30 Aug 2012

Uus nädal

Alustasin esmaspäeval uue plaaniga. Nimelt leppisin endaga kokku, et võtan iga päev need tühised 30 minutit, et teha mõned kerged lihasharjutused. Olin juba tegelikult tükk aeg mõelnud, et peaks hakkama põrandal ka lihtsamaid harjutusi tegema, ostsin selle jaoks isegi joogamati lõpuks ära. Pean sellega muidugi midagi ette võtma, sest see libised mu põrandal edasi tagasi, kui ma end selle peal liigutan.

Tavapärasesse plaani kuulub:

5x20 kõhulihased
3-4x30'' plank
30 kükki
2-3x10 kätekõverdust
4x30 erinevad jalatõsted

Mõtlesin iga päev midagi juurde lisada või ümber mõelda, aga siiani on kavas olnud sellised harjutused. Ei ole küll palju, aga parem ikka, kui niisama olla.

Täna sai natuke jalutatud ka- aeg 1h; distants 6km.

Vahekokkuvõtteks olen kolme kuuga 14kg alla võtnud- riided hakkavad suureks jääma, aga uusi ka veel ei taha osta.

Vaimne enesetunne on ikka veel -5 ja see hakkab vaikselt ka füüsiliseks üle minema. Öösiti näen õudukaid (viimased 2 nädalat juba) ja päeval pea valutab ja vahetevahel on tunne nagu oleks palavik. Vähemalt hoiab mõte trennist mind ärkvel.

Ja viimaste päevade laulud.




Ja esmaspäevast algab uuesti kool. Tahaks juba minna! Jah, mul ei ole elu!

Erakogu


27 Aug 2012

Ostan motivatsiooni ja inspiratsiooni!

Isegi kui see blogi siin ei ole peegeldanud väga hästi seda, missugune mu teekond see suvi olnud on, siis ma arvan, et "like a rollercoaster" võtab asja hästi kokku. On olnud meeletult häid päevi ja meeletult halbu ja ka neid, mida iseloomustab hästi hinne D- keskpärane.

Kuna ma olen suhteliselt lahtine inimene ja võtan endasse kõik, mis minu poole saadetakse, isegi kui ei ole mõeldud päris seda, mis välja kõlab, siis minu jaoks on olnud eriti oluliseks motivatsiooniks kõik sõnad, mis mulle öeldud on. Kahjuks on juba nii, et pigem sööbib lühiajaliselt su mällu ikka see negatiivne. Ma pean tunnistama, et minu kõige suuremateks motivaatoriteks ongi olnud negatiivsed asjad (kuigi ma püüdlen kõigest väest sinna poole, et see oleks vastupidine). Ma ei tea päris täpselt, kas ma olen üritanud nende sõnade eest põgeneda või hoopis tahtnud kõigest väest ütlejaid ümber veenda või hoopis panna ütlejaid kahetsema ja soovima, et nad ei oleks midagi sellist öelnud. Praeguses hetkes vast isegi vahet ei ole, sest vähemalt enda jaoks üritan ma pidevalt kinnitada, et olgu mis see põhjus on, see on pannud mind liikuma sinna suunas, mida ma tahaksin teha või missugune ma tahaksin olla. Vot just täpselt sellepärast arvan ma, et ma olen tugev inimene, sest kui ma ei oleks seda, siis ma ei oleks mitte lükanud ratast veerema, vaid veel sügavamale auku ennast kaevanud.

Jah, kõik negatiivne teeb haiget, isegi siis, kui seda ei ole välja öeldud "haiget tegemiseks", vaid millekski muuks, aga on asju, mida ei öelda, isegi siis, kui sa oled "aus inimene" ja "ütled välja, mida sa mõtled". Need kaks viimast omadust on minu arvates inimese juures ühed olulisemad ja ma üritan iga päev elada sama põhimõttega, aga millegipärast on ikka nii, et aususel ja aususel on vahe sees. Eks igaüks tunnetab ise selle vahe ära ja võib olla tõesti mõne jaoks ei olegi seda, aga minu jaoks on.

Niisiis, kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks! Klišee? On, aga kõigil klišeedel on tõepõhi all, sellepärast nad nii ära kulunud ongi.

Tänane point seisneb selles, et ükskõik, kui negatiivne pole su ümbrus või kui negatiivsed on põhjused, kui lõpuks on tulemus positiivne või kui see unistus, mis on sündinud millestki negatiivsest, on positiivne, siis ei ole enam vahet. Siis tuleb lihtsalt ise ennast sundida.

Suffer the pain of discipline or suffer the pain of regret.

Ja tänase päeva lugu!

26 Aug 2012

26.08

Käisin täna jälle ratta seljas ja jalutamas. Ma isegi ei oska midagi siia kirjutada, mis ei kõlaks nagu hala. Sellepärast ma ei hakkagi pikemalt leierdama, mis oli või on, vaid lihtsalt ütlen, et vaimselt on enesetunne -5 ja see peegeldus ka trennis, kus üldse jaksu ei olnud ja ainuke mõte, mis peas oli, keerles voodi ja teki ümber, kuhu alla ma igaveseks pugeda tahaks.

Loodan, et see on lihtsalt one of those days...

Ratas:
Distants: 27.06 km
Aeg: 1h:10m:19s
Keskmine kiirus: 23.1 km/h
Max kiirus: 34.2 km/h
Pulss: 153/175

Jalutamine:
Distants: 14.64 km
Aeg: 2h:25m

Tänase päeva lugu totaalselt.


25 Aug 2012

24.08

Kuna ma pakun hetkel ulualust ühele heale sõbrannale, siis sai päeva plaan tehtud ühine ja see ei hõlmanud trennitamist. Käisime jalutamas ja Mokas söömas ja siis otsisime mu jaoks kunstitarbeid, sest mul tuli mõte, mida ma pidin lihtsalt järgi proovima.

Distants: 7.54 km
Aeg: 1h:15m

Õhtul koju jõudes ei suutnud ma enam vastu panna suurele tahtmisele midagi teha.Otsustasin, et istun ratta selga, sest uiskudest hoiab mind miski jõud eemale, kuigi tahaks. Otsustasin, et teen täna 2h rahulikku. Suundusin Luunja poole ja sealt veel edasi mööda Räpina mnt. Algusest kuni lõpuni oli tunne väga hea. Nagu ei olekski vahepeal pausi sisse tulnud. Kõik sujus suurepärastel ja isegi pulss, see neetud pulss, mis ei taha normaalne olla, oli normaalne. Isegi väga normaalne. Muidugi mu pulsikella patakas on tühjaks saamas, nii et ekraani lugemine oli sõidu ajal vägagi raskendatud. Pärast sõitu oli ka, aga siis suutsin lõpuks leida õige poosi, kuidas valgus täpselt õigesti ekraanile langes ja ma suutsin välja lugeda arvud, mida mul vaja oli. 

Igaljuhul oli sõit maru mõnus. Praegu on ainult kann valus, aga muidu oli suurepärane. Ja need õndsad 2h olin  ma eemal kõigest sellest jamast, mis mind tavaliselt trenni mõtetest eemal hoiab. See oli hea tunne. Mis hea, see oli suurepärane. See oli boonus!

Ja ma olen taibanud, et igapäevaselt sõpradega suheldes, räägin ma vist liiga palju spordist ja trennist ja uisutamisest. Eriti sellest viimasest. Peaks vist tagasi tõmbuma natuke, sest mulle tundub vestluspartnerite nägusid vaadates, et neile aitab. Õnneks saan ma end siin välja elada, sest selleks see koht ongi. Kahjuks ei ole see muidugi päris see, mis silmast- silma rääkimine. Mul hakkab endal ka imelik, kui vaimustunult ma uisutamisest räägin. Võib- olla on see alguse asi, kuigi ega asi ei ole alguses, sest minu kaks aastat kestnud uurimistöö sellel teemal hakkab vaikselt lõppema, sest suvi hakkab vaikselt lõppema ja minu ukse peale koputavad lubadused, mis sai antud. 

Distants: 46.74 km
Aeg: 2h:0m:47s
Keskmine kiirus: 23.2 km/h
Max kiirus: 34 km/h
Pulss: 146/176

22 Aug 2012

Visualiseerimine ja Kalevipoeg

"His bike has at least 10 speeds, but he has just 2: zero and pedaling as fast as he can. Inside half a mile he's moving fast enough that wind- induced tears course down his cheeks."

Laman voodis, vaatan telekat ja loen rüperaalist härra Pulleritsu blogi, mis minu arvates on viimase aja Eesti üks parimaid ajakirjanduse šadöövreid. Okei, see oli segane lause, aga ma siis selgitan: see meeldib mulle. See oli üks põhjus, miks ma hakkasin üldse seda siin kirjutama. Ei, ma ei võrdle ennast härra Pulleritsuga, sest meid ei annagi võrrelda, ei üheski aspektist (vähemalt neis, mis antud kontekstis võiks lugeda), aga inspiratsiooni sain ma sealt küll.

Aga nüüd minu tegemiste juurde. Olen jätkuvalt Tartus. Üksinda ja teate mis, see on suurepärane. Siin üksi olla, teha kõike mida tahad, käia kus tahad ja mõelda mida tahad. Ma pean silmad maha lööma, enda ees, sest ma pean tunnistama, et olen viilinud põhitrennidest- uisk ja ratas. Ma isegi ei tea miks. Ma nagu tahaks teha, aga samas ei taha ka ja kuna ma olen oma menüü enam- vähem kontrolli alla saanud, siis ma ei tunne end eriti halvasti ka sellepärast, et ei ole asfaldil libisenud mõnda aega. 

Aga ma olen viimasel ajal uurinud spordipsühholoogiat. Mõtlesin enda pael paari asja katsetada. Üks neist (see põhiline) on visualiseerimine. Olen igal hommikul võtnud enda jaoks voodis veel 5 minutit, silmad kinni pannud, lõdvestunud ja mananud silme ette pildi endast, kui ma uisutan. Olen "näinud" asfalti enda alt mööda libisemas, "kuulnud" oma hingamist, "tundud" kuidas keha on lõdvestunud ja iga liigutus tuleb välja täpselt nii nagu see peaks välja tulema ja tundnud soola "maitset" oma huultel. Selline visualiseerimine on väga mõnus, sest kui reaalselt trenni teed ja kõik metsa läheb, oled kurb, aga pärast sellist trenni tegemist oma peas on tunne alati hea ja uue päeva alustamine palju lihtsam. Igal juhul. See pidi olema kasulik. Vaatame kas toimib. Äkki juba järgmine kord, kui ma end kokku võtan ja uisud jalga panen, tunnen mingit erinevust. 

Ja ma ei jõua septembrit ära oodata, millal ma saan reaalseid samme võtta selles suunas, et endale uued uisud muretseda. Jah, "ametlikult" hakkab siis küll juba rulluisuhooaeg lõppema, aga pole lugu. Kui ma märtsis, siis kui lumi veel kergelt maas oli, sain uisutada, ma arvan, et sügis ei takista mind (kui muidugi vihma koguaeg ei kalla nagu praegu, kui on veel SUVI). 

Aga olge mõnusad edasi!

Ja üks asi veel, uudis õigemini. Laupäeval toimus Mustvees Kalevipoja uisumaraton. Arvake ära, kas ALBE oli jälle tipus või ei?! Õigesti arvasite! Muidugi oli. Esimene koht jäi küll välismaalasele, aga pole ka imestada, kui fair play ei ole just kõigi sportlaste sõnavaras. Igastahes olid meeste põhiklassis meie poolt vallutatud teine (Indrek), kolmas (Kert), neljas (Mart) ja viies (Lauri) koht! Palju õnne, mehed!

16 Aug 2012

Neljapäev 16.08 ja kõik muu, mis vahepeal on kõrvale jäänud

Olin päris pikka aega vältinud uiskude jalga panemist. Ei mitte sellepärast, et ma kardaks või ei tahaks või ei viitsiks sõita, vaid sellepärast, et mul on lihtsalt nii sitad uisud :) ! Aga täna andsin lõpuks alla ja panin nad jalga. Enne kontrollisin muidugi kõik poldid üle ja võtsin tööriistakohvri kaasa raja äärde.

Suundusin Tamme staadionile ja ma pean ütlema, et see koht on uisutamiseks loodud. Kui muidugi välja arvata väiksed lapsed, kes ei oska ei teed ületada ega niisama oma teepervel käia. Tegelikult seal ei ole isegi mitte õiget teeperve, vaid seal on maha joonistatud keskele joon, ühel pool ratastel liuglejad ja teisel pool jala   käiad. Aga ega see ei takista ju väikseid poisse ja tüdrukuid, kes sinuga lähemalt tutvust tahavad teha. Vähemalt ma arvan seda, sest nad ikka jooksid mitu korda mu nina alt nii läbi, et mul ei jäänud midagi muud üle teha, kui silmad kinni pigistada ja loota, et kumbki meist viga ei saa. Õnneks ei juhtunud midagi. Paar korda jättis süda löögi vahele, aga võib olla oli see hea vaheldus mu mega kõrgele pulsile, mida ma lihtsalt madalale ei saanud mitte kuidagi. Põhimõtteliselt sõitsin ma oma poolteist tundi väga rahulikus tempos, aga pulss oli selline nagu oleks sprintinud terve tee. Ei lasknud väga häirida sellel, sest tunne oli mõnus ja vahepeal tekkis isegi mõte, et äkki pulsikell näitab valesti ja tegelikult on pulss OK. 

Suurepärane oli täna sõita, sest ilm oli mõnus ja üldse oli mõnus. Kohtasin rajal ka mõnda sõpra. Tore üllatus. Miskipärast toast välja astudes oli mul sees tunne, et ma näen täna staadionil tuttavaid inimesi. Kõik oli tore, välja arvatud see, et mu uisud on jätkuvalt *****! Ma ikka hõõrusin päris kõvasti ja hääl oli nagu rongil- vurr-vurr-vurr. Kui hoo lõpuks üles sai, siis oli muidugi normaalne libiseda, aga seda lõbu pikaks ei jätkunud, sest rattad ei veerenud ja tuli kohe tööle hakata, et hoog ei raugeks. 

Aga ikkagi. Ma ei oleks kunagi arvanud, et mulle sportmine meeldima hakkab! Tegelt ka. Koolist oli nii mõru maitse suus, et ma ei kujuta ette, kust ma selle motivatsiooni leidsin, et end välja vedada! Nii, et kõik teie, kes te ütlete, et teile ei meeldi sportida, siis minge ja lihtsalt sportige. Sport ei pea tähendama seda, et te end hingetuks tõmbate. Sport on mõnus! Äkki kui ma hakkan end jooksma sundima nüüd aegajalt, siis ma räägin mõne aja pärast jooksmisest ka nii?! Aga äkki võib püksi ka tulla ja sellepärast töötan ma praegu selle nimel, et endale uued uisud alla saada ja siis edasi lasta.

Täna sõitsin läbi 30 km. Pole enne järjest seda distantsi teinud. Mul juba hakkas kergelt lootus kaduma, et maratoni distantsi läbimine jääb kaugemasse tulevikku, kui suve lõpp, aga tänast tulemust vaadates olen ma selleks võimeline.

Distants: 30km
Aeg: 1h:30m
Keskmine kiirus: 20 km/h
Max kiirus: 28 km/h

Mul on küll jäänud siin mõnda aega postituste tegemine vahele. Seda sellepärast, et viimasel ajal olen ma lihtsalt jalutamas käinud väljas nii palju kui jaksan ja aega on ja pole leidnud, et sellest iga kord midagi suudaks pikemalt kirjutada. Kokku selle aja, mis ma pole postitanud on päevadega kogunenud 28.50 km jalutamist.

Tegelikult ma tahaks siia vahele veel ära mainida selle, et 5.08 Jurmalas toimunud maratonil rokksid posid jälle VÄGA PALJU ja saavutasid esimese (Kert), neljanda (Lauri) ja viienda (Mart) koha. Loe SIIT! Palju õnne teile! Ja möödunud nädalavahetusel toimusid veel Tartus nii maraton kui sprint. Sprindis pani esikoha lukku ei keegi muu kui Mart, kolmanda vallutas Kert. Ja kõigi teiste tulemused olid ainult sajandike küsimus. Maratonis anti ka kõva võitlus, mille näitajaks on juba see, et Aleks sõitis sõna otseses mõttes vere ninast välja! Poodiumi väärilisteks kohtadeks oli Kerdi viies, Indreku seitsmes, Mardi üheksas ja Lauri kümnes koht. Tegelikult annaks mina, kui teie diktaatorlik fännklubi president, teile kõigile medali, sest te olete seda nii palju väärt, et ma isegi ei oska kirjeldada kui palju. Pikemat jutustust võite lugeda nende FB lehelt SIIT! Ja kui Te olete minu sõbrad ja toetate minu väikest aktsiooni siin ja uisurajal või ratta seljas, siis te peaksite kohe kindlasti ka nendele like panema! See ei ole raske! Ausalt ei ole, ma proovisin!

Kalevipojal näeme! :)

3 Aug 2012

Reede 03.08

Hommikul ärgates mõtlesin esimese asjana, et panen uisud alla ja lähen Tammele, aga ma lihtsalt ei suutnud end nii kaugele viia, et reaalselt see asi ära teha. Ma teadsin küll, et mul on hea tunne siis, kui ma sõidan, aga see ei olnud miskipärast piisav põhjus, et trenni minna. Ma arvan, et asi sai mõjutatud tugevalt ka sellest, et ma nägin täna kahte eriti ebamugavat und.

Edasi panin plaaniks, et teen maniküüri/pediküüri ära ja siis lähen, aga siis helises telefon ja teiselt poolt toru tuli idee minna kesklinna jalutama. Haarasin siis kohe härjal sarvist ja hakkasin astuma.

Nüüd on paras aeg viriseda natuke ilma üle, sest minu jaoks on juba natuke liiga palav. Väga palav! Ma olen rahul, kui temperatuur on 20 kraadi ja päike paistab. Väga super ilm suve jaoks! Samamoodi meeldib mulle talvel ka -20 kraadi.

Igatahes. Sai ette võetud üks pikem jalutuskäik heas seltskonnas sügavatel ja mitte nii sügavatel teemadel arutledes. Vahepeal sai jõe ääres jalga puhatud ja siis edasi sammutud. Tänase trenni jaoks piisab!

Täna lähen õhtul bussi peale ja põgenen paariks päevaks Tartust veel rohkem kagu poole Värskasse maakodusse. Käin Lämmi järves ujumas, sõidan mootorpaadiga, võtan päikest, käin saunas, grillin ja olen niisama tore! Pole seal juba aasta jagu käinud. Loodan, et tuleb tegus nädalavahetus. Ma arvan, et trenn sinna alla ei käi, aga polegi niiväga hullu. Pühapäeval tulen tagasi Tartusse ja esmaspäeval saabuvad siia mu armsad sõbrad Tallinnast, et Tartuffi nautida. Ma arvan, et saab olema väga tore viimane suvekuu ja kõige parem on see, et enamus sellest saab veedetud Tartus!

See nädalavahetus on Jurmalas maraton. Tahaks minna kaasa karjuma, sest meil on reaalne võimalus seal auhinnad ära näpsata!!!! Ma usun, et te olete selleks võimelised ja teete ka selle ära. Nüüd on küsimus selles, kas te ise ka seda usute! Peaksite! Kindlasti peaksite!!! Suurepärane meeskond! Järgmine nädalavahetus on Tartus rulluisumaraton ja sprint. Kaks päeva täis uisutamist! Jään huviga ootama! Siis vaatab edasi, mis saab. Kaks viimast nädalat tuleb see, mis päev toob!

Aga olge siis tublid nädalavahetusel. Minge õue ja pange uisud jalga, minge jalutama, minge rattaga sõitma, minge istuge niisama ja lugege raamatut!

Aitäh kallid sõbrad, kes mulle ikka kaasa elavad, edu soovivad ja näppu pulsi peal hoiavad! Te olete suur motivaator!! :)

Distants: 9.37 km
Aeg: 1h:35m


Erakogu

1 Aug 2012

Kolmapäev 01.08

Nokk lahti, saba kinni, saba lahti, nokk kinni. Need sõnad iseloomustavad minu viimaste päevade seiklusi kõige paremini. Eile kirjutasin, kuidas ma oma uisud ära retsisin. Pärast seda ma viskasin laagrid ööseks torusiili sisse likku (välja arvatud need kaks tükki, mis olid kinni rattas, mis uisu alt ära ei tulnud). Ega midagi halvemaks ikka minna ei saa. Õnneks ei läinudki. Täna harjasin laagrid üle ja loputasin, lükkasin käima ja õlitasin. Sain kõik ilusti tööle. Minu arvates samamoodi nagu enne. Üritasin siis seda ühte ratast ka alt ära saada. Lõpuks võtsin lihtsalt haamri ja tagusin välja selle. Võttis suhteliselt kaua aega. Imelikul kombel oli poldi ots vahepeal laiemaks läinud ja ühte laagrisse kinni jäänud. Ma ei tea kuidas see küll võimalik on, aga see selleks. Puhastasin viimased ka ära. Siis panin alla tagasi. Esimese hoobiga muidugi unustasin puksid kapi peale. Õnneks tuli see väike oluline pisiasi ka vahepeal meelde.

Igal juhul sain siis ikkagi õhtuks rajale. Tahtsin minna ikka Tammele, aga uurisin nende kodulehelt, et seal on peaareenil just samal ajal jalgpalli kohtumine, kui ma uisutada plaanisin. Seega läksin Ülenurmele tagasi. 

Täna tuli samm paremini välja kui iialgi varem. Ei olnud mingit probleemi kanna peal sõita ja tõuke ajal nelja ratast maas ja varvast suunaga ette hoida. See tõi juba naeratuse näole. Keha asend püsis ka lähedane sellele, mis peaks olema. Põlvest tsipa kõverdunud ja selg vabalt kumer ja natuke ette kallutatud. Mitte ükski koht ei valutanud. Isegi kael mitte, mille ma täna öösel jälle ära suutsin magada. Kusjuures praegu pärast trenni hakkas uuesti valutama. Tõuge läks pikemaks, hoog kasvas kiiremini, pulss püsis õiges tsoonis ja keskmine kiirus tõusis. Super!!!!

Aga siis! Aga siis lendas üks ratas alt ära. Saate aru? Kolmas kord juba! Õnneks ei ole see otseselt minu süü, sest raam on lihtsalt sitt ja oma aja ära elanud. (Palk tule üle juba!!!) Võtsin siis jalast ära need, panin muru peale ja hakkasin edasi tagasi jalutama, et see kruvi üles leida, sest mul ei olnud mingit tahtmist koju kõmpida uisud käes (kuskil 4km mu kodust). A ja siis hakkas vihma ka sadama... Õnneks leidsin lõpuks üles selle ja sain sõrmega alla tagasi keeratud. Tahtsin küll veel edasi trennitada, aga ei hakanud riskima ja võtsin suuna kodu poole, jälgides pidevalt, et see uuesti lahti ei hakkaks tulema. Õnneks ei tulnud, aga ma oleks peaaegu ninuli käinud päris korralikult, sest üks väike kivike (neid oli seal tegelikult VÄGA PALJU) jäi mulle ette. Ja siis üks auto oleks ka tahtnud minuga kokkupõrke teha, sest roheline tuli oli minul tegelikult ja ta lihtsalt tuimalt sõitis punase tulega mu nina alt läbi. Hea, et mul ruumi oli, et väike manööver sisse teha, sest üldse ei olnud tahtmist temaga lähemalt tutvuda.

Aga nüüd olen ma ilusti turvaliselt kodus, elus ja terve, täis tahtmist uuesti sõitma minna. Homme võtan igaks juhuks võtmed kaasa ja kui leian siis varu kruvi ka, sest hetkel ei ole mul uusi uiske kuskilt võtta. 

Hoolimata kõigest on mul ikkagi naeratus näol ja tunne hea, sest see, et mul tehnika lõpuks ometi välja hakkab tulema, ületab kõik negatiivse!!

Aeg: 40m:47s
Distants: 14.12 km
Keskmine kiirus: 20.8 km/h
Max kiirus: 27.0 km/h
Pulss: 157/173

Parim 10km 28m:53s; parandus 2m:54s




Pildid erakogu