15 Feb 2013

Toitumine

Ma vist kunagi ammu eelmise aasta suve alguses, kui ma seda blogi alustasin, lubasin kirjutada oma toitumisest. Ma loodan, et see väga pikk jutt ei tule nüüd siia. Aga mis siis ikka, alustame algusest.

Ma ei ole kunagi varem oma toitumist jälginud ja siiamaani on tegelikult see minu jaoks väga raske. Nimelt olen ma kõige tavalisem stressisööja ja olgu mainitud, et stressata oskan ma korralikult. Kui mitte enda pärast, siis teiste pärast ja see viimane on minu puhul eriti hale, aga mis teha, ma ei oska ka teisiti (võib-olla on mu karikas lihtsalt liiga suur). Ja kui ma juhuslikult stressi maandamiseks ei söönud, siis ma tegin süüa ja lõpuks lõpetasin ikka seda kõike üksi süües. Ei ole kellelegi teisele teha lihtsalt, aga söögitegemist ma naudin.

Aga eelmise aasta alguses olin ma enda kehakaalu pärast päris lühikese aja jooksul (enne oli mul sellest tegelikult ükskõik) päris masendusse langenud ja ma pidin midagi ette võtma. Ma mõtlesin endale igasuguseid hulle variante välja, mida ma piinlikusest ei julge isegi mitte siia kirjutada. Lõpuks mõtlesin, et prooviks seda Atkinsi dieeti. Kui keegi tahab selle kohta lähemalt teada, siis googeldage, ma ei hakka seda siin pikemalt seletama. Kuna see oli minu jaoks natuke liig, siis ma piirdusin 13 päevaga. Kaal langes selle ajaga umbes täpselt 5 km, mis muidugi hiljem "normaalse toitumise" juurde naastes kohe ludinal tagasi tuli. Aga raske oli see sellepärast, et kuskil kolmandal päeval tabas mind meeletu energiavaegus. Ma muidugi tegin kõik need päevad enda "vormi" arvestades päris kõvasti trenni ka (põhiliselt uisutasin, sest ilmad soosisid seda).

Jätsin selle Atkinsi kus see ja teine, ainuke asi, mille endale külge harjutasin oli see, et ei pea endale igasuguseid süsivesiku pomme sisse ahnitsema pidevalt ja et spinat on tegelikult täiesti maitsev asi. Lõpetasin isegi suhkruga kohvi joomise ja kes mind teab, teab ka seda, et kohvi sisse kühveldasin ma seda hulgaliselt. Pärast neid 13 päeva ma andsin endale lubaduse, et pärast viimast kevadise sessi eksamit (mis oli vist 5. juuni) lükkan ma käima plaani "Liisu vormi". Miks ma just selle kuupäeva valisin? Aga sellepärast, et ma olen stressisööja ja sess on minu joaks alati üks VÄGA suur stressiallikas. Kallid praegused ja endised kursuse kaaslased teavad seda kõige paremini!

Aga sess sai läbi ja esimene samm sai astutud. Hakkasin pea iga päev trenni tegema ja katsusin jälgida seda mida endale suust sisse topin. Trenni osa läks täitsa hästi ja iga nädalaga muutus asi minu jaoks lihtsamaks. Toitumisega oli aga teine lugu. Kuna mul ei olnud mingit kindlat plaani ees, ja mul on kindlat plaani vaja, siis ma lihtsalt piirasin oma toitumist. Kindlasti väga ebatervislik otsust, aga ma lihtsalt ei osanud muud moodi ja kui ma selle kohta sõpradelt infot küsisin, oli pea alati vastus, et parim dieet on tühi rahakott. Seda muidugi naljaga.

Juulikuu läks lihtsalt, sest siis oli vaja tööd teha ja nii kui nii ei olnud aega süüa ega selle peale mõelda. August oli jälle raske ja septembris algas jälle kool, mis tähendas stressi. Mitte, et ma juulis või augustis muude asjade pärast ei stressanud. Ülejäänud sügis möödus sama noodiga. Detsember, jõulukuu, tõstis mu kaalu jälle natukene ja jaanuar, nagu ma eelmises postituses mainisin, oli must auk toidu koha pealt.

Veebruari alguses võtsin ette endale ostetud toitumiskava ja hakkasin seda jälgima. Mulle meeldib, kui mul on ees kindlad arvud, mida ma jälgima pean. Muidugi ei ole mul aega, et seda täielikult 100% jälgida, sest koolis ma ei saa endale süüa valmistada (võtan lihtsalt pikematel päevadel lõuna kaasa) ja seega jäävad ka tegelikult kohustuslikud vahepalad vahele.

Ja olengi jõudnud nüüd tänasesse päeva ja ainuke asi mida ma oskan öelda, et harjumuste muutmine on üks raskemaid asju minu jaoks ja üksi on seda eriti raske teha. Mul on isegi enda jaoks seda raske teha. Palju lihtsam on teha seda kellegi teise jaoks, aga aga aga... Vahet pole! Kui ma suudaks endale sisse programmeerida selle, et "mina olen kõige tähtsam", siis oleks suurepärane ja siis oleks see kõik lihtsam. Kellegi teise peale lootmine või toetumine on väga riskantne lihtsalt ja kahjuks pean nentima, et kui nüüd päris aus olla, siis siiamaani olen ma sellega alt läinud ja kaotajaks jäänud. Seega on selle protsessi raskus tingitud minu jaoks sellest, et eesmärk sai püstitatud tegelikult valedel põhjustel, põhjustel, mis tegelikult ei saanud alguse minust. Aga, kui need põhjused kõrvale jätta ja keskenduda ainult eesmärgile, siis on see asi, mida ma üle kõige tahan! Saagu siis mis saab ja isegi kui ei saa, siis mul on parem mina ja see on see, mis oleks pidanud kohe alguses olema mu põhjus.

Liisu

No comments:

Post a Comment