30 Jun 2012

Laupäev 30.06 (Pärnu rull ja trenn)

Hommikul sai end juba varakult üles aetud- kell 7. Bussile oli vaja jõuda. Buss viis mind Pärnusse, kus toimus kolmas EMT Rullituuri etapp. Plakat oli olemas, minu vaim oli valmis, häälepaelad olid lahti lauldud ja isegi vastav maniküür oli tehtud (kes nägi, see nägi). Kohtasin täna päris mitme uue "kuidagi-moodi-uisutamisega-seotud" inimesega (nii bussis kui Pärnus). Mulle meeldib nii. Kui eelmine aasta tundsin end natuke ebalevalt ja üksikuna raja ääres, sest ei tahtnud pinda ka käia sõpradele (eelmine aasta veel sõbrale), kes rajale minemas ja nii ma siis istusin üksinda teepervel, plakat näppus, siis nüüd seda tunnet enam ei ole. Näod on enamus tuttavad ja õnneks on minu nägu ka juba võistlustel tuttav, nii et ikka öeldakse tere ja naeratatakse. See teeb minu olemise ka seal mõnusamaks- nagu kodus oleks. :) Lähen iga kord rõõmuga tagasi, isegi kui pean nuputama transpodi koha pealt, sest näiteks eelmine aasta Kundasse saamiseks, pidin venda päris pikalt pinnima, sest üllatus - üllatus, Kundasse ei lähe Tallinnast bussi. Õnneks on see aasta Rulliklubi organiseerinud igale etapile Tallinnast eraldi bussi, mis võistlejad/fännid kohale viib.

Täna oli alguses ideaalne ilm. Päike ei kuumutanud ja tuult ei olnud. Kahjuks hakkas vihma sadama. Mitte küll kõvasti, aga sellest piisas, sest rada sai märjaks ja seega muutus ka libedaks. Sellest olid tingitud mitmed pahad kukkumised. Väga halb!! Nojah, ei läinud täna nii hästi nagu oleks võinud minna ja oleks pidanud minema, aga mina teen TEILE suure aplausi ja jään järgmist, Kunda etappi, ootama. :) Tegelikult on vist Eestikad veel enne, nii et siis näeme Eestikatel Lillepis.

Kuigi ma ei tiku üldse võistlusrajalel, isegi mitte lühikesele, siis täna, kui IIZI pikkus oli vaid 15km, siis mõtlesin küll, et see pole ju midagi erilist mu jaoks enam. Eks vaatame. Juulis on mul praktika kuu ja äkki saan endale esimese palga eest uued uisud muretsetud (well- spent money). Siis võib- olla tuleks see isegi kõne alla. Vastasel juhul jään ma ikka oma nurgatagustele radadele, kus keegi mind ei vaata ja mul ei ole ohtu kellelegi ette jääda.

Karjusin oma hääle poolikult ära, aga ma loodan, et sellest oli sõitjatele, kellele ma karjusin, ka mingit abi, et see ei oleks ilma asjata. Näod ei olnud küll rajal väga entusiastlikud neil, aga see pani mind veel rohkem ja kõvemini karjuma ja plaksutama.

Pärnus tagasi jõudes olin väsinud ja veidike kurb, aga otsustasin ikka ratta selga istuda (see teeb tuju paremaks tavaliselt). Jällegi, väga hea, et istusin, sest täna oli väga mõnus ja vaatamata väsimusele, püsis pulss tavalisest madalamal (135-145), tõusude ajal max pulss 163 tõstis aga keskmise 151 peale.

Eile jätsin ratta vahele, sest hommikul voodist tõustes, käis iga väiksemagi liigutusega kaasas välk ja mürin vasakus põlves e terav valu põlveõndlas. Selle asemel lebotasin muru peal ja kõrbesin ära, kohe ikka punaseks. Täna kohati andis ka päris tugevasti päeval tunda ja sundis mind kergelt lonkama, aga kui ma olin juba natuke aega käinud, läks üle. Rattasõiduga oli samamoodi. Enne sõitu oli valus, paar esimest kilomeetrit samuti, aga kui olin end soojaks sõitnud, läks üle. Väga positiivne.

Rada läks täna kuidagi eriti kiiresti. Poole peal küll tahtis aju kodu poole tagasi pöörata, kuigi keha ei olnud väsinud. Võtsin end kokku ja kihutasin koduteest mööda. Läbisin veel ühe jupi. Vahepeal jäi isegi käikudest puudu ja seda isegi mitte allamäge ja vaid 133 pulsiga (jällegi positiivne).

Pärast trenni oli veel üks lõõgastav saun. Istusin 15 minutit laval, õigemini pikutasin. Venitasin veel lihaseid natuke (mida ma tavaliselt mitte kunagi ei tee) ja vihtlesin korralikult. Praegu on küll kerge kapsa tunne, aga see on selline hea kapsas. :)


Distants: 28.94 km
Aeg: 1:17:09
Keskmine kiirus: 22.5 km/h
Pulss: 151/163



Erakogu

Erakogu Leidsin Pärnust :)


28 Jun 2012

Neljapäev 18.06

Eilne kuiv trenn tegi tõesti head. Täna hommikul proovisin veel enne uiskude jalga ajamist läbi oma liigutusi. Ja siis asusin teele. Esimesed kolm kilomeetrit on suht halb tee minu jaoks ja seal sai ikka oma vana "mitte nii väga" head sammu tehtud. Pajupea- Jüri vahelisele teelõigule jõudes kujutasin ette, et mul on kõrval keegi, kes mulle pidevalt korrutaks - nina, põlved, varbad; põlved koos; istu tooli; toetu kannale; ära vaata maha; ära vehi kätega küljelt küljele; hoia keha otse; lase õlad vabaks; lõpeta tõuge korralikult ja nii edasi ja nii edasi. Eks ta raske ole. Keha hakkab ikka siia sinna käima, aga märkasin, et õige sammuga tõuseb kiirus kiiremini ja pulss püsib normaalsena.

Kõige raskem on mu jaoks läbi kanna tõugata ja samal ajal mitte ülakehaga vehkida. Viimase probleemi lahendasin sellega, et hoidsin käsi koos üleval rinna lähedal, sest see "tavaline" käed seljal tekitab mulle veel praegu tasakaalu kaotust. Läbi kanna tõukamist pidin endale pidevalt meelde tuletama. 5 sammu tulid hästi ja siis tuli jälle "wobbly-wobbly".

Paar uisutajat (kes ilmselt olid enam- vähem algajamad kui mina) olid ka tee peal ja ma isegi mitte ei pidanud pingutama, et neist mööduda. Asi ei olnud selles, et nad oleks eriti aeglaselt sõitnud, vaid selles, et ma sain oma sammuga lõpuks ometi hakkama. Pai.

Tänasest distantsist ja kiirusest ei maksa rääkida, sest see ei olnud tänase trenni point.

Aga ennast kiitmast ma ei väsi ja kui keegi teine seda ei tee, tuleb seda ise teha. Nüüd jääb mõelda ainult selle üle, kas harjutamine teeb meistriks või harjutamine teeb harjutajaks ja meistriteks sünnitakse.

Homme ratas, laupäeval paus ja pühapäeval äkki jälle pikem jalutuskäik.

Distants: 14.03 km
Aeg: 1h
Keskmine kiirus: 14 km/h
Pulss: 155/163



Praegu käib püsti tõustes vasakust põlvest äike läbi, aga kui juba jala käima saab, on kõik ok.

Erakogu "Vajan uut varustust!"

27 Jun 2012

Kõik uisutama!

Jah, eelmine uisutrenn läks sinnasamusesse. Võtsin end kokku ja tegin kodus lihtsalt kuiva trenni. Lihtsalt istusin oma kujutletava tooli peal ja liigutasin jalgu, viies keharaskust täpselt sellele jalale, kuhu vaja. Ma arvan, et ma nägin koomiline välja. Nüüd loodame, et homses uisutrennis (loodame heale ilmale kõigepealt), tulevad need asjad mul sama hästi välja.

Praegu olen ma ennast jälle üleskeeranud mõttega, et uisutada on lahe ja mulle meeldib uisutada. Eilse ****hunniku ajan kõik halbade uiskude süüks. :)

Tegelikult oli sellest kuivast trennist väga palju abi. Sellest olekski pidanud alustama, aga ega ma ju ei alusta kunagi ühegi asjaga päris algusest nullist, võtan kätte ja hakkan tegema, ilma, et ma tegelikult teaks, mida ma teen. Tavaliselt on see, et küll ma tegevuse käigus õpin. Aga nii see asi ei käi, vähemalt mitte kõigi asjade puhul. Uisutamine, mis on nii hullult tehniline ala, on üks nendest.

Poleks varem kunagi arvanud, et uisutamine tehnikal põhineb. Sain seda alles siis teada, kui ma ühe uisutajaga kohtusin. See oli 2010 aasta teine pool. Tegelikult ei teadnud ma "rulluisutamisest" või "kiiruisutamisest" kui spordialast mitte midagi ja selliseid uiske, nagu täna kasutatakse, ei olnud ma ka varem näinud. Vähemalt ei olnud ma sellele tähelepanu pööranud. Veidike piinlik on seda tunnistada, aga vähemalt olen ma ennast parandanud ja asjaga kurssi viinud. :)

Aga tänaõhtune kuiv trenn baseerus Eddy Matzger'i õpetustel, mis ma suurest internetiavarusest leidsin. Põhiliselt sain info SIIT. Hea oli vaadata seda, sest sain siit täpselt teada, mida ma valesti tegin ja kuidas oleks õigesti. Hea tunne on, kui oma viga mõistad ja saad seda parandama nüüd hakata. :)

Nagu te aru saate, siis mu uisumott on tagasi ja olen valmis asfaldile taas vastu astuma! Seda peaksid kõik tegema! Hakake uisutama! Ja kui rajale veel ei taha minna, siis liituge minuga laupäeval Pärnus EMT Rullituuri III etapil fännina! ALBE Team on jälle rajal ja valmis võitma!

Kolmapäev 27.06

Täna olin tubli! Võtsin ette oma esimese 50+ km'se jalgratta tripi. Tegin ära. Olen uhke. Kusjuures lõpuks ma olin juba ära unustanud fakti, et ma olen 40 km juba sõitnud ja tunne oli selline, et võiks veel samapalju otsa sõita. Aga ei, sest tuul, see vastik tuul, rikkus natuke asja. Vahepeal ajas kohe nii vihale see, sest tahtmine oli nii suur ja motivatsioon oli kõrge, aga tuul oli ainult vastu. Ropendasin natuke, põrutasin oma käe vastu lenksu lüües ära, aga pushisin edasi. Mulle ei meeldi tuul. Tartus on hea, seal ei ole tuult. Tallinnas on KOGUAEG tuul. Okei, sai vist natuke liiga palju sellest tuulest. 

Kõik muu oli hea. Isegi väga hea. Pärast eilset uisutrenni tundsin, kuidas tahaks pooleli jätta kõik ja minna poodi komme ostma, sest no absoluutselt mingit arengut ma ei näinud. Mitte kaalu mõttes, vaid selles mõttes, et eilne uisk läks tegelikult päris nadilt. Selline tunne oli nagu oleks esimest korda uisud jalga pannud ja siis üritanud neid lihtsalt nühkida vastu asfalti. Negatiivne emotsioon kandus ka öösse, sest nägin kahte väga vastikut und ja ärkasin hommikul paha tujuga, aga ajasin end ikkagi kõigepealt voodist ja siis ka majast välja ja otse ratta selga.

Algne plaan oli käia ära Raasikul, sest eilne trenn osutus mu jaoks raskeks ja pärast rasket trenni peaks tegema ühe kergema, aga Raasikult viis mu tee edasi Kostiverre ja nii edasi. Lõpuks oli marsruut selline:

Tuulevälja - Vaskjala - Paljupea - Aruküla - Peningi - Raasiku - palju väikseid kohti - Kostivere - Tallinn- Narva mnt - Loo - Lagedi - Tuulevälja

Aga täna pidas keha ilusti vastu. Midagi kuskilt ei valutanud ja lihased olid korras ja väga koostööaltid. Pulss püsis normaalsuse piirides, isegi vastutuules ja tõusudel. Muidugi võiks see olla alati madalam, aga kui see püsib mul õiges tsoonis olen ma praegu rahul.

Tee Pajupealt Arukülasse oli täna veelgi hullem, kui eelmised korrad. Seekord oli savi asemel mulda sinna veetud ja kuna eile sadas pool päeva, oli see ikka veel märg ja ratas kiilus päris kõvasti pinnasesse kinni, aga kuna liiklus oli reguleeritud valgusfooriga ja ainult üks sõidusuund oli avatud ja autorida oli päris pikk, pidin tempot hoidma autodega samal tasemel (25-30 km/h). Asfaldi peal pole lugu sellist tempot hoida, aga mudasel pinnasel on asi teine. Aga ega see nii hull ka nüüd ei olnud. Tegelikult hoidsin kuni Raasikuni tempot võimalikult kõrgel, sest siis oli tuul ka parasjagu külje pealt ja ei puhunud otse näkku.

Avastasin, et mulle meeldib ilma prillideta rohkem sõita kui prillidega. Päikese käes peab küll veidike silmi krimpsutama, aga see selleks. Päris palju putukaid otsustasid ka otse mu silma või näkku lennates enesetapu teha, aga kannatan ära. Igal juhul on minu jaoks prillideta mugavam.

Distants: 54.09 km
Aeg: 2:32:47
Keskmine kiirus: 21.2 km/h
Pulss: 153/172

Erakogu "Kostivere jõgi"

26 Jun 2012

Teisipäev 26.06

Täna sai lõpuks ära tehtud see, millest olen viimased päevad rääkinud. Käisin uisutamas. Sain piisavalt vara üles, et välja paistis veel päikene ja tuul ei olnud ka nii kõva, et see oleks võinud mu meelt muuta.

Tänane tunne oli normaalne. Ei olnud halb, aga ei olnud ka nii hea, kui oleks võinud olla ja tavaliselt on olnud. Kuidagi väsitav oli. Muidugi see pisuke tuuleke oli ka pikemad sirged ja pikemad tõusud vastu ja see oli see mis asja raskeks tegi.

Läksin täna isegi äärekividele julgemalt vastu kui tavaliselt, aga ma ei mõista siiani, miks on neid üldse vaja panna sellise tee peale, kus käivad ka ratturid ja uisutajad sõitmas. Ja kusjuures iga ülekäigu juures neid ei ole, kuid seal kus on (enamus kohad), on nad suhteliselt kõrged nii, et lihtsalt peale sõita ei saa, vähemalt mina oma 80ste ratastega.

Teine asi veel, mis jubedalt segas oli see, et keegi on vahepeal üritanud tee ääri täita savi/liiva/killustikuga, aga pole seda osa ära pühkinud, mis tee peale läinud on ja nüüd on kõik pimedad kurvid, kus ma olen kohustatud oma teepervel sõitma, eriti ohtlikud. Kes on sõitnud selle tee peal, kasvõi autoga, teavad, millest ma räägin, sest isegi autoga on seal ohtlik.

Erakogu See siin on ainult üks näide.

Jalad andsid alguses tunda, aga kui juba olin end soojaks sõitnud, läks asi paremaks. Lõpuks pani selg ainult hullu. Pagan! Ma räägin nagu vanamutt. Võiks olla nii, et keha ei valutaks!

Kiirusest ei maksa rääkida, sest ma loivasin enamuse ajast. Ma tahan endale uusi uiske!!!!!

Distants: 22.62 km
Aeg: 1:28:41
Keskmine kiirus: 15.3 km/h
Pulss: 161/180
Erakogu "Töömees Liisu"

25 Jun 2012

Esmaspäev 25.06

Ja ongi jälle esmaspäev- pikema rattasõidu päev! Midagi nii eriliselt pikka ei tulnud küll, aga väga mõnus oli. Tegelikult mõtlesin ilmateadet ja eelmise nädala trennikalendrit vaadates, et peaks uisutama minema. Polti ma küll poodidest ei leidnud, aga kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab ja ma otsustasin ise selle ära parandada. Tuhnisin garaažis piisavalt kaua ja leidsin enam vähem õige suurusega poldi, mis sai siis õigesse kohta monteeritud. Ei ole küll päris see, mis peaks olema, aga sõidab ja täpselt sama hästi kui enne. See on ju peamine. Ma arvan, et nüüd võin ma minna sporditarvete parandusse tööle. Sõpradele parandan ka natuura eest.

Aga tänasest. Hommikust peale sadas padukat ja oli tuul. Ei tikkunud õue. Mõtlesin pilatese peale, sest jalad (eriti põlved) andsid korralikult tunda, aga ma ei viitsinud. Lihtsalt ei viitsinud neid vanu kavu teha. Peaks uue ja huvitavama otsima, mida teha. Kuna ma pilateseni ei jõudnud, siis lonkasin ringi nagu vanamutt päeva läbi ja lõpuks kui päike välja tuli ja tuul oli minimaalseks jäänud, tõmbasin ruttu endale trenni riided selga ja istusin ratta selga. Mõtlesin, et käin Raasikul, aga tee peal nägin paari ratturit jälle, kes pöörasid Vaskjalast Suuresta peale. Tegelikult olen  neid ennegi sinna poole pööramas näinud. Läksin siis järgi. Ja oh seda imet, väga mõnus tee on. Ahhaa moment oli suur kui avastasin, et peale mõnusa tee, millel oli nii tõuse, langusi kui kurve, oli ümberringi ka jube ilus loodus ja hullult ilusad talud, mis kõik üles vuntsitud on. Sinna lähen ma raudselt tagasi sõitma!

Tänane marsruut: Tuulevälja - Vaskjala - Seli - Suuresta - Patika - Aaviku - Jüri - Vaskjala - Tuulevälja. Kindlasti oli seal vahel mingeid pisikesi kohakesi veel, aga need ei ole nii olulised praegu.

Igatahes, käisin siis Rae valda avastamas. Nüüd on jäänud ainult Peetri küla nurk veel ja siis peaks olema läbi sõidetud koduvald enam vähem.

Distants: 30.54 km
Aeg: 1:25:36

Keskmine kiirus: 21.4 km/h
Pulss: 150/172


Kuna mu interneti limiit sai telefonil täis, siis endomondot ma kuu lõpuni kasutada ei saa, nii et pidin kaardi ise joonistama ja see kilometraaž tuli välja. Nüüd ei näe natuke aega ka oma max kiirust kahjuks.

24 Jun 2012

Neljapäev 21.06 ja pühapäev 24.06

Ja ongi see nädal jälle läbi. Kuidagi eriti pikk tundus seekord, aga ega see ei tähenda, et see ebameeldiv oleks olnud. Sai trennitatud (küll vähem, kui alguses lootsin/plaanisin), sai pidutsetud, sai niisama sõpradega kohvitatud ja sai ka puhatud. Terve eilne, laupäevane, päev läks mul lebotamise alla. See oli muidugi tingitud sellest, et reedene päev tegelesin ma igasuguste ettevalmistustega õhtuseks jaanipeoks. Ma pean ütlema, et "släkkimine" trennist oli seda kõike väärt, sest mul ei ole juba väääääga ammu nii toredat, naljakat, lahedat, ägedat õhtut olnud, kui seda oli reede. AITÄH kõigile, kes läbi astusid ja kellega sai koroonat ja jalkat mängitud, jalkat vaadatud, grillitud, naerdud, joodud, räägitud, saunatatud, ujutud ja nii edasi ja nii edasi.

Aga neljapäeval oli mul ka suhteliselt tihe päev. Hommiku poole käisin ja ostsin endale lõpuks ometi selle pulsikella ära (aitäh väga hea hinna eest Fixus Mustamäe). Pärast seda sai Ülemistes šopatud ja ülejäänud pool päeva rongi oodatud ja pärast seda rongi pealt koju kõmbitud. Seega oli neljapäev jälle jalutamise päev. Tegelikult jalutasin ma küll rohkem, kui ma endomondosse ära märkisin, sest ma käisin Ülemiste keskusele vähemalt 4 ringi peale.

Distants: 5.69 km
Aeg: 1 h

Täna, pühapäeval, võtsin ma aga ette ühe pikema ja reipama jalutuskäigu, kui tavaliselt (reipus küll kadus viimased kilomeetrid täielikult ja asendusid loivamisega). Tahtsin küll uisutama minna, aga kuna tuul oli täpselt piisavalt tugev ja valest suunast, siis matsin ma selle plaani  maha, tõmbasin tossud jalga ja asusin teele. Käis peast läbi mõte ka jooksma minna tunnikeseks, aga ma pigem jalutan 3h, kui jooksen 1.

Võttis ikka päris korralikult läbi. Võib- olla oli asi lihtsalt selles, et ma olen ikka mega väsinud viimastest päevadest. Vahepeal panin jalutades silmad kinni ja ma oleks sinna samasse püstijalu magama jäänud. Aga lõpuks koju ma jõudsin. Reieluud küll tahavad puusanappadest välja tulla praegu ja isegi varbavahed on ära hõõrutud (rääkimata kandadest), aga ära ma käisin ja hea on olla. Muidugi põlv ja selg andsid ja annavad ikka veel korralikult tunda, aga ma ei lase ennast häirida sellel. Mõtlen ainult, et kui mul juba praegu selg ja põlv õrnakesed on, siis mis ma vanaduspõlves nendega peale hakkan?!

Distants: 14.83 km
Aeg: 2:37:51
Pulss: 117/128

Erakogu


20 Jun 2012

Kolmapäev 20.06

Eile sai selgeks, et mu neljapäevane ja kolmapäevane päevakava lähevad vahetusse. Õnneks mingit erilist treeningplaani muutust ei pidanud tegema. Nagu ma eile kartsin, siis hommikul ma end üles ei saanud piisavalt vara ja kui ma ärkasin (kuskil 12 paiku), siis oli tuul piisavalt kõva, et mitte ratta selga istuda. Aga selle aja, millal tuul väljas möllas, tegin ma kõik neljapäevaks planeeritud asjad ära ja valmistasin kõik saunades ja õues ette reedeseks jaanitralliks.

Tsipa enne kella kümmet õhtul oli tuul kadunud ja minul toimetused valmis ja sain istuda lõpuks ratta selga. Täna oli sinna ronimine kuidagi raskem. Ei olnud seda tunnet, et ma PEAN minema või et ma TÄIEGA tahan minna. Aga ma läksin ja väga hea, et läksin, sest väga mõnus oli. Aeg lendas ja ilm oli mõnus. Natuke külm oli ainult.

Ja rehvid on mul ikka tühjad. Pean selle kirja panema kuskile, sest kõik, mis kirja ei saa, jääb tegemata. Mul on sekretäri vaja! Kusjuures teistele olen ma suurepärane sekretär, aga need asjad, mis mul endal vaja teha on, lähevad meelest.

Tegelikult käisin ma täna päeval ka sõitmas, aga see sõit oli nii lühike (8km), et ma seda trenni alla ei liigitaks. Jalutamas sai ka käidud koeraga (2km), aga jällegi, trenni alla seda kirja ei pane.

Distants: 28.04 km
Aeg: 1:15:51
Keskmine kiirus: 22.2 km/h
Max kiirus: 31.5 km/h

19 Jun 2012

Teisipäev 19.06

Kuna juba eile teadsin, et täna on tihe päev, siis ei hakanud üldse pressima mingit trenni kuskile vahele. Nimelt pidin Tartusse jälle sõitma, sest ma olen ikka tõeline lammas. Nimelt, kui ma eelmine nädal Tartusse läksin, siis üks eesmärk oli ära tuua veel viimased sinna unustatud asjad. Need ma tõin ära, aga samal ajal unustasin sinna osad asjad, millega ma sinna läksin (lammas!). Pühapäeval läks Tartus äraminekuga kiireks, sest äkitselt muutusid plaanid ja arvestatud 3h asemel oli mul 30 minutit. Selle ajaga oli vaja veel miljon asja ära teha.

Kuna ei tahtnud päris vahele ka päeva jätta ja mitte midagi teha, siis otsustasin, et panustan jala käimisele võimalikult palju. Nii ma tegingi. Samal ajal muidugi pritsiti mind kaks korda jobude autojuhtide poolt täis (hea, et mul tumedad püksid ja pruun nahktagi seljas oli) ja õhtul taas Tallinnas rongilt koju kõndides oli selline vajadus juba koju jõuda, et mõtlesin, et kutsun auto järgi vahepeal. Aga ei, viisin mõtte mujale, laulsin kõva häälega ja tõstsin tempot.

Homme loodame, et ilm peab ja tuult ei ole ja ma saan uuesti ratta selga istuda hommikul, sest pärastlõuna tuleb tihe. Selle jaoks on vaja aga vara ärgata, milleks ma ei tea, kas olen võimeline, sest täna sai ärgatud kell 5 ja õhtul on ju vaja jalgpalli vaadata poole ööni. Täna on minu panused Inglismaa peal!!

Distants: 12.76 km
Aeg: 2:21:25

18 Jun 2012

Esmaspäev 18.06

Kõigepealt ma tahaks rääkida jällegi eilsest päevast natuke. Trenni ma ei teinud, aga see-eest käisin sõpradele kaasa elamas ja pöialt hoidmas Tartu lahtistel MV rulluisutamises. Iseenesest olen huvitavamatel käinud, aga Albekad tegid väga ilusa töö ikkagi ja seda näitavad ka tulemused, kus igas klassis (va M40) oldi poodiumil, meeste põhiklassi väljalangemissõidus vallutati kõik kolm poodiumi kohta! Palju palju õnne teile ja ma olen väga uhke teie üle! :)

Aga nüüd tänasest. Mõtlesin kodus hommikul uurides ilmateadet, et lähen õhtu poole sõitma, sest tuul oli päris kõva ja õhtuks pidi paar m/s väiksemaks minema. Plaan oli juba valmis ja teekond välja mõeldud. Hakkasin siis koduste toimingutega tegelema. Koristasin tuba ja eneselegi märkamatult olid mul juba trenniriided seljas. Ja tegelikult ka, ma ei liialda. Mis siis ikka, läksin ratta selga. Mõtlesin veel ümber arvestada oma teekonda natuke, et koju tulles oleks tuul tagant, aga ei, läksin ikka oma vana rada pidi, mis lõpuks oli järgnev:

Tuulevälja - Vaskjala - Kulli - Aruküla - Raasiku - hästi palju väikseid kohti - Kostivere - Loo - Saha - Lagedi - Tuulevälja

Jube väsitav sõit oli, sest unustasin ratta rehvid ka täis pumbata. Alguses oli küll väga mõnus, sest tuul oli tagant ja päike paistis ning soojendas, aga lõpuks kui tee pööras kodu poole, oli tuul vastu (kusjuures veel tugevam kui enne!), läks pilve ja külm hakkas. Lõpuks Maardu küla juures oli mu pulss juba nii kõrgel, et ma ei saanud korralikult rääkidagi. Muidugi aitas tugevale vastutuulele kaasa ka künklik tee. Otsustasin, et tulen ratta seljast maha ja jalutan natuke, rahustan südame maha ja tõmban hinge. Lõpuni ei olnud ju enam palju jäänud.

Lõpuks kõndisin 2 km, vahepeal suhtlesin tee äärsel karjamaal olevate lehmadega, kes mulle kõik poseerima tulid kogu karjaga ja lõpuks ronisin ratta selga tagasi. Tuul oli küll vastu, aga kuna olin veidikene puhanud, siis see ei heidutanud enam nii palju. Lõpuks kui nägin teed, mille peale pidin pöörama ja kus oli tuul tagant, tuli küll naeratus näole ja hüüdsin "jes".

Täna oli tõuse küll rohkem, aga ainult kaks neist olid sellised, kus viimased tõuked oli vere maik suus. Okei, nii hull asi ei olnud, aga raske oli küll. Eks see eelmise nädala lõpp on mulle veel väikese jälje sisse jätnud, sest ma ei lasknud organismil korralikult taastuda. 

Ja kaks pirni hommikusöögiks ei ole piisav kütus sellise tee läbimiseks. Kilomeetreid ei olnud küll teab mis palju, aga ilmataat ja maastik mängisid ka oma rolli.

Ratas:
Distants: 45.43 km
Aeg: 2:10:03
Keskmine kiirus: 21.7 km/h
Max kiirus: 36.9 km/h

Kõnd:

Distants: 2.05 km
Aeg: 22:30


Erakogu "Muuuu"


16 Jun 2012

Laupäev 16.06

Eilsed 24h olin ma täielikus audis. Kui ma parasjagu ei oksendanud, siis istusin oma toas voodis, kardinad ees, nagu oleks koopas olnud. Aga parem hakkas. Tänane hommik oli juba väga hea. Lihtsalt üks päev oli nagu vahele jäänud ja nädal päeva võrra lühem.

Täna läksin ujuma. Auras on jube hea ujuda. Esimest korda ei tundnud mingit kloori ega muude kemikaalide haisu ja vesi oli mõnusalt paraja temperatuuriga. Saun oli mõnus ja väljas ilm veelgi mõnusam (väljas on ka nagu saun).

Ujumine võttis aga läbi küll. Ei teinud mingit konkreetset trenni. Võtsin rahulikult ja ujusin oma rahulikus tempos, oma kava järgi.

Kava:
200m soojaks (krool)
200m selili (100m koos käed, 100m eraldi)
200m konn
400m kompleksi
          100m delfiin/liblikas
          100m selili (eraldi)
          100m konn
          100m krool
200m kerge (krool)

Aeg: 1h
Distants: 1.2km

Tegelikult andis eilne audis olek täna pärast ujumist ikka kõvasti tunda. Lonkisin koju. Ülejäänud päev puhkan ja taastun veel, mis taastuda annab, et homme oma fänni särk selga tõmmata ja Tamme staadionile Tartu lahtistele meistrivõistlustele rulluisutamises kaasa karjuma minna. Ma ainult loodan, et ma ainuke fänn ei ole.

15 Jun 2012

Egas haigus hüüa.

Eile sai küll öeldud, et täna on ujumispäev, tegin õhtul enne magamaminekut isegi trenniplaani valmis, et mida ja kui palju teha. See seisab mul laua peal ja ootab oma aega, sest öösel pööras asi täiesti ära ja kartsin vahepeal, et kutsun endale isegi kiirabi.

Kuskil poole ühe paiku öösel ärkasin ma väga halva enesetundega. Olin just unes näinud, et mul on käes telefon, mille ekraanil hakkasi ringlema ja vilkuma erinevad ringid, mis pani mu pea ringi käima. Ärkasin selle samuse tundega. Hetke pärast leidsin ennast tualettruumi põrandalt. Miski oli valesti läinud. Arvasin alguses, et kerge toidumürgitus, et hommikul on kindlasti parem juba. See jäi unistuseks. 

Täpselt iga poole tunni tagant äratas mind üles või õigemini ajas mind voodist välja seesamune pahaolu tunne. Lõpuks lugesin vist kokku 6 korda, aga ma ei ole päris kindel, sest meeletult halb enesetunne ei lasknud mul selgelt mõelda. Lõpuks enam ei olnudki organismis midagi, aga tunne, et tahaks oksendada üle ei läinud. Tänu sellele kõrvetas lõpuks maohape mu mao, söögitoru ja neelu ära nii, et hommikul kõik sisemus valutas. Kuskil 4-5 paiku läks selles mõttes paremaks, et ma suutsin rahuliku hingamisega selle "tahan oksendada" tunde eemal hoida. Pea käis ikka ringi ja paha oli olla. Dehüdratsioon oli suur, sest ainult vesi ju lõpuks välja tuligi. Vett, aga juua ei saanud, sest see tahtis välja kohe sama teedpidi. 

Kuskil 6-7 paiku sain hakata korralikult jooma. Suu oli selleks ajaks ikka nii kokku kuivanud, et tegin jõuga selle lahti. Kuskil 9 paiku sain juba Värska vett juua, et mingitki anioonide- katioonide tasakaalu organismis taastada. 

Ühesõnaga öö jäi vahele mul jälle, kuigi olin õhtul suure suuga rääkinud, kuidas ma lõpuks magada saan, sest mu väikest koera ei ole, kes mu iga natukese aja tagant üles ajaks. Paariks tunniks magama jäin kuskil kolmveerand kümne paiku. 

Aga täna ma siis veedan oma päeva voodis, üritan end välja magada homseks, vaatan dokumentaalfilme ja ravin ennast, sest kui homme on juba parem, siis kavatsen selle ujumisplaani ikka täide viia. Arvatavasti, küll modifitseeritud kava järgi, aga vähemalt midagigi.

Ma tean küll, et see on spordiblogi, aga tahaksin siin veidike reklaami teha Louis Theroux'ile, kes on hulga BBC dokumentaalfilmide tegija. Kui on huvi, siis kindlasti vaadake tema filme!

Kiiret paranemist mulle!

14 Jun 2012

Neljapäev 14.06

Tere ilusat suvist pärastlõunat, sest tõesti, väljas on nii super ilus ilm. Käisin väntamas jälle. Täna pidi olema kergem poolteisttunnine nauding. Oligi! Kuigi vahepeal oli kerge tuuleke vastu, eriti siis kui oli aeg tõusule minna. Ega selle tee peal, kus ma käin, nii palju neid tõuse olegi ja need, mis on, on pigem lauged, aga nad on kohati väga pikad. No mis nii väga pikad, aga läbi nad võtavad küll ja kohe kõvasti. Aga, mis trenn see selline on, kui pärast ei tunne, et trenni ei ole teinud. Minul on vähemalt nii. Teisel ringil oli viimane tõus ikka kohe väga raske. Viimased tõuked olid vaevalised, aga kindlasti täis tahtejõudu ja motivatsiooni. Kuigi tänane trenn oli mõnus, siis kuidagi raske oli ikkagi. Isegi kergema käiguga kui tavaliselt, oli rohkem jõudu tarvis. Avastasin, et mõlemad rehvid on tsipa tühjaks läinud.

Täna oli tee peal päris mitu ratturit, ühest sain mööda, ülejäänud sõitsid kõik minust mööda. Millegipärast ma iga kord ehmun, kui keegi minust möödub, isegi kui ma tean, et minust sõidetakse kohe mööda, olgu see siis auto või teine rattur, kelle sõit on tempokam. Ju ma olen siis nii sees oma mõtetes ja muusikas.

Aga täna on mul Tartusse minek, kahjuks ratast ma kaasa võtta ei saa ja uiskudest ei ole kasu, sest ma saan alles järgmine nädal uue poldi jahile minna. Ma ei taha oma plaani pausi ka sisse jätta, kuigi tegelikult on selle nädala trennitunnid täis saanud. Jooksma ei taha minna. Äkki peaks ujuma hoopis minema?!

Distants: 35.72 km
Aeg: 1:41:51
Keskmine kiirus: 21 km/h
Max kiirus: 29 km/h

Kõigile uisusõpradele, kellel on raskusi pidurdamisega (nagu minul vahepeal oli, nüüd on jälle käpas õnneks). SIIN on teile väga hea artikkel Rullibaasilt!

Väga igav postitus oli, aga kes ütles, et kõik peab huvitav olema alati?!

Kolmapäev 13.06

Kõigepealt jälle eilsest õhtust. Ei andnud mulle kohe mitte kuidagi rahu see, et päevane jooks mul nii nadilt läks ja tundsin lausa süümepiinu, et pole piisavalt trennitanud. Sellele ebameeldivale tundele panin vastu, mis ma panin, lõpuks leidsin end ikka ratta seljast. Ja nii suurepärane oli!! Tegelikult oli see peale kerge trenni ka laulu- ja hispaania keele tund, sest kuulasin hispaania keelseid laule ja laulsin kaasa. Ilm oli mõnus, isegi see, et enamus ajast oli vastutuul, ei häirinud mind esmakordselt mitte üks raas. Oleksin tegelikult isegi ühe jupi veel juurde teinud, aga mu telefon hakkas karjuma, et tal hakkab energia otsa saama ja tahab pildi taskusse visata. Telefon oli oluline aga seepärast, et see luges mul läbitud kilomeetreid ja aega ning sellelt tuli muusika, mida ma hirmsast kuulata tahtsin.

Distants: 15.59 km
Aeg: 44:03

Keskmine kiirus: 21.2 km/h
Max kiirus: 30 km/h


Täna oli uisu päev (tegelikult oli jooksu päev, aga ma ju vahetasin teisipäeva ja kolmapäeva ära). Hommikul oli jube ilus ilm. Päike säras ja oli täiesti tuulevaikne. Tahtsin niiväga minna, aga mu väike koer äratas mind iga natukse aja tagant öösel üles oma haukumisega, sest ta nüüd avastas, et on tõeline valvekoer, kes peab igast väiksemastki piiksust teada andma. Olgu mainitud, et ta on kõigest 2 kuu ja 3 nädalane ning on meie juures olnud pisut alla nädala. Igaljuhul ärkasin ma jubeda peavaluga. Vedasin end alla korrusele diivani peale, mõtlesin et pikutan tunnikese ja siis ajan end välja. Tunnikesest sai kaks ja kahest sai kolm. Kahjuks see ei aidanud, sest pea valutas ikka. Nagu oleks pea väga tugevalt kuskile ära löönud ise seda märkamata. Mõtlesin, et äkki aitab see kui veidike õues olen. Tegin aiatöid, niitsin muru, kastsin kasvuhoonet. Njetu. Peavalu läks aina hullemaks. Tulin siis tuppa ja viskasin voodisse. Sättisin kella nii, et ta tunni pärast heliseks. Mõtlesin, et no kell 4 peab ikka juba minema, sest tahaks jalgpalliks tagasi jõuda (olen nimelt paadunud jalkafänn ja täna mängivad kaks minu lemmikut- Portugal ja Holland). Uni ei tulnud kergelt, aga õnneks see, mis tuli, aitas natuke ja valu oli peaaegu, et märkamatu. Jube raske oli küll end voodist välja vinnata. Selline tunne oli nagu oleks keegi mind vahepeal voodi külge teipinud.

Välja ma sain ja uisud sain ka alla. Hakkasin minema. Vahepeal oli kerge tuuleke tekkinud. Muidugi unise peaga unustasin ma oma kiivri koju. Sekeldused muidugi sellega ei lõppenud, sest Jüri ja Vaskjala vahelise tee peal juhtus kerge äpardus. Seal on nimelt tee kõrval ehitusplats ja ehitusplatsid on ikka ümbritsetud selle teisaldatava aiaga. Ühel möödasõidul väiksest lapsest, kes üksinda jalgrattaga ühest teeservast teise tuterdas, suutsin ma ühe uisu nii lootusetult selle kivi taha jätta, mille peal need aiad püsti seisavad ja paar ilusat piruetti teha. Õnneks aed toetas mind ja päris pikali ei lennanud. Lõin ainult käe ära. Väike laps oli vist nii ehmunud selle kõige peale, et pani padavai ajama. Mis siis ikka, jätkasin oma sõitu. Vahepeal täiendasin Pirita jões oma veepudelit, mis oli tühjaks saanud. Aga ei, see ei ole veel kõik. Kuskil nii kilomeeter enne kodu, hakkasid parema uisu rattad kinni kiiluma. Ei saanud alguses pihta, milles iva on, mõtlesin, et äkki mingi kivi, sest neid ikka leidus seal tee peal, aga ei, olin nii kõvast jalgade tööd harjutanud, et ühe ratta polt oli kaduma läinud. Oli seda nüüd siis vaja?! Peab poodi uue järgi minema.

Aga nagu ma juba mainisin, siis oli täna minu jaoks puhtalt tehnika trenn ja kiirusest väga ei hoolinud. Vähemalt ma ikka proovisin ja harjutasin. Lõpuks hakkas juba tulema. Vahest on ikka kuidagi nii ebaloomulik hoida uiske koguaeg otse. Nüüd peab kehahoiaku ka paika saama, sest põlv ikka kisub kohati sirgeks, kui ma end ära unustan ja pea liiga püsti. Egas midagi muud, kui harjutada harjutada harjutada!

Lõppkokkuvõttes oli tegelikult väga hea trenn täna (kui välja arvata need paar pisiasja, millest ma ennist rääkisin). Kahjuks on mul sellest teest juba väga kopp ees ja tahaks kuskile mujale sõitma minna. Ainus probleem on see, et kuidas ma sinna saan!

Distants: 21 km
Aeg: 1:18:59
Keskmine kiirus: 16 km/h
Max kiirus: 25.2 km/h

12 Jun 2012

Minevikust, olevikust ja eesmärkidest.

Et, minna edasi, peaks vaatama korra tagasi. Mõtlema, mis sai tehtud, mis läks õigesti, mida peaks muutma. Ega ma tegelikult ei oskagi öelda, mida ma väga eelmine aasta õigesti või valesti tegin, sest eelmine aasta ma olin puhtalt selle peal väljas, et mul oleks koguaeg midagi teha ja et lõpuks ometi see asi nimega "sport" mulle meeldima hakkaks.

Kehalise kasvatuse tundides mulle üldiselt ei meeldinud käia, sest minu jaoks tundus see sunnina. Keegi ütles, et sa pead nüüd minema ja sportima. Ja kui sa lõpuks läksid, pandi sind aja peale jooksma. Miks? Mina ei ole jooksja, ei ole kunagi olnud ja minust ei saa ka mitte kunagi jooksjat ja ega õigupoolest ei tahagi. Ma leian, et on olemas piisavalt palju muid spordialasid, mida nautida ja mida parema meelega teha kui jooksmine. Aga see on puhtalt minu arvamus. Mul on suur austus inimeste vastu, kes käivad jooksmas sellepäras, et neile see meeldib, et nad võiksid seda koguaeg teha ja et nad suudavad seda teha. See on minu arvates imetlusväärne. Tublid inimesed olete! Ma löön teile patsu!

Sai küll käidid kergejõustiku trennis, aga seal me ei jooksnud niivõrd aja peale. Tegime igasuguseid asju. Kõige rohkem meeldis mulle tõkkeid joosta. See oli mõnus tunne, kui sa said selle õige hüppeliigutuse sisse ja jooksu ajal, kui samm täiesti perfektselt õigesti läks, suutsid üle tõkke, ilma seda puutumata, joosta.

Samuti löön ma patsu suusatajatele, sest see on teine asi, mida mulle ei meeldi teha, sest ka sellest on mul halb sundimismaitse suus kooliajast. Mitte, et see nii ammu oli. Viidi meid bussiga Trummi, öeldi, et mine laenuta nüüd suusad ja suusata ja enne tundi sa tagasi ei tule. Põhimõtteliselt käis asi nii. Enamus korrad (kui ma muidugi jõudsin sinna tundidesse, sest ma ikka ausalt viilisin neist) me lihtsalt läksime ja istusime mäe otsas. Kui aeg oli paras, kelgutasime tagumikel alla (mina vähemalt) ja tegime näo, et oleme ikka täiega sõitnud. Aga ega ma väga ei oskagi sõita, tehnikast ei maksa rääkidagi. Ma isegi ei ütleks tehnika selle kohta, mis ma teen, sest see on puhas solvang "õigele tehnikale", aga keegi ei ole mind õpetanud ka. Tegelikult ei taha ka enam õppida. Mäletan, et käsin kõige viimast suusaarvestust järgi tegemas üksinda, sest tegelikult oli mul alati jaanuari lõpus, kui käimas oli suusaperiood, neelupõletik. See isegi mitte ei ole väljamõeldis, et viilida, vaid tegelikult ka ei olnud mul võimalik ei rääkida, ei neelata. Istusin kodus voodis, jõin teed, sõin hanerasva meega ja värisesin. See viimane arvestus läks mul küll libedalt. Ja ma tegelikult ka tundsin "Oo, see asi võib mulle isegi meeldida!" Aga sinna paika see jäigi.

Samas ei olnud iga periood koolis kehka mulle vastukarva. Mulle meeldis käia näiteks tennises ja ujumises. Vot need kaks olid minu arvates väga kihvtid tunnid. Tennis on üldse lahe ala. Kahju, et ma väga reeglitele pihta ainult ei saa. Ma võin küll matši vaadata, kuidas pall ühest väljaku otsast teise lendab ja ma isegi naudin seda ja mul ei ole midagi selle vastu, aga vat punktisüsteemist mina aru ei saa veel. Jah, mulle on küll üritatud seletada seda, vähemalt kaks korda. Üks oli just hiljuti, aga kui ma peaks ise rääkima hakkama, siis on mök- mök.

Ujumine on kindlasti üks minu lemmikumaid alasid. Sai käidud isegi kunagi ujumistrennis mitu aastat ja isegi võisteldud. Ujumisest on alati head mälestused. Ujumine on mulle alati meeldinud, sellest ajast peale kui ma mäletan. Kui ma väike olin, siis öeldi, et ma olen hüljes. Istusingi ainult vees, huuled olid küll sinised ja kui küsiti, et kas sul on külm, et tule välja, oli vastus alati "Ei ole külm, ma ei tule kuskile!"

Aga aastake pärast kooli lõpetamist ja vabanemist sellest "orjastavast" kehalise kasvatuse tunnist, võtsin ma kätte ja hakkasin vaikselt pihta. Õigemini, mis vaikselt. Alustasin ma juuli algusest ja vaatasin just Endomondost, et esimene kuu tegin ma trenni 47:43h. See ei ole päris rahulik algus, aga mulle meeldis ja ma tegin seda mõnuga. Käisin väntamas, tegin iga päev pilatest ja/või joogat, käisin jooksmas (muidugi minimaalselt), jalutamas ja kookisin kapist välja oma uisud ning tantsisin iga päev vähemalt tund aega. Käisin gümnaasiumis ka trennis hip- hoppi tantsimas. Meenutasin iga päev üha enam, mida ma seal õppisin ja liigutasin end ikka päris kõvasti. Mõni kindlasti ütleb, et häh, mis trenn see selline on, aga vot oli küll. Tantsisin higi välja iga kord ja päris kõvasti.

Järgmine kuu, august, möödus mul enamjaolt samamoodi nagu juuli, aga ajaliselt andis Endomondo mulle vastuseks 60:48h. Ise ka imestasin, kuidas ma selleks võimeline olen, aga näed olen. Ja justtäpselt sellepärast arvan ma praegu ka väga kindlalt, et ma suudan nende eesmärkideni jõuda, mis ma endale seadnud olen.

Nagu ma siin juba enne maininud olen, siis uisud on mul olnud juba ammust aega, aga uisumaailma avastamise algusaegadel (umbes 2000-2002 aasta) olin ma võimeline sõitma ainult poolteist kilomeetrit ja kõik. Ja ma olin läbi nagu Läti raha. Nüüd, kui ma eelmine aasta uuesti uisud jalga sain (olles ennem juba kuu aega regulaarselt rattaga sõitnud, jalutanud jne) sõitsin ma esimese hooga kohe 18 km ja tunne ei saanud enam parem olla. Ma olin väga uhke enda üle. See andis tõsiselt palju jõudu ja motivatsiooni ja kõike muud ka juurde, et asja edasi teha.

Motivatsiooni andis ka see, et ma hakkasin tundma, et mul on mingit sorti kõhulihased. See oli raudselt pilatese teene. Avastasin ka, et mul on biitseps ja triitseps ja kõige rohkem arenensid muidugi sääremari ja poolkõõlus-, poolkile ning reie- kakspealihas. Mott kasvas.

Kahjuks kadus see kuskil oktoobris, kui kooli stress ja halvad ilmad nõudsid oma osa. Talvel ma väga tihti mingit erilist trenni ei teinud. Aegajalt küll tantsisin ja mõned korrad sattusin ka ujuma ja jõusaali, aga seda oli vähe. Eriti võrreldes sellega, mis ma suvel olin teinud ja saavutanud. Tahtsin küll pilatest teha, aga minu Tartu kodus on seda võimatu teha, sest lihtsalt ei ole ruumi, et end põrandal painutada ja sirutada nii, et kuskile vastu kappi või lauda end vahepeal ära ei lööks.

Märtsi lõpus, kui lumi hakkas sulama, võtsin uisud voodi alt välja ja panin jalga ning läksin Ülenurmet vallutama. Muretsesin endale isegi uued uisurattad, sest vanad olid nii ära kulunud, et ma ei julgenud väga avalikult nendega liigelda. Uute ratastega kiirus kasvas märgatavalt, kasvas ka tahe ja sündis esimene eesmärk. Ma tahan läbi sõita maratoni. Mitte just tingimata kuskil võistlustel, sest mul ei ole seda vaja ja ma tean, et suve lõpuks ma kindlasti ei sõidaks seda maratoni nii kiiresti, et ma suudaks teiste harrastajatega, kes võistlustele nautima lähevad, joont hoida. Ma tahan selle enda jaoks läbi sõita ja tunda seda meeletult head tunnet, kui ma kuulen kõrvaklappidest, et oled läbinud 42km, olgu see siis kasvõi 3 tunniga. Kahjuks ei ole mul ka veel nii häid uiske, et ma oleks valmis minema võistlustele koos teiste tervisesportlastega. Aga ma tean, et kui ma suudan selle 42km see aasta nende uiskudega läbi sõita, siis ma tahan endale kindlasti uusi ja kvaliteetsemaid, et järgmine aasta veel paremini ja veel kiiremini ära see teha! Pluss, kui ma selle ära teen, lubati mu ees müts maha võtta, sest tegelikult ka need uisud, mida ma oman, nad ei vääri nimetamist uiskudeks. Minu arvates.

Teine eesmärk on, üllatus- üllatus, kaalu langetada, sest mul on saanud villand sellest, et midagi selga ei lähe ja iga päevaga muutub see tunne, kui peeglisse vaatan, aina kehvemaks. Eks ma olen enne ka üritanud, aga "üritus" on juba kord selline asi, mis on eos hukule määratud. Ma eelistaks "ma teen". Ma tahan teha! Ma tean küll, et trenn moodustab kaalu langetamise juures ainult 25%, et 75%'list osatähtsust mängib toitumine. Ma olen eesmärgiks võtnud ka seda eluvaldkonda ümber korraldada, aga sellest juba mõni teine kord pikemalt.


Teisipäev 12.06

Kõigepealt veel eilsest. Pärast rattasõitu oli küll veidike väsimus peal, aga kogusin ennast ja õhtuks hakkasid jälle päkad surisema ja tahtsid õue. Kuna ma olin oma trenniriided pessu pannud varem ja nad ei olnud veel ära kuivanud, siis otsustasin, et lähen teen ühe hilisõhtuse kepikõnni. Mõnus oli, kuigi viimasel kilomeetril tundsin jälle seda sama väsimust, aga see võis olla tingitud ka hilisest kellaajast, sest ma jõudsin koju veidi enne südaööd. Veidike häirisid ka sääsed, kes mind iga väiksemagi võsa juures ootasid ja siis kohe ründasid, aga pole hullu. Sain oma liikumisvajaduse rahuldatud, mis on ju põhiline.

Aeg: 1:28:46
Distants: 8.63 km


Täna oli tegelikult alguses plaanis minna uisutama 1,5h, aga nagu ikka, siis ma muutsin plaani ja läksin jooksma. Oeh. Kõigepealt ütlen kohe ära, et mulle ei meeldi kohe üldse mitte joosta. No kohe üldse ei meeldi. Vahest ikka olen käinud ja ka suurematel ringidel (15km), aga seda ainult siis kui on paha tuju ja frustratsioon tahab välja saada. Siis on jooksmine väga hea moodus enda maha rahustamiseks ja pea selgeks saamiseks. Kuna täna minus erilist frustratsiooni peidus ei olnud, kuigi ma ei valeta, jooksmise ajal üritasin tekitada endale seda natuke, et veidike lihtsam oleks, siis täna see ka ei edenenud.

Teine kord, kui ma vahest jooksma satun on siis, kui eelmine õhtu on pidu olnud ja on ka natuke alkoholi tarbitud. Ma tean, et tegelikult see ei ole üldse tervislik, et pärast sellist asja end veel jooksmisega lisaks kurnata, sest keha üritab niikuinii tekitatud kahjusid likvideerida, aga kui on hea hommik (selle all ma mõtlen seda, kui ei pea ei lõhu otsas ja väljakannatamatult paha ei ole), siis on alati selline tunne, et jõudu on ilmatu palju ja võiks joosta maailma lõppu.

Seekord jõudu nagu üldse ei olnud ja lasin vana kütuse peal eriti aeglast sörki. Esimese kilomeetri jooksin normaalsel kiirusel (minu jaoks), aga järgmised 6 sörkisin vast kohati isegi aeglasemalt, kui ma tavaliselt jalutan. Olgu öeldud, et ma jalutan tavaliselt reipal sammul suhteliselt kiiresti. Ainuke mõte peas oli- tahaks juba kiiremini koju jõuda. Selle jaoks vast oleks pidanud kiiremini jooksma, aga selle jaoks ei olnud minus enam mahlu. Surnud ring.

Mõtlesin, et ergutan ennast natuke sellega, kui keeran metsade ja põldude vahele jooksma. Uus koht ja aeg läheb ikka kiiremini. Minul on vähemalt nii. See üks ja samune tee on juba väga ära tüüdanud, aga ega mul siin väga valikut ka ei ole. Kahjuks jõudsin tupikuni (loe: jõeni) ja ei olnud üldse tahtmist ujuma minna, pöörasin tagasi ja lonkisin ikka oma vana ja tuttavat teed edasi.

Aeg: 1:03:06
Distants: 7.06 km

11 Jun 2012

Esmaspäev 11.06

Täna oli siis ametlikult esimene päev minu teekonnal eesmärgini. Käisin väntamas. Ajasin end hommikul 9 paiku voodist välja, tegin oma esimesed toimetused kodus ära ja istusin sadulasse ning võtsin suuna Vaskjala poole. Olin enne juba enam vähem välja vaadanud, kuhu ma sõitma lähen, et ajaga välja tuleks, aga poole tee peal muutus marsruut täielikult.
Lõpuks oli see siis järgnev: Tuulevälja - Vaskjala - Kulli - Aruküla - Kostivere - Tallinn- Narva mnt - Loo - Lagedi - Tuulevälja.

Polnud enne rattaga Aruküla ja Kostivere väisanud ja ei teadnud tegelikult absoluutselt kuhu ma välja jõuan või kus ma üldsegi olen. 50 minuti peal mõtlesin, et no nii kui nüüd 10 minuti jooksul ühtegi tuttavat kohta või teemärgist ei tule, pööran 180 kraadi ja lähen tuldud teed tagasi. Seda ma tegelikult üldse teha ei tahtnud, sest Kulli ja Aruküla vahel oli pooleli tee ehitamine ja mul ei olnud üldsegi tahtmist seal tolmu sees enam rohkem aega veeta. Õnneks hakkas tsivilisatsioon paistma ja keerasin Kostivere poole. Jooksu pealt mõtlesin välja plaani teha lihtsalt ring peale alevile ja siis Loo poole suunduda metsade vahelt, aga eneselegi märkamatult olin jõudnud suurele maanteele. Kahtlesin, kas seda teekonda ette võtta, sest need uued teed ja ristmikud ja ringid ja ülesõidud ja alasõidud ja kõik muu, mis nad sinna Vana- Narvale ehtianud on, on minu arvates üle pingutamine.

Igatahes järsku olin ma maanteel ja sõitsin Tallinna suunas. Üks hetk märkasin, et tegelikult on tee kõrval ka väga ponks kergliiklustee, aga sinna peale saamine oli võimatu, kuna ma keerasin maanteele poole pealt. Autotee ja kergliiklustee vahele jäi kraav ja kaks teepiiret ka. Üleronimine oleks olnud mõttetu, kuigi see käis mul korra peast läbi.

Jõudsin lõpuks Muuga ja Maardu liiklussõlmeni. Tahtsin pöörata uue tee peale Maardu järve kaldal. Nägin teed, aga mul ei olnud õrna aimugi kuidas ma sinna saan. Ma arvan, et ma sain oma kilometraažile 1km kindlasti juurde selle keerutamisega seal. Küll mäest üles, siis ringi peale, siis ringilt maha, üle silla, tagasipööre, silla alt läbi ja siis alles jõudsid kohale. Milleks?!

Selle uue tee peal, kus peeti Tallinna Rulluisumaraton, tahaks ise ka uisutada. Minu kodust on sinna aga umbes 11km, ratast ei ole kuskile jätta ja oma autoga ma ei tohi minna (sest mul ei ole lube). Eks ma pean midagi välja mõtlema.

Aga lõpuks jõudsin koju. Paarsada meetrit enne koduväravat hakkas kergelt tibutama (praegu sajab üpriski kõvasti). Pääsesin seekord. Väga ideaalne ilm oli, sest oli täiesti tuulevaikne, vihmatu ja päiksetu, aga külm ei olnud sugugi. Päiksetu oli sellepärast hea, et see ei kõrvetanud esiteks ja teiseks ei saa ma niiviisi endale ratturipäevitust peale. :)

Distants: 41.68 km
Aeg: 1:57:18
Keskmine kiirus: 21.3 km/h
Max kiirus: 33.3 km/h

Alustame algusest.

Tegelikult oli algus juba eelmisel suvel, kui ma võtsin endale ülesandeks iga päev midagi teha- olgu see siis ratas, uisk, jooks, kõnd, pilates või jooga. Tuli välja küll. Esimesed nädalad oli küll raske end voodist välja ajada ja trenni sundida, sest ma ei olnud enne mingi eriline trenniinimene. Käisin väga harva trenni eesmärgil väntamas. Uisutamisest rääkimatagi. Mul on endalgi piinlik mõelda, kui kaua need uisud mul tolmu olid kogunud, kui ma nad eelmine aasta välja võtsin ja jalga panin.

Aga eelmine aasta on minevik. Räägime nüüd sellest aastast. Olen võtnud endale paar eesmärki, milleni suve lõpuks jõuda tahaksin ja ma tõesti usun, et ma suudan need ka ära teha. Nendest lähemalt natuke hiljem.

Olen palunud abi ühelt väga healt sõbralt, et ta mulle trenniplaane teeks, mida mul siis oleks hea jälgida. Aitäh! Mul on palju lihtsam end välja ajada, kui mul on ees päeva kaupa täpselt kõik, mida ja kui palju ma tegema pean.

Aga selle blogi tegin sellepärast, et enda väike teekond kirja panna ja seda jagada, olgu see siis raske või kerge, pikk või lühike.

Edu mulle!