga välihooaega alustada. Minu maratoniunistus lükkus seega järgmisesse suvve.

Täna panin enda jaoks kokku ka uue pilatese kava. Põhiliselt jalgadele. Jalad küll surisevad all, aga mõnus oli. See surin võib muidugi olla eilsest pikemast jooksuringist (10/10).

Rohkem vist midagi uut ei olegi. Ah jaa...maha olen jätnud ka 17 kg alates juunikuust. Seda muidugi suuremate seisupausidega augustis ja septembri alguses. Kooli ajal on väga raske jälgida tegelikult oma söömis- ja treenimisharjumusi. Koolipäevad on pikad ja energiat on vaja. Samas ei pääse korralikule toidule päeval ligi, sest kohvikus on ikka samad toidud, mida ma teoorias ei peaks sööma (pluss need on kallid), aga ikkagi vahepeal, kui midagi muud üle ei jää, söön, ja hommikuti olen ma piisavalt zombi, et maha unustada karpi pakitud lõunasöök. Õhtuti ei pruugi olla jaksu trenni teha, sest hommikul pead vara ärkama ja õhtul saad hilja voodisse. Aga ma annan endast parima! Vähemalt nädalavahetustel! Tänase seisuga on teoreetiliselt 15 kg veel minna.

Aga stressimaandamiseks olen ma leidnud endale uue hobi- söögitegemise. Kahjuks on nii, et ma ise ei taha süüa ja kellelegi pole teha süüa. Niisiis olin ma näiteks eile sunnitud ühe suure portsu päris maitsvat pastat minema viskama.

Päeva küsimus (mis kerkib üles iga sügis, kui lumi maha tuleb): Äkki peaks suusatama õppima?! Pidavat olema väga nauditav, aga ma ei tea kust ma selle motivatsiooni leian, et üle elada see "mitte nii nauditav" õppimisperiood.

Pössad! Erakogu

25.10.12 vs 26.10.12 Erakogu


4 Oct 2012

Neljapäev 4.10

Trenni tegemine on jäänud tahaplaanile. Ainuke vabandus on kool, kool, kool. Piisavalt hea, loodetavasti. Aga see eest jälgin toitumist ja üritan võimalikult palju igasuguseid kõhu- ja muid lihaseid treenida oma kodupõrandal.

Viimastel päevadel on kuidagi palju tulnud ette erinevaid situatsioone, kus olen pidanud kiirelt spurtima. A la bussi peale jooksma ja see on tekitanud alati kuidagi hea tunde jalgades ja tahtmise jooksma minna (UUDIS!). Alguses plaanisin reede peale selle lükata. Nimelt vaba päev koolist. Tegelikult oli küll reedel plaan uisutama minna, aga ilmateade hirmutas täna väga ära, eks homme vaatab, milliseks asi kujuneb. Igaljuhul, kui homme ei uisuta, siis lähen uuesti jooksma.

Täna pärast kooli sai Jannega läbi hüpatud Raadilt, tegime paar sügisest pilti. Pärast istusime minu juures, jõime teed, rääkisime juttu ja kui Janne koju sai saadetud istusin maha ja hakkasin telekat vaatama, aga ma ei tahtnud kuidagi õhtut raisku lasta ja panin ruttu trenni riided selga, et see tahtmine üle ei jõuaks minna, ja suundusin õue. Kiirustades unustasin muidugi pulsikella kapi peale.

Aga väga mõnus oli. Ei seadnud mingit hullu eesmärki endale. Tahtsin lihtsalt järgi proovida, kas see väike tahtmine, mis mul tekkinud oli, on päris ja kas jalad ikka on veel elus pärast mitte välja teenitud puhkust. Tahtmine oli täitsa olemas ja jalad liikusid ka ilusti. Paremini kui tavalialiselt isegi. Pärast 2 km hakkas aga päris hullusti pistma ja seega tegin vahepeal kiirkõndi vahele. Siis jälle jooksin ja siis jälle kiirkõndisin.

Ühesõnaga, jäin rahule. Pole end joostes kunagi nii normaalselt tundnud, aga täna läks tee kuidagi väga kiiresti ja libedalt. Võib-olla oli asi selles, et ma ei püstitanud endale mingit eesmärki alguses ja mõtlesin, et teen nii nagu jaksan ja tahan ja tunnen. Võib- olla tahtis viimasel ajal domineerinud negatiivne emotsioon lihtsalt välja saada.

Aeg: 30m:33s
Distants: 4.37 km

24 Sep 2012

Pühapäev 24.09.12

Viimased nädalad on tabanud mind trenni ja aja ja energia põud. Kooli algus ja pikad päevad, on kahjuks oma nõudnud, aga ma ei ole veel alla andnud!

Olen üritanud võimalikult palju jalutada ja enda jalgu ravida, et lõpuks jälle uisud jalga saada. No haavad ei taha üldse paraneda! Ütleks isegi,e t hullemaks lähevad. Pärast kolme (või kahte) nädalat on isegi kõige pehmemate jalanõudega valus käia. Panin lõpuks villiplaastrid peale (kallis asjad on peaks mainima). Loodan, et nüüd läheb kiiremini/paremini.

Aga eile käisime jälle matkamas/orienteerumas. Alguses oli plaan minna Alstkivisse, aga siis otsustasime Vooremäele pilgu peale visata. Hästi tegime, et sinna läksime, sest minul oli küll väga fun.

Kõigepealt ei olnud mitte keegi meist seal varem käinud. Teadsime enam- vähem, kus see asub, aga ühe jutiga me kohale sinna ei jõudnud. Kõigepealt seisime enne Roiut tee ääres ja uurisime kolmekesi tagaistmel oma übercoolidest nutifonidest, kuhu me minema peame tegelikult. Ühestki masinast me vastust ei saanud. Otsustasime edasi sõita ja Roius kohtasime kohalikke, kes meid hea meelega kohale juhatasid. Õigemini, mis seal juhatada, sest Roius olid juba sildid üleval. Aga kohale me jõudsime.

Rada oli väga äge. Tahaks talvel seal kelgutada ja kui oskaks suusatada (ja meeldiks suusatada) võiks isegi suuskadega seal sõita. Alguses viis tee ainult ülesmäge. Tõmbas korraks hingeldama isegi. Pärast oli enamjaolt ainult langused. Sõime mustikaid, uurisime seeni, kuulasime rähne, põikasime metsa sisse ja möödusime mitmetest siltidest, mis ei olnud üldse motiveerivad, tegime pilte, tegime nalja, nautisime loodust ja jäime maastikuratturitele jalgu.

Mõtlesin, et lähen järgmine nädalavahetus ka rattaga sinna. Ma tean, et see rada on raske, aga kuskilt tuleb ju alustada! :) Vaatan, kuidas ilm ja tervis on, sest eelmise nädala alguses vaevlesin ma järjekordse neelupõletiku käes, mis õnneks möödus imelikult kiiresti.

Ornito-, müko- ja rähnoloogid erakogu

Olümpiakoondis erakogu

Distants: 5.69km
Aeg: 1h:41m:29s

16 Sep 2012

Pühapäev 16.09

Eile õhtul tuli jube hea mõte ilmateadet vaadates, et võiks matkama minna. Läheks ja möllaks natuke metsas/põllul. Plaan oli küll hea, kuid matkarada ootusi ei täitnud. Pole hullu, sest nalja sai ikka. Suundusime Emajõge ääres Vorbuse poole. Kahjuks sai sealne rada kuidagi väga äkki otsa, sest lihtsalt ette tuli liiga lai kraav, millest niisama üle ei saanud ja teisel pool kraavi ei olnud ka ühtki rada meenutavat asja edasi. Pettumusest hoolimata otsustasime mitte veel tagasi pöörduda ja üle põllu ühe pisikese künka otsa ronida. Jalanõud lirtsusid, aga see isegi mitte ei häirinud. Loodus oli jube ilus ja ilm oli lausa suurepärane!!!

Aga mis siin ikka leierdada ja pikalt jutustada! Mõnus vaheldus oli see ja kohe tekkis ka uus mõte järgmine pühapäev Ihaste taha metsa minna. Ei jõua seda juba ära oodata! :)

Distants: 13.54 km
Aeg: 3h:02m:21s


Erakogu

12 Sep 2012

Kolmapäev 12.09 ehk proovisin oma uusi nunnusi!

Jaaaa kätte jõudiski lõpuks see aeg, kui ma oma uued uisud kätte sain!! Käisin nimelt laupäeval Jüri rulluisumaratonil ehk Rullituuri viimasel etapil jälle ALBEle kaasa elamas ja siis ulatas Kert mulle ka mu uued nunnud! Väga šeff!


Alguses muidugi olid nad tiba mitte minu jala järgi ehk minu hüppeliiges asub ülevalpool, kui uisusaapal. Sellepärast pidi Lauri neid soojendama. Ehk pistis need ahju ja siis mõne aja pärast pidin ma endale need jalga tõmbama, nöörid kinni pingutama ja klambri kinni lükkama. Kahjuks põletas saapa sees klambri vastas oleva metallist osa mu jalale päris kena villi, mille tõttu ma ei saanud eile ega üleeile minna sõitma, kuigi ilm oli täpselt SEE! Ega see mul tänaseksi ära pole paranenud, aga ma lihtsalt pidin minema, sest ilmateade hirmutas mind oma prognoosiga ja ma pidin veel viimast ilusat ilma nautima minema! Kahjuks jäi tänane sõit väga lühikeseks. Kohe seletan!

Tulin koolist koju, pakkisin ruttu uisud kotti, tõmbasin trenni riided selga, istusin sadulasse ja sõitsin Tammele. Terve tee oli kerge värin ja ärevus sees, sest ma olin alates laupäevast neid toas iga õhtu endale jalga pannud ja mõelnud, et tahaks sõitma minna. Igatahes, panin siis uisud jalga ja sõitsin esimesed 6 minutit ja mu jalad olid surnud. Mõtlesin, et ju ma tõmbasin siis paelad liiga kõvasti kinni. Jalad olid ikka no nii valusad, et kui ma murupeal seistes paelu lahti kakkusin, siis isegi mu käed värisesid, et võimalikult ruttu uisud jalast saada. Istusin siis tsipa, painutasin varbaid ja siis panin uuesti uisud jalga. Lõin uisu kanda, nöörid panin lihtsalt nii kinni, et nad ringi ei loperdaks ja tõmbasin klambri kinni, et uisk ilusti jalas oleks. Lootsin, et nüüd läheb asi paremaks, aga kahjuks ei. Pärast 4 minutit sõitu oli igasugune tahtmine kadunud ja jalgadel oli selline tunne, et ma kõnnin killer kontsakingadega, mis on mulle paar numbrit väikesed, munakivi tee peal. Pluss parem jalg hõõrus ära ka mul, aga see on loomulik ja tegelikult see isegi mitte ei vääri erilist mainimist, aga ma mõtlesin, et ei hakka end tuimaks sõitma ja leppisin selle 10 minutiga, mis ma vastu pidasin. 

Eks nüüd tuleb lihtsalt vaikselt proovima hakata ja nii kaua sõita, kuni enam valus lihtsalt ei ole. Lauri andis mulle kuu aega selle jaoks. 

Kui valu välja arvata, siis nende uiskudega oli nii palju kordi parem sõita, kui mu eelmistega, et ma isegi ei nimetaks eelmisi uiskudeks. Kuigi no jalg ikka värises korralikult all ja ma ei tunnetanud veel hästi ära seda, kui palju need rattad uisu alt välja ulatuvad, aga see on jällegi harjumise asi. Nüüd tuleb tööd teha! Niikaua õues sõita, kui ilm lubab ja kui enam ei luba, siis leida võimalus, kuidas EMÜ Spordihoones sõitmas käia või siis mõnikord äkki võetakse mind isegi Nõkku (või on see Nõosse?) kaasa. 

Vanad uisud võtsin varuosadeks lahti ja kõik peale poltide, mille ma A&T'sse andsin, ja rataste, mille ma igaks juhuks kappi panin, viskasin lihtsalt prügikasti!!!!!

Ajast ja distantsist pole mõtet rääkida, aga ma tahaks mainida, et keskmine kiirus tõusis loperguse sammuga 24.3 km/h ja max kiirus 27.3 km/h peale. Ma vist ei olegi nii kiiresti uiskudega sõitnud?! Kuigi kui mõelda nüüd maratoni peale, siis need kiirused ei ole vist mainimist väärt...

Aga üks uus huvitav asi veel, mis eile ära sai proovitud. Nimelt longboarding! Ma pole kunagi rulaga sõita osanud. Samas on mul soetatud endale skimboard, millega paar suve tagasi päris tihti sõitmas sai käidud (see ei tähenda, et ma väga hästi oskasin seda) ja rulluisud ning kui ma need kaks asja kokku panen, siis põhimõtteliselt saamegi longboardi. Ütleks isegi, et see on "naiste" rula. Palun vabandust, kui ma kedagi solvasin praegu! Aga see on tõsiselt äge vidin! Tahaks sellega veel ja veel ja veel sõita (Triin, võta kaasa see uuesti!).  

Tegime paar videot ka sellest. Ma hoiatan ette, et see oli siiski esimene kord, kui ma selle asjanduse peale astusin ja jalad värisesid all. :)
Video 1           Video 2



Pildid erakogu

30 Aug 2012

Uus nädal

Alustasin esmaspäeval uue plaaniga. Nimelt leppisin endaga kokku, et võtan iga päev need tühised 30 minutit, et teha mõned kerged lihasharjutused. Olin juba tegelikult tükk aeg mõelnud, et peaks hakkama põrandal ka lihtsamaid harjutusi tegema, ostsin selle jaoks isegi joogamati lõpuks ära. Pean sellega muidugi midagi ette võtma, sest see libised mu põrandal edasi tagasi, kui ma end selle peal liigutan.

Tavapärasesse plaani kuulub:

5x20 kõhulihased
3-4x30'' plank
30 kükki
2-3x10 kätekõverdust
4x30 erinevad jalatõsted

Mõtlesin iga päev midagi juurde lisada või ümber mõelda, aga siiani on kavas olnud sellised harjutused. Ei ole küll palju, aga parem ikka, kui niisama olla.

Täna sai natuke jalutatud ka- aeg 1h; distants 6km.

Vahekokkuvõtteks olen kolme kuuga 14kg alla võtnud- riided hakkavad suureks jääma, aga uusi ka veel ei taha osta.

Vaimne enesetunne on ikka veel -5 ja see hakkab vaikselt ka füüsiliseks üle minema. Öösiti näen õudukaid (viimased 2 nädalat juba) ja päeval pea valutab ja vahetevahel on tunne nagu oleks palavik. Vähemalt hoiab mõte trennist mind ärkvel.

Ja viimaste päevade laulud.




Ja esmaspäevast algab uuesti kool. Tahaks juba minna! Jah, mul ei ole elu!

Erakogu


27 Aug 2012

Ostan motivatsiooni ja inspiratsiooni!

Isegi kui see blogi siin ei ole peegeldanud väga hästi seda, missugune mu teekond see suvi olnud on, siis ma arvan, et "like a rollercoaster" võtab asja hästi kokku. On olnud meeletult häid päevi ja meeletult halbu ja ka neid, mida iseloomustab hästi hinne D- keskpärane.

Kuna ma olen suhteliselt lahtine inimene ja võtan endasse kõik, mis minu poole saadetakse, isegi kui ei ole mõeldud päris seda, mis välja kõlab, siis minu jaoks on olnud eriti oluliseks motivatsiooniks kõik sõnad, mis mulle öeldud on. Kahjuks on juba nii, et pigem sööbib lühiajaliselt su mällu ikka see negatiivne. Ma pean tunnistama, et minu kõige suuremateks motivaatoriteks ongi olnud negatiivsed asjad (kuigi ma püüdlen kõigest väest sinna poole, et see oleks vastupidine). Ma ei tea päris täpselt, kas ma olen üritanud nende sõnade eest põgeneda või hoopis tahtnud kõigest väest ütlejaid ümber veenda või hoopis panna ütlejaid kahetsema ja soovima, et nad ei oleks midagi sellist öelnud. Praeguses hetkes vast isegi vahet ei ole, sest vähemalt enda jaoks üritan ma pidevalt kinnitada, et olgu mis see põhjus on, see on pannud mind liikuma sinna suunas, mida ma tahaksin teha või missugune ma tahaksin olla. Vot just täpselt sellepärast arvan ma, et ma olen tugev inimene, sest kui ma ei oleks seda, siis ma ei oleks mitte lükanud ratast veerema, vaid veel sügavamale auku ennast kaevanud.

Jah, kõik negatiivne teeb haiget, isegi siis, kui seda ei ole välja öeldud "haiget tegemiseks", vaid millekski muuks, aga on asju, mida ei öelda, isegi siis, kui sa oled "aus inimene" ja "ütled välja, mida sa mõtled". Need kaks viimast omadust on minu arvates inimese juures ühed olulisemad ja ma üritan iga päev elada sama põhimõttega, aga millegipärast on ikka nii, et aususel ja aususel on vahe sees. Eks igaüks tunnetab ise selle vahe ära ja võib olla tõesti mõne jaoks ei olegi seda, aga minu jaoks on.

Niisiis, kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks! Klišee? On, aga kõigil klišeedel on tõepõhi all, sellepärast nad nii ära kulunud ongi.

Tänane point seisneb selles, et ükskõik, kui negatiivne pole su ümbrus või kui negatiivsed on põhjused, kui lõpuks on tulemus positiivne või kui see unistus, mis on sündinud millestki negatiivsest, on positiivne, siis ei ole enam vahet. Siis tuleb lihtsalt ise ennast sundida.

Suffer the pain of discipline or suffer the pain of regret.

Ja tänase päeva lugu!

26 Aug 2012

26.08

Käisin täna jälle ratta seljas ja jalutamas. Ma isegi ei oska midagi siia kirjutada, mis ei kõlaks nagu hala. Sellepärast ma ei hakkagi pikemalt leierdama, mis oli või on, vaid lihtsalt ütlen, et vaimselt on enesetunne -5 ja see peegeldus ka trennis, kus üldse jaksu ei olnud ja ainuke mõte, mis peas oli, keerles voodi ja teki ümber, kuhu alla ma igaveseks pugeda tahaks.

Loodan, et see on lihtsalt one of those days...

Ratas:
Distants: 27.06 km
Aeg: 1h:10m:19s
Keskmine kiirus: 23.1 km/h
Max kiirus: 34.2 km/h
Pulss: 153/175

Jalutamine:
Distants: 14.64 km
Aeg: 2h:25m

Tänase päeva lugu totaalselt.


25 Aug 2012

24.08

Kuna ma pakun hetkel ulualust ühele heale sõbrannale, siis sai päeva plaan tehtud ühine ja see ei hõlmanud trennitamist. Käisime jalutamas ja Mokas söömas ja siis otsisime mu jaoks kunstitarbeid, sest mul tuli mõte, mida ma pidin lihtsalt järgi proovima.

Distants: 7.54 km
Aeg: 1h:15m

Õhtul koju jõudes ei suutnud ma enam vastu panna suurele tahtmisele midagi teha.Otsustasin, et istun ratta selga, sest uiskudest hoiab mind miski jõud eemale, kuigi tahaks. Otsustasin, et teen täna 2h rahulikku. Suundusin Luunja poole ja sealt veel edasi mööda Räpina mnt. Algusest kuni lõpuni oli tunne väga hea. Nagu ei olekski vahepeal pausi sisse tulnud. Kõik sujus suurepärastel ja isegi pulss, see neetud pulss, mis ei taha normaalne olla, oli normaalne. Isegi väga normaalne. Muidugi mu pulsikella patakas on tühjaks saamas, nii et ekraani lugemine oli sõidu ajal vägagi raskendatud. Pärast sõitu oli ka, aga siis suutsin lõpuks leida õige poosi, kuidas valgus täpselt õigesti ekraanile langes ja ma suutsin välja lugeda arvud, mida mul vaja oli. 

Igaljuhul oli sõit maru mõnus. Praegu on ainult kann valus, aga muidu oli suurepärane. Ja need õndsad 2h olin  ma eemal kõigest sellest jamast, mis mind tavaliselt trenni mõtetest eemal hoiab. See oli hea tunne. Mis hea, see oli suurepärane. See oli boonus!

Ja ma olen taibanud, et igapäevaselt sõpradega suheldes, räägin ma vist liiga palju spordist ja trennist ja uisutamisest. Eriti sellest viimasest. Peaks vist tagasi tõmbuma natuke, sest mulle tundub vestluspartnerite nägusid vaadates, et neile aitab. Õnneks saan ma end siin välja elada, sest selleks see koht ongi. Kahjuks ei ole see muidugi päris see, mis silmast- silma rääkimine. Mul hakkab endal ka imelik, kui vaimustunult ma uisutamisest räägin. Võib- olla on see alguse asi, kuigi ega asi ei ole alguses, sest minu kaks aastat kestnud uurimistöö sellel teemal hakkab vaikselt lõppema, sest suvi hakkab vaikselt lõppema ja minu ukse peale koputavad lubadused, mis sai antud. 

Distants: 46.74 km
Aeg: 2h:0m:47s
Keskmine kiirus: 23.2 km/h
Max kiirus: 34 km/h
Pulss: 146/176

22 Aug 2012

Visualiseerimine ja Kalevipoeg

"His bike has at least 10 speeds, but he has just 2: zero and pedaling as fast as he can. Inside half a mile he's moving fast enough that wind- induced tears course down his cheeks."

Laman voodis, vaatan telekat ja loen rüperaalist härra Pulleritsu blogi, mis minu arvates on viimase aja Eesti üks parimaid ajakirjanduse šadöövreid. Okei, see oli segane lause, aga ma siis selgitan: see meeldib mulle. See oli üks põhjus, miks ma hakkasin üldse seda siin kirjutama. Ei, ma ei võrdle ennast härra Pulleritsuga, sest meid ei annagi võrrelda, ei üheski aspektist (vähemalt neis, mis antud kontekstis võiks lugeda), aga inspiratsiooni sain ma sealt küll.

Aga nüüd minu tegemiste juurde. Olen jätkuvalt Tartus. Üksinda ja teate mis, see on suurepärane. Siin üksi olla, teha kõike mida tahad, käia kus tahad ja mõelda mida tahad. Ma pean silmad maha lööma, enda ees, sest ma pean tunnistama, et olen viilinud põhitrennidest- uisk ja ratas. Ma isegi ei tea miks. Ma nagu tahaks teha, aga samas ei taha ka ja kuna ma olen oma menüü enam- vähem kontrolli alla saanud, siis ma ei tunne end eriti halvasti ka sellepärast, et ei ole asfaldil libisenud mõnda aega. 

Aga ma olen viimasel ajal uurinud spordipsühholoogiat. Mõtlesin enda pael paari asja katsetada. Üks neist (see põhiline) on visualiseerimine. Olen igal hommikul võtnud enda jaoks voodis veel 5 minutit, silmad kinni pannud, lõdvestunud ja mananud silme ette pildi endast, kui ma uisutan. Olen "näinud" asfalti enda alt mööda libisemas, "kuulnud" oma hingamist, "tundud" kuidas keha on lõdvestunud ja iga liigutus tuleb välja täpselt nii nagu see peaks välja tulema ja tundnud soola "maitset" oma huultel. Selline visualiseerimine on väga mõnus, sest kui reaalselt trenni teed ja kõik metsa läheb, oled kurb, aga pärast sellist trenni tegemist oma peas on tunne alati hea ja uue päeva alustamine palju lihtsam. Igal juhul. See pidi olema kasulik. Vaatame kas toimib. Äkki juba järgmine kord, kui ma end kokku võtan ja uisud jalga panen, tunnen mingit erinevust. 

Ja ma ei jõua septembrit ära oodata, millal ma saan reaalseid samme võtta selles suunas, et endale uued uisud muretseda. Jah, "ametlikult" hakkab siis küll juba rulluisuhooaeg lõppema, aga pole lugu. Kui ma märtsis, siis kui lumi veel kergelt maas oli, sain uisutada, ma arvan, et sügis ei takista mind (kui muidugi vihma koguaeg ei kalla nagu praegu, kui on veel SUVI). 

Aga olge mõnusad edasi!

Ja üks asi veel, uudis õigemini. Laupäeval toimus Mustvees Kalevipoja uisumaraton. Arvake ära, kas ALBE oli jälle tipus või ei?! Õigesti arvasite! Muidugi oli. Esimene koht jäi küll välismaalasele, aga pole ka imestada, kui fair play ei ole just kõigi sportlaste sõnavaras. Igastahes olid meeste põhiklassis meie poolt vallutatud teine (Indrek), kolmas (Kert), neljas (Mart) ja viies (Lauri) koht! Palju õnne, mehed!

16 Aug 2012

Neljapäev 16.08 ja kõik muu, mis vahepeal on kõrvale jäänud

Olin päris pikka aega vältinud uiskude jalga panemist. Ei mitte sellepärast, et ma kardaks või ei tahaks või ei viitsiks sõita, vaid sellepärast, et mul on lihtsalt nii sitad uisud :) ! Aga täna andsin lõpuks alla ja panin nad jalga. Enne kontrollisin muidugi kõik poldid üle ja võtsin tööriistakohvri kaasa raja äärde.

Suundusin Tamme staadionile ja ma pean ütlema, et see koht on uisutamiseks loodud. Kui muidugi välja arvata väiksed lapsed, kes ei oska ei teed ületada ega niisama oma teepervel käia. Tegelikult seal ei ole isegi mitte õiget teeperve, vaid seal on maha joonistatud keskele joon, ühel pool ratastel liuglejad ja teisel pool jala   käiad. Aga ega see ei takista ju väikseid poisse ja tüdrukuid, kes sinuga lähemalt tutvust tahavad teha. Vähemalt ma arvan seda, sest nad ikka jooksid mitu korda mu nina alt nii läbi, et mul ei jäänud midagi muud üle teha, kui silmad kinni pigistada ja loota, et kumbki meist viga ei saa. Õnneks ei juhtunud midagi. Paar korda jättis süda löögi vahele, aga võib olla oli see hea vaheldus mu mega kõrgele pulsile, mida ma lihtsalt madalale ei saanud mitte kuidagi. Põhimõtteliselt sõitsin ma oma poolteist tundi väga rahulikus tempos, aga pulss oli selline nagu oleks sprintinud terve tee. Ei lasknud väga häirida sellel, sest tunne oli mõnus ja vahepeal tekkis isegi mõte, et äkki pulsikell näitab valesti ja tegelikult on pulss OK. 

Suurepärane oli täna sõita, sest ilm oli mõnus ja üldse oli mõnus. Kohtasin rajal ka mõnda sõpra. Tore üllatus. Miskipärast toast välja astudes oli mul sees tunne, et ma näen täna staadionil tuttavaid inimesi. Kõik oli tore, välja arvatud see, et mu uisud on jätkuvalt *****! Ma ikka hõõrusin päris kõvasti ja hääl oli nagu rongil- vurr-vurr-vurr. Kui hoo lõpuks üles sai, siis oli muidugi normaalne libiseda, aga seda lõbu pikaks ei jätkunud, sest rattad ei veerenud ja tuli kohe tööle hakata, et hoog ei raugeks. 

Aga ikkagi. Ma ei oleks kunagi arvanud, et mulle sportmine meeldima hakkab! Tegelt ka. Koolist oli nii mõru maitse suus, et ma ei kujuta ette, kust ma selle motivatsiooni leidsin, et end välja vedada! Nii, et kõik teie, kes te ütlete, et teile ei meeldi sportida, siis minge ja lihtsalt sportige. Sport ei pea tähendama seda, et te end hingetuks tõmbate. Sport on mõnus! Äkki kui ma hakkan end jooksma sundima nüüd aegajalt, siis ma räägin mõne aja pärast jooksmisest ka nii?! Aga äkki võib püksi ka tulla ja sellepärast töötan ma praegu selle nimel, et endale uued uisud alla saada ja siis edasi lasta.

Täna sõitsin läbi 30 km. Pole enne järjest seda distantsi teinud. Mul juba hakkas kergelt lootus kaduma, et maratoni distantsi läbimine jääb kaugemasse tulevikku, kui suve lõpp, aga tänast tulemust vaadates olen ma selleks võimeline.

Distants: 30km
Aeg: 1h:30m
Keskmine kiirus: 20 km/h
Max kiirus: 28 km/h

Mul on küll jäänud siin mõnda aega postituste tegemine vahele. Seda sellepärast, et viimasel ajal olen ma lihtsalt jalutamas käinud väljas nii palju kui jaksan ja aega on ja pole leidnud, et sellest iga kord midagi suudaks pikemalt kirjutada. Kokku selle aja, mis ma pole postitanud on päevadega kogunenud 28.50 km jalutamist.

Tegelikult ma tahaks siia vahele veel ära mainida selle, et 5.08 Jurmalas toimunud maratonil rokksid posid jälle VÄGA PALJU ja saavutasid esimese (Kert), neljanda (Lauri) ja viienda (Mart) koha. Loe SIIT! Palju õnne teile! Ja möödunud nädalavahetusel toimusid veel Tartus nii maraton kui sprint. Sprindis pani esikoha lukku ei keegi muu kui Mart, kolmanda vallutas Kert. Ja kõigi teiste tulemused olid ainult sajandike küsimus. Maratonis anti ka kõva võitlus, mille näitajaks on juba see, et Aleks sõitis sõna otseses mõttes vere ninast välja! Poodiumi väärilisteks kohtadeks oli Kerdi viies, Indreku seitsmes, Mardi üheksas ja Lauri kümnes koht. Tegelikult annaks mina, kui teie diktaatorlik fännklubi president, teile kõigile medali, sest te olete seda nii palju väärt, et ma isegi ei oska kirjeldada kui palju. Pikemat jutustust võite lugeda nende FB lehelt SIIT! Ja kui Te olete minu sõbrad ja toetate minu väikest aktsiooni siin ja uisurajal või ratta seljas, siis te peaksite kohe kindlasti ka nendele like panema! See ei ole raske! Ausalt ei ole, ma proovisin!

Kalevipojal näeme! :)

3 Aug 2012

Reede 03.08

Hommikul ärgates mõtlesin esimese asjana, et panen uisud alla ja lähen Tammele, aga ma lihtsalt ei suutnud end nii kaugele viia, et reaalselt see asi ära teha. Ma teadsin küll, et mul on hea tunne siis, kui ma sõidan, aga see ei olnud miskipärast piisav põhjus, et trenni minna. Ma arvan, et asi sai mõjutatud tugevalt ka sellest, et ma nägin täna kahte eriti ebamugavat und.

Edasi panin plaaniks, et teen maniküüri/pediküüri ära ja siis lähen, aga siis helises telefon ja teiselt poolt toru tuli idee minna kesklinna jalutama. Haarasin siis kohe härjal sarvist ja hakkasin astuma.

Nüüd on paras aeg viriseda natuke ilma üle, sest minu jaoks on juba natuke liiga palav. Väga palav! Ma olen rahul, kui temperatuur on 20 kraadi ja päike paistab. Väga super ilm suve jaoks! Samamoodi meeldib mulle talvel ka -20 kraadi.

Igatahes. Sai ette võetud üks pikem jalutuskäik heas seltskonnas sügavatel ja mitte nii sügavatel teemadel arutledes. Vahepeal sai jõe ääres jalga puhatud ja siis edasi sammutud. Tänase trenni jaoks piisab!

Täna lähen õhtul bussi peale ja põgenen paariks päevaks Tartust veel rohkem kagu poole Värskasse maakodusse. Käin Lämmi järves ujumas, sõidan mootorpaadiga, võtan päikest, käin saunas, grillin ja olen niisama tore! Pole seal juba aasta jagu käinud. Loodan, et tuleb tegus nädalavahetus. Ma arvan, et trenn sinna alla ei käi, aga polegi niiväga hullu. Pühapäeval tulen tagasi Tartusse ja esmaspäeval saabuvad siia mu armsad sõbrad Tallinnast, et Tartuffi nautida. Ma arvan, et saab olema väga tore viimane suvekuu ja kõige parem on see, et enamus sellest saab veedetud Tartus!

See nädalavahetus on Jurmalas maraton. Tahaks minna kaasa karjuma, sest meil on reaalne võimalus seal auhinnad ära näpsata!!!! Ma usun, et te olete selleks võimelised ja teete ka selle ära. Nüüd on küsimus selles, kas te ise ka seda usute! Peaksite! Kindlasti peaksite!!! Suurepärane meeskond! Järgmine nädalavahetus on Tartus rulluisumaraton ja sprint. Kaks päeva täis uisutamist! Jään huviga ootama! Siis vaatab edasi, mis saab. Kaks viimast nädalat tuleb see, mis päev toob!

Aga olge siis tublid nädalavahetusel. Minge õue ja pange uisud jalga, minge jalutama, minge rattaga sõitma, minge istuge niisama ja lugege raamatut!

Aitäh kallid sõbrad, kes mulle ikka kaasa elavad, edu soovivad ja näppu pulsi peal hoiavad! Te olete suur motivaator!! :)

Distants: 9.37 km
Aeg: 1h:35m


Erakogu

1 Aug 2012

Kolmapäev 01.08

Nokk lahti, saba kinni, saba lahti, nokk kinni. Need sõnad iseloomustavad minu viimaste päevade seiklusi kõige paremini. Eile kirjutasin, kuidas ma oma uisud ära retsisin. Pärast seda ma viskasin laagrid ööseks torusiili sisse likku (välja arvatud need kaks tükki, mis olid kinni rattas, mis uisu alt ära ei tulnud). Ega midagi halvemaks ikka minna ei saa. Õnneks ei läinudki. Täna harjasin laagrid üle ja loputasin, lükkasin käima ja õlitasin. Sain kõik ilusti tööle. Minu arvates samamoodi nagu enne. Üritasin siis seda ühte ratast ka alt ära saada. Lõpuks võtsin lihtsalt haamri ja tagusin välja selle. Võttis suhteliselt kaua aega. Imelikul kombel oli poldi ots vahepeal laiemaks läinud ja ühte laagrisse kinni jäänud. Ma ei tea kuidas see küll võimalik on, aga see selleks. Puhastasin viimased ka ära. Siis panin alla tagasi. Esimese hoobiga muidugi unustasin puksid kapi peale. Õnneks tuli see väike oluline pisiasi ka vahepeal meelde.

Igal juhul sain siis ikkagi õhtuks rajale. Tahtsin minna ikka Tammele, aga uurisin nende kodulehelt, et seal on peaareenil just samal ajal jalgpalli kohtumine, kui ma uisutada plaanisin. Seega läksin Ülenurmele tagasi. 

Täna tuli samm paremini välja kui iialgi varem. Ei olnud mingit probleemi kanna peal sõita ja tõuke ajal nelja ratast maas ja varvast suunaga ette hoida. See tõi juba naeratuse näole. Keha asend püsis ka lähedane sellele, mis peaks olema. Põlvest tsipa kõverdunud ja selg vabalt kumer ja natuke ette kallutatud. Mitte ükski koht ei valutanud. Isegi kael mitte, mille ma täna öösel jälle ära suutsin magada. Kusjuures praegu pärast trenni hakkas uuesti valutama. Tõuge läks pikemaks, hoog kasvas kiiremini, pulss püsis õiges tsoonis ja keskmine kiirus tõusis. Super!!!!

Aga siis! Aga siis lendas üks ratas alt ära. Saate aru? Kolmas kord juba! Õnneks ei ole see otseselt minu süü, sest raam on lihtsalt sitt ja oma aja ära elanud. (Palk tule üle juba!!!) Võtsin siis jalast ära need, panin muru peale ja hakkasin edasi tagasi jalutama, et see kruvi üles leida, sest mul ei olnud mingit tahtmist koju kõmpida uisud käes (kuskil 4km mu kodust). A ja siis hakkas vihma ka sadama... Õnneks leidsin lõpuks üles selle ja sain sõrmega alla tagasi keeratud. Tahtsin küll veel edasi trennitada, aga ei hakanud riskima ja võtsin suuna kodu poole, jälgides pidevalt, et see uuesti lahti ei hakkaks tulema. Õnneks ei tulnud, aga ma oleks peaaegu ninuli käinud päris korralikult, sest üks väike kivike (neid oli seal tegelikult VÄGA PALJU) jäi mulle ette. Ja siis üks auto oleks ka tahtnud minuga kokkupõrke teha, sest roheline tuli oli minul tegelikult ja ta lihtsalt tuimalt sõitis punase tulega mu nina alt läbi. Hea, et mul ruumi oli, et väike manööver sisse teha, sest üldse ei olnud tahtmist temaga lähemalt tutvuda.

Aga nüüd olen ma ilusti turvaliselt kodus, elus ja terve, täis tahtmist uuesti sõitma minna. Homme võtan igaks juhuks võtmed kaasa ja kui leian siis varu kruvi ka, sest hetkel ei ole mul uusi uiske kuskilt võtta. 

Hoolimata kõigest on mul ikkagi naeratus näol ja tunne hea, sest see, et mul tehnika lõpuks ometi välja hakkab tulema, ületab kõik negatiivse!!

Aeg: 40m:47s
Distants: 14.12 km
Keskmine kiirus: 20.8 km/h
Max kiirus: 27.0 km/h
Pulss: 157/173

Parim 10km 28m:53s; parandus 2m:54s




Pildid erakogu

31 Jul 2012

Geenius

Ma nüüd räägin teile väikese loo, kuidas Liisu on geenius.

Kõik sai alguse eile, kui ma käisin vihmaga uisutamas. See tähendas seda, et kõik see liiv ja jama, mis muidu tee peal on ja millest ma muidu üle ilusti sõidan, ujus laagritesse. Tark ja agar tüdruk nagu ma olen, ei viitsinud ma eile uiske lahti harutada ja laagreid välja võtta ja puhastada. Tegelikult on mul mootoripesuvedelik ka Tallinnas, nii et ega väga erilist vahet ei oleks olnud. Tegelikult oleks küll. Kindlasti oleks, aga oleks on paha poiss. Igatahes. Otsustasin siis täna nad lahti kakkuda, sest tahaks uisutama minna ja rattad all ei liikunud. Eks mul kuklas tiksus koguaeg, et neist laagritest enam asja ei saa ja uisulegend Hr. Bont ütles ka, et kuna nad on ööpäeva juba seisnud, siis sa võid nad prügimäele saata, aga ma tahtsin ikka proovida. Võtsin siis lahti. 7 ratast sain alt ära ilusti, üks ei tulnud (ja ei tule siiamaani). Lihtsalt emane poldi osa on kinni. Liigub küll sees, aga välja ei tule. Proovisin igat pidi ja igas poosis. Otsustasin siis võtme teiselt poolt sisse lükata ja peale astuda. No keha raskuse all peaks ikka ju tulema. Hüppasin ka kergelt paar korda. Aga teate, mis siis juhtus? VÕTI LÄKS KÕVERAKS!!!! Ratas on ikka omal kohal. Klassika.

Ilusat õhtu jätku!

Geenius Liisu

PS! Nüüd ei jää midagi muud üle kui uued osta! Mõne aja pärast võib Hr. Keskpaik mu kõne oodata. :D

30 Jul 2012

Esmaspäev 30.07 ja EMT Rullituur Kundas

Kallid lugejad! Mul on siiralt hea meel teilt saada positiivset tagasisidet. Päris mitmed teist on mulle paar julgustavat sõna saatnud. Aitäh! Loodan, et te ei pea minus pettuma! Ma teen vähemalt kõik selle jaoks, et ei peaks!

Aga kõigepealt ma tahan rääkida eilsest paar sõna. Nimelt toimus Kundas rullituuri järgmine etapp. Ilm oli MEGA palav. Minu jaoks ausalt liiga palju. Õnneks ÕNNEKS oli võistlus lageda peal ja seal oli tuul, mis mõnusalt jahutas. Muidugi seda ainult pealtvaatajate jaoks, sest võistlejad pidid 20 kilomeetrit vastutuules rügama. Aga see ei takistanud ALBEkatel rokkida! Ja seda nad tõesti tegid! Rokkisid! Ma olen ülimalt õnnelik ja uhke teie üle!!! Palju õnne! Nimelt jäid meile 1. (Indrek), 2. (Mart), 4. (Aleks), 7. (Lauri) ja 9. (Kert) koht. Aga seda ainult Rullituuri arvestuses. Toimusid ka Eestikad, kus Lauri tõusis 5. kohale ja Kert 7. kohale. Te olete super ägedad!!

Pärast Kundat sai tuldud/põgenetud Tartusse, kus oli samasugune surmailm nagu Kundaski. Ilm jätkas ka täna. Hommikul käisin šopinguteraapias ja see aitas. Päeval käisime ujumas sõbrannaga jões (jube külm tundus, kuigi meile öeldi, et 23 kraadi on vesi). Pärast seda otsustasin minna uisutama. Tegelikult oleks pidanud vastupidi tegema, aga vahet pole, sest uisutamine oli ka parasjagu ujumine, sest vihma kallas nagu oavarrest. Just siis hakkas sadama, kui ma oma uisu uksevahelt välja pistsin. Aga ma ei lubanud ennast tuppa tagasi ja andsin minna. Kui kõik teised saavad, miks mina siis ei saa. Saan küll! Ja saingi! Suurepärane oli. Külm ei olnud ja vihm mõnusalt jahutas ja andis energiat juurde. Samuti tõi see naeratuse näole ja naeratus näol on palju meeldivam sporti teha, kui muidu. Praeguse emotsiooni põhjal võiks isegi öelda, et mulle meeldib vihmaga rohkem uisutada, kui muidu! Tegelikult ka! Proovige järgi! Ainukesed asjad, mis kannatasid olid laagrid. Kuivatan ära ja siis vaatab, mis saab, kas vajavad jälle puhastamist, sest tee oli kohati päris liivane. Oleks võinud isegi pikemalt sõita, aga mul sai villand edasi tagasi nühkimisest.

Alguses oli plaan minna Tammele, aga kui ilm äkki muutus, siis ei pidanud seda just kõige paremaks ideeks, sest sealne hea asfalt oleks liiga libe mu jaoks olnud. Ülenurme kergliiklustee kvaliteet oli aga paras, et ma ei pidanud end kui jää peal tundma. Ainuke asi, mis tee peal häiris oli see, et jube palju pisikesi kive oli. Kohe ikka jube palju! Aga vaatab, kuidas ilm on, äkki lähen homme Tammele. Peaks minema, sest trenni tuleb teha ja mul ei ole muid vahendeid kaasas. Isegi tossud unustasin koju, aga ega ma neid ei igatse ka, sest jooksma ma nii kui nii ei viitsiks minna. 

Võtsin asja rahulikult ja ei pushinud üle. Pulsikell jäi ka koju laua peale. 

Distants: 23.43 km
Aeg: 1h:15m:15s
Keskmine kiirus: 18.7 km/h
Max kiirus: 22.9 km/h


Parim poolmaraton 1h:07m:46s; parandus 5m:40s.

29 Jul 2012

Üllatus

Tänane hea üllatus oli see, et mulle läksid jalga püksid, mis enne tulid ainult poolele maale. :)

The End.

27 Jul 2012

Reede 27.07

Olen juba natuke liiga pikka aega võtnud vabanduseks selle kuulsa lause "homme teen". Seega täna hommikul, kui poole 8 paiku uni ära läks, sest ma olen ikka oma töö unegraafikus, jooksin ma otse õue ja istusin ratta selga. Otsustasin minna oma "pikale" ringile.

Algus oli kuidagi eriti raske. Jalad ei liikunud ja olid nagu pakud all. Mõte ei tahtnud ka kaasa jõuda. Mõte lõpuks kaasa ei jõudnudki, aga muidu läks paremaks. 40 kilomeetri peal oleks võinud veel 40 otsa sõita.

Ilm oli ideaalne, kuigi Aruküla kandis oli kuni Raasikust läbi väga tihe udu, nii et enda ette üle 15 meetri ei näinud.

Mul on täielik kirjutamiskriis. Ei tule seda juttu enam üldse. Ega väga ei viitsigi kirjutada. Mõte käib oma radapidi ja peas on miljon asja, mis tahavad oma osa minust saada. Kui nii edasi läheb, siis ei tea kaua mul seda motivatsiooni jätkata veel järel on.

Distants: 54.04 km
Aeg: 2h:23m:22s
Keskmine kiirus: 22.6 km/h
Max kiirus: 34.5 km/h

Parim 50 km 2h:12m:20s; 8m:54s parandus.

25 Jul 2012

Kolmapäev 25.07 (sõidame puruks)

Hommikul kell 4 helises kell, tegelikult olin juba kella 3'st saati lakke vaadanud. Kokku kaks tundi. Jäin tööle paar minutitki hiljaks. Lihtsalt passisin lakke, mitte et und ei olnud, aga...

Aga tegin oma esimese vahetuse ära. Jõudsin koju, sõin natuke ja siis istusin tiba õues, passisin niisama ja siis viskas üle. Murdvast väsimusest vaatamata otsustasin, et ma tahan ratta selga saada ja anda nii palju kui torust tuleb. Andsingi. Distants ei ole küll isegi mitte normaalne, vaid lihtsalt lühike, aga ma tahtsin lihtsalt sõita nii kiiresti kui tuli. Eks see keskmine kiirus tõusis ka tsipa ja max kiirus püsis ka kauem. Isegi kerge vastutuul ühes suunas ei takistanud mind.

Pulsist ma ei räägi. Tähendab max pulsist, sest see ei jäänud kaugeltki mitte normaalsuse piiridesse. Ühesõnaga tõmbasin südame puruks. Õnneks mitte jäädavalt. Loodetavasti.

Ega mul rohkem ei olegi midagi öelda. Lihtsalt täna on viimane praktika päev ja siis on see läbi. Siis ma lähen Tartusse mõneks ajaks. Nii, et tartlased pange end valmis, ma tulen nädala lõpus. Kõigepealt on muidugi vaja Kundas ära käia, kus toimub Rullituuri järgmine etapp. Pagan, ma pean ju plakati ka veel välja mõtlema. Kellelgi mingeid ideid on?

Distants: 21.69 km
Aeg: 46min:34s
Keskmine kiirus: 27.9 km/h
Max kiirus: 37.2 km/h
Pulss: 152/-

Personal best: 20 km 42m:56s; aja parandus 3m:26s

Ja nüüd magama!

18 Jul 2012

Kolmapäev 18.07

Mul on kõik päevad segi. Aga seda ma tean, et täna pidi olema trenni päev ja seda ta oligi. Kuigi olin õhtuks meeletust mõttetööst ja isekeskis arutlemist nii läbi omadega, et mõtlesin vahepeal edasi asja lükata. Õnneks suutsin ma oma mõtteid piisavalt koondada, et mingi vastus neist välja imeda ja sellega tuli ka motivatsiooni tagasi, et end õue viia. Istusin ratta selga. Mõtlesin, et kuna pole kuu algusest peale trenni teinud, siis pikemale ringile ei lähe.

Algus oli raske. Pulss kiskus sinna, kus ta ei tohi olla ja hingata oli ka raske. Õnneks sain kohe varsti oma hingetoru ka lahti ja pulss läks ka normaalseks ja püsis normaalsena. Alati saab vähem, aga ma olen rahul. Ega midagi erilist täna ei toimunudki sõidu ajal. Mõnus oli lihtsalt sõita ja kordagi ei tulnud pähe poole pealt ära pöörata ja kodu poole minna. Viimased umbes 8 km olid puhta vastutuult.

Üks maanteerattur, kelle varustus ja vorm on minu omast ikka kõvasti üle, sõitis must mööda. Soovis veel jõudu ja pani ajama. Alguses lasin tal minna, aga siis mõtlesin, et võiks ju tal sabas tilbendada natuke aega. Panin siis järgi. Sain ta kätte oma baigiga, kusjuures vastutuules ja tõusu peal. Vurasin ta tuules mis ma vurasin, lõpuks sai mul jaks otsa. Pole hullu. See ei olnudki eesmärk. Ma tahtsin lihtsalt teada, kas ma suudan seda ja näed suutsingi.

Kui homme ilm lubab, siis tahaks minna pikemale ringile. Meelde tuletada, mis tunne on Raasikult vastutuules kodu poole sõita, sest seal on alati olnud vastutuul!

Keegi jobu oli mu hea asfaldi ära pinnanud vahepeal, nii et pidin kiviklibu peal sõitma. Kivid olid piisavalt väikesed, et need ratta rehvi mustri sisse kinni jääks ja siis hooga mulle vastu jalgu lendaks. Tegelikult pole see mingi probleem, lihtsalt hea on vinguda millegi üle vahest. :)

Aeg: 1:15:31
Distants: 28.25 km

Keskmine kiirus: 22.4 km/h
Max kiirus: 31.3 km/h

14 Jul 2012

Vahekokkuvõte

Olen juuni keskpaigast alates, e 1 kuuga, alla võtnud 8kg ja KMI on langenud 2 võrra. Kuigi pole juuli jooksul üldse trenni jõudnud, siis enamus kaalukaotus on olnud just sellel kuul. Selline füüsiline töö, mis ma teen, on parem, kui ükskõik missugune dieet ja trenn. Mõõtnud ma ennast ei ole, sest iga kord, kui see mõte tuleb, siis pole kas leidnud mõõdulinti või ei ole lihtsalt viitsinud otsida, aga püksid on mõne koha pealt suureks jäänud ja ühed tulevad ilma nööpi ja lukku lahti tegematagi jalast ära. Mina olen rahul. See annab väga palju motivatsiooni juurde, et edasi enda kallal töötada.

Täna on küll puhkepäev ja homme ka, aga ma ei ole veel kindel, kas täna ratta selga lähen, sest väsimus on ikka paganama suur- nii magamatusest kui ka füüsilisest tööst ja pikkadest päevadest. Ma olen teinud kahe nädala jooksul 92 tundi tööd. Õnneks järgmisest nädalast alates on graafik selline, et 2 päeva tööl ja 2 vaba, aga tööpäev kestab 5.00 - 9.00 ja 14.00 - 21.00, seega 12h kokku. Selline graafik tõotab mulle kindlasti veidike rohkem trenni. Loodame, et ilm läheb tsipa paremaks, kuigi vihmaga on hea tööl olla, sest siis ei teki mingit kiusatust niisama lulli lüüa, mida me juba nii kui nii seal kohati teeme. Aga vähemalt on meil lõbus!

Olge mõnusad!

4 Jul 2012

Mitte trenn vaid pigem töö

Ei ole ma veel kuskile kadunud. Kuklas tuksub pidevalt, et peaks trenni minema, tegema, nautima. Pole lihtsalt jõudnud, sest esmaspäevast hakkas mul praktika, mille graafik on ettearvamatu (selgub eelmise päeva õhtul, mida järgmine päev teed) ja töö ise on väga füüsiline.

Praktikal olen ma õnneks oma kodu lähedal nii, et ei ole probleemne see, kui töö varem hakkab või hiljem lõpeb või hoopis keset päeva 4 tunnine paus sisse tuleb. Kaks esimest päeva olingi ma selle graafikuga. Hommikul kell 9 sinna, 4 tundi tööd (millest kahekesi olles oled tegevuses reaalselt 2h ja üksinda 3h), 4h siesta ja siis õhtul kell 17 uuesti tööle ja kuni 21'ni välja, millest jälle reaalselt teed vähem tunde tööd, kui palka makstakse (tegelikult on see hea, mulle meeldib istumise ja lebotamise eest palka saada, aga ainult siis, kui ma üksi ei pea passima). Täna olin eriti agar. Kell 5 sinna vasikate juurde, kell 9 pidin koju saama, aga mõtlesin, et ei jäta sõpra üksinda sinna ja aitasin tal kella 13ni tema tööd ära teha. Õhtul läksin üksinda jälle kella viieks ja olin üheksani.

Aga keda huvitab, siis praktikal olen ma ühes veisekasvatuses, kus on kohe PÄRIS palju loomi (kui ütlen arvu, siis valetan). Põhiline töö seisneb läga lükkamises. Me oleme seal professionaalsed lägalükkajad (vat kui tore ametinimetus). Täna muidugi sain muud ka teha (vasikaid, mullikad sööta). Samuti peame meie hoolistema ka selle eest, et kui keegi poegima hakkab, siis vasikas ohutult kõigepealt sünniks ja siis ta vasikate lauta toimetama. Esimene päev õnnestus võtta vastu oma esimene pulli-beebi, kelle nime ma konfidentsiaalsuse lepingu alusel nimekaimuga, avaldada ei saa. Täna sündis veel üks, kelle nimeks sai Kolmapäev (väga andekas!). Kahjuks oli täna ka kaks aborti.

Jube väsitav töö on tegelikult, kõndimist on palju (mis on ju hea tegelikult) ja koguaeg nühi kätega. Kui nüüd järgi mõelda, siis on see trenn nii üla- kui alakehale. Nagu jõusaalis oleks.

Aga, et mitte päris ära tüüdata oma lugejaid igava tööjutuga, sest see peaks ikkagi trenniblogi olema, siis mainin, et kuna mu karmavõlg oli täna vist kohe eriti suureks kasvanud, ei läinud mu auto õigel hetkel tööle (õhtu lõpuks oli karmavõlg kadunud ja ma mõtlesin välja, mis tal häda oli) ja ma pidin vahepeal uisud alla panema. Sain täna pausi ajal lõpuks laagrid õige asjaga ära puhastatud (tegelikult oli mul ka brigadir ja abikäsi kõrval, aitäh!) ja uiskudele alla pandud ja ma võin vanduda, et ma kontrollisin üle, et kõik poldid ilusti kinni oleks. Kaks korda kontrollisin, sest mul on juba halvad kogemused sellega. Aga karmabussi juht viskas mind välja ja ma maandusin esimest korda üle väga pika aja (ma siiralt ei mäleta, millal ma viimati põlve ja käed maha panin uisutamise ajal) asfaldil. Õnneks hullu ei olnud väga midagi. Püksid läksid ainult põlve pealt katki. Peopesad on niikuinii ära retsitud juba. Aga sõitsin siis 7 ratta peal koju, kusjuures ära tulnud ratas oli parema uisu esimene ratas. Tegelikult on see hea viis, kuidas end kanna peal sõitma panna, sest lihtsalt varvast pole kuskile toetada!

Loodetavasti jõuan hiljemalt reedel ratta selga, sest otsustasin vaba päeva võtta, loodan, et mu palve rahuldatakse.

1 Jul 2012

Pühapäev 1.07

Eilne kapsa-olek sundis mind kella 11ks voodisse ja äratas täna kell 7.45 üles. Ei mingit väsimust. Päkad tahtsid õue. Mõtlesin, et kuna eile oli ratas, siis täna võiks jälle uisk olla, ei tahtnud Pajupea- Jüri teele minna ja seega palusin end Maardu järve äärde viia.

Sealsele rajale annan hindeks 5, vähemalt esimesele 3.5 kilomeetrile, sest täpselt nii pikk see üks jupike oli. Edasi pidin sõitma kilomeetri maanteel, et saada järgmisele jupile, mis viis Tallinn- Narva mnt äärsele kergliiklusteele. Mõtlesin, et vaatan selle tee üle, et kus see ära lõpeb, et siis oma järgmist pikemat ratta ringi kohandada nii, et ma ei peaks maantee peal sõitma enam väga pikalt. Kõigepealt viis see teine jupike Narva mnt alt läbi ja siis sellele teele. Kahjuks lõppes minu teekond seal samas, sest seal oli nii meeletult palju liiva ja kive, et ma ei hakanud riskima. Kahjuks olin juba piisavalt kaugele tüürinud, et pidin languse pealt tagasipöördel kurvi suunduma. See samune kurv oligi kive ja liiva täis. Tänu sellele pumbati mu organismi neerudest adrenaliini ja pulss tõusis 170ni. Üldiselt oli tänane pulss ikkagi veits kõrgema poolne. Selle koha peal, kus tunnel algas ja lõpes, oli tee peal 15 sentimeetrise läbimõõduga tühimikud. Ratturitele ja uisutajatele oli pandud sinna ühte kohta umbes 50 cm pikkune laud, mis aga oli kukkunud sinna lõhesse, nii et ülesõitmine ei tulnud arvesse.

Seal 3.5 kilomeetrisel jupil oli hea tempot arendada. Täna tõusis see lihtsamini ja hoidmine oli ka kergem. Ühes suunas oli see muidugi veidike kiirem, kui vastupidi, sest ühtepidi oli kerge vastutuul. Õnneks ei midagi hullu.

Kohtasin seal veel ühte uisutajat. Üks vanem härra. Ma olen kindel, et ta oli eilsel Pärnu etapil ka, sest tal oli õige varustus, õige tehnika ja põhjus, miks ma arvan, et ta eile kohal oli, oli see, et tal olid mõlemad põlved värskelt lõhki nagu päris mitmetel eilsetel osavõtjatel.

Põlv andis enne ja pärast trenni kergelt tunda. Sõidu ajal ei olnud valust mingit märki.

Distants: 23.78
Aeg: 1:22:46
Keskmine kiirus: 17.2 km/h
Max kiirus: 32.2 km/h

Pulss: 161/170


Parim poolmaraton: 1:13:26


Erakogu Liivahunnik kurvis

Erakogu


Juuni arvudes:
Aeg: 38:40:28
Distants: 514 km
Trenne: 40 
Vabu päevi: 7

30 Jun 2012

Laupäev 30.06 (Pärnu rull ja trenn)

Hommikul sai end juba varakult üles aetud- kell 7. Bussile oli vaja jõuda. Buss viis mind Pärnusse, kus toimus kolmas EMT Rullituuri etapp. Plakat oli olemas, minu vaim oli valmis, häälepaelad olid lahti lauldud ja isegi vastav maniküür oli tehtud (kes nägi, see nägi). Kohtasin täna päris mitme uue "kuidagi-moodi-uisutamisega-seotud" inimesega (nii bussis kui Pärnus). Mulle meeldib nii. Kui eelmine aasta tundsin end natuke ebalevalt ja üksikuna raja ääres, sest ei tahtnud pinda ka käia sõpradele (eelmine aasta veel sõbrale), kes rajale minemas ja nii ma siis istusin üksinda teepervel, plakat näppus, siis nüüd seda tunnet enam ei ole. Näod on enamus tuttavad ja õnneks on minu nägu ka juba võistlustel tuttav, nii et ikka öeldakse tere ja naeratatakse. See teeb minu olemise ka seal mõnusamaks- nagu kodus oleks. :) Lähen iga kord rõõmuga tagasi, isegi kui pean nuputama transpodi koha pealt, sest näiteks eelmine aasta Kundasse saamiseks, pidin venda päris pikalt pinnima, sest üllatus - üllatus, Kundasse ei lähe Tallinnast bussi. Õnneks on see aasta Rulliklubi organiseerinud igale etapile Tallinnast eraldi bussi, mis võistlejad/fännid kohale viib.

Täna oli alguses ideaalne ilm. Päike ei kuumutanud ja tuult ei olnud. Kahjuks hakkas vihma sadama. Mitte küll kõvasti, aga sellest piisas, sest rada sai märjaks ja seega muutus ka libedaks. Sellest olid tingitud mitmed pahad kukkumised. Väga halb!! Nojah, ei läinud täna nii hästi nagu oleks võinud minna ja oleks pidanud minema, aga mina teen TEILE suure aplausi ja jään järgmist, Kunda etappi, ootama. :) Tegelikult on vist Eestikad veel enne, nii et siis näeme Eestikatel Lillepis.

Kuigi ma ei tiku üldse võistlusrajalel, isegi mitte lühikesele, siis täna, kui IIZI pikkus oli vaid 15km, siis mõtlesin küll, et see pole ju midagi erilist mu jaoks enam. Eks vaatame. Juulis on mul praktika kuu ja äkki saan endale esimese palga eest uued uisud muretsetud (well- spent money). Siis võib- olla tuleks see isegi kõne alla. Vastasel juhul jään ma ikka oma nurgatagustele radadele, kus keegi mind ei vaata ja mul ei ole ohtu kellelegi ette jääda.

Karjusin oma hääle poolikult ära, aga ma loodan, et sellest oli sõitjatele, kellele ma karjusin, ka mingit abi, et see ei oleks ilma asjata. Näod ei olnud küll rajal väga entusiastlikud neil, aga see pani mind veel rohkem ja kõvemini karjuma ja plaksutama.

Pärnus tagasi jõudes olin väsinud ja veidike kurb, aga otsustasin ikka ratta selga istuda (see teeb tuju paremaks tavaliselt). Jällegi, väga hea, et istusin, sest täna oli väga mõnus ja vaatamata väsimusele, püsis pulss tavalisest madalamal (135-145), tõusude ajal max pulss 163 tõstis aga keskmise 151 peale.

Eile jätsin ratta vahele, sest hommikul voodist tõustes, käis iga väiksemagi liigutusega kaasas välk ja mürin vasakus põlves e terav valu põlveõndlas. Selle asemel lebotasin muru peal ja kõrbesin ära, kohe ikka punaseks. Täna kohati andis ka päris tugevasti päeval tunda ja sundis mind kergelt lonkama, aga kui ma olin juba natuke aega käinud, läks üle. Rattasõiduga oli samamoodi. Enne sõitu oli valus, paar esimest kilomeetrit samuti, aga kui olin end soojaks sõitnud, läks üle. Väga positiivne.

Rada läks täna kuidagi eriti kiiresti. Poole peal küll tahtis aju kodu poole tagasi pöörata, kuigi keha ei olnud väsinud. Võtsin end kokku ja kihutasin koduteest mööda. Läbisin veel ühe jupi. Vahepeal jäi isegi käikudest puudu ja seda isegi mitte allamäge ja vaid 133 pulsiga (jällegi positiivne).

Pärast trenni oli veel üks lõõgastav saun. Istusin 15 minutit laval, õigemini pikutasin. Venitasin veel lihaseid natuke (mida ma tavaliselt mitte kunagi ei tee) ja vihtlesin korralikult. Praegu on küll kerge kapsa tunne, aga see on selline hea kapsas. :)


Distants: 28.94 km
Aeg: 1:17:09
Keskmine kiirus: 22.5 km/h
Pulss: 151/163



Erakogu

Erakogu Leidsin Pärnust :)


28 Jun 2012

Neljapäev 18.06

Eilne kuiv trenn tegi tõesti head. Täna hommikul proovisin veel enne uiskude jalga ajamist läbi oma liigutusi. Ja siis asusin teele. Esimesed kolm kilomeetrit on suht halb tee minu jaoks ja seal sai ikka oma vana "mitte nii väga" head sammu tehtud. Pajupea- Jüri vahelisele teelõigule jõudes kujutasin ette, et mul on kõrval keegi, kes mulle pidevalt korrutaks - nina, põlved, varbad; põlved koos; istu tooli; toetu kannale; ära vaata maha; ära vehi kätega küljelt küljele; hoia keha otse; lase õlad vabaks; lõpeta tõuge korralikult ja nii edasi ja nii edasi. Eks ta raske ole. Keha hakkab ikka siia sinna käima, aga märkasin, et õige sammuga tõuseb kiirus kiiremini ja pulss püsib normaalsena.

Kõige raskem on mu jaoks läbi kanna tõugata ja samal ajal mitte ülakehaga vehkida. Viimase probleemi lahendasin sellega, et hoidsin käsi koos üleval rinna lähedal, sest see "tavaline" käed seljal tekitab mulle veel praegu tasakaalu kaotust. Läbi kanna tõukamist pidin endale pidevalt meelde tuletama. 5 sammu tulid hästi ja siis tuli jälle "wobbly-wobbly".

Paar uisutajat (kes ilmselt olid enam- vähem algajamad kui mina) olid ka tee peal ja ma isegi mitte ei pidanud pingutama, et neist mööduda. Asi ei olnud selles, et nad oleks eriti aeglaselt sõitnud, vaid selles, et ma sain oma sammuga lõpuks ometi hakkama. Pai.

Tänasest distantsist ja kiirusest ei maksa rääkida, sest see ei olnud tänase trenni point.

Aga ennast kiitmast ma ei väsi ja kui keegi teine seda ei tee, tuleb seda ise teha. Nüüd jääb mõelda ainult selle üle, kas harjutamine teeb meistriks või harjutamine teeb harjutajaks ja meistriteks sünnitakse.

Homme ratas, laupäeval paus ja pühapäeval äkki jälle pikem jalutuskäik.

Distants: 14.03 km
Aeg: 1h
Keskmine kiirus: 14 km/h
Pulss: 155/163



Praegu käib püsti tõustes vasakust põlvest äike läbi, aga kui juba jala käima saab, on kõik ok.

Erakogu "Vajan uut varustust!"

27 Jun 2012

Kõik uisutama!

Jah, eelmine uisutrenn läks sinnasamusesse. Võtsin end kokku ja tegin kodus lihtsalt kuiva trenni. Lihtsalt istusin oma kujutletava tooli peal ja liigutasin jalgu, viies keharaskust täpselt sellele jalale, kuhu vaja. Ma arvan, et ma nägin koomiline välja. Nüüd loodame, et homses uisutrennis (loodame heale ilmale kõigepealt), tulevad need asjad mul sama hästi välja.

Praegu olen ma ennast jälle üleskeeranud mõttega, et uisutada on lahe ja mulle meeldib uisutada. Eilse ****hunniku ajan kõik halbade uiskude süüks. :)

Tegelikult oli sellest kuivast trennist väga palju abi. Sellest olekski pidanud alustama, aga ega ma ju ei alusta kunagi ühegi asjaga päris algusest nullist, võtan kätte ja hakkan tegema, ilma, et ma tegelikult teaks, mida ma teen. Tavaliselt on see, et küll ma tegevuse käigus õpin. Aga nii see asi ei käi, vähemalt mitte kõigi asjade puhul. Uisutamine, mis on nii hullult tehniline ala, on üks nendest.

Poleks varem kunagi arvanud, et uisutamine tehnikal põhineb. Sain seda alles siis teada, kui ma ühe uisutajaga kohtusin. See oli 2010 aasta teine pool. Tegelikult ei teadnud ma "rulluisutamisest" või "kiiruisutamisest" kui spordialast mitte midagi ja selliseid uiske, nagu täna kasutatakse, ei olnud ma ka varem näinud. Vähemalt ei olnud ma sellele tähelepanu pööranud. Veidike piinlik on seda tunnistada, aga vähemalt olen ma ennast parandanud ja asjaga kurssi viinud. :)

Aga tänaõhtune kuiv trenn baseerus Eddy Matzger'i õpetustel, mis ma suurest internetiavarusest leidsin. Põhiliselt sain info SIIT. Hea oli vaadata seda, sest sain siit täpselt teada, mida ma valesti tegin ja kuidas oleks õigesti. Hea tunne on, kui oma viga mõistad ja saad seda parandama nüüd hakata. :)

Nagu te aru saate, siis mu uisumott on tagasi ja olen valmis asfaldile taas vastu astuma! Seda peaksid kõik tegema! Hakake uisutama! Ja kui rajale veel ei taha minna, siis liituge minuga laupäeval Pärnus EMT Rullituuri III etapil fännina! ALBE Team on jälle rajal ja valmis võitma!

Kolmapäev 27.06

Täna olin tubli! Võtsin ette oma esimese 50+ km'se jalgratta tripi. Tegin ära. Olen uhke. Kusjuures lõpuks ma olin juba ära unustanud fakti, et ma olen 40 km juba sõitnud ja tunne oli selline, et võiks veel samapalju otsa sõita. Aga ei, sest tuul, see vastik tuul, rikkus natuke asja. Vahepeal ajas kohe nii vihale see, sest tahtmine oli nii suur ja motivatsioon oli kõrge, aga tuul oli ainult vastu. Ropendasin natuke, põrutasin oma käe vastu lenksu lüües ära, aga pushisin edasi. Mulle ei meeldi tuul. Tartus on hea, seal ei ole tuult. Tallinnas on KOGUAEG tuul. Okei, sai vist natuke liiga palju sellest tuulest. 

Kõik muu oli hea. Isegi väga hea. Pärast eilset uisutrenni tundsin, kuidas tahaks pooleli jätta kõik ja minna poodi komme ostma, sest no absoluutselt mingit arengut ma ei näinud. Mitte kaalu mõttes, vaid selles mõttes, et eilne uisk läks tegelikult päris nadilt. Selline tunne oli nagu oleks esimest korda uisud jalga pannud ja siis üritanud neid lihtsalt nühkida vastu asfalti. Negatiivne emotsioon kandus ka öösse, sest nägin kahte väga vastikut und ja ärkasin hommikul paha tujuga, aga ajasin end ikkagi kõigepealt voodist ja siis ka majast välja ja otse ratta selga.

Algne plaan oli käia ära Raasikul, sest eilne trenn osutus mu jaoks raskeks ja pärast rasket trenni peaks tegema ühe kergema, aga Raasikult viis mu tee edasi Kostiverre ja nii edasi. Lõpuks oli marsruut selline:

Tuulevälja - Vaskjala - Paljupea - Aruküla - Peningi - Raasiku - palju väikseid kohti - Kostivere - Tallinn- Narva mnt - Loo - Lagedi - Tuulevälja

Aga täna pidas keha ilusti vastu. Midagi kuskilt ei valutanud ja lihased olid korras ja väga koostööaltid. Pulss püsis normaalsuse piirides, isegi vastutuules ja tõusudel. Muidugi võiks see olla alati madalam, aga kui see püsib mul õiges tsoonis olen ma praegu rahul.

Tee Pajupealt Arukülasse oli täna veelgi hullem, kui eelmised korrad. Seekord oli savi asemel mulda sinna veetud ja kuna eile sadas pool päeva, oli see ikka veel märg ja ratas kiilus päris kõvasti pinnasesse kinni, aga kuna liiklus oli reguleeritud valgusfooriga ja ainult üks sõidusuund oli avatud ja autorida oli päris pikk, pidin tempot hoidma autodega samal tasemel (25-30 km/h). Asfaldi peal pole lugu sellist tempot hoida, aga mudasel pinnasel on asi teine. Aga ega see nii hull ka nüüd ei olnud. Tegelikult hoidsin kuni Raasikuni tempot võimalikult kõrgel, sest siis oli tuul ka parasjagu külje pealt ja ei puhunud otse näkku.

Avastasin, et mulle meeldib ilma prillideta rohkem sõita kui prillidega. Päikese käes peab küll veidike silmi krimpsutama, aga see selleks. Päris palju putukaid otsustasid ka otse mu silma või näkku lennates enesetapu teha, aga kannatan ära. Igal juhul on minu jaoks prillideta mugavam.

Distants: 54.09 km
Aeg: 2:32:47
Keskmine kiirus: 21.2 km/h
Pulss: 153/172

Erakogu "Kostivere jõgi"

26 Jun 2012

Teisipäev 26.06

Täna sai lõpuks ära tehtud see, millest olen viimased päevad rääkinud. Käisin uisutamas. Sain piisavalt vara üles, et välja paistis veel päikene ja tuul ei olnud ka nii kõva, et see oleks võinud mu meelt muuta.

Tänane tunne oli normaalne. Ei olnud halb, aga ei olnud ka nii hea, kui oleks võinud olla ja tavaliselt on olnud. Kuidagi väsitav oli. Muidugi see pisuke tuuleke oli ka pikemad sirged ja pikemad tõusud vastu ja see oli see mis asja raskeks tegi.

Läksin täna isegi äärekividele julgemalt vastu kui tavaliselt, aga ma ei mõista siiani, miks on neid üldse vaja panna sellise tee peale, kus käivad ka ratturid ja uisutajad sõitmas. Ja kusjuures iga ülekäigu juures neid ei ole, kuid seal kus on (enamus kohad), on nad suhteliselt kõrged nii, et lihtsalt peale sõita ei saa, vähemalt mina oma 80ste ratastega.

Teine asi veel, mis jubedalt segas oli see, et keegi on vahepeal üritanud tee ääri täita savi/liiva/killustikuga, aga pole seda osa ära pühkinud, mis tee peale läinud on ja nüüd on kõik pimedad kurvid, kus ma olen kohustatud oma teepervel sõitma, eriti ohtlikud. Kes on sõitnud selle tee peal, kasvõi autoga, teavad, millest ma räägin, sest isegi autoga on seal ohtlik.

Erakogu See siin on ainult üks näide.

Jalad andsid alguses tunda, aga kui juba olin end soojaks sõitnud, läks asi paremaks. Lõpuks pani selg ainult hullu. Pagan! Ma räägin nagu vanamutt. Võiks olla nii, et keha ei valutaks!

Kiirusest ei maksa rääkida, sest ma loivasin enamuse ajast. Ma tahan endale uusi uiske!!!!!

Distants: 22.62 km
Aeg: 1:28:41
Keskmine kiirus: 15.3 km/h
Pulss: 161/180
Erakogu "Töömees Liisu"

25 Jun 2012

Esmaspäev 25.06

Ja ongi jälle esmaspäev- pikema rattasõidu päev! Midagi nii eriliselt pikka ei tulnud küll, aga väga mõnus oli. Tegelikult mõtlesin ilmateadet ja eelmise nädala trennikalendrit vaadates, et peaks uisutama minema. Polti ma küll poodidest ei leidnud, aga kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab ja ma otsustasin ise selle ära parandada. Tuhnisin garaažis piisavalt kaua ja leidsin enam vähem õige suurusega poldi, mis sai siis õigesse kohta monteeritud. Ei ole küll päris see, mis peaks olema, aga sõidab ja täpselt sama hästi kui enne. See on ju peamine. Ma arvan, et nüüd võin ma minna sporditarvete parandusse tööle. Sõpradele parandan ka natuura eest.

Aga tänasest. Hommikust peale sadas padukat ja oli tuul. Ei tikkunud õue. Mõtlesin pilatese peale, sest jalad (eriti põlved) andsid korralikult tunda, aga ma ei viitsinud. Lihtsalt ei viitsinud neid vanu kavu teha. Peaks uue ja huvitavama otsima, mida teha. Kuna ma pilateseni ei jõudnud, siis lonkasin ringi nagu vanamutt päeva läbi ja lõpuks kui päike välja tuli ja tuul oli minimaalseks jäänud, tõmbasin ruttu endale trenni riided selga ja istusin ratta selga. Mõtlesin, et käin Raasikul, aga tee peal nägin paari ratturit jälle, kes pöörasid Vaskjalast Suuresta peale. Tegelikult olen  neid ennegi sinna poole pööramas näinud. Läksin siis järgi. Ja oh seda imet, väga mõnus tee on. Ahhaa moment oli suur kui avastasin, et peale mõnusa tee, millel oli nii tõuse, langusi kui kurve, oli ümberringi ka jube ilus loodus ja hullult ilusad talud, mis kõik üles vuntsitud on. Sinna lähen ma raudselt tagasi sõitma!

Tänane marsruut: Tuulevälja - Vaskjala - Seli - Suuresta - Patika - Aaviku - Jüri - Vaskjala - Tuulevälja. Kindlasti oli seal vahel mingeid pisikesi kohakesi veel, aga need ei ole nii olulised praegu.

Igatahes, käisin siis Rae valda avastamas. Nüüd on jäänud ainult Peetri küla nurk veel ja siis peaks olema läbi sõidetud koduvald enam vähem.

Distants: 30.54 km
Aeg: 1:25:36

Keskmine kiirus: 21.4 km/h
Pulss: 150/172


Kuna mu interneti limiit sai telefonil täis, siis endomondot ma kuu lõpuni kasutada ei saa, nii et pidin kaardi ise joonistama ja see kilometraaž tuli välja. Nüüd ei näe natuke aega ka oma max kiirust kahjuks.

24 Jun 2012

Neljapäev 21.06 ja pühapäev 24.06

Ja ongi see nädal jälle läbi. Kuidagi eriti pikk tundus seekord, aga ega see ei tähenda, et see ebameeldiv oleks olnud. Sai trennitatud (küll vähem, kui alguses lootsin/plaanisin), sai pidutsetud, sai niisama sõpradega kohvitatud ja sai ka puhatud. Terve eilne, laupäevane, päev läks mul lebotamise alla. See oli muidugi tingitud sellest, et reedene päev tegelesin ma igasuguste ettevalmistustega õhtuseks jaanipeoks. Ma pean ütlema, et "släkkimine" trennist oli seda kõike väärt, sest mul ei ole juba väääääga ammu nii toredat, naljakat, lahedat, ägedat õhtut olnud, kui seda oli reede. AITÄH kõigile, kes läbi astusid ja kellega sai koroonat ja jalkat mängitud, jalkat vaadatud, grillitud, naerdud, joodud, räägitud, saunatatud, ujutud ja nii edasi ja nii edasi.

Aga neljapäeval oli mul ka suhteliselt tihe päev. Hommiku poole käisin ja ostsin endale lõpuks ometi selle pulsikella ära (aitäh väga hea hinna eest Fixus Mustamäe). Pärast seda sai Ülemistes šopatud ja ülejäänud pool päeva rongi oodatud ja pärast seda rongi pealt koju kõmbitud. Seega oli neljapäev jälle jalutamise päev. Tegelikult jalutasin ma küll rohkem, kui ma endomondosse ära märkisin, sest ma käisin Ülemiste keskusele vähemalt 4 ringi peale.

Distants: 5.69 km
Aeg: 1 h

Täna, pühapäeval, võtsin ma aga ette ühe pikema ja reipama jalutuskäigu, kui tavaliselt (reipus küll kadus viimased kilomeetrid täielikult ja asendusid loivamisega). Tahtsin küll uisutama minna, aga kuna tuul oli täpselt piisavalt tugev ja valest suunast, siis matsin ma selle plaani  maha, tõmbasin tossud jalga ja asusin teele. Käis peast läbi mõte ka jooksma minna tunnikeseks, aga ma pigem jalutan 3h, kui jooksen 1.

Võttis ikka päris korralikult läbi. Võib- olla oli asi lihtsalt selles, et ma olen ikka mega väsinud viimastest päevadest. Vahepeal panin jalutades silmad kinni ja ma oleks sinna samasse püstijalu magama jäänud. Aga lõpuks koju ma jõudsin. Reieluud küll tahavad puusanappadest välja tulla praegu ja isegi varbavahed on ära hõõrutud (rääkimata kandadest), aga ära ma käisin ja hea on olla. Muidugi põlv ja selg andsid ja annavad ikka veel korralikult tunda, aga ma ei lase ennast häirida sellel. Mõtlen ainult, et kui mul juba praegu selg ja põlv õrnakesed on, siis mis ma vanaduspõlves nendega peale hakkan?!

Distants: 14.83 km
Aeg: 2:37:51
Pulss: 117/128

Erakogu


20 Jun 2012

Kolmapäev 20.06

Eile sai selgeks, et mu neljapäevane ja kolmapäevane päevakava lähevad vahetusse. Õnneks mingit erilist treeningplaani muutust ei pidanud tegema. Nagu ma eile kartsin, siis hommikul ma end üles ei saanud piisavalt vara ja kui ma ärkasin (kuskil 12 paiku), siis oli tuul piisavalt kõva, et mitte ratta selga istuda. Aga selle aja, millal tuul väljas möllas, tegin ma kõik neljapäevaks planeeritud asjad ära ja valmistasin kõik saunades ja õues ette reedeseks jaanitralliks.

Tsipa enne kella kümmet õhtul oli tuul kadunud ja minul toimetused valmis ja sain istuda lõpuks ratta selga. Täna oli sinna ronimine kuidagi raskem. Ei olnud seda tunnet, et ma PEAN minema või et ma TÄIEGA tahan minna. Aga ma läksin ja väga hea, et läksin, sest väga mõnus oli. Aeg lendas ja ilm oli mõnus. Natuke külm oli ainult.

Ja rehvid on mul ikka tühjad. Pean selle kirja panema kuskile, sest kõik, mis kirja ei saa, jääb tegemata. Mul on sekretäri vaja! Kusjuures teistele olen ma suurepärane sekretär, aga need asjad, mis mul endal vaja teha on, lähevad meelest.

Tegelikult käisin ma täna päeval ka sõitmas, aga see sõit oli nii lühike (8km), et ma seda trenni alla ei liigitaks. Jalutamas sai ka käidud koeraga (2km), aga jällegi, trenni alla seda kirja ei pane.

Distants: 28.04 km
Aeg: 1:15:51
Keskmine kiirus: 22.2 km/h
Max kiirus: 31.5 km/h

19 Jun 2012

Teisipäev 19.06

Kuna juba eile teadsin, et täna on tihe päev, siis ei hakanud üldse pressima mingit trenni kuskile vahele. Nimelt pidin Tartusse jälle sõitma, sest ma olen ikka tõeline lammas. Nimelt, kui ma eelmine nädal Tartusse läksin, siis üks eesmärk oli ära tuua veel viimased sinna unustatud asjad. Need ma tõin ära, aga samal ajal unustasin sinna osad asjad, millega ma sinna läksin (lammas!). Pühapäeval läks Tartus äraminekuga kiireks, sest äkitselt muutusid plaanid ja arvestatud 3h asemel oli mul 30 minutit. Selle ajaga oli vaja veel miljon asja ära teha.

Kuna ei tahtnud päris vahele ka päeva jätta ja mitte midagi teha, siis otsustasin, et panustan jala käimisele võimalikult palju. Nii ma tegingi. Samal ajal muidugi pritsiti mind kaks korda jobude autojuhtide poolt täis (hea, et mul tumedad püksid ja pruun nahktagi seljas oli) ja õhtul taas Tallinnas rongilt koju kõndides oli selline vajadus juba koju jõuda, et mõtlesin, et kutsun auto järgi vahepeal. Aga ei, viisin mõtte mujale, laulsin kõva häälega ja tõstsin tempot.

Homme loodame, et ilm peab ja tuult ei ole ja ma saan uuesti ratta selga istuda hommikul, sest pärastlõuna tuleb tihe. Selle jaoks on vaja aga vara ärgata, milleks ma ei tea, kas olen võimeline, sest täna sai ärgatud kell 5 ja õhtul on ju vaja jalgpalli vaadata poole ööni. Täna on minu panused Inglismaa peal!!

Distants: 12.76 km
Aeg: 2:21:25

18 Jun 2012

Esmaspäev 18.06

Kõigepealt ma tahaks rääkida jällegi eilsest päevast natuke. Trenni ma ei teinud, aga see-eest käisin sõpradele kaasa elamas ja pöialt hoidmas Tartu lahtistel MV rulluisutamises. Iseenesest olen huvitavamatel käinud, aga Albekad tegid väga ilusa töö ikkagi ja seda näitavad ka tulemused, kus igas klassis (va M40) oldi poodiumil, meeste põhiklassi väljalangemissõidus vallutati kõik kolm poodiumi kohta! Palju palju õnne teile ja ma olen väga uhke teie üle! :)

Aga nüüd tänasest. Mõtlesin kodus hommikul uurides ilmateadet, et lähen õhtu poole sõitma, sest tuul oli päris kõva ja õhtuks pidi paar m/s väiksemaks minema. Plaan oli juba valmis ja teekond välja mõeldud. Hakkasin siis koduste toimingutega tegelema. Koristasin tuba ja eneselegi märkamatult olid mul juba trenniriided seljas. Ja tegelikult ka, ma ei liialda. Mis siis ikka, läksin ratta selga. Mõtlesin veel ümber arvestada oma teekonda natuke, et koju tulles oleks tuul tagant, aga ei, läksin ikka oma vana rada pidi, mis lõpuks oli järgnev:

Tuulevälja - Vaskjala - Kulli - Aruküla - Raasiku - hästi palju väikseid kohti - Kostivere - Loo - Saha - Lagedi - Tuulevälja

Jube väsitav sõit oli, sest unustasin ratta rehvid ka täis pumbata. Alguses oli küll väga mõnus, sest tuul oli tagant ja päike paistis ning soojendas, aga lõpuks kui tee pööras kodu poole, oli tuul vastu (kusjuures veel tugevam kui enne!), läks pilve ja külm hakkas. Lõpuks Maardu küla juures oli mu pulss juba nii kõrgel, et ma ei saanud korralikult rääkidagi. Muidugi aitas tugevale vastutuulele kaasa ka künklik tee. Otsustasin, et tulen ratta seljast maha ja jalutan natuke, rahustan südame maha ja tõmban hinge. Lõpuni ei olnud ju enam palju jäänud.

Lõpuks kõndisin 2 km, vahepeal suhtlesin tee äärsel karjamaal olevate lehmadega, kes mulle kõik poseerima tulid kogu karjaga ja lõpuks ronisin ratta selga tagasi. Tuul oli küll vastu, aga kuna olin veidikene puhanud, siis see ei heidutanud enam nii palju. Lõpuks kui nägin teed, mille peale pidin pöörama ja kus oli tuul tagant, tuli küll naeratus näole ja hüüdsin "jes".

Täna oli tõuse küll rohkem, aga ainult kaks neist olid sellised, kus viimased tõuked oli vere maik suus. Okei, nii hull asi ei olnud, aga raske oli küll. Eks see eelmise nädala lõpp on mulle veel väikese jälje sisse jätnud, sest ma ei lasknud organismil korralikult taastuda. 

Ja kaks pirni hommikusöögiks ei ole piisav kütus sellise tee läbimiseks. Kilomeetreid ei olnud küll teab mis palju, aga ilmataat ja maastik mängisid ka oma rolli.

Ratas:
Distants: 45.43 km
Aeg: 2:10:03
Keskmine kiirus: 21.7 km/h
Max kiirus: 36.9 km/h

Kõnd:

Distants: 2.05 km
Aeg: 22:30


Erakogu "Muuuu"


16 Jun 2012

Laupäev 16.06

Eilsed 24h olin ma täielikus audis. Kui ma parasjagu ei oksendanud, siis istusin oma toas voodis, kardinad ees, nagu oleks koopas olnud. Aga parem hakkas. Tänane hommik oli juba väga hea. Lihtsalt üks päev oli nagu vahele jäänud ja nädal päeva võrra lühem.

Täna läksin ujuma. Auras on jube hea ujuda. Esimest korda ei tundnud mingit kloori ega muude kemikaalide haisu ja vesi oli mõnusalt paraja temperatuuriga. Saun oli mõnus ja väljas ilm veelgi mõnusam (väljas on ka nagu saun).

Ujumine võttis aga läbi küll. Ei teinud mingit konkreetset trenni. Võtsin rahulikult ja ujusin oma rahulikus tempos, oma kava järgi.

Kava:
200m soojaks (krool)
200m selili (100m koos käed, 100m eraldi)
200m konn
400m kompleksi
          100m delfiin/liblikas
          100m selili (eraldi)
          100m konn
          100m krool
200m kerge (krool)

Aeg: 1h
Distants: 1.2km

Tegelikult andis eilne audis olek täna pärast ujumist ikka kõvasti tunda. Lonkisin koju. Ülejäänud päev puhkan ja taastun veel, mis taastuda annab, et homme oma fänni särk selga tõmmata ja Tamme staadionile Tartu lahtistele meistrivõistlustele rulluisutamises kaasa karjuma minna. Ma ainult loodan, et ma ainuke fänn ei ole.