28 Feb 2013

Nädal täis suusatamist ja uisutamist

Pole vist enne nii trennirohket nädalat olnudki. Esmaspäev, kolmapäev ja homme uisutamine ning esmaspäev, teisipäev, neljapäev ja laupäeval suusatamine. Pühapäeval võiks puhata.

Kolmapäeval oli uisutamises kontrollvõistlus 100m ja 500m. Parandasin mõlemat aega- 100m läks 3 sajandiku paremaks ja 500m 5 sekundit. Aga väga hea oli! Kurvis ikka jalg natuke väriseb, aga läheb paremaks.

Teisipäeval oli esimene päris suusatrenn treeneri käe all. Jalg värises ja tasakaal kõikus, aga tunne oli mega hea. Suurepärane mõte oli suusatama õppida. Ma arvan, et mu kehalise kasvatuse õpetajad koolis oleksid ka õnnelikud, kui näeksid, kui entusiastlikult ma suusatama suundun ja et ma ei viili ja ei virise iga kord, kui treener midagi teha käsib.

Täna oli ka suusatrenn. Uisusamm tuli juba paremini välja. Tegime igasuguseid harjutusi. Kõik samad, mis me ka uisutamas teeme, aga suusakdega on ikka hoopis teine tera. Kukkusin paar korda, aga muidu on täitsa hea. Eks ta raske ikka ole, aga tunnet, et tahaks pooleli jätta ei ole. Ei kaugeltki mitte, vaid hoopis paneb rohkem tegutsema. Eks kui eriti käed tugevamaks saavad, läheb ka kergemaks.

Ma tegelikult ei oskagi rohkem midagi öelda. Tunne on suurepärane ja tahe kasvab iga päevaga. Jätkuks nüüd seda lund ainult. :) Samas muidugi tahaks juba asfaldile uisutama... Ei teagi nüüd enam kumba rohkem tahan, kas lund või asfalti.

A ja eile oli Kristjanil ja Lauril paarissprint. Loomulikult käisin ma neid raja ääres toetamas. Suurepärane esitus, sest eelmise aasta 9. koht asendati sellel aastal hõbedaga! Jube külm oli küll ja terve öö värisesin, aga see oli seda väärt. :) Palju õnne!!!

Tulge suusatama!
Liisu

25 Feb 2013

Teine katse suusarajal

Täna hommikul, nagu iga esmaspäeva hommikul, oli mul plaanitud uisutrenn. Hommikul sai ärgatud, asjad kokku pakitud ja siis padavai EMÜsse kihutatud. Teadsin, et pean seal üksi olema ja oma trenni ära tegema. Kahjuks ei läinud asi päris nii nagu lootsin ja plaanisin ja mu trenn lõppes 25 minutiga. Pakkisin uuesti asjad ja sõitsin koju tagasi. Uuesti kooli poole sõites otsustasin, et lähen õhtul uuesti suusatama ja teen oma päevase puudujäägi tasa.

Kutsusin endaga Ella kaasa. Olime eelmine nädal juba rääkinud, et peaks koos miema. Tegime pärast kooli oma toimetused ära ja kella viieks jõudsimegi Tähtvere dendroparki. Võtsime kohe ette 5 kilomeetrise ringi. Eile me seal Joyce'iga ei käinud.

Rada oli mõnus ja minu jaoks vaheldustpakkuv. Sai tõusust üles ronitud, sai alla sõidetud ja sai lihtsalt suuski vastu maad hõõrutud. Ja tegelikult see suht hõõrumine oligi, sest üldse ei tahtnud libiseda. Ilm oligi muidu mega pörfi ja seltskond oli ka mõnus ja seepärast ei andud ka alla.

Laskumised, mida ma siiski tsipa kartsin möödusid ilusti. Ühe peal kiskus lõpuks üks suusk jäljest välja ja pärast väikest ehmatust suutsin ma end siiski püsti jätta, tõstes ka teise välja ja lihtsalt sõitsin lumme, pöörasin ümber ja tulin uuesti rajale tagasi. Samal ajal ise meeletult naerdes. Kindlasti oli sellel mehel, kes seal samas kõrval joogipausi tegi, ka väga huvitav seda koomikat jälgida.

Üks meeldejääv laskumine oli veel. See vist oli eelviimane. See kulges nii, et alguses läks kümmekond meetrit ilusti suht laugelt ja siis järsku muutus kallak veits järsemaks. Enne mind läks üks ilmselgelt suusatamisega kauem tegelenud mees. Jälgisin kuidas ta läks, kerge hüpekas tuli sisse selle koha peal. Mõtlesin, et no what the hell, ma pean ju kuidagi siit alla saama. Läksin järgi. Ja ohoo üllatus oli suur, kui järsku selle "hüpeka" koha peal ühel jalal jälg korraks ära kadus. Lasin kuuldavale väga valjusti ühe kiljatuse ja sellele järgnes kohe ka üks ropp sõna. Ma ei kukkunud! Leidsin oma jälje uuesti üles ja libisesin edasi. Ise samal ajal muidugi naerdes. Isegi pisarad võttis lahti. Vahepeal kadus korraks uuesti ühe kurvi peal tasakaal ära, sest sisemine jälg oli pisut ära sõidetud, aga motiveerisin ennast kõva häälega "Sa ei kuku! Sa ei kuku!" Ja ma ei kukkunudki! Muidugi kuulsin tagasi ainult kaja (seda ka enne selle "hüpeka" koha peal). Terve park kajas.

Kuna suusk väga ei libisenud, siis tegin käte ja kerega ekstratööd täna. Juba praegu tunnen kuidas käed, küljed ja kõht kergelt hell on. Ma loodan, et homme ei ole enam, sest õhtul on ju mu esimene päris suusatrenn. Edu treenerile! :)

Aga täna sai kokku sõidetud 12.68 km ning ajaks tuli 1h:28m:44s. Ma julgeks öelda, et ma ei ole elus ka nii palju kokku suusatanud, kui ma eilse ja tänasega kokku suusatasin. Ei, see ei ole mingi ulme summa, aga minu jaoks, ja alguse jaoks, on seda päris palju.

Ja ma pean veelkorra ilma mainima. Rajale minnes oli mega ilus päikeseloojang, igalt poolt oli roosa ja oranž ja kollane ja lilla. Ja siis, kui Ella oli juba edasi oma trenni läinud (pool tundi enne minu trenni lõppu), ilmus taevasse mega suur kuu! Ja see oli nii oranž. Jube kahju oli, et fotokat käepärast ei olnud, sest see oli tõesti mega ilus. Ja veel täiskuu ka!

24 Feb 2013

Vabariigi sünnipäeva puhuks üks mõnus suusaring

Vaatasin eelmise nädala pühapäeval õhtul telekast seda Tartu Maratoni erisaadet ja mul tekkis nii kange tahtmine ise ka järgmisel aastal see läbi teha. Saagu, mis saab! Haarasingi kohe härjal sarvist, otsustasin, et hakkan Tartu Suusaklubis harrastajatega treenimas käima nii kaua kui seda lund veel jätkub. Kopp on ees olla üks neist, kes talvel näppu imevad, sest mitte midagi teha ei saa õues, kuna lumi on maas.

Lasin siis suusad Tallinnast Tartusse saata. Sain need reedel kätte. Eile käisin A&T's, kus üks suusaäss mu suusad korda tegi, ise samal ajal pidevalt mainides, et kui halvad need mu suusad ikkagi on. Aga no eks ma nõustun ka temaga, sest need on ikka väga pehmed, pidamisala tuli pärast mõõtmisi väga lühike (btw ma ei olnud ainuke, kes splitkeinidega rajal oli). Aga see selleks. Pole midagi teha! Saan see kevad veel hakkama nendega ja siis vaatab, mis järgmisel suusahooajal saab ja kui ma tõepoolest tahan sinna Tartu Maratonile minna, siis peab korralikud suusapüksid ka muretsema.

Eile leppisime Joyce'iga kokku, et lähme teeme pühapäeval ühed väiksed ringid. Sobisime hästi koos sõitma, sest mõlemad oleme piisavalt saamatud, et me koos sõita saime ja piisavalt kiired, et päris koha peal ei seisnud. Ja te isegi mitte ei kujuta ette, kui mõnus oli!!! Me ei kukkunud kordagi, ei karjunud ja terve aeg oli lai naeratus näol. Isegi üks pikem laskumine oli nii nauditav. Olgu mainitud, et tavaliselt ma kardan neid ja üritan iga hinna eest vältida. Tegelikult mis tavaliselt, ma ju ei sõidagi suuska (tähendab ei ole sõitnud)!!

Kooliaegne kibe maitse suusatamisest on täielikult kadunud ja ma ei jõua teisipäeva ära oodata, et teine A&T suusaäss mind korralikult suusatama oma trennis õpetaks. Ja siit ka väike üleskutse! Kui teil ei ole Tartus kellegagi suusatama minna, aga jubedalt tahaks ja üksi ei viitsi, siis edaspidi olen ma alati käpp!!

Distants ei olnud kesteab mis pikk, aga algus on seegi- 5.76 km- ja aega saab ka kõvasti parandada- 52min:38s.


15 Feb 2013

Toitumine

Ma vist kunagi ammu eelmise aasta suve alguses, kui ma seda blogi alustasin, lubasin kirjutada oma toitumisest. Ma loodan, et see väga pikk jutt ei tule nüüd siia. Aga mis siis ikka, alustame algusest.

Ma ei ole kunagi varem oma toitumist jälginud ja siiamaani on tegelikult see minu jaoks väga raske. Nimelt olen ma kõige tavalisem stressisööja ja olgu mainitud, et stressata oskan ma korralikult. Kui mitte enda pärast, siis teiste pärast ja see viimane on minu puhul eriti hale, aga mis teha, ma ei oska ka teisiti (võib-olla on mu karikas lihtsalt liiga suur). Ja kui ma juhuslikult stressi maandamiseks ei söönud, siis ma tegin süüa ja lõpuks lõpetasin ikka seda kõike üksi süües. Ei ole kellelegi teisele teha lihtsalt, aga söögitegemist ma naudin.

Aga eelmise aasta alguses olin ma enda kehakaalu pärast päris lühikese aja jooksul (enne oli mul sellest tegelikult ükskõik) päris masendusse langenud ja ma pidin midagi ette võtma. Ma mõtlesin endale igasuguseid hulle variante välja, mida ma piinlikusest ei julge isegi mitte siia kirjutada. Lõpuks mõtlesin, et prooviks seda Atkinsi dieeti. Kui keegi tahab selle kohta lähemalt teada, siis googeldage, ma ei hakka seda siin pikemalt seletama. Kuna see oli minu jaoks natuke liig, siis ma piirdusin 13 päevaga. Kaal langes selle ajaga umbes täpselt 5 km, mis muidugi hiljem "normaalse toitumise" juurde naastes kohe ludinal tagasi tuli. Aga raske oli see sellepärast, et kuskil kolmandal päeval tabas mind meeletu energiavaegus. Ma muidugi tegin kõik need päevad enda "vormi" arvestades päris kõvasti trenni ka (põhiliselt uisutasin, sest ilmad soosisid seda).

Jätsin selle Atkinsi kus see ja teine, ainuke asi, mille endale külge harjutasin oli see, et ei pea endale igasuguseid süsivesiku pomme sisse ahnitsema pidevalt ja et spinat on tegelikult täiesti maitsev asi. Lõpetasin isegi suhkruga kohvi joomise ja kes mind teab, teab ka seda, et kohvi sisse kühveldasin ma seda hulgaliselt. Pärast neid 13 päeva ma andsin endale lubaduse, et pärast viimast kevadise sessi eksamit (mis oli vist 5. juuni) lükkan ma käima plaani "Liisu vormi". Miks ma just selle kuupäeva valisin? Aga sellepärast, et ma olen stressisööja ja sess on minu joaks alati üks VÄGA suur stressiallikas. Kallid praegused ja endised kursuse kaaslased teavad seda kõige paremini!

Aga sess sai läbi ja esimene samm sai astutud. Hakkasin pea iga päev trenni tegema ja katsusin jälgida seda mida endale suust sisse topin. Trenni osa läks täitsa hästi ja iga nädalaga muutus asi minu jaoks lihtsamaks. Toitumisega oli aga teine lugu. Kuna mul ei olnud mingit kindlat plaani ees, ja mul on kindlat plaani vaja, siis ma lihtsalt piirasin oma toitumist. Kindlasti väga ebatervislik otsust, aga ma lihtsalt ei osanud muud moodi ja kui ma selle kohta sõpradelt infot küsisin, oli pea alati vastus, et parim dieet on tühi rahakott. Seda muidugi naljaga.

Juulikuu läks lihtsalt, sest siis oli vaja tööd teha ja nii kui nii ei olnud aega süüa ega selle peale mõelda. August oli jälle raske ja septembris algas jälle kool, mis tähendas stressi. Mitte, et ma juulis või augustis muude asjade pärast ei stressanud. Ülejäänud sügis möödus sama noodiga. Detsember, jõulukuu, tõstis mu kaalu jälle natukene ja jaanuar, nagu ma eelmises postituses mainisin, oli must auk toidu koha pealt.

Veebruari alguses võtsin ette endale ostetud toitumiskava ja hakkasin seda jälgima. Mulle meeldib, kui mul on ees kindlad arvud, mida ma jälgima pean. Muidugi ei ole mul aega, et seda täielikult 100% jälgida, sest koolis ma ei saa endale süüa valmistada (võtan lihtsalt pikematel päevadel lõuna kaasa) ja seega jäävad ka tegelikult kohustuslikud vahepalad vahele.

Ja olengi jõudnud nüüd tänasesse päeva ja ainuke asi mida ma oskan öelda, et harjumuste muutmine on üks raskemaid asju minu jaoks ja üksi on seda eriti raske teha. Mul on isegi enda jaoks seda raske teha. Palju lihtsam on teha seda kellegi teise jaoks, aga aga aga... Vahet pole! Kui ma suudaks endale sisse programmeerida selle, et "mina olen kõige tähtsam", siis oleks suurepärane ja siis oleks see kõik lihtsam. Kellegi teise peale lootmine või toetumine on väga riskantne lihtsalt ja kahjuks pean nentima, et kui nüüd päris aus olla, siis siiamaani olen ma sellega alt läinud ja kaotajaks jäänud. Seega on selle protsessi raskus tingitud minu jaoks sellest, et eesmärk sai püstitatud tegelikult valedel põhjustel, põhjustel, mis tegelikult ei saanud alguse minust. Aga, kui need põhjused kõrvale jätta ja keskenduda ainult eesmärgile, siis on see asi, mida ma üle kõige tahan! Saagu siis mis saab ja isegi kui ei saa, siis mul on parem mina ja see on see, mis oleks pidanud kohe alguses olema mu põhjus.

Liisu

11 Feb 2013

Talvine stressiperiood on läbi!

Nagu pealkiri ütleb! Ma ei oskagi kirjelda, kui õnnelik ma olen, et see pagana sess, mis mul natuke hiljapeale erinevatel põhjustel venis, on lõpuks ometi läbi. Tegelikult sai see juba eelmisel esmaspäeval läbi, ma lihtsalt nädal aega kogusin ennast sellest tõmblemisest ja nüüd olen valmis uutele väljakutsetele vastu minema. Kližee missugune! Igal juhul oli see sess väga edukas, olenemata sellest, et viimase eksami tegin ma alles siis, kui kool juba käis. Need kaks kuud tundusid mu jaoks lihtsalt ulme pikad! Te isegi mitte ei kujuta ette kui pikad!  Aga nüüd on see läbi ja ma saan keskenduda jälle oma eesmärkidele.

Spordi poole pealt on muidugi esikohal rullimine! Ikka ja alati ainult rullimine! Ja mul ei saa sellest isegi mitte kõriauguni. Kusjuures, täna just mõtlesin, et ma vist räägin liiga palju sellest.... Ma vist muust ei räägigi enam viimasel ajal! Samas, äkki ma suudan kellegi nii ära tüüdata nende juttudega, et kui hea ja mõnus see ja see on, ja keegi võtab ise kätte ja hakkab ka uisutama. Ma oleks väga uhke enda üle siis! Et ma olen saanud kasulik olla kellelegi!

Tunnen end juba väga hästi ratastel. Ei põe enam, et äkki kukun. Ükspäev kukkusin, täiesti lambist, isegi hoogu ei olnud ja nii et ise ka aru ei saanud, mis juhtus. Ja ma veel kukkusin ette, aga kuidagi keerasin end õhus selja peale ja jalad lendasid ka veel üle pea. Koomika. Ei saa aru kuidas see juhtus, aga ma ei tundund ei mingit valu ega põrutust, kuigi viimasel ajal löön ma näiteks piisavalt oma puusakonte (anatoomiliselt ebakorrektne väljend), mis mul ka ime kombel olemas on (avastasin need mõned kuud tagasi, kui paar kihti sedasamust ära olid põlenud), igale poole päris valusalt ära. Täna meenutasin oma esimesi trenne EMÜ saalis. No iga asja peale kadus tasakaal ära ja iga võbelemise peale kiljatasin ja vehkisin kätega. Naljakas. Enam ma ei tee seda. Kui siis ainult seda viimast ja seda ka siis, kui mind KEEGI kurvis möödasõidul ehmatab.

Oeh jah, mul on nüüd nii palju energiat üle. Enne läks see kõik muretsemise ja paanitsemise peale. Tänases trennis oli küll jalg veidi raske. Rattad vajusid nagu põrandasse sisse ja väga ei tahtnud edasi liikuda. Ja ma ei olnud ainuke, kes seda arvas! Aga trenn oli väga mõnus. Ainult kaks naist ja suur saal. Tegime igasuguseid harjutusi iseseisvalt, sest treeneril on muid kohustusi hetkel, ja ilma igasuguse vingumiseta. Olen enda üle päris uhke tegelikult. Tavaliselt ma olen ikka üritanud viilida alati, kus viilida annab. Lõpus tegime slideboard'i ja madalkõndi ja hüppeid ja siis lõpetuseks istusime seina najal ka veel 2 minutit ja minu jaoks on see viimane ikka veel piin. Jutti ma seda asja veel ära ei istu, paar korda tuleb ikka jalad sirgeks ajada.

Aga üksinda tegemine ei ole ikka see ja sellepärast ma olen ka üli rahul, et ma päris üksi täna ei pidanud olema (esimesed 15-20 minutit olin siiski üksi).

Aga ega mul tegelikult midagi muud ei olegi lisada! Tahaks ainult, et see lumi ära sulaks ja ma lõpuks ometi asfaldile sõitma saaks. Ja siis juba jõuab suvi, kus on igasuguseid huvitavaid võistlusi-maratone, millest ma tahan kindlasti osa võtta ja ma siiralt usun ka praegu, et ma saan hakkama ja isegi mitte viimaste seas (kuskil keskel loodetavasti). Loodan, et treener ka nii arvab. :)

Homme jää peale sõpradega vastlapäeva tähistama ja kolmapäeva hommikul uuesti rullima, kus ma kavatsen Astile kontrolli 200 ja 1000m peale teha. Mina oma kontrolka tegin reedel ära ja kui ma startimise ka ära õpin, siis vast läheb juba aeg paremaks ka. Mitte, et ta praegu nii väga halb oleks olnud, kui arvestada seda, et ma sõidan alates novembri lõpust alles. Ja kusjuures arvutuslikult sõitsin ma  esimese kontrolka 500m aeglasemini, kui praeguse 1000m (kui 500m aeg kahega korrutada).

Aga olge tublid ja laske homme üks pikk liug ja ikka uiskudel!