24 Jan 2013

Nädalad täis uisutamist

Ainuke asi, mida ma veel teha tahan, jaksan ja ainuke asi, mis mul seda pisukestki mõistust veel omal kohal hoiab.

Tegelikult see ongi ainukene asi, millega ma praegu tegelen. Peale selle muidugi, et ma üritan end pidevalt õppima sundida, aga see viimane ei tule mul välja. Õnneks tuleb mul uisutamine välja. Tunne läheb iga korraga paremaks. Tahaks juba õue sõitma minna, sest see keerutamine saalis ajab mul juba pea ringi käima.

Juba tuleb välja küll! Kõvasti, väga palju kõvasti!, parem kui suvel või üldse kunagi varem. Iseõppimine ja õpetussõnade kuulamine ja siis üksinda nende järgi proovimine ei ole see, kui sul keegi kõrval on ja ütleb mida sa valesti teed ja kuidas peaksid tegelikult tegema. Minupoolset vingumist on küll suhteliselt palju, aga see tuleb kuidagi spontaanselt. See ei ole mul kunagi plaanis ja ma üritan sellest lahti saada.

Aga nädalavahetusel oli EMÜs jälle Schänkel rull. Kolmas kord siis. Kusjuures, minu esimene rullivõistluse kogemus oli 1. Schänkel rull kaks aastat tagasi. Lugesin kokku, et nende kahe aasta jooksul olen ma käinud kahekümnel võistlusel kaasas. Sellel aastal muutub ainult niipalju, et ma nüüd tahan ise ka osaleda. Kusjuures vaatasin 100m lendstardi aegu, harrastajate klassis oleks ma isegi 2. koha saanud :)

Schänkel Tartu Rull 2011, 2 päeva
Tallinna rulluisumaraton 2011
Pärnu rulluisumaraton 2011
Kunda rulluisumaraton 2011
Tartu rulluisusprint 2011
Tartu rulluisumaraton 2011
Rae rulluisumaraton 2011
Schänkel Tartu Rull 2012, 2 päeva
Rapla rulluisumaraton 2012
Tallinna rulluisumaraton 2012
Tartu MV rulluisutamises 2012
Pärnu rulluisumaraton 2012
Kunda rulluisumaraton 2012
Kalevipoja rulluisumaraton 2012
Tartu rulluisusprint 2012
Tartu rulluisumaraton 2012
Rae rulluisumaraton 2012
Shänkel Tartu Rull 2013, 1 päev

Tuli vist 20 kokku. Ma peaks ütlema, et minu, kes ma olin  nii spordivõõras inimene, kui üldse olla sai, jaoks on see väga suur saavutus. Ma ei olnud oma elus ka kokku niipaljudel võistlustel käinud, kui ma nüüd uisutamisel kaasa olen elamas käinud.

Kaasa elamisest rääkides. Nädalavahetusel olime muidugi meie (mina, Asti ja Silver) need, kes kõige kõvemini röökisid. Mul oli neelupõletik ja järgmine päev üks suur suur eksam, mille kohta Silver ütles hästi, kuid kuna ma ei tea, kes seda blogi siin loevad, ei saa ma teda tsiteerida ja tsenseerides läheks selle lause võlu kaduma. Sellest kõigest hoolimata röökisin ma nagu segane. Loodan, et sellest oli fännatavatele kasu ka natuke! Üks hetk meid isegi filmiti, see oli Lauri 200m sõidu ajal, kui tal korraks ühes kurvis jalg vääratas, mina muidugi olin nii sees selles võistluses ja karjusin kõva häälega "K#%"T küll". Loodan, et see video kuskile väga avalikku kohta ei jõua...

Aga kokkuvõttes läks võistlus ju hästi. Kõik Albekad said vähemalt korra poodiumile ja eriti viimane tiimi sõit oli väga kõva, kui nad nii kõvasti panid, et pealtvaatajatel suud lahti kukkusid. Aga üks asi mul on veel plaanis kohusetundliku Albe Team/Arco Transport fännklubi presidendina. Tahtsin juba Schänkeliks asjad joonde ajada, aga kuna ajaliselt ei olnud see lihtsalt võimalik, siis järgmisel, kui ma ei eksi siis Rapla rulluisumaratonil, toon ma valmis produkti avalikkuse ette.

Igastahes. Mul on kopp kõigest nii ees, et kett tahab koguaeg maha joosta. Kui kellelgi on mõni hea nipp, kuidas sellest rõvedast totaalsest motivatsioonipuudusest üle saada, siis nüüd oleks hea hetk seda avaldada. Kuigi tavaliselt on ikka nii, et trenni teed HOMME, siis nüüd ma pigem teen trenni TÄNA ja homme kõike muud. See homme ei jõua kunagi kohale, koguaeg on täna! Mõnes mõttes hea, aga kuna sport on siiski mu jaoks hobi (veel), siis ma ei saa muud elu seisma jätta, aga see ei taha kuidagi liikuma hakata. AIDAKE!!

Ja kuulake head lugu!


Aitäh toetuse eest ja olge mõnusad! 

Alati valmis teid spordivõitlusel ergutama,
Liisu

Erakogu





No comments:

Post a Comment