31 Dec 2013

2012 vs 2013

Täna ei ole mitte mingit erilist tunnet. Tead, et nagu peaks olema, jälle on ju 365 päeva üle elatud, aga ei ole. Kõikides spordi- ja eluviisiblogides, mida ma loen, on täna uued postitused, kokkuvõtted. Tunnen kohustust ka ühe sellise tegemiseks. Loodan, et selle loo kirjutamise lõpuks on mul natuke erilisem tunne kui praegu selle alguses.

Rulluisutamine 
2013 1589 km ja 113h:57m
2012 408 km ja 29h:22m
Rattasõit
2013 533 km ja 24h:29m
2012 721 km ja 33h:38m
Jooksmine 
2013 134 km ja 16h:32m
2012 106 km ja 13h:25m
Suusatamine
2013 111 km ja 12h:39m
2012 4.3 km ja 0h:58m
Rullsuusatamine
2013 47.45 km ja 4h:49m
Matkamine
2013 199 km ja 20h:08m
2012 19.14 km ja 3h:02m
Kõndimine 
2013 439 km ja 73h:04m
2012 415 km ja 71h:15m
Jõud 
2013 10h:48m2012 2h:10m
+ pilates, jooga, tants, ujumine, aeroobika

Kokku
2013 3032 km ja 305h:31m
2012 1725km ja 209h:02m

Nope. Ikka pole erilisem tunne. Osad numbrid on küll palju suuremad kui need olid eelmisel aastal ja see, et ma võistlema hakkasin, oli ka väga suur saavutus, aga... Võib-olla ei ole nii eriline olla sellepärast, et kõik suuremad eesmärgid on veel saavutamata. Ma olen küll neile natukene lähemal, kui ma aasta tagasi olin, aga siiski ei saa ma neid oma nimekirjast maha tõmmata.

See aasta ma endale eesmärke ei sea. Mul on paar unistust ja ma püüdlen nende poole. Küll nad kunagi tulevad. Varem või hiljem, loodame, et varem. See on muidugi minus endas kinni. Kõigepealt elame jaanuari üle ja siis vaatame, mis edasi saab. EMT rullituur jääb, RUM jääb, sport jääb, kõik ülejäänud on lahtine.

Aitäh kõigile heade sõnade eest ja aitäh Sulle, kes sa seda praegu loed. Lihtsalt sellepärast, et Sa olemas oled ja seda loed.

Olge mõnusad ja tähistage korralikult! Mina istun täna oma sooja teki sees, vaatan Tujurikkujat ja joon šampust.

Liisu

28 Dec 2013

Lugu kuidas 12 ja 1/5 rullihullu ööpimeduses läbi metsa Otepäält Elvasse kõndisid

Eelmisel pühapäeval ilmus mulle facebooki ühe huvitava ürituse kuulutus. Minu rulluisuklubi rahvas oli otsustanud ühel ilusal laupäevasel varahommikul ette võtta midagi, mida keegi neist ei olnud varem teinud. Ei olnud minagi. Plaan oli startida 28.12 hommikul kell 5:30 Otepää Suusastaadionilt ja suunduda mööda Tartu Jooksumaratoni rada Elvasse. Mõte oli hea, aga nagu ikka käisid minust läbi väikesed kahtlused, kas ma ikka jõuan ja mis siis kui poole pealt enam ei jõua, kuid pärast ühte suuremat sorti jõulusöömaaega võtsin vastu kindla otsuse, et olen seekord stardis.

Reede õhtul ma lolli peaga muidugi jäin teleka ette tunniks pooleteiseks magama. Mis te arvate, kas mul tuli und? Mitte eriti. Kell pool 1 umbes sain sõba silmale ja seda ka ainult kolmeks tunniks. Kellatirin saabus täna kohe eriti kiirelt. Alles panin silmad kinni ja ... Ainuke võimalus end nii vähese une pealt nii varakult ja pimedas üles saada, oli minu jaoks end hooga voodist välja vinnata ja hüppe pealt kell kinni keerata. Esimene emotsioon püsti seistes oli segane. Mis asja ma nüüd teen? Äkki helistaks ja ütleks, et ma ei tule? Kuid mõne hetke pärast, kui ma olin pea ja kondid veidi sirgemaks ringutanud, ei olnud enam mingit kahtlust- ma lähen ja teen selle ära.

Tegin endale ühe rohkem lõunasööki meenutava hommikusöögi, pistsin kotti paar energiabatooni, vett ja natuke soojendusjulgustust, et äkki hakkab nii jube külm, ja pärastiseks vahetusriideid. Muidugi külm ei olnud. Palav oli. Väga palav. Olin üpris soojalt riides ka nii, et enamus tee käisin hõlmad lahti. Väljas oli umbes täpselt 6 kraadi sooja. Kas sellist talve me siis tahtsimegi?!

Punkt kell 4 astusin uksest välja ja loivasin meie meeting point'i. Ootasin umbes 10 minutit, aga unise peaga läks see nii kiirelt, et ma isegi ei märganud, et ma olin nii tükk aega oodanud. Ainsad elavad hinged, kes ringi liikusid, istusid taksodes, ainsad masinad, mis ringi sõitsid, olid taksod....ja siis need mõned hulludeautod, kes otsustasin Otepäält Elvasse kõndida. Lihtsalt niisama.

Elvasse jõudsime kella 5 paiku. Komplekteerisime end kahte autosse ning sõitsime Otepääle. Seal väiksed varustusekontrollid, ühispildid ja matk algas. Juba kohe alguses oli tunda, et sellest saab üks tempokas matk olema. Algus oli kohe nii tempokas, et metsavahel tormates, magasime me õige teeotsa maha. Käisime edasi ja tagasi ja otsustasime natuke tagasi tulla, sest õige teeots pidi ju kuskil olema. Lõpuks leidsime. See oli see üks koht, kust TM silt plehku oli pistnud. Muudes kohtades olid need olemas, mõni oli pikali kukkunud ja siis me leiutasime, et mis pidi need nooled nüüd näidata võiksid. Lõpuks võitis loogiline mõtlemine ja rohkem ekslemisi ette ei tulnud. TJM rada oli küll mitmele tuttav, kuid öösel pea- või taskulambivalguses on see tsipa teistsugune.

Temps oli sellise hommikuse ja pika matk-trenni kohta väga hea. Vahest isegi liiga hea. Üks pikajalgsete kamp pani meist keskmisejalgsetest lõpuks päris pikalt eest ära. Kohtusime nendega uuesti Elvas. Kuskil keskel, nagu ikka, läks raskeks. Pikkade trennide keskkohad ongi kõige raskemad minu jaoks. Vaikselt hakkasin tundma seda villikest, mis mu paremale jalatallale moodustuma hakkas. Jalad andsid märku, et kas sa oled ikka päris kindel, et sa nüüd seisma ei taha jääda. Ei jäänud. Välja arvatud ühe pisukese venituspausi ajal, sest tõesti jalad läksid kangeks ja mitte ainult minul.

Viimased 5 kilomeetrit, tegelikult juba viimased 8 kilomeetrit, oli tegu juba väikese eneseületamisega igal sammul. Jalad olid nagu kõvaks keedetud makaronid ja kõige mugavam liikumisviis oli selline, mida võiks harrastada keegi, kellel pole luid. Kui eel-eel viimase kilomeetri post paistma hakkas (3km post), siis oli kõndimine ennast minu jaoks ammendanud ja ma avastasin, et jooks, isegi kui pulss oli selle ajal kõrgem (kui kõrge ei tea, sest pulsikella jätsin ma meelega koju), oli palju meeldivam. Nii ma siis jooksin. Jäin üksinda, panin kõrvaklapid pähe ja muusika põhja. Eesmärk oli jõuda järgmise kilomeetri postini. Ja sealt edasi veel viimase kilomeetri sildini.

Nagu loodud, hakkas viimase kilomeetri sildi juures mängima see samune Mission Impossible teemamuusika- minu jooksulaul. Ise hakkas, ma ei pidanud seda isegi mitte otsima. See oli mõnus üllatus. Jah, see oli üllatus, ärge imestage. 500 m märgi juures panin loo uuesti kordama ja siis juba tõstsin tempsi, veel viimane pisike künkake ja siis sai juba uhkelt üle finishi joostud. Jooksin otsejoones lähima pingini ja istusin.

Ma ei ole varem veel istumist nii palju hinnanud, kui ma seda täna tegin ja ikka veel teen. Istumine- lausa jumalik. Kell läks kinni täpselt 4h:00m peal, kuid tegelikult võib sellest umbes 4 minutit, mis alguses pildistamise peale läks, maha arvestada. Kilomeetreid tuli kokku 24 ja peale. Lisaks sain endale ühe mõnusa verd täis villi ja valusad varbaküüned. Kõik muu lihas- ja liigeskangus on köki-möki. Tallad on ka päris hellad. Hetkel käin vasaku jala väliskandi peal ja parema jala päka peal. Mis käin? Lonkan. Nii on kõige valutum. Pärast venitust käisin ma umbes sama kõnnakuga, millega ma tõenäoliselt käin siis, kui ma olen 80a (kui ma enne ennast selle tervisespordiga hauda pole viinud muidugi). :)

Kogu see matk võib tunduda pisut masohhistlik enesepiinamine, kuid tegelikult käis sellega kaasas veel väga palju naeru, toredaid inimesi, mõnusat juttu ja palju olulist eneseületust. Ja see isegi mitte ei hävitanud minu head plaani minna järgmisele TJM'ile. See, kas ma selle jooksen või kõnnin või hoopis jooks-kõnnin, on veel lahtine.

Hetkel on väsimus üsna maksimumi lähedal. Hea meelega vajuks ära, aga kui ma praegu ära vajun, siis ma istun öösel jälle üleval ja hommikul on vaja olla jälle varakult üleval. Jaa...ei, mitte trenni eesmärgil. Homme on vaba päev! Esmaspäeval vaatan, mis seisus on mu vill ja otsustan siis, mis oma eluga peale hakata. Liigutama peaks kindlasti, oht päris kinni jääda on tunde järgi hetkel täitsa olemas.

Olge mõnusad,
Liisu

Erakogu

26 Dec 2013

Kas sa oled õnnelik?

Sõbrad! Ma loodan, et Teie jõulud olid ilusamad, kui see ilm, mis praegu väljas on. Ma ei mäletagi enam, millal viimati nii mustad ja vihmased jõulud olid. Kõik need päevad sada seal, kus mina olin, laus vihma. Mulle meeldib vihm, eriti siis kui see vastu katust peksab, aga kindlasti mitte talvel.

Nüüd olen ma tagasi Tartus.Võtan täna veel endale vaba õhtu ning homme sean oma sammud juba jälle raamatukogu poole. Hetke seisuga on kavas 3 suulist eksamit, 3 kirjalikku eksamit ja 1 essee. Selle viimase jätan ma sinna aega, kui mul on kopp taas ette saanud ja vaja veidike vaheldust tuimale õppimisele. Samas ma arvan, et kui ma hakkan seda sellel hetkel kirjutama, kui ma tahaks kõik pooleli jätta, siis tuleb see väga melanhoolse alatooniga...teemaks on vaadates iseendasse ehk isikuomadused, mis mind tulevikus minu töös peaksid aitama ja mis omadused mulle kasuks ei tule. 

Ma olen end jube halvasti hakanud tundma. Osalt sellepärast, et ma ei suuda järjekindlalt normaalselt süüa ja osalt sellepärast, et ma ei tee trenni. Ja see on ikka jube halb tunne. Ja kusjuures vabandus "ajapuudus" ei ole isegi mitte üle pingutatud. Ma leiaks selle aja, et minna välja jooksma, aga mul ei ole seda aega, mis kulub pärast trenni normaalsesse rütmi tagasi saamisele. Ma ei tea...midagi peab välja mõtlema. Ma ei taha ennast halvasti tunda. See on liiga energiakulukas ja mul on energiat praegu muudele asjadele vaja. 

...
Umbes nädal aega tagasi küsiti mu käest "Kas sa oled õnnelik?" Jube raske küsimus on. Ma olen terve selle aja selle peale mõelnud ja ma ei suudagi välja mõelda. Ma tean, et ma olen õnnelik, et mul on käputäis inimesi, kes on mu jaoks alati olemas. Ma tean, et ma olen õnnelik, et ma elan Tartus ja käin koolis. Ma tean, et ma olen õnnelik, et ma hakkasin uisutama. Aga kas ma kokkuvõttes tegelikult ka olen õnnelik? Ma ei tea. Kas Sina oled õnnelik?

Olge tublid,
Liisu

21 Dec 2013

"1 semester, 30 ainepunkti, 100 liitrit alkoholi" *

See koht oli siin natuke aega suletud. Oli vaja! Armas oli see, et mulle tuli lausa mitu kirja (ja ise paar telefonikõne) küsimusega, kas sa oled kirjutamise ära lõpetanud. Aitäh :) Aga ei, veel ei lõpetanud, oli vahepeal paar asja ära muuta ja ma lihtsalt ei leidnud aega sellega tegelemiseks. Ja ma ütlen kohe ära, et trenni pole ma ka teinud. Liigutanud ikka olen, üritanud jalutada nii palju kui võimalik, aga no mulle öeldi, et ma ei peaks petma ennast nende jalutuskäikudega oma treenituse juures. Mina küll jätkuvalt arvan ja tunnen, et piisavalt pikad jalutuskäigud võivad küll ühe rahuliku trenni alla kirja minna, aga see selleks.

Mul on selline tunne, et viimased kuu aega ei ole ma teinud mitte midagi muud kui õppinud ja eksameid kirjutanud. Viimased nädalad olen ma raamatukogus elanud ja see on ka põhjus, miks ma ei ole kuskile jõudnud. Mingi hetk hakkas köha-nohu ka ligi tikkuma, praegu on ka veel mingi köhh-nohh sees, aga vist sain hullemale stopi peale pandud.

Toitumise koha pealt leppisin ma sellega, et porgandite järamine ei ole õppimise kõrvale piisav. Järasin küll neid ka ja sõin palju kapsast ka kõrvale (nii hea!), aga lõpuks lõpetasin enda keelamise ja sõin ka kõike seda, mida ma tegelikult ei oleks tohtinud süüa. so what. Minu jaoks on oma toitumise jälgimine kohutav energiakulu ja praegu sessi ja sellele eelneval ajal on mul energiat muudele asjadele vaja. Ei ole küll väga hea mõtlemine, aga ma arvan, et need, kes praegu seda sama läbi teevad (nädalas keskmiselt 2 eksamit, 80% neist on kliinilistes ainetes), mõistavad mind. Ma katsun ikkagi mõistlik oma valikutes olla ka praegu. Alati ei tule see küll mul välja, aga ma annan endast parima, mis hetkel võimalik on.

Eile pärast viimast eksamit, mida tahaks küll rohkem palju koledamate sõnadega kirjeldada, panime me lihtsalt ühe peo püsti ja nautisime üksteise seltskonda ja seda et lõpuks ometi on talv ja jõulud käes. Need viimased hiilisid küll väga kiirelt ligi... Täna magasin end välja, homme teen veel Tartus viimased toimetused ära ja siis suundun mõneks päevaks koju Tallinnasse, söön, joon, teen oma nunnukatele pai ja tulen tagasi, et hakata valmistuma jaanuariks, mis saab üpris kole olema. Ilusam kui mõnedel kursusekaaslastel, sest ma otsustasin kaks asja juba novembris-detsembris ära teha, mis muidu jaanuari oleks jäänud, aga 2 suurt eksamit nädalas on ikka piin. Muidugi ei anna seda võrrelda mõne teise inimese sessiga, kus iga päev on mingi eksam.

*....ja siis ei ole midagi imestada, kui detsembri Tartu Tudengi esikaanel on suurelt pealkiri "1 semester, 30 ainepunkti, 100 liitrit alkoholi" !

Ma ei luba hetkel midagi, millal või kui palju ma seda kohta siin lähitulevikus täiendan, aga ma loodan, et te annate mulle selle andeks, sest lõpuks on vaja mul ikkagi see kursus (veterinaarias nn surma aasta) ära lõpetada. Katsun teha trenni. Ootan pikkisilmi lund, et saaks suusatada! Tartu Maraton jääb järgmisel aastal küll veel ära, aga suusatamist see ju ei takista. Jaanuari lõpus on üks siserulluisuvõistlus, mõtlen veel, kas osaleda või mitte. Äkki osalen. Eelmine kord kui me Astiga niisama proovi mõttes paar kiiremat ringi saalis tegime, siis aeg oli 1 sekund parem, kui eelmisel hooajal ja kui ma eelmise selle sama võistluse naiste harrastajate aegu enda trennis sõidetud aegadega võrdlesin, siis ma olek olnud oma klassis poodiumil.

Ah...saab mis saab! Üks päev korraga!

Liisu

Kuskilt internetist varastasin.

30 Nov 2013

Eile, täna ja november

November läbi. Alles see algas. Alles ma panin selle värvilise kalendri, millest ma täitsin umbes 60%, koos trennidega enda seinale. Nüüd oleks aus see kokku võtta.

Sukeldusin neli nädalat tagasi pea ees tagasi trennimaastikule. Esimesed kaks nädalat läksid täitsa hästi. Kolmas jäi tühjaks, sest nii palju muud oli vaja teha ning selle nädala kohta võiks öelda, et alguses ei saa vedama ning pärast ei saa pidama.

Allikas: Internet
Kolmapäeval käisin uisutamas, neljapäeval ma ÜKE'sse ei jõudnud, sest ma olin lihtsalt väsinud. Reedel läksin õhtul Nõkku. Nõos on mõnus. Kõigepealt veetsin umbes tunni jõusaalis (tsipa vähem tegelikult). Teate ma olen ikka täielik lollakas selle jõusaali kohapealt. Ei jaga ma esimese laksuga neist masinatest ei ööd ega mütsi. Õnneks sain kaaslaselt, kes on selle kohaga juba väga sinapeal, abi. Loodan seda järgmine kord ka saada, sest no ausalt... Hea, et seal kedagi peale meie ei olnud, sest ma oleks nende asjadega seal kõike muud teinud, kui seda, mille jaoks need ette nähtud olid. Tegelikult oli mul plaan teha oma keharaskusega igasuguseid harjutusi ülakehale (triitseps, biitseps, kõht, selg, rind). Vahele ajaviiteks tegin paar asja jalgadele ka. Võttis ikka läbi küll, sest järgmine tund aega uisku oli päris väsitav. Pärast mõned EKE harjutused ka peale. No kui ikka välja tuled, siis täie raha eest. :)

Kokku 2h:15min (1h jõusaal, 1h uisk, 15 min EKE)


Erakogu
Tänane plaan oli Voorekas. Seekord siis mitte lihtsalt matk, vaid tõusutrenn. Kõigepealt tegime end soojaks nii umbes 4.5 km ja siis hakkasime ühte üpris pikka ja omajagu rasket tõusu võtma. Ja tänane ilm oli lihtsalt vapustav!!! Ma jumaldan selliseid mõnusaid kargeid, kergelt valgeid ja soojalt päikeselisi hommikuid.

Kokku 1h:39min ja 8.64 km

Homme on plaan teha üks chill matk veidi laugemal maastikul kestvusega ca 3h. Pärast tänast trenni on mul küll tagumik ja reied veidi kanged, aga küllap saan homme jalad uuesti lahti ja liikuma.

***



Selline ta siis tuli. Detsembri plaan on veel ahjus. Treeneri soovitused ja idee on olemas. Nüüd pean ainult veel loovuse üles leidma. Aga miks ma endale üldse plaane teen? "Plaani ori" pidi olema ju kõige suurem amatöörluse märk. Ei, ma ei pea ennast plaani orjaks. Ma tunnen, et mulle on plaani vaja, sest lause "Sinu jaoks on hetkel kõige olulisem lihtsalt liigutada" ei ole mu jaoks piisavalt motiveeriv, et ma end uksest välja saaksin. Plaan aitab mul iseennast ja oma asju paremini sättida ja kindlustavad mulle selle, et kõik oluline saab tehtud. Kuigi nagu novembri kolmas nädal näitas, siis vahest ei ole isegi plaanist kasu. Aga, et detsembri plaan valmis saaks ja ma ennast hästi tunneksin, pean ma veel natuke arvutama ja tõstma ja sätitama. :)

Samas, kui plaan on olemas ja mõnikord on vaja midagi muud trenni asemel teha, siis ma ei põe (väga) ja jätan selle trenni tegemata ja ei hakka seda järgi tegema. Välja arvatud juhul, kui mul on nädalas veel mõni puhkepäev (va juhul, kui see puhkepäev on pärast rasket või pikka trenni). Ühesõnaga lõpuks tahan ma lihtsalt kogu selles asjas lõbu ja mõnu tunda.

Ja minu "uus" toitumissüsteem toimib siiamaani väga edukalt. Hetkel olen söönud 3-4 korda päevas. Hommikul enamasti muna (va siis kui ma olen olnud laisk ja pole poodi viitsinud minna) ja kapsas/spinat/kõik roheline, lõuna ajal liha ja roheline salat ning õhtul midagi kergemat (näiteks salat või veidi linnuliha). Enne trenne olen teinud endale tatraputru ja liha (missugune üllatus) kõrvale söönud. Ja toimib. Rasked trennid saab väga edukalt tehtud, enesetunne on hea, keha ei tundu enam nagu õhupall ja meel on rõõmus.

Palju päikest,
Liisu

28 Nov 2013

Mis saab edasi (jälle)?

Eelmine nädal jäi erinevatel põhjustel äärmiselt trennivaeseks. Kohe nii trennivaeseks, et mitte ühtegi sissekannet ma endomondosse ei teinud. Esmaspäeval oli tegelikult olemas plaan minna hommikul uisutama, kuid pühapäeva hilisõhtul läks mul süda lihtsalt nii kohutavalt pahaks, et mul oli kuni esmaspäeva õhtuni halb olla. Ei olnud ma haige, ei olnud see reisiärevus, ei saanud ka mingit mürgistust. Esimest korda lihtsalt tundsin, kuidas emotsioonid võivad tekitada tõelist füüsilist ebamugavust ja pahaolutunnet.

Aga EMÜsse ma siiski hommikul läksin, lihtsalt ei pannud ise ei uiske ega ka tosse jalga. Istusin, jutustasin ja vaatasin niisama.

Teisipäev, kolmapäev, neljapäev ja reede olid plaanidest tühjad puhtalt selle Brüsseli minireisi pärast. Laupäev ja pühapäev ma päevavalgust ei näinud ja seda juba ikka nendel samadel põhjustel, miks vahest nädalavahetusel päevavalgust ei nähta. Esmaspäev pidi lihtsalt kava järgi vaba olema. Teisipäeval asendasin ma jooksu tantsimisega. Ei anna küll päris sama välja, aga südame sai kiiremini tööle küll. 

Kolmapäeva hommikul oli jälle uisutamine. Seekord jäi uisuosa mul natuke kesiseks puhtalt sellepärast, et ma olen täielik udu ja unustasin kannasokid koju, mis on minu jaoks täiesti asendamatud asjad uisutrennides. Kurvi harjutamise juures pidin ma poole pealt uisud ära võtma jalast, sest uisk hakkas liiga kurjasti paremat jalga hõõruma ja sellised hõõrumishaavad ei lase tavaliselt uiske korralikult tükk aega jalga panna. Ei saanud seda endale lubada, sest reedel on plaan Nõkku minna sõitma õhtul. 

Täna on Tähtveres klubiga ÜKE trenn, pidin minema, kuid koju jõudes langes osuti energiaskaalal täiesti punasesse ja nii ma selle plaani maha matsingi. Kogun ennast sutsu ja teen ühe tunni pilatese jõu- ja iluharjutusi kodus. 

Aga miks mul energia nulli läks? Tõenäoliselt oli üks põhjus muidugi kerge magamatus, sest ma olen viimased päevad poole ööni õppinud. Teine põhjus kindlasti pikad koolipäevad ning kolmandast põhjusest tahtsin paar sõna pikemalt rääkida.

Kolmandaks põhjuseks on tõenäoliselt see, et ma otsustasin teha oma menüüs ühe väga drastilise muutuse, mis igale ühele võib-olla et ei sobigi. Ma olen seda enne ka teinud, siis küll natuke teistmoodi ja ainult proovimiseks. Seekord lõikasin ma oma menüüst välja igasugused süsivesikud. Seda välja arvatud enne või pärast trenni. Eelmine (või oli see see kevad?) kevad kahandasin ma lihtsalt SV'd umbes 20g päevas, samal ajal tegin ikka trenni edasi ja kolmandaks päevaks olin ma, ütleme ausalt, päris surnud. Läksin uisutama, aga tulin sealt kohe sama targalt tagasi, sest ma lihtsalt ei jaksanud end liigutada. Isegi motiveeritusest polnud kasu (tavaliselt suudan end motivatsiooniga ikka rasketest hetkedest läbi vedada). 

Igatsen oma nässakat! Erakogu
Hetkel on plaan selline, et ma katsun 1 nädala niimoodi hakkama saada. Vaatan, mida organism mulle ütleb. Kui ei lähe hästi, siis tõstan SV'de osakaalu kohe natuke, kui aga on täitsa OK, lasen ühe nädala veel sama režiimiga edasi ning alles siis tõstan süsivesikute hulka. Ja kuna liha ja piim on minu jaoks asendamatud ka muidu, siis mul ei ole mingit probleemi ka ainult nendest toodetest toituda. :)

Miks ma selle plaani päevakorda võtsin? Sellepärast, et kui heaga ei saa, siis saab kurjaga. Kui ma enda kaalu heaga edasi langema ei saa, siis tuleb teha väike šokiteraapia nii kehale kui hingele ja äkki aitab see.

Liisu

27 Nov 2013

Long time no see...

Ma jäin eelmise neljapäeva juurde oma jutuga. See oli täielik ühest kohast teise jooksmine. Esimene kord sain rahulikult maha istuda alles Frankfurdi lennujaamas, kus ma tegelikult ka väga rahulikult ei saanud istuda, sest ma pidin õppima hakkama, sest hommikune eksam lähenes kurjakuulutavalt kiiresti.

Esimene lumesadu Brüsselis Erakogu

Neljapäeva lühikokkuvõte:
Erakogu
Hommikul kell 7 üles, külm dušš, kiire (ja väga maitsev) hommikusöök, veel viimased asjad ära pakkida ja juba oli vaja Berlaymonti joosta. Ikka kohvriga ja siis otsustasid kohvri rattad ka katki all minna, nii et ma pidin tegelikult seda kohvrit lausa järgi vedama. Seminar lõppes umbes kell 1 ja siis pidin juba lennujaama kiirustama, sest lennuk läks juba kahe tunni pärast ja Brüsseli lennujaam on piisavalt suur, et ma oleks seal võimeline ära eksima. Õnneks ma ära ei eksinud, aga oma hirmkallist kehakreemist jäin küll tollis ilma, sest ma ei tahtnud kohvrit ära anda, vaid endaga lennukisse võtta. Õnneks hakkas see juba otsa lõppema, aga kuna paki peal oli kirjas liiga suur number, siis ütles see äärmiselt tore onu, kes mu kohvri läbi otsis, et ei saa, anna andeks. Mis siis ikka. 

WeBike Brüsseli lennujaamas
Erakogu
Tegelikult oli mul seal natuke aega ka. Sisustasin selle aja oma arvuti akut laadides. Siin oli muidugi väike konks, sest selle jaoks, et stepslisse elekter tuleks, pidin ma väntama ühe eriti ebamugava istmega väntadega tooli peal. Minul olid küll püksid jalas, aga mõnda tädi isegi mitte ei hirmutanud seelik tema seljas. See sai lihtsalt üles tõstetud, nii et pesu ja sukapüksid paistsid. Ei olnud piinlik.

Frankfurdi lennuk oli puupüsti inimesi täis ja sellepärast rakendati eriti rangelt ainult ühe käsipagasi (mul oli koos käekotiga kaks) ja maksimum 8 kilogrammi reeglit. Kui nägin, et tädid hakkasid väravas ringi käima, teiste kotte näppima, siis kärutasin enda asjadega kohe inimmassi taha, sest kohver kaalus mul vähemalt 10 kilo kindlasti. Ja kusjuures, kõik kaasa võetud asjad kasutasin ma reisi ajal ära ka, välja arvatud ühe kleidi, sest ma ei viitsinud esimene õhtu välja minna. 

Lend Frankfurti kestis ainult 40 minutit, ma ei tea kas nad jõudsid selle aja peale üldse selle turvavöö tule välja lülitada. Magasin terve lennu. Hoidsin samal ajal sisehaiguste konspekti käes. Mõtlesin, et õpin. Lennukist maha minnes virutasin oma kohvrit ülevalt võttes sellega ühele mehele vastu õlga, vabandasin. Pärast astusin samale mehele bussis jala peale ka veel. Õnneks ta ainult naeris selle peale. Ju meil oli siis tõmmet. 

Erakogu
Frankfurdis oli aega umbes 4 tundi. Sisustasin selle kõigepealt tax-free poes, sest kommi ja stuffi oli vaja ju ikkagi kaasa võtta. Pea ainus sõna, mis ma sõprade käest selle reisi ajal kuulsin olid "kingitused". Ülejäänud aja sõin komme (süda läks pahaks lausa neist) ja õppisin. Ja ma õppisin. Ja pärast lennukis õppisin ka magamise vahe peale. Eksam oli ikka nii nagu ta oli, kõik on tuttav, aga samas ei ole kindel ka. 


Tallinnasse jõudsin kell 23 öösel. 23:59 läks bussijaamast veel buss ka. Selleks ajaks oli mul igasugusest punktist A punkti B liikumisest nii kopp ees kui üldse saab olla. Bussis ainult magasin. Tartus võtsin veel takso ka. Kell oli 3 läbi ja mul oli veel rohkem kopp ees kui enne ja mind isegi mitte ei kottinud see, et taksojuht mind tõmbas. Ma lihtsalt ei jaksanud temaga vaielda, et ta küsib liiga palju. 

Kodus sain umbes kolm tundi magada, kui ma pidin juba kooli minema, sest see pagana eksam oli. Poleks seda olnud, poleks ma isegi mitte teist korda mõelnud kooli mineku peale. Ma oleks jäänud oma voodisse. Ma olin täielik zombie. Nii hull ei ole asi veel enne olnud. Otsisin kohta, kuhu oma pea toetada ja lihtsalt magasin. Mitte midagi ei kuulnud.
Minu lemmikud hommikud
Erakogu
Koju jõudes sain veel 2 tundi magada ja siis oli vaja juba edasi sünnipäevale minna. See vaikne istumine lõppes muidugi klubis hommikuni tantsides. Ja järgmine õhtu oli vaja välja minna, sest sõbrad tulid kaugelt ju külla ja ülejärgmine õhtu oli vaja sauna minna ja nii ma põhimõtteliselt kolm päeva päevavalgust ei näinudki. See-eest juhtus nende päevade jooksul nii mõnda huvitavat- nägin ühte vapustavat live kontserti ja vastukaaluks ka ühte äärmiselt sitta (vabandused) live esinemist, sain uusi sõpru juurde, naersin end ogaraks, tantsisin end tühjaks. Ühesõnaga juhtus nii mõndagi, mida saab kirjutada ainult peatüki "Nii juhtub ainult Tartus!" alla. Siinkohal olge ettevaatlikud, kui te öösel Tartu kesklinnas käite, üks kööginoaga tüüp käib ka seal.

Nende live'il käisin ja nad on lava peal vapustavalt head. Näiteks: http://www.youtube.com/watch?v=QzLg8R_9Z4g 

Homseks on ka üks trenni ja väheke ka toitumisteemaline postitus soolas. Või ülehomseks. Kes teab, mis elu toob. Selle tänase tahtsin ma ka tegelikult juba ammu mitu päeva tagasi valmis kirjutada.

Ja LUMI!

Liisu

Kõige nunnum lõvipoiss! Erakogu

21 Nov 2013

Esimene lumi

Täna oli pikk päev. Hommik algas varakult, veel enne kella, sest see voodi siin on lihtsalt jumalik. Sellele järgnes üks mõnus kosutav dušš, äärmiselt maitsev hommikusöök ja siis juba tuli end valmis panna seminariks/konverentsiks. Hommikusöögil tundsin ennast väga koduselt, sest ümberringi ei olnud mitte ühtegi dressipüksi ega sassis soengut. Mind ümbritsesid ainult pintsakud ja kleidid. Kontsad ja kleit olid minu poolt väga õige valik.

Põhiliselt istusime me terve päeva ühes ilma akendeta ruumis. Kogu päev hõlmas rohkem poliitikat kui ma ootasin, aga mulle meeldis. Brüsselisse see sobib. Poliitika ma mõtlen. Kodus on mul sellest kõri auguni saanud. Vahepeal oli "väike" lõuna lõuna ühes teises EL'i hoones ja siis tagasi Barleymont'i. Lõuna kujutas endast väga laia valikut mereande (proovisin esimest korda austreid), mingit kapsaollust ning kartulitest valmistatud asju ja õlut. Justnimelt õlut. Siin pakutakse ametnikele lõunaks õlut. Belgia õlu on väga hea!

Pärast seminari taheti meile üks väike ekskursioon siin Brüsseli ELi kvartalis teha. Tehti ka, kuigi ilm oli vahepeal väga kurjaks pöördunud, vihma sadas ja tuul oli mega külm. Aga ringi me käisime. Giid oli üks vanem naisterahvas, kes iga kord, kui ma Eesti esindajate kohta siin Brüsselis küsisin, näitas käega maa suunas. Ta mõtles sellega seda, et Eestil pole väga suurt sõnaõigust siin, sest meid on lihtsalt nii vähe.

Pärast pikka jalutuskäiku mööda Brüsselit ei tundunud kontsad enam väga õige valikuna. Ja see tee, mida mööda me käisime, isegi mitte ei olnud puhas asfalt, vaid midagi sellist nagu Tartu kesk(vana)linnas on. Õnneks jõudsime me lõpuks ka restorani, kus meid ootas üks mõnus õhtusöök. Algselt oli küll plaan minna veel edasi kuhugile baari, aga kõik me "vana"inimesed olime sattunud ühte lauda ja jõudsime üsna pea järeldusele, et ainuke koht kuhu me edasi läheme, on hotell.

Restoranist välja astudes tabas mind aga päeva kõige suurem ja parem üllatus- ESIMENE LUMI! See küll sulas kohe kui maad puutus, aga lumi on lumi, eriti esimene. Saime õnneks natuke selle sees jalutada ka. Vähemalt niikaua kuni me metroopeatust otsisime.

Hotelli tagasijõudmine läks oodatust valutumalt. Kuidagi saime kohe esimese katsega õige numbri peale ja sõitsime ka õiges suunas. Kõigepealt trammiga (mille peatused on maa all) ja siis edasi metrooga. Meie metroo peatus on kohe meie hotelli kõrval.

Esimese asjana sa hotelli jõudes need saatanast kontsakingad nurka visatud ja voodisse hüpatud (ma tahaks selle voodi endaga Eestisse kaasa võtta). Nüüd võitlen unega, sest mul on vaja veel täna asjad uuesti ära pakkida (sest esimest korda elus pakkisin ma kohe hotelli jõudes need lahti), peaks veel pesemas käima ja siis peaks veel õppima ka, sest reedel on ju see pagana eksam ja mul pole siiamaani olnud aega materjale avada. Aga all is good.

A, üritasin nalja ka teha täna. Läksime me mööda sellest kuulsast Peeing Boy purskkaevust. Esimese asjana kuulsin kohe kuskilt "Oh, I thought it was bigger!" Ma lihtsalt pidin vastu ütlema: "Yep, that's what every man wants to hear." Mitte keegi ei naernud. :(

Ja homme ootab mind jälle hommikul seminar ja siis kohe pärast seda on vaja lennujaama kiirustada. Ei taha tagasi!

Liisu
Hotellirõõmud Erakogu

19 Nov 2013

Minu Brüssel

Hommikune Tallinn oli sombune ja must. Tundsin ennast oma helekollase jakiga nagu võõrkeha. Ühe bussi pealt teise peale ja lõpp-peatus oli Tallinna lennujaam. Aega oli maa ja ilm. Istusin ühe tooli peal ja siis teise peal. Käisin ringi. Tegin akvaariumist pilte. Natuke liiga kaua tegin seda, sest inimesed hakkasid imelikult vaatama. Aga see kollane kala oli ilus. Igav oli. Isegi kõht oli täis (kuigi öösel ärkasin jälle koriseva kõhuga üles ja oleks võinud terve lehma ära süüa).

Lõpuks, pärast paari tundi passimist, sain lennukisse. Lennukid mulle meeldivad, kuigi vahest on nad liiga pisikesed ja äraistutud toolidega (nagu Taisse lennates oli). Kõige rohkem meeldib mulle lendamise juures see moment, kui lennuk kiirendama hakkab ja sa istmesse vajud. Mulle meeldib kiirus. Sellepärast meeldib mulle ka kiirrulluisutamine.

Kõigepealt ootas mind Kopenhaagen. Lennu kestvus oli lühem kui Tartust Tallinnasse sõitval bussil. Õhkutõus läbi pilvede, tund aega päikest ja siis uuesti läbi pilvede maale. Terve lennu mõtlesin ma jälle
toidust (ma ei tea mis mul viimasel ajal viga on, kõht on koguaeg lihtsalt meeletult tühi). Õigemini sellest geiša šokolaadist, mis mul kotis oli, aga milleni ma ei pääsenud, sest ma ei tahtnud enda kõrval istuvat meest üles ajada. Maandudes oli muidugi esimene asi see, mille ma kotist välja otsisin ja pintslisse pistsin.

Lennujaamas oli mul natuke üle tunni aega. Lennujaam ise on küll üpris suur (kui võrrelda Tallinnaga), aga Brüsseli lennu värava ülesleidmine ei olnud keeruline, nii et veel enne otsustasin ma endale kuskilt ühe võileiva muretseda. Leidsin, hingehinna eest muidugi (5€ ja kopikad peale), aga mul oli tõesti seda vaja. Võileib ise muidugi ei olnud suurem asi, sai oli kõva nagu tald ja peekoni maitset, mida paki peal lubati, ei olnud kuskil tunda.

Hommikul enne Tallinna lennujaama jõudmist, jõudis minuni muidugi info, et hulk Brüsseli lende jäetakse ära, sest piloodid otsusasid streikima hakata. Õnneks, õnneks (!) ma enda lennu numbrit sellest cancel'datud lendude nimekirjast ei leidnud.

Brüsseli lennujaam on lihtsalt hiiglaslik ja enne kui ma aru sain, kust kohast ma trepist alla pean minema, käisin ma kolmandal (?) korrusel kolm ringi ära. Sildid näitasid küll väljapääsu suunas, aga ükshetk neid enam ei olnud. Lõpuks olin ma nii segaduses, et läksin lihtsalt turvanaiste kamba juurde ja palusin ennast juhatada. Lõpuks kui ma pagasilindini jõudsin, siis minu lennu kohvrid juba ringlesid. Minu oma kaasa arvatud. Nägin seda kaugelt, aga seal oli nii palju inimesi ümber, et ma jooksin lihtsalt lindiga kaasa ja kui nägin väikest pragu inimeste müüris, trügisin läbi ja haarasin. Sellega oli üks mure kohe vähem. Pagas oli olemas.

Järgmisena oli mul vaja üles leida üks tegelane, kes pidi mulle mu 72h avasta Brüsselit kaardi andma, mis lubab mul siin sõita busside, metroo ja trammidega kogu oma reisi vältel. Lõpuks leidsin oma tee ka 0 korrusele, mis oli midagi sarnast nagu Viru keskuse bussiterminal, ainult et kõvasti suurem. Õige bussi leidmine õnneks raske ei olnud- platvorm C, buss number 12.

Maha pidin ma tulema Schumanni peatuses, see on Brüsseli kesklinnas Berlaymont'i hoone kõrval. Edasi pidin ma jala minema. Mul oli olemas kaart, aga see kujutab endast rohkem ühte paintis joonistatud lapse joonist, kus on peal bussipeatus, metroopeatus, Berlaymont'i hoone ja natuke eemal hotell, kuhu mul oligi vaja jõuda. Kõigepealt läksin ma ringtee peal muidugi valele tänavale. Õnneks avastasin selle väikese vea kohe kui ma selle samuse Berlaymont'i hoone poole vaatasin ja kaarti vaatasin ja mõtlesin, et see maja on kuidagi vale pidi. Õigemini mitte nii pidi nagu see kaardi peale joonistatud on. Kõndisin natuke tagasi ja siis uuesti edasi, nüüd juba õiges suunas.

Kõik kiirustasid kuhugile. Minul oli aega küllalt. Vahtisin ringi, aga ega siin midagi vaadata ei ole. Igal pool on hoone hoones kinni. Iga nurga peal käib mingi ehitus. Ma juba praegu tunnen, et ma olen tegelikult metsainimene. Paar jalgratturit siin ja seal, kes kihutasid mööda kõnniteid. Pidin paar korda nende eest ära põiklema, aga ma arvan, et pigem olin mina nende tee peal ees, kui nemad minu.

Lõpuks jõudsin ka hotelli. Sain seminari korraldajatelt ühe Victori nimelise võileiva, tegin ära check in'i ja sammusin oma tuppa. Mu tuba asub 8ndal korrusel. Aknast pole veel välja vaadanud, kardinad on ees, aga väljas on juba päris pime ka. Tuppa astudes tabas mind väga positiivne üllatus. See tuba on siin kõvasti suurem, kui mul oli Egiptuses 5* hotellis. Suur kaheinimese voodi, väike puhkenurk, vann (isegi vannipart on), dušš, suur telekas, mille filmivalikus on 38 filmi, neist 9 on komöödiad/animatsioonid ja ülejäänud ainult täiskasvanutele mõeldud filmid. Muidugi imelik oli see, et laua peal oli poolik veepudel. Ma loodan, et see minu arve peale nüüd ei lähe.

Aga see Victori nimeline võileib. Pidi olema kanaga. Ma kana ei tundud, aga sinepiseemnetega olid nad küll üle pingutanud, ikka väga korralikult. Aevastasin võileivatükikesi tükk aega ninast välja.

Nüüd võtan hoogu, et vannipart ära proovida ja siis äkki välja minna. Või ei viitsi ka tegelikult. Või käiks lihtsalt ringi. Samas väljas on külm ja pime ja koht on võõras. Otsused-otsused.

Aga Brüsselisse ma lõpuks jõudsin ja olen väga rahul. Homme hommikul algab seminar, mille jaoks ma ju tegelikult ametlikult siia tulin. Ega ma seda väga ei oota tegelikult. Tahaks niisama ringi tatsata ja linna näha. Homme õhtul pidi toimuma mingi ekskursioon Euroopa Liidu piirkonnas ja pärast seda kuskil mingisugune ühisem õhtusöök.

Alati teie,
Liisu

Fotod erakogu

Kui me kohtume, siis me räägime.

Kui me kohtume, siis me räägime. Me räägime kõigest- inimestest, tunnetest, asjadest. Tihti teeme me nalja. Vahepeal oleme me tõsised. Aga meil on hea.

Hea on, kui Su kõrval on inimesi, kes tahavad Su kõrval olla- sõbrana, kaaslasena, toena. Keegi, kellele rääkida kõigest, keegi, kes teab Sind just sellisena nagu sa oled. Keegi kellega Sa ei taha olla mitte keegi teine kui Sina ise. Keegi, kes on Sinuga isegi siis, kui sa oled maailma kõige tüütum putukas. Aga selline Sa oled ja sellisena Sind ka võetakse.

Viimane kord rääkisime me inimestest. Me rääkisime noortest inimestest ja vanadest inimestest. Me rääkisime sellest, et vanus on vaid number, aga me jõudsime kokkuleppeni, et iga teo jaoks on oma aeg. Me jõudsime järeldusele, et esimene armumine ja esimene südame murdumine peaks toimuma teismeeas. Me jõudsime järeldusele, et noor inimene peab ise läbi tegema kõik lollused ja vead. Me jõudsime järeldusele, et liiga vara ei maksa end lõplikult millegagi siduda. Me jõudsime järeldusele, et kui Sa alustad iseenda leidmisega liiga hilja, võib olla juba liiga hilja. Kell tiksub halastamatult edasi ja ei näita mingeid märke, et ta võiks seisma jääda.

Mulle meeldivad julged inimesed. Õigemini, mulle ei meeldi arad inimesed. Mulle ei meeldi, kui mulle ei räägita asjadest õigeaegselt. Mulle ei meeldi see, kui ei saada aru, et igal teol on tagajärg ja iga tagajärjega tuleb varem või hiljem tegeleda. Ma olen hakanud ennast mõistma ja ma tean, et ma olen suuteline ükskõik milleks, et mu süda on võimeline tulema läbi tule ja vee, aga mulle ei meeldi, kui kellegi öeldud või ütlemata sõnade ning tehtud või tegemata tegude pärast on tagajärgi rohkem, kui tegelikult oleks pidanud olema.

Ma olen hakanud end leidma. Ma ei taha enam mugavust, ma tahan, et mul oleks ebamugav. Ma tahan, et see ebamugavus paneks mind tegutsema. Ma tahan olla, elada, kogeda. Ma tahan ringi käia ja näha. Ma tean, et praegu on minu jaoks just see õige aeg. Ma tahan kooli ära lõpetada ja ma tahan ära minna, aga ainult selleks, et hiljem tagasi tulla. Vanemana, targemana ja kogenumana.

Ma ei tea, mis mind ees ootab. Ma ei planeeri midagi. Mulle meeldib, kui asjad juhtuvad ise. Ja nad juhtuvad ise just siis, kui nad peavad juhtuma, mitte varem ja mitte hiljem. Ma ootan juba elevusega, mida ma järgmisena ette võtan.

Mulle meeldib olla isekas ja õnnelik, aga ma tean, et mu elus on inimesi, kellega ma läheksin isegi lahingusse, sest ma tean, et mu seljatagune on kaitstud.

Ma tean, et praegu on minu aeg.

16 Nov 2013

Valu on nõrkadele!

Kõigepealt üks nunnu laul :)


Lootsin juba, et lihasvalud jäid esimesse novembri nädalasse- uue treeningperioodi algusesse. Aga nagu öeldakse, siis lootus on lollide lohutus ja täna olen ma jälle hell. Õnneks on viimane aasta, millal ma trenne ja võistlusi tõsiselt olen hakanud võtma, mind piisavalt palju kasvatanud, et kerge tuharavalu pärast ma niisama istuma ei jää. Tavaliselt on ikka nii, et trennijärgne heaolutunne on kordades olulisem, kui valutult ühe koha peal istumine.

Valus on mul vist sellepärast, et viimased kaks päeva olen teinud selliseid harjutusi ja liigutusi, mis minu tavalisse treeningpäeva ei mahu. Neljapäeval liitusin oma rulluisuklubiga Raja pargis, et üks mõnus tund üksteise ja ÜKE harjutuste seltsis veeta. Muidugi olen ma ju ikkagi tubli spordiinimene ja otsustasin kodust sinna joosta. Läksin isegi pisukese ringiga. Seal kohapeal tehtud jooksusammudega ja pärast ringtreeningut koju jooksmisega tuli kokku 9.46 km ja 1h:02min. Okei, tunnistan, vahepeal tuli väike kõnd ka sisse. Vabandusi suudaks ma siia praegu kümneid tuua, miks ma järjest kõik see maa ei jooksnud, aga mis need vabandused järgmine aasta stardis ikka maksavad. Seega las see jääb minu enda südametunnistusele ja ma luban järgmine kord paremini teha.

Kokku: 2h:2min ja 9.46km

Peale õhtuseid trenne mul tavaliselt und ei tule. Energiat on liiast. Seekord tuli uni juba väga varakult ja oli nii magus, et lasin rahulikult hommikuni välja ja lükkasin isegi kella veel tunni võrra edasi.

Erakogu
Alates eilsest saab jälle Nõos uisutamas käia. Plaan oligi sinna minna. Plaan sai täie raha eest täidetud. Kõigepealt soojendasin end jõusaalis ja siis panin uisud jalga. Järjest ei sõitnud, tegin pisukesi puhke ja sotsialiseerumispause vahele. See väike puhkus nende sõitude vahele oli väga vajalik juba sellepärast, et tallad tõmbuvad jätkuvalt krampi. Ma arvan, et nende uiskudega ma sellest probleemist lahti ei saagi. Eriti veel siis, kui see probleem seisneb ikka selles, milles me arvame, et see seisneb - uisu liist on natuke kitsam kui minu laiale jalalabale vaja oleks. Uisutamisele järgnes veel natuke EKEt ning kõige otsa veel veidike venitusi.

Kokku: 2h

Täna oli ametlikult (trennist) vaba päev, aga ma mõtlesin välja ühe hea plaani enda jaoks. Iga kord kui ma vaatan mõnda sarja, mis potentsiaalselt mu ajurakke hävitab ( a la Jersey Shore vms), siis ma pean samal ajal välja võtma oma võimlemismati ning kõhu/seljalihaseid, jalatõsteid, kükke, kätekõverdusi, planku või mida iganes kasulikku tegema. Täna sai niiviisi kahekümneminutiline ajurakukadu ühendatud ühe mõnusa koduse treeningsessiooniga. Kas pole mitte hea plaan? :)

Kokku: 20 min

Ja suusalaadal sai ka täna käidud. Suusad jäid küll sinna, aga ühe heletibukollase jaki sain küll väga soodsalt ja veel natuke alla. :) Perfecto talvel jooksmiseks ja suusatamiseks. Selle ostuga kadus mul ka pool vabandusest "Mul pole õigeid riideid!" Nüüd on veel korralike pikki pükse vaja.

Homme ootab mind jälle Vooremäe, nagu ikka kell 10:30, kui on ühinemissoovi, siis kõik on oodatud. Eelmine kord oli väga fun!

Make good decisions
Liisu

13 Nov 2013

Need kohutavad krambid!

Esmaspäeval oli juba natuke parem ärgata. Sain isegi varasema bussi peale, mis tähendas tegelikult lõpuks ainult seda, et ma jõudsin 5 minutit varem saali, sest ma lihtsalt lebotasin riietusruumis, mõtlesin, et trennikaaslane pole veel kohal. Võta näpust, tema juba jooksis ja tegutses.

Soojendusminutid läksid kuidagi väga aeglaselt. Aeglaselt läks ka torbikute asukohtade välja nuputamine. Eelmine aasta juba teadsin, missuguse joone peale kus kohas see kurv on, aga no nüüd tuleb vist jälle Schänkel rulli ootama jääda, et nad õiged kohad maha märgiksid jälle.

Seekord oli rulliosa veidike pikem, aga ega me väga ei põdenud, kui me jälle end istumast leidsime, sest hetkel läheb põhirõhk ikkagi sellele kuiva trenni poolele ja pikematele aeroobsetele matkadele ja suusarullile. Ei ütleks, et midagi väga palju halvemaks vahepeal selle pausiga oleks läinud, tasakaal on olemas ja tõuge tuleb samamoodi ehk ikkagi mitte päris alati päris õigesse kohta. Aga harjutamine teeb ikkagi meistriks (mitte harjutajaks, võtke teadmiseks!). Järgmiseks korraks on juba järgmine plaan välja mõeldud, aga järgmine EMÜ trenn saab toimuma vist alles ülejärgmine nädal, sest järgmine nädal tuleb mul niigi tihe-tihe-ja-huvitav!

Peale EKE.

...aga ta naeratab! Erakogu

Eile oli taas vaba päev ja tegelikult tegin tänase päeva ka endale trennist vabaks. Tulin küll koolist jala koju, umbes 5 kilomeetrit mõnusat jalutamist. Koju jõudes haaras kogu mu keha meeletu kõhuvalu, mis kiirgas mu jalataldadeni välja. Kaotasin nende krampide käes vaeveldes umbes kuus tundi oma päevast. Öelge veel, et naiste elu on lihtne. Isegi 800 mg ibumetiini ei paistnud aitavat. Isegi vein ei aidanud. Õnneks on nüüd valu kadunud, aga sellest ülemagamisest on nii väsinud olla, et ma isegi mitte ei tunne ennast halvasti, kui ma vaatan oma trennikava, kus on tänase päeva peale kirjutatud jooks 1h ja ma tean, et ma ei tee seda täna.

Homme peab ikkagi selle jooksu ära tegema, sest suusatrenni kava vaadates tabas mind halb üllatus, et minu loodetud suusarulli asemel oli seal kirjas hoopis imitatsioon. Õnneks on alates sellest reedest võimalik käia Nõo spordihoones uisutamas, nii et vähemalt kaks trenni ratastel saab ikkagi see nädal ära tehtud.

***

Ja lõpuks sain oma järgmise nädala lennuplaani ka kätte. Teisipäeval Tallinn-Kopenhaagen-Brüssel ja neljapäeval Brüssel-Frankfurt-Tallinn ja öösel veel viimase bussiga Tartusse, mis tähendab, et koju jõuan ma umbes kell 3 öösel ja kell 10 hommikul on mind ees ootamas järjekordne sisehaiguste eksam. Oh joy! Aga ilma selle eksamita olekski kõik kuidagi liiga ilus. :)

Palju päikest Teile,
Liisu

10 Nov 2013

Seljakotid selga...

Mulle vahest meeldib lugeda oma vanu postitusi. Võistluste kohta lugedes, tulevad tagasi kõik need emotsioonid, see soe suveilm ja need inimesed. See teeb oleku palju erksamaks. Natuke kurvemas meeleolus kirjutatud tekste lugedes tabab mind aga heaolutunne ja avastamisrõõm, et kõik möödub. Isegi kui sellel hetkel minevikus, oli tunne, et siia ma nüüd jään. Kõike muud lugedes tuleb sisse mõnus soe tunne ja tahtmine endale pai teha, sest 5 aastat tagasi ma arvan, et ma sõin samal ajal snickersit...

Nüüd, täna oma värvilist trennikava vaadates saan ma uhkusega öelda, et laiskushetkedest vaatamata, saan ma esimese nädala ilusti maha tõmmata ja juba homset trenni ootama jääda. Vaikselt hakkab tekkima see rutiin, millest ma siin enne olen rääkinud. Tõenäoliselt on järgmised hommikud ka raskemat sorti, sest te ei kujuta ette kui innustav ja hea tunne see on, kui keegi on nõus sinu pärast end hommikul oma soojast voodist välja ajama. Ainult selleks, et sind juhendama tulla. Hetkel ei ole see küll füüsiliselt võimalik, aga ma tean, et me saame hakkama. Ma tean, et ma saan hakkama!

Aga aitab heietamisest... Täna, nagu eile jutt jäi, oli plaanis Voorekal vähemalt 2h ringi tatsata. Kuna meie traditsioonilised grupijuhid ei olnud täna end kohale ajanud (loodrid), siis muidugi  lõin mina rinna ette ja ütlesin: "Mina tean, kuhu tuleb minna!" ja kõik usaldasid mind. Lõpptulemuseks olid mõnusalt savimülkased jalad. Samas mulle hullult meeldivad sellised väikesed ekslemise matkad. Ja võtke teadmiseks, Voorekal on võimalik ära eksida. Õnneks oli meil kaasas teemurdja K, kes meid läbi võpsiku taas teerajale iga kord viis. Mis matk see selline on, kui sa korraks teerajalt kõrvale ei keera?! Mina ei nimetaks seda isegi mitte matkaks. Natuke põnevust kulub ära igasse trenni. Lähme veel metsa, palun!!

Erakogu

Ega mul rohkem midagi lisada ei olegi, kui et teie kes te kõik täna hommikul rahulikult sliipi panite selle asemel, et Vooremäele tulla. Te jäite ilma väga paljust. :)

Olge mudased,
Liisu

9 Nov 2013

Kuidas sai minust nightrunner?

Allikas: Internet

See siin üleval iseloomustab ideaalselt minu tänast päeva, ainult, et ma tegin seda voodis. Vahepeal sõin ja siis keerutasin edasi. Õnneks ei lõppenud päev enne otsa, kui ma selle tegevuse lõpetasin, aga alustame kõigest ikka algusest, nii nagu kombeks on. 

Esmaspäevast kirjutasin, käisin rullimas. Teisipäev oli ka juba pärast esmaspäevast trenni nagu tehtud, sest kalendrisse oli kirjutatud suurelt ja roheliselt "VABA". Samas teisipäeval hommikul voodist tõustes heitsin ma esimese asjana põrandale ja hakkasin kõhulihaseid tegema. Kell kuus hommikul.  Kolmapäeva hommikul oli veel raskem üles saada kui esmaspäeval. Kuna kool algas mul alles kell 10, siis muidugi oli vaja kell 8 end juba saali vedada ja uisud alla panna. Uisutamine ise ei moodustanud, aga sellest trennist isegi mitte poolt. 

Alustasin väikese soojendussörgiga, väikesed jalaringid, puusaringid, käteringid, kõik muud ringid ja panin uisud alla. Enne veel muidugi otsisin tükk aega inventariruumist torbikuid, aga keegi oli meie salapeidupaiga suve jooksul üles leidnud ja tühjaks teinud. Õnneks alati naeratav administraatoritädi aitas noore spordihimulise tütarlapse hädast välja. Saali sain ma üksinda nautida, mitte ühtegi teist samasugust varjast õit ma endaga kaasa ei saanud seekord. 

Uisutasin ma kokku umbes täpselt 30 minutit ja siis sai villand. Ei, mitte sellepärast, et ma ei viitsinud või et lihtsalt tüütas ära. Ei, isu oli ja tahtmist oli, aga ma sain oma jalgade peale kohutavalt vihaseks. Ma oleks tahtnud nad seal samas otsast ära lõigata ja uued kuskilt hankida. No nii tõsiselt valus oli, jalalabad isegi mitte ei läinud krampi, vaid selline tunne oli nagu keegi kruustangidega mõnusalt pigistakse neid (eriti paremat). Üldse ei taha, et asi niimoodi jääkski. Ma saan aru, et asfalt ja saalipõrand on erinevad asjad ja et jalg tahab jälle harjumist saada, aga come on! Pfft... Tegelikult on mul oma parema labajala pärast väike mure, sest isegi tossuga asetub ta natuke imeliku nurga all maha, rohkem nagu väliskandile. Enne seda ei olnud. Hüpete ajal tahavad varbad ka kuidagi välja poole vaadata.

Tegelikult oli selle pooletunnise uisutamise sees häid emotsioone ka. Näiteks see, et eelmisel aastal võtsin ma kurvi 3 ristsammuga, kuid sirge peal tegin umbes 5 tõuget. Nüüd oli jalas jõudu ja tasakaalu juba piisavalt palju, et sain sirge peal 3 (mõnel korral ka 2) sammuga hakkama, nii nagu peab. Lõpuks ometi! Teiseks positiivuseks oli see, et tehnika oli parem kui ma ootasin, samm oli sirgem kui ma ootasin, põlv oli kõveram kui ma ootasin ja keha oli madalamal kui ma ootasin.

Õnneks oli slideboard jälle välja ilmunud ja ma sain oma trenni selle peal jätkata. Kes nüüd ütleb, et "häh, mis see siis ära ei ole", siis ma ütlen, et tegelikult võtab see ikka läbi küll. Ja, kes ei tea, mis asi see slideboard on, siis vaata seda:


Mina küll nii hea selle peal välja ei näe. Tasakaal on liiga keskel ja madalamale oleks ka vaja veel minna ja
pilgu võiks ka üles saada. Seekord iga kord kui ma pilgu maast tõstsin, läks tasakaal ära. Tegelikult on ise enda hoiakut raske hinnata samal ajal. Vaja oleks, et kõrvalseisja ütleks, et nüüd tee seda ja mine nüüd niimoodi ja liigu sinna. Palun esmaspäeval ennast filmida, äkki saan sellest rohkem abi. Pärast seda kuiva trenni jätkasin oma EKE ja ÜKEga.

Neljapäev ei ole enam ammu lihtsalt kala- või pesupäev. Nüüd on neljapäev juba tükk aega suusapäev olnud. Seekord siis jälle rullsuusk. Treener peaaegu, et ähvardas, et uisurulle mulle ei jätkugi, õnneks ikka sain ühed, sest et peale selle, et klassika trennis peab klassikat sõitma, uisu trennis seda küll teha ei taha (nii ütles U ja ma nõustun täielikult).

Trenn oli mõnus nagu ikka. Isegi külm ei hakanud, kuigi ainuke vahe eelmise korraga oli see, et üks pikkade varukatega pluusike oli veel sinna ülejäänud kihtide vahele ära mahutatud. Mis tuletab jälle meelde, et mul on jätkuvalt korralikke suusariideid vaja. Uue mäejope ma soetasin ja see on mu viimase aja parim ost. Õues ei ole küll veel näpistavalt külm, aga ma ei taha millegi muuga enam käia. Isegi vihmavarju ei pea enam kasutama. Ei hakka märg, ei hakka külm.

Tehnika koha pealt. Hmmm... Esimesed ringid loperdasin nii seesmiselt kui väliselt, lõpuks ainult väliselt. Teise ringi lõpuks tõmbusid tibialis cranialis'ed krampi, aga pärast väikest massaaži sain jagu sellest. Lõpuks sain treeneri käest veel paar parendussoovitust. Esiteks kui jala maha panen, siis pool pöida teisest jalast ette. Mul jäi see natuke liiga kanna juurde seisma. Teiseks ikka rohkem tõuget kõrvale. Mul läks natuke taha ja "jäi kinni". Ja siis lõpetuseks lisas ta naerdes, et ma võiks oma sellest ülakeha võbelusest ka lahti saada (ma usun, et see oli tõesti koomiline). Nõustun. Hetkel aitab see "võbelus" mul tasakaalu hoida, aga küll tuleb. Kokku tuli 1h:05min:17s ja 12.42 km. Pidin veidike varem lõpetama, sest ma polnud ikka veel järgmisel päeval toimuvad sisehaiguste eksamiks korralikult õppima hakanud ja kell oli juba pool 9. 

Reede koha peale oli mul kalendris suurelt JOOKS 1:00. Hääääh! Mis te arvate, et ma käisin? Loomulikult...mitte. Süümekad olid, aga miski muu oli suurem - laiskus oli suurem. Mõtlesin pidevalt, et nii ma teen selle ära ja siis lähen. Ei läinud. Siis mõtlesin, et ma vaatan selle sarja ära ja siis küll lähen. Ikka ei läinud. Ja lõpuks oligi kell sealmaal, et ma....tegelikult ei läinud magama, vaid sõbranna juurde uut Eesti filmi "Kertu" vaatama. Soovitan soojalt kõigile. Ma ei ole mingi eriline Eesti filmikunsti austaja, sest iga kord olen pidanud pettuma ja siis pole enam olnud tahtmistki vaadata neid, aga see film oli tõesti hea. Kohati läks natuke aeglaselt edasi, aga samas see tõmbas mind veel rohkem filmi sisse. Pidevalt oli tunne, et tahaks seda tegelast nüüd raputada ja küsida ta käest, et mis tal viga on, võta kokku ennast. See on minu jaoks hea filmi tunnus. 

Ja olemegi jõudnud laupäevani. Kuna reedel ma jooksma ei läinud, aga kava on ju täitmiseks, siis mõtlesin voodisse heites, et ma laupäeval kindlasti lähen. Terve laupäeva veetsin ma niimoodi voodis keerutades nagu seal ülemisel pildil kujutatud on. Olin juba peaaegu, et ööund uuesti magama jäämas, kui ma otsustasin veel viimast korda oma Facebooki seina lahti teha ja sealt vaatas mulle suurelt ja laialt otsa üks postitus, mis tekitas minus tõeliselt suured süümekad. See muidugi Ta eesmärk ju oligi. Olin küll päeval oma trenniriided pessu visanud ja teatavasti on mul neid ainult üks komplekt, aga mu mõtlemisvõime kadus koos vabandustegenereerijaga ja ma monteerisin muudest riietest ühe veidike kõvera komplekti endale lõpuks ikkagi kokku. Muidugi tuli arvestada sellega, et väljas oli juba pime (kell oli ikkagi pool kümme juba) ja seal akna taga valitses täielik koerailm- külm ja märg ja paha. Isegi see ei takistanud mind. 

Mulle öeldi kunagi, et ma olen nightrider, sest mulle meeldis (meeldib siiani) pimedas, öösel, rattatrenne teha. Nüüd ma avastasin, et ma vist olen nightrunner ka. Öösel joosta on hoopis teine tunne, isegi siis kui vihma ei saja. Linn on peaaegu et tühi. Mitte miski ei vii tähelepanu mujale, sa saad keskenduda ainult sellele ühele tegevusele. Ei tulnud küll palju, kesised pool tundi kõigest, aga kui jutt käib minust ja jooksmisest ja taustaks on veel öine sügispimedus ja koerailm, siis on tegu ühe pisikese saavutusega. Täna olen tubli olnud! *pai* Kokku tuli 33m:25s ja 4.46km. Pulsist me ei räägi! Shh...

Ja ma ei suuda ära oodata oma minireisi sügisesse Brüsselisse. Täna sain lõpuks teada hotelli, kus ma peatun ja esitasin ära oma reisi- ja toidueelistused. Õnneks neid viimaseid mul ei ole, aga ma loodan, et nad leiavad mulle head lennuajad, et ma saaks esimene päev natuke ringi ka tuuseldada linna peal. Peatun ma muidu täitsa kesklinnas, Berlaymont'i hoone vahetus läheduses. Mõtlesin, et võtan jooksutossud ka kaasa, saan õhtul linnaga tutvuma minna ja sellega meeldiva kasulikuga ühendada. Tahaks selle jaoks gepsuga kella ainult kaasa võtta, ma ei tea kui hea mõte oleks telefoni gepsu seal sisse lülitada, kui ma just ei taha pärast ennast ogaraks maksta....Ah, ma olen nii happy puppy sellepärast praegu, tahaks juba hästi palju pilte ja videosid jagada ja sellest kogemusest kirjutada. :)

Aga tagasi spordi juurde. Homme ootab mind veel nädala viimane trenn- matk Vooremäel. Kui just ilm väga suurekoerane ei ole, siis on see kindlasti väga mõnus. Alati on olnud ja jääb ka olema! Norrakate lubadus oli vihmatu, ma loodan, et nad ka peavad seda. Suvel vähemalt oli küll kohati tunne, et ka seal käib 24/7 üks suur läbu või on praktikandid tööle võetud.

Aga seniks olge tublid ja tugevad!

Liisu

5 Nov 2013

6 asja, mida muuta oma mõtlemises!

Bad habits die hard! Siin on 6 viisi, kuidas üks kaalulangetaja (ja kõik teised) võiks oma mõtlemist muuta.


1) "See on ju tasuta!"
Mõtle selle peale, kui palju kordi oled sa söönud tasuta snäkke, isegi siis kui sul on kõht tegelikult juba täis. See küpsis, mis tuli koos kohviga . Teine portsion, mille sa lasid endale ette tõsta, lihtsalt sellepärast, et viisakas olla. Selline mõtlemine võib kaasa tuua liiga palju ebavajalikke kaloreid ja selline freebie'de söömine ei pane Sind ülejäänud päeval vähem sööma. Kusjuures lugesin just kuskilt, et tasuta toit ei ole mingi uurimuse kohaselt nii hea maitsegagi.

Muuda oma mõtlemist: kui sulle pakutakse tasuta toidupoolist, siis peatu korra ja mõtle "Kui see poleks tasuta, kas ma ostaksin ise selle?" Kõik mis ei ole väärt sinu teenitud raha, ei ole väärt lisakilosid.


2) "Ma ei taha seda raisku lasta!"
Me kuuleme seda ju lapsest saati "Ära raiska toitu, Aafrikas lapsed nälgivad!" Aga oma lapse ülejääke süües, ei päästa Sa kedagi. Samuti ei päästa kedagi selle rasvavaba jäätise sisse pressimine, mille Sa ostsid ja mida Sa pärast esimest ampsu vihkama hakkasid.

Muuda oma mõtlemist: ära tunne end kunagi halvasti, kui pead üleliigse toidu ära viskama. Lisasöögi söömine, mida Su keha ei vaja, on samuti raiskamine - see lihtsalt liigub rasvarakkudesse mitte aga prügikasti. Proovi teha täpselt nii palju toitu kui palju on inimesi ja alusta pigem väiksemast kogusest, sest juurde saab ju alati võtta.


3) "Mul on põhjust tähistada!"
"Restoranis ja pidudel on OK ju süüa, kui ma kodus tervislik olen." Sellega on üks probleem. Mõtle, kui selline eriline sündmus- sünnipäev, töölõuna, perekondlik sündmus, happy hour oleks iga päev...siis nad ei oleks nii erilised ju enam.

Muuda oma mõtlemist: ükskõik kas Sa sööd väljas või kodus, söö sama taktikaga. See "eriline sündmus" ei ole kohe kindlasti sinu viimane võimalus head ja paremat endale sisse ajada. See sama toit on olemas ka homme ja ülehomme ja kolme kuu pärast. Telli täna endale maitsev eelroog ja jäta see imeline magustoit järgmiseks õhtusöögiks.

Ei suuda vastu panna neile imelistele restoranisöökidele? Kui Su tavaline dieet sisaldab külmutatud toitu, energiabatoone või rohelist salatit, siis pole ime, et Sa lähed "hulluks" iga kord kui sa välja saad. Asenda oma igapäevases dieedis mõned asjad "tõelise toiduga", mine tervisliku toidu valmistamise kursustele, osta uus kokaraamat, külasta gurmeetoidupoode. Kui Sa tarbid iga päev midagi "erilist", siis kaob varsti ära ka tunne "kraba kuni saad".

4) See on ju alla hinnatud!
See, et jumbo-size limonaad maksab ainult paarkümmend senti rohkem, ei ole veel piisav põhjus, miks seda osta. Kusjuures tavaliselt ei kesta selline suurem pudel oluliselt kauem kui väiksem. Ostes suurema paki küpsiseid ainult sellepärast, et need olid odavamad, ei tarbi sa neid sama palju kui selles väiksemas oli. Ikka rohkem, kuni pakk lõpuks tühi on. Lugesin kuskilt ühest katsest, kus inimestele anti suur pakk popcorni ja tuli välja, et nad sõid selle suure paki isegi siis ära, kui see popcorn oli juba 14 päeva seisnud ja kergelt nätskeks muutunud, lihtsalt sellepärast, et see oli odavam ja suurem.

Muuda oma mõtlemist: võta omaks mõtlemine "maksa vähem, kaalu vähem". Tõesti, osta 100 küpsist 5€ eest on parem pakkumine kui osta 10 küpsist 3€ eest, kuid ostes väiksema paki säästad Sa tegelikult 2€ ja väga palju kaloreid.

5) Ilma toiduta ei ole ju lõbus 
Filmid ja popcorn, kokteilid ja deidid, kohvi, saiakesed ja ajaleht. Sellest saab täiesti tavaline Pavlovi refleks, kui Sa pidevalt ühte tegevust mingi toiduga seostad. Lõpuks ei loe enam seegi, kas sul on kõht täis või mitte ja sa sööd autopiloodil.

Muuda oma mõtlemist: ära seosta mõnda vabaaja tegevust söögiga. Kui su rutiin näeb ette õhtul teleka vaatamist krõpsupaki taga, siis loe parem rõdul raamatut. Lihtsalt ruumi või isegi tooli muutus aitab Sul sellest nõiaringist välja murda. Ja mis puudutab kinoskäiku...mõtle kui palju raha Sa säästad, kui Sa väldid kinos ülehinnatud popcorni ja komme.


6) Ma ju väärin seda!
Söök annab väga lihtsa ja hea viisi, kuidas ennast kiita. Probleem on aga selles, et tavaliselt ei kiida me end brokkoliga. Kui mängus on emotsioonid, siis Sa ei arvesta enam söögi toiteväärtust.

Muuda oma mõtlemist: lähtu oma vajadustest, mitte sellest, mida sa tahad. "Jah, ma väärin seda jäätist, aga kas ma väärin ka neid üleliigseid kilosid?" Nüüd võta pliiats ja kirjuta üles 10 asja või tegevust, mis panevad sind ennast paremini tundma ja vajadusel vali üks- helista parimale sõbrale, nunnuta oma lemmikut, veeda aega oma kallimaga (ja see on kohekindlasti kindlasti parem kui söömine!)



www.fitnessmagazine.com

4 Nov 2013

Mina pole eriline, sport on põhiline!

Reede-laupäev-pühapäev, õigemini kõik päevad möödusid liiga kiirelt, et ma midagi adekvaatset oleks suutnud siia kirja panna. Nädalad saavad otsa ja kuu lõppes ka just. Oleks nagu aeg üks kokkuvõte teha, aga mille jaoks? Pole ma ju midagi erilist trenni maastikul korda saatnud ja juba on mulle hakanud tunduma, et ma kirjutan liiga palju endast ja kõigest muust, mitte sellest, mille jaoks ma selle blogi üldse ellu tõin- spordist.

Eile võtsin lõpuks end kokku. Käisin veel viimased korrad pinda inimestele, kellele ma pinda käin. Võtsin vastu otsuse (ma ei tea mitmes kord juba), et nüüd aitab teiste peale mõtlemisest. Elan endale. Tegelikult olen ma seda juba päris mitu kuud teinud. Vähemalt üritanud. Suvel sain üle asjadest, mis mind kolm aastat kummitanud olid ja Tartusse tagasi tulles olin kui uuesti sündinud. Eks natuke ikka kipitab siit-sealt, aga mis teha. Selline on elu ja võrreldes kõigega, mida ma eelmisel talvel enda sees läbi elasin, on pragune täiesti köki-möki. 

Endale elada mulle meeldib. Kellele siis ei meeldiks? Vahest ikka tahaks lähedaste inimeste seltskonda, aga ma pean lõpuks aru saama, et kõigil on oma elu ja see, et kahte inimeste eraldab natuke kilomeetreid, ei ole maailma lõpp. Pigem just on see hea, nii mulle kui kõigile teistele.

Olen hakanud ennast kiitma. Vahest isegi liiga palju (on see üldse võimalik?). Ütleme ausalt, ma olen end käest lasknud. Kõik see, mille ma suve lõpuks olin saavutanud on nüüd pidurdunud või isegi tagasipöörde teinud. See teeb mind kurjaks. Aga viha on üks asi, mis mind edasi viib. Minu mõtteviis on pigem olla vihane kui kurb, sest viha paneb tegutsema ja lõpuks see lahtub. Kurbus, vastupidiselt, sööb su hinge niikaua kuni see on liiga suur, et niisama õhku haihtuda. Ja tavaliselt pika vihaga ma ei ole. Isegi kui tunnen, et mulle on liiga tehtud, siis natukese aja pärast olen ikka mina see, kes läheb vabandama, sest ma lihtsalt ei taha jätta asju poolikuks. 

Samas on see "ülekiitmine" omamoodi taktika. Mida rohkem ma enda saavutusi ja ennast koos nendega kiidan, seda tõenäolisem on, et ma lõpuks ise ka seda uskuma jään ja loodetavasti ei vaata siis ma ennast ja oma elu läbi kõverpeegli enam. Ma ei ole uhkeldaja või uhkustaja, isegi kui selline mulje jääda võib, see on minu ellujäämistaktika. Toon näite. Mulle esitati kutse minna raadiosse intervjuud andma. Muidugi ma läksin ja muidugi ma tundsin sellest rõõmu. Kuigi see ei ole tegelikult suurem asi ja paljud seda üldse kuulasid, siis mulle meeldib sellest rääkides öelda, et ma sain nüüd kuulsaks. See paneb mind ennast uskuma, et ma olen midagi saavutanud, et ma olen kellelegi positiivselt silma jäänud oma tegemistega. Toon teise näite. Mõni aeg tagasi potsatas mu postkasti kiri, kus paluti ülikoolil üks kandidaat esitada ühele Brüsselis toimuvale loomade heaoluteemalisele seminarile. Muidugi ma ütlesin, et ma lähen sinna, sest a) ma saan Eestist mõneks päevaks ära minna, b) ma saan tutvuda uute inimestega, c) ma ei pea maksma selle eest ja d) järjekordselt olen ma jäänud kellelegi silma oma tegemistega. Ja ma ei väsi ennast kiitmast sellepärast! Kes ikka koera saba kergitab, kui mitte koer ise. Proovige, kusjuures see aitab ja teeb tuju palju paremaks.

Tegelikult ei olnud see üldse tänase jutu point. Tegelikult tahtsin ma lihtsalt öelda, et eile tegin ma valmis ja kleepisin seina peale ühe värvilise treeningkava novembrikuuks (tõeliselt pikk sissejuhatus, et ainult seda öelda, või mis?). Muidugi põhja kirjutas valmis mu kallis treenerihärra. Nüüd ma pean välja mõtlema, millega ma ennast premeerin, kui ma reaalselt ka iga päev teen seda, mida ma sinna endale ette kirjutasin. 

Treeninghooaeg sai alguse Erakogu

Täna hommikul tutvustasin jalgadele uiske uuesti ja vastupidi. Same shit different season. Oh sa vana, kui krampi peale 10 minutit jalad tõmbusid. Aga kuna plaanis oligi ainult jalgu uuesti harjuma saada, siis ei tundud me ka väga süümepiinu, kui me järgmised kümme minutit maas istusime ja juttu rääkisime. Kõik jutud ju rääkimata, pole ammu trenni koos enam teinud. Siis sõitsime veel natuke. Meenutasime tehnikat, mis kusjuures tuli küll, kerged tasakaaluhäired ja taandarenenud hüppeliigesed välja arvata. Hüppeliigesed olid tõesti väga õrnakesed. Sõidu ajal väga neid isegi ei tundnudki, aga kui me pärast uisutamist ÜKE ja EKE harjutusi tegema hakkasime, siis loperdasid jalalabad all küll mis kole.

Lõpuks viibisime me saalis poolteist tundi, tund sellest uisutamist (niivõrd-kuivõrd). Liiga palju aega kulus harjutuste meenutamisele ja tehtud harjutustest taastumisele. Selle parendamiseks tuleb järgmiseks korraks teha valmis kirjalik kava. Oli raske, aga vist läks asja ette, sest pärast jalad lausa värisesid all. See täitis mind mõnusa äratundmisrõõmuga ja pani mind igatsema trennirutiini ja hommikusi trenne, kuigi ma ütlen ausalt, täna oli päris raske üles saada. Alguse asi, läheb paremaks.

Hetkel on eesmärk oma trennid uuesti võimalikult kvaliteetseks muuta. Vähem puhkamist ja rohkem liikumist. Teine eesmärk on saada menüü jälle kontrolli alla. See viimane on juba raskem ülesanne ja nõuab tunduvalt rohkem tahtejõudu, kui trennid. Aga küllap siis, kui tulemused uuesti tulema hakkavad, läheb asi ilusamaks ja seda nii kaudses kui otseses mõttes. Siinkohal tuleb võtta kasutusele mantra: rämpsuvaba - väiksem kogus - tihemini - rämpsuvaba - väiksem kogus - tihemini. 

Ei oskagi enam midagi lisada. Küllap hakkab nüüd neid sporditeemalisi postitusi tihemini tulema. Selle jaoks Te ju siia tulnud oletegi ja kaua ma ikka oma elust ja sekeldustest pajatan. 

...sest, et sport on põhiline!

Liisu

...ja ma juba ootan nii meeletult lund ja et see vihm ükskord lõppeks. Ma ei julge tee ääres enam jalutada, täna buss pritsis ühe vaese tütarlapse pealaest jalatallani täis ja isegi vihmavari ei aidanud...

29 Oct 2013

Kuidas ma kuulsaks saan?

Päevad lähevad kuidagi väga kiiresti, aeg koos nendega. Teha on palju, ringi on vaja käia ja ikka ma leian aega, et niisama lebos olla ja mõelda, et peaks nüüd äkki olulisi asju ka tegema hakkama (näiteks õppima).

Reedel toimus Tallinnas EMT Rullituuri lõpetamine. Laupäev jätkus lõpetamiste lainel. Kambjas oli vaja ju klubiga hooajale punkt panna. Kokku oli lepitud, et pisut pärast ühte päeval võetakse mind kodust peale. Aga nagu tavaks saanud, siis ei laabunud kõik nii ilusti. Tuli hoopis kõne, et auto ei lähe tööle. Aga õnneks sai see probleem lahendatud. Veel enne minu peale võtmist tuli autos olijatele meelde, et veinid võiks ju ka kaasa peole võtta....Aga kohale me jõudsime. Isegi õigeaegselt.

Kuna ilm oli veidi omadega metsas (St. Jude'i väikevend), siis jõudsin ma veel enne ärasõitu kodus kaks korda riideid vahetada. Vahepeal jõudis minuni lihtsalt info, et väliüritus jääb ära. Kohale jõudes ei oldud aga selle plaaniga päri ja seega olin tänulik, et igaks ilmaks endale midagi kaasa olin pakkinud. 

Päev algas väikese matkaga Tõllarattast Kopsumäele. Seal saime me lõpuks teada, mis meid ees ootab. Selleks oli väike teatevõistlus, mis sisaldas ka Kopsumäest üles-alla jooksmist ja kuna liigne agarus on ogarus, siis olin mina üks nendest õnnelikest, kes sai seda ühe võistluse jooksul kaks korda teha. Mäest jooksmine on niigi veidi raske mu jaoks, aga kuna mäe nõlv oli märg, liivane, puine ja rohune, siis oli see ekstra keeruline. Kusjuures sudokut lahendades ei võtagi üles jooksmine nii palju energiat (peab vist Vooremäe trennidesse sudokusid kaasa hakkama võtma). Ja alla ma ka tegelikult päriselt ei jooksnud, pigem kappasin või hüppasin oma stiili...Sudoku oli esimene ülesanne, mis mulle usaldati, teine oli Alias Juniori sõnade seletamine. Teist korda üles jõudes oli mu kops päris koos. Üritasin kätega. Vähemalt oli nalja nabani.

Pärast uuesti Tõllarattasse jõudes algas aga alles tõeline pidu. Imemaitsev söök, hea jook, tulikuum saun ja lõõgastav mullivann, natuke noolemängu (ja me ei jäänudki vahele :D ) ja piljardit ja üks äärmiselt naljakas lauatennise matš. Ma ei tea kaua ma selles mega kuumas mullivannis istusin, aga välja astudes olin ma nagu rosin. :) Üleüldse oli see õhtune pidune olek seal väga mõnus. Ma ei mäleta viimast korda, kui ma nii palju naerda oleks saanud. Ma ikka naersin nii, et ma nutsin. Teised naersid ka. Loodan, et pigem koos minuga, mitte minu üle. Aga ma ei imestaks väga, kui see viimane oleks teemas olnud, sest ma ikka rääkisin ikka igasugust soga suust välja. Hea, et mind kohe esimese hooaja lõpus välja nimekirjast ei kirjutatud. Aga nagu esinaine ütles, te peate minuga sõbralikud olema, ma olen siiski veel pooltoores. :D

Lõpuks murdis sellele üritusele eelnenud magamata öö mind täitsa maha. Koju jõudes veel päris kohe magama ei läinud, aga kuskil kahe paiku ma lihtsalt vajusin patja, kuigi üritasin veel natuke võidelda.

Laupäevane aktiivne puhkus kestis umbes 1h:40min ja selle ajaga läbisime umbes täpselt 10 km. Sisaldas see siis matka, sörki, kiirkõndi ja mäest üles-alla jooksmist/lonkimist.

Aitäh megaägedatele klubikaaslastele. Loodan, et saunas kokkulepitud aktsioon "Klubi mehed lähevad kluppi" saab kunagi ka teoks. Või et juba täna? Atlantis? :D

---

Homme ootab mind ees väike katsumus. Mitte küll spordivallas. Kes Vikerraadiot kuulavad, võivad homme mind eetris kuulda. Saade on Huvitaja ja ma peaksin vist seal rääkima sellest, kuidas ma oma tulevikku loomaarstina näen, aga mul ei ole õrna aimu ka mitte, mida ma tegelikult teha tahan. Ma tean ainult seda, et äge on mõelda, et ma saan mõne aasta pärast öelda, et ma olen loomaarsti. Loodan, et audiance väga suur ei ole, sest ma olen enda arvates äraütlemata halb live intervjuude andja. Aga no kõik tuleviku nimel. Kuulsaks peab ju kuidagi saama!! :D (nali)

Natuke teen reklaami ka, et keda huvitab, mis sai juunis sündinud kloonvasikast Juuni, kelle piim pole olnud mingi tavaline piim, siis homme toimub minu ja meie EVÜS'i eestvedamisel selle kohane loeng. Täpsem info SIIT.

Ah ja kes hoiab mu "7 aastat halba õnne" seiklustel silma peal, siis üleeile pritsisin ma ennast millegipärast keeva õliga....

Meitster 2013 Foto: Laura Lants


Liisu

26 Oct 2013

5. EMT Rullituur- Meister 2013

Sain eile lõunani magada või õigemini niisama lebotada. Nii hea oli! Tõesti oli hea! Ja siis juba sai vaikselt õhtuks valmistuma hakata.

Eile lõppes 5. EMT Rullituuri hooaeg. Selleks oli vaja Tallinnasse sõita. Tekkis küsimus, et miks ometi see Tallinn nii kaugel peab olema. Ja see tuli kaks korda sama õhtu/öö jooksul ju ette võtta. Aga vaja oli minna! Mu meistrimedal ootas mind! Võimalik, et teiste vanemate olijate jaoks tundub see kui üks suur nali, aga ma tegelikult ka tahtsin seda medalit saada. See on minu jaoks tõestus selle kohta, et 2013. aasta suvi oli siiamaani kõige parem suvi mu elus! Mulle öeldi eile, et teist nii suurt fänni vist ei ole kui mina. Võimalik :) Ja ma olen ka täiesti uhke selle üle!

Jõudsime kohale õigel ajal. Inimesi oli vähe kuidagi, õnneks õhtu jooksul tuli neid juurde. Kõigepealt natuke pilte (Asti, sa oled kuulus!), siis tänud sponsoritele ja partneritele ja siis sai alguse autasustamine. Kahju ikka, et IIZI N ja M klassi ei autasustada. Oleksin saanud oma III koha eest natuke nänni. Aga ega see 'mitte autasustamine' ei muuda seda kohta minu jaoks vähem tähtsamaks. Sõitsin ma ikkagi esimest hooaega (ja ma ei tea kui palju ma seda korrutanud juba olen) ja ma tean, et mul on kõvasti arenguruumi, aga kui ma saan need takistused ületatud, mis seisavad praeguse minu ja parema minu vahel, siis ma usun, et ma olen võimeline palju enamaks.

Erakogu

Aga kätte ma ta sain ja lisaks veel teiste klubiliikmete, kes kohal ei olnud, medalid ja autasud ja nännikotid. Ma ei mäleta enam mitu korda ma seal ees käisin (kindlasti vähem, kui Läti esindaja Laima). Aga ei kurda! :D Sain isegi Eesti Meistrivõistluste hõbemedalit kanda. Äkki kunagi saan ka päris enda oma....?! Aga võtame üks samm korraga. Ei mingit ette mõtlemist ja analüüsimist. Elu on elamiseks (ja sportimiseks ja võistlemiseks).

Nüüd on siis 5ndale ja minu esimesele EMT hooajale punkt pandud. Täna saab veel klubiga sellele 2013nda aasta rullihooajale punkt panna ühe väikese aktiivse puhkuse (mis võib muutuda väga lihtsalt ka hooaja viimaseks võistluseks), mullivanni, sauna ja toreda seltskonnaga. Mina sain oma tänase ülesande juba kätte, loodan, et ei vea alt kedagi. Muidugi üks väike probleem on. Ma olen maganud nimelt umbes täpselt 0 tundi. Täiesti ilma põhjuseta, lihtsalt ei olnud und.

Aga olge mõnusad ja loodan, et hoiate ka edaspidi näppu pulsil ja elate mulle kaasa! See on mulle kõige muu kõrval üheks suureks motivatsiooniks.

Ja muidugi aitäh uisutreenerile ja suusatreenerile ja kõigile muudele tegelastele, kes ei ole olnud kadedad oma teadmisi minuga jagama. Luban neid ja Teid kõiki südames kaasas alati kanda ja paremaks saada! :) Ja aitäh Jaanusele, kes on loonud sellise ägeda rulluisuvõistluste sarja nagu seda EMT Rullituur on! Näeme juba järgmisel aastal stardis!

Kogu rullihooajast võid lugeda lähemalt SIIT.

Aa, ja siis ma mõtlen, et peaks tihemini oma imelist gmaili postkasti avama. Sinna kukub aegajalt ikka üsna huvitavaid ja ägedaid pakkumisi. Varsti lähemalt, siis kui asi kindel on. Ma nimelt ei taha ära sõnuda midagi! :)

Palju pidu teile,
Liisu

Erakogu

Ja siit ka tänane päevaküsimus. Kas ma peaksin oma juuksed jälle lühikeseks lõikama?


22 Oct 2013

Suusahooaeg alaku!

Alustame sellest, et ma jäin järjekordselt täna hommikul kahest bussist maha, ühest teadlikult, ühest kogemata. Sellest, kui sa kaugelt näed ühte bussi ja palud, et see ei oleks see sinu number kuus, vist ei ole abi....vist. Aga ma sisustasin selle aja seda MEGA kaunist päikesetõusu, millega Tartut täna oli õnnistatud, pildistades. Ja ma jätkuvalt naudin seda mõnusat kerget külma. Leiaks endale kaaslase, siis ainult jalutaks ringi (käest kinni). :)


Erakogu

Erakogu

Täna andsin avapaugu suusahooajale. Alguses küll rullsuusa peal, aga kaugel see lumigi selliste ilmadega on. Pluss, kuulsin, et üleeile hommikul oleks saanud juba täitsa sõita.

Võtsin siis lõpuks ennast kokku ja läksin Tartu Suusaklubi rahvaga ja treeneriga trenni. Nüüd tuleb see ainult harjumuseks uuesti saada. Talvel läks ju täitsa hästi- esmaspäev, kolmapäev ja reede rulluisk, teisipäev ja neljapäev suusk. Rutiin missugune ja see sobis mulle ideaalselt.

(Suusa)Treener oli jõudnud juba see sügis korduvalt küsida mu käest, et millal ma lõpuks trenni tulen. Kaua ma ikka ennast pinnida lasen. Ega ma nii pirts ka siis pole. Kui ikka võimalus on, siis annab minna. Ja eile andsin ma ebaleva "jah ma tulen" vastuse lõpuks. See oli tõesti ebalev, sest alles täna ma hakkasin mõtlema, et oota, päris külm on, mis ma selga panen ja siis mis kell need trennid algasidki ja et oih mul pole ju suusakeppe ka enam. Need (teoorias) klassika kepid, mis mul on, on parajad ainult imitatsiooniks. Palusin treeneril endale midagi sebida.

Õhtu jõudis kätte kuidagi väga äkki. Juba oligi vaja riided selga ajada (ja neid ma ajasin endale selga lausa kolm kihti) ja bussi peale joosta. Ma nägin välja nagu tõeline kubujuss- sukad, pikad retuusid, lühikesed retuusid, rattasärk (sest see on mul ainuke varukatega spordiasi), veel üks õhem pikkade varukatega asi ja peale veel see BONTi paksem jakk, mis peaks teoorias kannatama -10 kraadi. Jah, aasta alguses see kannatas, aga ma olen seda nii palju pesnud (sest ma olen tegelikult üks suur mäkerdaja, kõik asjad mäkerdan ära), et ega sellega miinus kraadidega väga ringi lipata ei saa. Samas ma arvan, et asi on lihtsalt selles, et keha pole veel harjunud selle jahedusega, isegi kui vaim tahaks ainult jääaugus istuda. Ja tegelikult on vaja lihtsalt endale muretseda ühed korralikud suusariided (+(uisu)suusad, saapad ja kepid). Äkki jõuluvana toob?!

Kohale jõudes sain teada, et kepid olid väikse "udu" tõttu maha ununenud ja minu udupea unustas maha ka kiivri. Õnneks klubis oli neid terve kastitäis, aga mu mütsi peale mahtus neist enam-vähem ainult üks ja seegi ei oleks mind suurema põntsu eest väga edukalt kaitsnud. Ühe põntsu ma siiski sain, väiksema seekord. Üritasin küll ennast muru poole sihtida, aga parem põlv (jälle see pagana põlv) sai ikka asfaltile korraks toetatud. Püksid jäid terveks (kolm paari pükse õigemini), aga nahk läks alt katki- logic! Ja kepid sain ka klubist, sutsu lühikesed olid, aga trenn sai tehtud.

Täiesti masendav on see, kui vähe mul kätes ja rinnas jõudu on. Üldse ülakeha...ja selg andis ka tunda. See on see, kui lebotad! Ei tohi lebotada! Aga mis sitasti see uuesti! Nagu alati... Hakkasin isegi mõtlema, et kas see TM on ikka minu jaoks...klassika, kas see on ikka minu jaoks. Uisk on mõnusam (ja mitte ainult sellepärast, et ma ennast vabal ajal rulluisutajaks pean). Krabasin küll endale täna kiired klassikarullid, liikusidki kiiremini, kui need, mis mul laagris all olid, aga ikka no aeglane. Tegelikult ma arvan, et asi on ikkagi selle taga, et ma olen lihtsalt veel nõrk ja tehnika annab soovida.

Tänased kommentaarid minu algelise tehnika kohta olid järgmised: tõsta käsi kõrgemale ja sa sõidad nagu meremees (ja puhtalt minu isikliku vaatluse tulemusena võin ma tänasest trennist järeldada, et isegi kõige vilunum võitluskunstidega tegelev isik oleks mind ja mu suusakeppe täna kartnud, sellist kung-fu'd iga päev just ei näe). Siit võib järeldada, et jalgadega oli vist enam vähem. Kuigi, ma ei saa aru sellest, kui räägitakse klassika tehnika juures puusa tööst. Ma ei saa oma puusa niimoodi tööle. No küllap saan ma sellepärast ka varsti pragada (täna seda veel ei mainitud).

Nädala pärast lähen uuele katsele.

Ja täna läks lõpuks ometi peale ka minu suusatamise playlist (aka Linkin Park ja Limp Bizkit) ja tuli meelde see aprillikuu viimane suusatamine Kekkose ja maratoni rajal (kiika SIIA), see kuidas ma Harjumäelt alla kukkusin, (mitte enda suusa)kepikulbi ära lõhkusin (ja jube tüütu on jäisel ja poolsulanud rajal ilma kulbita sõita) ja üksi ära eksisin ja edasi-tagasi suusatasin ja mõtlesin, et ma vist ei taha enam suuskadele astuda.

Mul on praegu ülimalt kahju sellest, et keegi mulle koolis suusatamist ei õpetanud. Võib-olla kuskil nooremas klassis, aga gümnaasiumis või põhikoolis, siis kui ma ise olin juba hakanud mõtlema, siis saadeti mind lihtsalt sõitma, suuskadega, mis ei libisenud (ega pidanud). Ja siis sa üritasid seal rajal teha midagi sellist, mida sa olid näinud teisi tegemas. Mulle on hetkel täiesti arusaamatu, kuidas ma ühtegi korda Trummis (Nõmmel) sillamäelt alla ei suutnud laskuda nii, et ma oleks püsti jäänud. Seal ei olegi õietigi ju mingit laskumist (ma arvan, et ma pean täpsustama, et mitte sealt kõige ülevalt, vaid lihtsalt üle selle silla minnes).

Võib-olla loevad õiged inimesed seda siin praegu. Võib-olla loevad seda inimesed, kes mäletavad mind veel gümnaasiumist ja seda kui vähe mulle suusatada meeldis ja kui palju energiat ma sellest kõrvale viilimiseks kulutasin. Mul on ainult üks sõnum. Palun õpetage lapsed suusatama juba koolitunnis, sest tegelikult ka see on lahe. Kõik oleneb ainult inimesest, kes tehnikat õpetab. Tõesti! Tegelikult ka, see ongi nii lihtne! Okei, ma saan aru, et ega lapsed ei viitsi ju, eriti põhikoolis. Ma olen ise ka kunagi seal olnud. Aga suusatamine on tõesi üks selline asi, mis hakkab alles siis meeldima, kui sa tunned, et sa natuke juba oskad ja kui keegi sind selle eest kiidab (ja mitte hindeliselt, vaid lihtsalt ütleb hea sõna).

Ma tegelikult ei suuda üldse uskuda praegu, et mina seda juttu siin räägin. Ma arvan, et mu kehalise kasvatuse õpetajad ka ei usu. :) Ju siis mu kullakallis suusatreener on nii hea lihtsalt, et ta on mu suusausku konverteerinud!

Äkki ikka TM?!

Ja äkki ma julgen isegi Voorekale see talv minna suuskadega? Tõenäoliselt pean ma ikka oma vanad suusad selle jaoks kasutusele uuesti võtma, potentsiaalsete (ma ei ole ju jõuluvanale veel kirjutanud) uutega ei julgeks ma vist seda retke ette võtta. Aga seal on see lahe kurviga kiire laskumine, mille vallutamise ma endale eesmärgiks olen võtnud!

:)

Pange täiega,
Liisu

Ja lisaks veel, eile nägin esimest korda oma alles ilmavalgust näinud ristipoega, kes on maailma kõige armsam ja pisim beebi üldse! Tahtsin ta endaga koju kaasa võtta, ei lubatud.... :(

Väike tulevane südametemurdja
(minu südame juba murdis)
Erakogu

Ja aitäh helgete sõnade eest, mis on suunatud mu blogile. :)
Kas ma tõesti ka oskan meelelahutuslikku teksti kirjutada või on need niisama sõnad? (See on muide tegelikult ka aus küsimus).

Kas ma peaksin jätkama ainult enda jaoks kroonika pidamist või ka Teie peale, kes te seda asja siin külastate, mõtlema? :)