12 Jun 2012

Minevikust, olevikust ja eesmärkidest.

Et, minna edasi, peaks vaatama korra tagasi. Mõtlema, mis sai tehtud, mis läks õigesti, mida peaks muutma. Ega ma tegelikult ei oskagi öelda, mida ma väga eelmine aasta õigesti või valesti tegin, sest eelmine aasta ma olin puhtalt selle peal väljas, et mul oleks koguaeg midagi teha ja et lõpuks ometi see asi nimega "sport" mulle meeldima hakkaks.

Kehalise kasvatuse tundides mulle üldiselt ei meeldinud käia, sest minu jaoks tundus see sunnina. Keegi ütles, et sa pead nüüd minema ja sportima. Ja kui sa lõpuks läksid, pandi sind aja peale jooksma. Miks? Mina ei ole jooksja, ei ole kunagi olnud ja minust ei saa ka mitte kunagi jooksjat ja ega õigupoolest ei tahagi. Ma leian, et on olemas piisavalt palju muid spordialasid, mida nautida ja mida parema meelega teha kui jooksmine. Aga see on puhtalt minu arvamus. Mul on suur austus inimeste vastu, kes käivad jooksmas sellepäras, et neile see meeldib, et nad võiksid seda koguaeg teha ja et nad suudavad seda teha. See on minu arvates imetlusväärne. Tublid inimesed olete! Ma löön teile patsu!

Sai küll käidid kergejõustiku trennis, aga seal me ei jooksnud niivõrd aja peale. Tegime igasuguseid asju. Kõige rohkem meeldis mulle tõkkeid joosta. See oli mõnus tunne, kui sa said selle õige hüppeliigutuse sisse ja jooksu ajal, kui samm täiesti perfektselt õigesti läks, suutsid üle tõkke, ilma seda puutumata, joosta.

Samuti löön ma patsu suusatajatele, sest see on teine asi, mida mulle ei meeldi teha, sest ka sellest on mul halb sundimismaitse suus kooliajast. Mitte, et see nii ammu oli. Viidi meid bussiga Trummi, öeldi, et mine laenuta nüüd suusad ja suusata ja enne tundi sa tagasi ei tule. Põhimõtteliselt käis asi nii. Enamus korrad (kui ma muidugi jõudsin sinna tundidesse, sest ma ikka ausalt viilisin neist) me lihtsalt läksime ja istusime mäe otsas. Kui aeg oli paras, kelgutasime tagumikel alla (mina vähemalt) ja tegime näo, et oleme ikka täiega sõitnud. Aga ega ma väga ei oskagi sõita, tehnikast ei maksa rääkidagi. Ma isegi ei ütleks tehnika selle kohta, mis ma teen, sest see on puhas solvang "õigele tehnikale", aga keegi ei ole mind õpetanud ka. Tegelikult ei taha ka enam õppida. Mäletan, et käsin kõige viimast suusaarvestust järgi tegemas üksinda, sest tegelikult oli mul alati jaanuari lõpus, kui käimas oli suusaperiood, neelupõletik. See isegi mitte ei ole väljamõeldis, et viilida, vaid tegelikult ka ei olnud mul võimalik ei rääkida, ei neelata. Istusin kodus voodis, jõin teed, sõin hanerasva meega ja värisesin. See viimane arvestus läks mul küll libedalt. Ja ma tegelikult ka tundsin "Oo, see asi võib mulle isegi meeldida!" Aga sinna paika see jäigi.

Samas ei olnud iga periood koolis kehka mulle vastukarva. Mulle meeldis käia näiteks tennises ja ujumises. Vot need kaks olid minu arvates väga kihvtid tunnid. Tennis on üldse lahe ala. Kahju, et ma väga reeglitele pihta ainult ei saa. Ma võin küll matši vaadata, kuidas pall ühest väljaku otsast teise lendab ja ma isegi naudin seda ja mul ei ole midagi selle vastu, aga vat punktisüsteemist mina aru ei saa veel. Jah, mulle on küll üritatud seletada seda, vähemalt kaks korda. Üks oli just hiljuti, aga kui ma peaks ise rääkima hakkama, siis on mök- mök.

Ujumine on kindlasti üks minu lemmikumaid alasid. Sai käidud isegi kunagi ujumistrennis mitu aastat ja isegi võisteldud. Ujumisest on alati head mälestused. Ujumine on mulle alati meeldinud, sellest ajast peale kui ma mäletan. Kui ma väike olin, siis öeldi, et ma olen hüljes. Istusingi ainult vees, huuled olid küll sinised ja kui küsiti, et kas sul on külm, et tule välja, oli vastus alati "Ei ole külm, ma ei tule kuskile!"

Aga aastake pärast kooli lõpetamist ja vabanemist sellest "orjastavast" kehalise kasvatuse tunnist, võtsin ma kätte ja hakkasin vaikselt pihta. Õigemini, mis vaikselt. Alustasin ma juuli algusest ja vaatasin just Endomondost, et esimene kuu tegin ma trenni 47:43h. See ei ole päris rahulik algus, aga mulle meeldis ja ma tegin seda mõnuga. Käisin väntamas, tegin iga päev pilatest ja/või joogat, käisin jooksmas (muidugi minimaalselt), jalutamas ja kookisin kapist välja oma uisud ning tantsisin iga päev vähemalt tund aega. Käisin gümnaasiumis ka trennis hip- hoppi tantsimas. Meenutasin iga päev üha enam, mida ma seal õppisin ja liigutasin end ikka päris kõvasti. Mõni kindlasti ütleb, et häh, mis trenn see selline on, aga vot oli küll. Tantsisin higi välja iga kord ja päris kõvasti.

Järgmine kuu, august, möödus mul enamjaolt samamoodi nagu juuli, aga ajaliselt andis Endomondo mulle vastuseks 60:48h. Ise ka imestasin, kuidas ma selleks võimeline olen, aga näed olen. Ja justtäpselt sellepärast arvan ma praegu ka väga kindlalt, et ma suudan nende eesmärkideni jõuda, mis ma endale seadnud olen.

Nagu ma siin juba enne maininud olen, siis uisud on mul olnud juba ammust aega, aga uisumaailma avastamise algusaegadel (umbes 2000-2002 aasta) olin ma võimeline sõitma ainult poolteist kilomeetrit ja kõik. Ja ma olin läbi nagu Läti raha. Nüüd, kui ma eelmine aasta uuesti uisud jalga sain (olles ennem juba kuu aega regulaarselt rattaga sõitnud, jalutanud jne) sõitsin ma esimese hooga kohe 18 km ja tunne ei saanud enam parem olla. Ma olin väga uhke enda üle. See andis tõsiselt palju jõudu ja motivatsiooni ja kõike muud ka juurde, et asja edasi teha.

Motivatsiooni andis ka see, et ma hakkasin tundma, et mul on mingit sorti kõhulihased. See oli raudselt pilatese teene. Avastasin ka, et mul on biitseps ja triitseps ja kõige rohkem arenensid muidugi sääremari ja poolkõõlus-, poolkile ning reie- kakspealihas. Mott kasvas.

Kahjuks kadus see kuskil oktoobris, kui kooli stress ja halvad ilmad nõudsid oma osa. Talvel ma väga tihti mingit erilist trenni ei teinud. Aegajalt küll tantsisin ja mõned korrad sattusin ka ujuma ja jõusaali, aga seda oli vähe. Eriti võrreldes sellega, mis ma suvel olin teinud ja saavutanud. Tahtsin küll pilatest teha, aga minu Tartu kodus on seda võimatu teha, sest lihtsalt ei ole ruumi, et end põrandal painutada ja sirutada nii, et kuskile vastu kappi või lauda end vahepeal ära ei lööks.

Märtsi lõpus, kui lumi hakkas sulama, võtsin uisud voodi alt välja ja panin jalga ning läksin Ülenurmet vallutama. Muretsesin endale isegi uued uisurattad, sest vanad olid nii ära kulunud, et ma ei julgenud väga avalikult nendega liigelda. Uute ratastega kiirus kasvas märgatavalt, kasvas ka tahe ja sündis esimene eesmärk. Ma tahan läbi sõita maratoni. Mitte just tingimata kuskil võistlustel, sest mul ei ole seda vaja ja ma tean, et suve lõpuks ma kindlasti ei sõidaks seda maratoni nii kiiresti, et ma suudaks teiste harrastajatega, kes võistlustele nautima lähevad, joont hoida. Ma tahan selle enda jaoks läbi sõita ja tunda seda meeletult head tunnet, kui ma kuulen kõrvaklappidest, et oled läbinud 42km, olgu see siis kasvõi 3 tunniga. Kahjuks ei ole mul ka veel nii häid uiske, et ma oleks valmis minema võistlustele koos teiste tervisesportlastega. Aga ma tean, et kui ma suudan selle 42km see aasta nende uiskudega läbi sõita, siis ma tahan endale kindlasti uusi ja kvaliteetsemaid, et järgmine aasta veel paremini ja veel kiiremini ära see teha! Pluss, kui ma selle ära teen, lubati mu ees müts maha võtta, sest tegelikult ka need uisud, mida ma oman, nad ei vääri nimetamist uiskudeks. Minu arvates.

Teine eesmärk on, üllatus- üllatus, kaalu langetada, sest mul on saanud villand sellest, et midagi selga ei lähe ja iga päevaga muutub see tunne, kui peeglisse vaatan, aina kehvemaks. Eks ma olen enne ka üritanud, aga "üritus" on juba kord selline asi, mis on eos hukule määratud. Ma eelistaks "ma teen". Ma tahan teha! Ma tean küll, et trenn moodustab kaalu langetamise juures ainult 25%, et 75%'list osatähtsust mängib toitumine. Ma olen eesmärgiks võtnud ka seda eluvaldkonda ümber korraldada, aga sellest juba mõni teine kord pikemalt.


No comments:

Post a Comment