25 Feb 2013

Teine katse suusarajal

Täna hommikul, nagu iga esmaspäeva hommikul, oli mul plaanitud uisutrenn. Hommikul sai ärgatud, asjad kokku pakitud ja siis padavai EMÜsse kihutatud. Teadsin, et pean seal üksi olema ja oma trenni ära tegema. Kahjuks ei läinud asi päris nii nagu lootsin ja plaanisin ja mu trenn lõppes 25 minutiga. Pakkisin uuesti asjad ja sõitsin koju tagasi. Uuesti kooli poole sõites otsustasin, et lähen õhtul uuesti suusatama ja teen oma päevase puudujäägi tasa.

Kutsusin endaga Ella kaasa. Olime eelmine nädal juba rääkinud, et peaks koos miema. Tegime pärast kooli oma toimetused ära ja kella viieks jõudsimegi Tähtvere dendroparki. Võtsime kohe ette 5 kilomeetrise ringi. Eile me seal Joyce'iga ei käinud.

Rada oli mõnus ja minu jaoks vaheldustpakkuv. Sai tõusust üles ronitud, sai alla sõidetud ja sai lihtsalt suuski vastu maad hõõrutud. Ja tegelikult see suht hõõrumine oligi, sest üldse ei tahtnud libiseda. Ilm oligi muidu mega pörfi ja seltskond oli ka mõnus ja seepärast ei andud ka alla.

Laskumised, mida ma siiski tsipa kartsin möödusid ilusti. Ühe peal kiskus lõpuks üks suusk jäljest välja ja pärast väikest ehmatust suutsin ma end siiski püsti jätta, tõstes ka teise välja ja lihtsalt sõitsin lumme, pöörasin ümber ja tulin uuesti rajale tagasi. Samal ajal ise meeletult naerdes. Kindlasti oli sellel mehel, kes seal samas kõrval joogipausi tegi, ka väga huvitav seda koomikat jälgida.

Üks meeldejääv laskumine oli veel. See vist oli eelviimane. See kulges nii, et alguses läks kümmekond meetrit ilusti suht laugelt ja siis järsku muutus kallak veits järsemaks. Enne mind läks üks ilmselgelt suusatamisega kauem tegelenud mees. Jälgisin kuidas ta läks, kerge hüpekas tuli sisse selle koha peal. Mõtlesin, et no what the hell, ma pean ju kuidagi siit alla saama. Läksin järgi. Ja ohoo üllatus oli suur, kui järsku selle "hüpeka" koha peal ühel jalal jälg korraks ära kadus. Lasin kuuldavale väga valjusti ühe kiljatuse ja sellele järgnes kohe ka üks ropp sõna. Ma ei kukkunud! Leidsin oma jälje uuesti üles ja libisesin edasi. Ise samal ajal muidugi naerdes. Isegi pisarad võttis lahti. Vahepeal kadus korraks uuesti ühe kurvi peal tasakaal ära, sest sisemine jälg oli pisut ära sõidetud, aga motiveerisin ennast kõva häälega "Sa ei kuku! Sa ei kuku!" Ja ma ei kukkunudki! Muidugi kuulsin tagasi ainult kaja (seda ka enne selle "hüpeka" koha peal). Terve park kajas.

Kuna suusk väga ei libisenud, siis tegin käte ja kerega ekstratööd täna. Juba praegu tunnen kuidas käed, küljed ja kõht kergelt hell on. Ma loodan, et homme ei ole enam, sest õhtul on ju mu esimene päris suusatrenn. Edu treenerile! :)

Aga täna sai kokku sõidetud 12.68 km ning ajaks tuli 1h:28m:44s. Ma julgeks öelda, et ma ei ole elus ka nii palju kokku suusatanud, kui ma eilse ja tänasega kokku suusatasin. Ei, see ei ole mingi ulme summa, aga minu jaoks, ja alguse jaoks, on seda päris palju.

Ja ma pean veelkorra ilma mainima. Rajale minnes oli mega ilus päikeseloojang, igalt poolt oli roosa ja oranž ja kollane ja lilla. Ja siis, kui Ella oli juba edasi oma trenni läinud (pool tundi enne minu trenni lõppu), ilmus taevasse mega suur kuu! Ja see oli nii oranž. Jube kahju oli, et fotokat käepärast ei olnud, sest see oli tõesti mega ilus. Ja veel täiskuu ka!

No comments:

Post a Comment