22 Aug 2012

Visualiseerimine ja Kalevipoeg

"His bike has at least 10 speeds, but he has just 2: zero and pedaling as fast as he can. Inside half a mile he's moving fast enough that wind- induced tears course down his cheeks."

Laman voodis, vaatan telekat ja loen rüperaalist härra Pulleritsu blogi, mis minu arvates on viimase aja Eesti üks parimaid ajakirjanduse šadöövreid. Okei, see oli segane lause, aga ma siis selgitan: see meeldib mulle. See oli üks põhjus, miks ma hakkasin üldse seda siin kirjutama. Ei, ma ei võrdle ennast härra Pulleritsuga, sest meid ei annagi võrrelda, ei üheski aspektist (vähemalt neis, mis antud kontekstis võiks lugeda), aga inspiratsiooni sain ma sealt küll.

Aga nüüd minu tegemiste juurde. Olen jätkuvalt Tartus. Üksinda ja teate mis, see on suurepärane. Siin üksi olla, teha kõike mida tahad, käia kus tahad ja mõelda mida tahad. Ma pean silmad maha lööma, enda ees, sest ma pean tunnistama, et olen viilinud põhitrennidest- uisk ja ratas. Ma isegi ei tea miks. Ma nagu tahaks teha, aga samas ei taha ka ja kuna ma olen oma menüü enam- vähem kontrolli alla saanud, siis ma ei tunne end eriti halvasti ka sellepärast, et ei ole asfaldil libisenud mõnda aega. 

Aga ma olen viimasel ajal uurinud spordipsühholoogiat. Mõtlesin enda pael paari asja katsetada. Üks neist (see põhiline) on visualiseerimine. Olen igal hommikul võtnud enda jaoks voodis veel 5 minutit, silmad kinni pannud, lõdvestunud ja mananud silme ette pildi endast, kui ma uisutan. Olen "näinud" asfalti enda alt mööda libisemas, "kuulnud" oma hingamist, "tundud" kuidas keha on lõdvestunud ja iga liigutus tuleb välja täpselt nii nagu see peaks välja tulema ja tundnud soola "maitset" oma huultel. Selline visualiseerimine on väga mõnus, sest kui reaalselt trenni teed ja kõik metsa läheb, oled kurb, aga pärast sellist trenni tegemist oma peas on tunne alati hea ja uue päeva alustamine palju lihtsam. Igal juhul. See pidi olema kasulik. Vaatame kas toimib. Äkki juba järgmine kord, kui ma end kokku võtan ja uisud jalga panen, tunnen mingit erinevust. 

Ja ma ei jõua septembrit ära oodata, millal ma saan reaalseid samme võtta selles suunas, et endale uued uisud muretseda. Jah, "ametlikult" hakkab siis küll juba rulluisuhooaeg lõppema, aga pole lugu. Kui ma märtsis, siis kui lumi veel kergelt maas oli, sain uisutada, ma arvan, et sügis ei takista mind (kui muidugi vihma koguaeg ei kalla nagu praegu, kui on veel SUVI). 

Aga olge mõnusad edasi!

Ja üks asi veel, uudis õigemini. Laupäeval toimus Mustvees Kalevipoja uisumaraton. Arvake ära, kas ALBE oli jälle tipus või ei?! Õigesti arvasite! Muidugi oli. Esimene koht jäi küll välismaalasele, aga pole ka imestada, kui fair play ei ole just kõigi sportlaste sõnavaras. Igastahes olid meeste põhiklassis meie poolt vallutatud teine (Indrek), kolmas (Kert), neljas (Mart) ja viies (Lauri) koht! Palju õnne, mehed!

No comments:

Post a Comment