29 Apr 2013

Aprill aprill.

Järgnev postitus ei saa olema midagi erilist. Lihtsalt võtan oma aprilli kuu kokku.

Aga enne natuke tänasest trennist. Esamspäev- rulluisutamine. Jälle Tammel. Sõitsime end soojaks. Siis 4 ringi rahulikult, sammu venitades, kätega tööd tehes. Seejärel oli 5x150m koha pealt kiirendused nii kiirelt kui jaksad. Ikka samad vanad vead- põlvest alla ja põlved kokku. No nad ei lähe kokku mul, lihtsalt ei lähe. Siis oli vist veel 4 ringi rahulikult, sammu venitades ja kätega tööd tehes. Lõpuks tuli 6 ringi rahulikult aeroobse tsooni alumises otsas, siis tuli 6 ringi aeroobse tsooni ülemises otsas. Peale ring rahulikult pulss alla ja siis uuesti 6 ringi aeroobse ülemises otsas.

Jalad olid küll eilsest rattasõidust väsinud. Eriti põlved. Need andsid juba siis tunda, kui kodust ratta selga istusin, et Tammele sõita. Aga muidu oli mõnus ja rahulik. Üksinda on lihtsalt tüütu tiirutada.

Aga homme tuleb vaba päev ja kolmapäeval plaanime Astiga hommikul ratastega Otepääle laagrisse sõita. Tuleb huvitav reis, sest no see profiil on mulle kindlasti üks suur katsumus. 

Kuna homme on puhkepäev, siis saan juba täna oma kuu kokku võtta ja rahulikult laagrit ootama jääda.

Uisutamine
Distants: 131 km
Aeg: 10h:19m:04s

Ratas
Distants: 73.95 km
Aeg: 3h:30m:29s

Suusatamine
Distants: 17.24 km
Aeg: 1h:58m:25s

Kõnd
Distants: 15 km
Aeg: 2h:30m:00s

Jõud
Aeg: 1h:35m:00s

Jooks
Distants: 6.86 km
Aeg: 51m:44s

Kokku
Distants: 245 km
Aeg: 20h:44m:42s

Kokkuvõtteks ütleks, et aega võiks rohkem olla, aga kuna ma aprilli alguses veidike viilisin, siis ongi see number täpselt nii väike. Nüüd tuleb end kokku võtta. Tegelikult oleks pidanud seda juba ammu tegema. Aga oleks on paha poiss!

Olge mõnusad ja Otepääl näeme. Katsun seal ka interneti olemasolul teid kursis hoida. Kui netti ei ole, siis kirjutan asjad ikka valmis ja postitan lihtsalt hiljem. (:




Pildid Erakogu.

28 Apr 2013

Kuidas ma pool nädalat tuulega võitlesin?

Need, kes seda siin on enam vähem algusest peale lugenud, teavad missugust emotsiooni minus tekitab see, kui väljas on tuul. Esiteks, sätid end ilusti kodus valmis, paned iga juuksekarva õigesse kohta ja välja astudes lihtsalt:
Ja teiseks, trenni tehes ja vastu tuul. Oeh jah. Ja mulle on seletatud, et tuul on tugeva sõber ja taktikaliselt võistlustel on tuul hea, eriti kui see on stardis vastu, sest siis ei tõmmata kiirust kohe üles, aga ikkagi! Tuul ja mina ei ole match made in heaven. Ja ma tean, et ma vingun liiga palju sellepärast, aga mis sa teed, ma olen ju ikkagi "klassikaline naine" (mida mulle on ka korduvalt ja veel rohkem öeldud). (:

Aga nüüd siis veidike lähemalt mu nädalast. 

Esmaspäeval sai avatud rulluisu välihooaeg. Sellest ma juba kirjutasin.

Teisipäeval ei tahtnud ma järjekordselt jooksma minna ja tegin, samal ajal kui teised jooksid, slideboard'i, kõhtu, selga, kükke ja hüppenööriga (mille ma endale sünnipäevaks sain). Lõpuks olin ma tõenäoliselt sama väsinud, kui jooksjad, sest see oli päris produktiivne sessioon mul. Kõigepealt alustasin libelauaga- 5x1,5 min ja vahele 2 min pausi. Põrand oli libe suusabaasis ja laud libises sellel, kuid me ehitasime määrdelaudadest ja sangpommidest mõlemale poole väiksed barrikaadid. Libises küll veel tsipa, aga muidu oli TIP TOP. Lõpuks hüppenööriga tegin 5x2 min ja 2 min pausi. Ja lõpuks 60 käärhüpet ka veel otsa.

Kolmapäeval otsustati minna õhtul sõitma hommiku asemel. Trenn toimus Tammel. Samamoodi oli kiirus märksõna, ainukese erinevusega esmaspäevast,et tuul oli jube. Ja vastu täpselt selle sirge peal, kus pidid kiirendused toimuma. Vot see võttis alles läbi. Samas oli keskmine kiirus 3 km/h suurem, kui esmaspäeval, kui tuult ei olnud. Koju jõudsin natuke pärast üheksat ja siis pidin veel epidemioloogia kontrolltööks ka õppima hakkama (kõik kes teavad, mida veterinaarepidemioloogia tähendab, teavad, miks ma selle siin välja tõin). Voodisse sain 1-2 paiku ja juba kell 6 oli äratus.

Neljapäeval valisin ma jälle jooksu asemel uisutamise. Mindi Vahi tehnoparki. Tee oli täitsa vinks vonks. Siin seal mõned kivid ja päris palju kaevuluuke, aga muidu oli täitsa mõnus. Välja arvatud see, et tuul, mis kolmapäeval oli jube, oli nüüd neljapäeval kordades jubedam. Teise tuules oli muidugi hea sõita, aga eelmise päeva raske trenn ja suhteliselt magamata öö, tõstsid mu pulssi pidevalt lakke ja ma otsustasin valida oma tempo ja eraldi sõita. Ei taha teisi ka maha aeglustada sellepärast, et mina hakkama ei saa. Õhtul loeti mulle sõnad peale, et ma pean siiski jooksmas ka käima, mitte uiskudel lebotama. Kuigi uisutamine ei ole mu jaoks veel lebotamine, siis nõustusin ja lubasin end ringi kamandada, isegi siis kui ma nägusid hakkan tegema selle kõige peale.

Vasakult: Hassar, Lauri ja Kersti; Vahi tehnopark Erakogu

Erakogu

Erakogu

Reede võtsin vabaks ja plaan oli minna laupäeval jooksma ja pühapäeval üks pikem rattaring teha. Laupäeval ma jooksma ei jõudnud. Ei ma ei viilinud, ma tegelikult ka tahtsin ja plaanisin minna, kuid kõhukrampidega ei oleks see väga meeldiv olnud. Seega istusin kodus ja sõin valuvaigisteid...ja vahetasin karva jälle natuke heledama vastu.

Erakogu Läksin kevadvärvi peale üle.

Pühapäeval võtsingi ette pikema rattaringi. Suundusin Luunja poole. Linnast väljasõit võttis mul aega koguni 18 minutit, sest autosid oli üllatavalt palju ja valgusfoorid olid kõik punased. Igal juhul, jõudsin ma siis maantee peale ja tundsin end jube hästi. 40 minutit sõidetud, hõiskasin juba rõõmust, et nii hästi pole juba ammu läinud. Umbes 1h peal, läks asi veidike raskemaks. Plaan oli sõita 1:15 ühte pidi ja siis tagasi kodu poole pöörduda. Mõeldud tehtud. 1:15 pöörasin otsa ümber ja siis taipasin, et tuul on vastu. Lohutasin end mõttega, et tagasitee tundub alati lühem ja kiirem. Lühem oli küll, aga kõvasti raskem ka. Vesi sai ka otsa. Lõpuks täitsin pudelit teeäärses kraavis, kus vesi tundus puhas ja joodav. Siiamaani on tervis korras. Loodan,et homme ka. :D Lõpuks hakkas paistma Luunja Tartu poolne teeots ja tuju läks palju paremaks ja energiat tuli kamaluga juurde....ja siis ma olingi juba kodus. Ratta seljast maha tulles oli jalgades selline mõnus väsimus sees. Marss trepist üles ja otse pessu.


Räpina mnt ääres on eelmisest aastast ka väga korralik kergliiklustee. Ja see on tõesti korralik. Ei pannud mina tähele, et seal mõni ülesõit oleks olnud ja igasugusest sodist oli tee puhas, kui muidugi mõned lehed siin-seal välja arvata. 

Mõned pretensioonid siiski oleks. Kergliiklusteede kohta Tartu linnas (küllap see on mujal sama või isegi veel hullem). Õigemini nende inimeste kohta, kes neid kasutavad.

1. Kui sa oled otsustanud avalikku kohta minna, siis palun arvesta natuke ka teiste liiklejatega ja ära tuterda ühest tee servast teise. Jube raske on ennustada, kuhu su trajektoor nüüd viib. Okei, rattaga on veidike lihtsam (kui sul muidugi maanteeratast ei ole), saad muru peale tõmmata, aga uiskudega seda ei tee. Ja kui midagi valesti peaks minema, kui kumbki liiklejatest valearvestuse teeb, on tagajärjed väga halvad! 
2. Kui sa oled otsustanud avalikku kohta minna koos oma lapsega...või koeraga, siis palun ära lase neil ka edasi tagasi tuterdada. Lapsed on jube ettearvamatud ja nende trajektoori ei oska isegi mitte ennustada ning koerad jooksevad lihtsalt igal võimalikul hetkel ette. Koera jalutusrihma on muidugi eriti tore kinni jääda. 
3. Eriti levinud trend on praegu see, et samal ajal kui jalutatakse, ollakse ninapidi nutitelefonis. Ma tean, ma olen ise ka üks neist, aga häirekell mu kuklas ei lase mul kaua ekraani silmitseda, vaid sunnib pilku selja taha heitma. Üldse ei tahaks mõnele ratturile ette kõndida. Näpi oma nutitelefoni kus tahad, aga jälgi ka oma ümbrust. 
4. Ja viimaseks, palun käi oma teepervel. Mitte tee keskel, mitte teises ääres, vaid omal poolel. See oleks lihtsalt väga ilus sinust! Ja ma saan sellest ka aru, et kambakesi on alati huvitavam ringi liikuda, aga kui sa oled sellise tee peal, kus koguaeg ratturid/uisutajad sinust mööduvad, siis võiks ühele poole teeserva jätta natuke ruumi ka nende jaoks, mitte kogu teed kinni panna sellepärast, et Jüri tahab Mari kõrval käia ja Mari Kalle kõrval, kellel on jutt pooleli Ollega, kellel on koer. 

Erakogu


Ma loodan, et see jutt oli siin natukenegi loogiline- kellaaeg on hiline ja päev on olnud pikk. Homme võtan oma aprilli kuu ka kokku. Seniks aga olge tublid ja ilusaid unesid!

Liisu


23 Apr 2013

Kuidas ma 1 aasta tagasi mõtlema hakkasin?

See oligi umbes 1 aasta tagasi (tegelikult küll mõned nädalad rohkem), kui ma reaalselt mõtlema hakkasin. Mõtlema hakkasin ma siis spordi peale ja kaalu langetamise peale ja selle peale, et tahaks kunagi peeglisse vaadates rahul olla. Ma pean ütlema kohe ära, et ma ei ole kaugeltki veel seal, kus ma tahaks olla, aga üks aasta olen lähemal küll sellele!

Kui ma seda "projekti" alustasin, siis ma võtsin endalt mõõdud. Täna mõõtsin uuesti ja tulemused on tegelikult päris toredad!! Järgnevalt trükin siia mõned numbrid.

Käsivars:
2012    25 cm
2013    32 cm
+ 7 cm (suusatamine on selle nimi) :)

Rind:
2012     109 cm
2013     98 cm
- 11 cm (sellest numbrist on mul ainsana kahju tegelikult) :D

Piht:
2012      99 cm
2013      82 cm
-17 cm

Puus:
2012      114 cm
2013      102 cm
- 12 cm

Reis:
2012      76 cm
2013      67 cm
-9 cm (selle numbriga väga rahul ei ole, aga samas on reielihas ka korralikult kasvanud)

Kokku -49 cm!! See number annab mulle praegu kohutavalt palju jõudu juurde! Jube hea tunne on sees! Peaks selle suurelt paberile kirjutama ja peegli peale panema, et see mul kunagi meelest ära ei läheks!

Tulevad meelde igasugused top shopi reklaamid, kus on hüüdlaused "Ta kaotas oma kehalt 20 sentimeetrit!" Kui ma mõnda sellist reklaami kuulsin, siis käis mu peast läbi mõte, et seda on tegelikult päris palju. Kuid nüüd kui ma oma numbrit vaatan, siis ei tundu see 20 cm üldse enam nii suurena.

Tore!

Ja selle positiivse noodiga on aeg nüüd kerra tõmmata teki alla!

Erakogu


Ilusaid,
Liisu



22 Apr 2013

220413

Jaaaaa trummipõrin....täna avasime Astiga oma välirulluisuhooaja. Ajasin end kell 7 voodist välja, tegin oma toimetused ära ja tsipa enne kaheksat istusin ratta selga, et sõita Tamme staadionile. 8:10 olin juba uisud jalas ja alustasin oma sõitu. Ja see oli nii suurepärane! Talve läbi saalis hõõrumine on nii ära väsitanud, et see, et alguses tsipa jahe oli, mind absoluutselt ei heidutanud! Pulss muidugi hüppas kohe väga lakke.

Tegelesime täna teravuse harjutamisega. Iga ringi peal üks lõik kiirendust, lõpuks kaks lõiku ja viimane harjutus oli iga teise ringi lõpus minul ülesanne Astist mööda kiirendada. Neljanda seti lõpuks oli jalg juba päris pehme, aga vaim oli kange! :) Pärast uisutamist tegime mõned kiirendused veel joostes. No ma ei oska joosta. :D Tõsiselt naljakas oli. Kui vaatasid, kuidas treener Lauri ette näitas, tundus see nii loomulik, ise hakkasid proovima, siis ei tahtnud kuidagi jalg õigesti maad puudutada. :P (Väga lambine tähelepane, onju! :D ) Aga kokku sai umbes 1h 45min sõidetud/joostud. Kell läks kinni vahepeal, ei oska täpset aega öelda, aga uiskudel, sai sõidetud päris palju:

Aeg: 1h 14min 58sek
Distants: 21,94 km
Avg kiirus: 17,6 km/h
Max kiirus: 27,9 km/h

Erakogu Hoidke alt, me paneme kinni!!

Erakogu

Erakogu Hommikune treening on parim algus päevale!

Erakogu Minu kaks parimat sõpra!

Aga eelmine reede sai siis sünnipäeva ka peetud. Peo teema oli "Me lähme Olümpiale" e tuli end riietada sellise spordiala esindajaks, mida sa kunagi proovinud ei ole. Osad olid seda reeglit järginud, osad tulid lihtsalt kerge sportlashõnguga. Kes meil siis lõpuks olid seal: staargolfar, seksikas mootorrattur, amatöörmiim, lapsekandja, ujuja, riistvõimleja, hantlitõstja, vuntsikasvataja, kiirlüpsja ja kiirkuduja. Sai vist nüüd kõik nimetatud. Allpool on pilt ka meist (kiirkuduja tegi pilti). Mõnus õhtu oli. Nii vaikset sünnipäeva pole ammu olnud. Kuulasime muusikat (elmarit), naersime, mängisime Aliast, sõime ja jõime ja olime lihtsalt mõnusat! Aitäh teile, kes te end kohale vedasite!!

Erakogu Eesti Olümpiadelegatsioon 2024.

Ja laagri treeningkava tuli ka välja natuke aega tagasi! Ei jõua jätkuvalt ära oodata!


Ja mu põlv on täitsa kena juba. Haav hakkab kokku kasvama ja valu enam väga ei ole. Õhtu lõpuks, kui päev otsa on jala peal oldud, annab ikka kergelt tunda, aga täna trennis ei olnud erilist märki sellest. Kõige rohkem teeb jätkuvalt haiget see koorik, mis liikuva koha peal on.

Ja siis veel mõned pildid tegevusest, mis mul pea selge aitab hoida kooli kõrvalt. (Pildid erakogu)







Olge mõnusad,
Liisu

Ja natuke muusikat ka.









16 Apr 2013

16042013 e ilus ja valus 22

Hommikul läks uni ära juba kell 5:45. Tavaline, sest oma sünnipäeva hommikul ma magada ei mõista. Panin end valmis, koogid ja joogid kotti ja suundusin kooli poole. Koolis oli palju kallistusi ja soove ja pärast esimest praktikumi sai tunnike veel EVÜS'i ruumis esimene pisem tähistamine ära tehtud. Pole juba ammu nii valjusti ja palju naerda saanud! Aitäh teile, kes te seal olite (Triinu, Kati, Janne, Teele, Jüri, Armin, Lauri ja Ella).

Erakogu

Erakogu

Pärast väikest pidu oli üks loeng veel ja siis sai juba koju mindud. Täna on teisipäev, mis tähendab seda, et täna tuli suunduda Kristjani trenni. Üldse ei olnud tahtmist joosta ja seega otsustasin, et lähen parem avan oma selle kaua oodatud rattahooaja. Mõeldud tehtud. Vaatasin marsruudi välja nii, et koju sõites tuuleke tagant oleks ja umbes 2h täis saaks. Tahtsin lihtsalt rahulikult kulgeda. Tegelikult oli üllatavalt raske (parandus: tegelikult oli kerge, ma ei tea miks ma raske kirjutasin) esimene kevadine sõit. Küllap ikka sellepärast, et talv läbi on ju uisutatud ja suusatatud. Aga tegelikult ei olnud kõik nii ilus, kui praegu tundub. 

Sain umbes täpselt 100m sõita, kui üks tädike otsustas teed ületama hakata ilma, et ta eelnevalt selja taha oleks vaadanud. Mul ei olnud väga midagi enam päästa. Mul oli kolm võimalust:
1) sõita otsa tädile ja kukkuda
2) sõita otsa vastu tulevale autole ja surma saada
3) pidurid blokki panna, hoog maha saada ja end külili visata
Otsustasin kolmanda kasuks, kuigi kange tahtmine oli küll tädile otsa sõita, sest nii ikka päris asjad ei käi! Suutsin karmimad sõnad enda teada jätta ja sõitsin edasi. Tundsin, et põlv sai viga. See samune parem põlv, mis mul pidevalt märku annab. Mõtlesin, et äkki ei ole hullu ja äkki on lihtsalt väline haav see, mis haiget teeb. Sain pool tundi sõtkutud, vastu tuult, kui enam ei jaksanud, sest põlvevalu läks aina hullemaks. Pöörasin end tagasi kodu poole. Koju jõudes ei andnud asi mulle rahu. Helistasin treener ja õpetaja Kristjanile, kes pakkus välja, et võin jooksu asemel ju kepikõndi ka teha, kui asi väga hull pole. Mõtlesin, et äkki saab tehtud. Aga ei, spordihoone juures bussist välja astudes oli jalg ikka jumala kinni. Trenni ma ei jõudnud, läksin lihtsalt käisin saunas korra ja pesemas. Viisin trennikaaslastele sünnipäevakoogi ja tulin tulema. Nüüd ootan, millal ma selle siin lõpuni kirjutan, et siis midagi külma endale peale otsida. 

Ma siiralt loodan, et homme hommikul on parem, sest ma tahan homme rullitama ikkagi minna. Kasvõi piimajärgi sõita, aga tahaks rullid ikka alla saada.

Aga nüüd on aeg end lebosse visata ja veel viimaseid sünnipäeva tunde nautida kirurgia õpiku, veiniklaasi ja sooja teki seltsis. 

Olge tublid ja palun, ma siiralt palun, vaadake, et te ratturitele ette ei astuks, sest on kaks võimalust, kas saab rattur väga haiget või saate te mõlemad väga haiget ja selle viimase variandi puhul, saate teie, mu jalakäiad, palju rohkem haiget!!

Erakogu "#sport #pays #off e käisin trennis"

Erakogu Minu uus beebinartsiss, kellest ma pean iga päev pildi tegema.
Siin on päev number 1.

Alati noor,
Liisu



14 Apr 2013

14042013

Sain reedel oma ratta lõpuks Tallinnast kätte, mis tähendab seda, et kui vähegi ilm lubab, siis ma lähen avan oma rattahooaja. Oleks võinud juba täna minna tegelikult, ilm oli enam- vähem, aga uued harilikud tahtsid katsetamist. Ei kahetse absoluutselt, et ei trennitanud täna, sest veetsin oma aja väga kvaliteetselt hoopis joonistades....ja nautisin iga hetke.

Ja siis tulevase rattahooaja tähistamiseks leidsin sellise asja ja ma ei saanud seda kohe üldse mitte poodi ju jätta!!!

Sain reedel endale molberti ka lõpuks. Olin juba väga pikka aega otsinud ühte sellist, aga pole kas leidnud sellist, mis mulle tõeliselt meeldiks või on siis see liiga kallis olnud. Nüüd on õnneks mu sünnipäev kohe nurga taga ja see läks arvesse kui sünnipäevakink emalt. Aga selle asjaga on üks suur aga. Nimelt, molbert on ise väga äge ja täpselt selline, mida tahtsin, aga karbis ei olnud kaasas polte. Loodan, et need leitakse kuskilt üles ja saadetakse järgi, sest ma ei saa ju seda ilma nendeta kuidagi kokku panna. (Mina ja igasugused poldid oleme ju alati suuuuured sõbrad olnud! -.- )

Igal juhul, täna ma siis joonistasin ja kokkasin ja joonistasin edasi. Eilne Asian Chefis söödud vürtsikas lõuna ajas hamba verele ja täna tuli hull chilli isu peale. Ja siis ma katsetasin ära esimest korda ka brownie'de valmistamise. Ütleme nii, et kõige raskem osa selle juures oli jälgida, et tainast reaalselt vormi ja ahju ka jõuaks, sest see oli lihtsalt nii hea, et ma ei suutnud vastu panna. :) 



Mõtlesin, et teen parem need koogikesed väikeste vormide sisse, nii parem süüa ka, kuid panin tanast natuke liiga palju, sest see hakkas liiga palju üle ajama. Pole hullu, maitseomadused ei muutunud!! :)



Ja, kes veel ei tea, siis see eelmine pilt tutvustab mu pisikese Emma lemmiktegevust. Muideks, ta sai 19.03 1 aastaseks. Sügisel ütles tema arst mulle, et ta ei saa lubada, et Emma 1 aastaseks üldse elab, nii et esialgne prognoos on meil ületatud! :)

Täna ei ole küll väga sportliku postitusega tegemist, aga pole vast lugu. Küllap varsti tuleb jälle. Võin niipalju öelda veel, et neljapäeval käisime me "suusatrennis" hoopis jooksmas. Umbes 40 minutit tuli ja keskeltläbi 5 ja pool kilomeetrit. Ilm oli vihmane. Tee oli sopane. Ja hetkel ei ole mul seda jooksutuhinat enam, mis mind sügisel korraks üles leidis. Aga pole lugu. Pidasin vastu ja olen valmis veel minema, kui treener nii käseb. ;)

Ja juba 26h pärast on mu kauaoodatud sünnipäev ka lõpuks ometi käes ja juba praegu olen ma selline :D

Ning nautige andekaid inimesi!! WOW!!!







10 Apr 2013

Rulluisu kontrolkad

Ma vist olen maininud ka, et me oleme nüüd paar kuud üle nädala teinud kolmapäeviti rulluisutamises kontrollajavõtte. Täna oli jälle üks selline. Mõtlesin, et teen siia väikese kokkuvõtte aegadest.

24.01.13  100m 00:14,4
                500m 01:20,0

08.02.13  200m 00:30,9
                1000m 02:39,0

27.02.13  100m 00:14,1
                500m 01:15,0

13.03.13  200m 00:30,1
                1000m 02:37,0

27.03.13  100m 00:13,8
                500m 01:12,2

10.04.13  200m 00:29,15
                1000m 2:33:96

Eks ta vaikselt tibusammudega läheb paremaks. 100m ja 200m sõites on sees juba väga hea tunne. Põhiliselt sellepärast, et ma ei põe kurvides enam väga. 500m ja 1000m on ikka veel kerge surm. Ootan juba, et see lumi ära sulaks ja et teed nendest kivikestest puhtaks saaks ja et saaks õue sõitma minna!!

Aa ja üks tore uudis on veel, et nüüd on täiesti kindel, et ma lähen mai alguses toimuvasse rulluisulaagrisse WOHOO! Juba ootan!! :)

Erakogu Kalevipoja rulluisumaraton 2012

JA VIIS PÄEVA VEEL!

9 Apr 2013

Teisipäevaõhtune huumoripoolteisttundi

Nagu teisipäevale kohane, siis oli täna ikka suusa päev. Plaan oli meil sõita Käärikule ja sealt startida Kekkosele. Kõlab hästi, onju?! Nii, pakkisime end siis kõik autodesse EMÜ spordihoone juures ja sõit võis alata. Suusad olemas, kepid olemas, riided seljas, entusiasm laes ja seltskond priima. Kõlab veel paremini, onju?! Jõudsime Käärikule, võtsime suusad ja läksime rajale. Ilm oli ideaalne, päike hakkas loojuma, tuult ei olnud ja mõnusalt kevad-talviselt soe oli. Ideaalne, onju?!

Ja siis hakkas pihta. Kekkose rada oli päikesega ikka väga ära sulanud ja jäine ja pudine ja oksi ja käbisid ja okkaid täis. Kuna see rada ei olnud suurem asi, siis otsustati minna parem maratoni rajale, mis oli ikka kordades parem. Mina muidugi komberdasin igast tõusust üles ja laskumistel suusk no üldse ei libisenud. Lasin teistel minna. Suundusid nad kuskile vaatetorni otsa. Olid mind veel seal oodanud, aga mind ei tulnud. Ja ei tulnudki. Ja ei tulnud sellepärast, et Harimäel ma loobusin edasi minemast ja läksin hoopis tagasi. Muidugi tuli välja pärast, et see torn oli seal suhteliselt samas, kust mina tagasi otsustasin pöörata (kõlab Murphylikult). Tagasitee oli palju parem ja kiirem. Muidugi oli, sest siis oli enamasti tegu laskumistega. Üks jälg oli päikese käes sulanud ja ääred võtsid kinni ning teine jälg oli täis kerget lund ja see lihtsalt ei libisenud. Kujutage nüüd ette sõita suuskadega, mis ei libise sellise raja peal kus ei libise. Kõlab lausa suurepäraselt.

Aga tagasi ma läksin. Läksin ikka päris tagasi. Olin seal rajal täna täitsa esimest korda. Telefon jäi mul maha ja vahepeal ma mõtlesin, et tere-tore ma olen nüüd eksinud. Iseenesest, kuna maratoni kilomeetripostid olid veel raja kõrval üleval, oleks ikka kunagi kuhugile jõudnud, aga no kuna ma viimasel ajal olen väga lammas olnud, siis ma reaalselt mõtlesingi, et ma olen nüüd eksinud. Võtsin suusad jalast ja hakkasin tuldud teed tagasi kõndima. Mul ei olnud üldse tahtmist enam neid tõuse uuesti suuskadega võtta. Õnneks tulid mõne aja pärast meie naised vastu mulle. Panin suusad uuesti jalga ja sõitsin uuesti laskumisest. Lõpuks jõudsin Käärikule tagasi ka koos teistega ikka.

Aga täna ei pääsenud ma kukkumistesti. Kolm korda vist. Ei neli korda. Ühe korra lihtsalt lambist kuskil lauge maa peal, teine tõusu peal lihtsalt käisin põlvili, kolmas kord oli ka vist kuskil tõusu peal ja neljas kord laskumise pealt, sest suusk võttis ikka väga kinni. No ikka nii kinni võttis, et lendasin ikka ilusa kaarega. Suusad jäid terveks, mina jäin ka terveks, ühe kepi kulp murdus ära ainult.

Aga loodus oli mega ilus, ilm oli mega ilus. No kohe ikka väga mega ilus. Kirusin ennast pidevalt, et miks ma oma telefoni maha unustasin, oleks vähemalt ilusaid pilte saanud. Oeh jah, tõesti oli ilus. Ja korraks kui seisma jäid ja vait olid, siis oli nii mõnus haudvaikus. Suurepärane vaheldus linnamelule. Kui seda Tartu elu üldse meluks saab nimetada.

Alguses vandusin küll, et see aasta ma sinna tagasi enam ei lähe. Muutsin oma meelt, sest järgmine teisipäev oli vist uuesti plaan Käärikule sõita ja järgmine teisipäev on ju mu kaua oodatud sünnipäev. Oleks tore see õhtu seal veeta!! :)

Kõige selle peale ütleks lõpp hea kõik hea, sest saun pärast seda sõitu oli väga mõnus. Väss on küll sees, juba sellepärast, et viimased päevad olen ma juba kell 9 magama läinud, aga tegelikult oli ka väga mõnus!

Ja see jutt tuli nii pikk praegu sellepärast, et mul on kombeks jube palju jutustada, kui ma väsinud olen. Muidugi ilma igasuguse "idiootsuse-filtrita", nii et kõik mis pähe tuleb, tuleb ka suust välja.

Minu tänast sõitu oleks pidanud filmima. Oleks päris hea komöödia saanud. Või siis peaks endale peakaamera muretsema ja sellega mõni kord minema, usun, et seda materjali oleks ka pärast päris naljakas vaadata.

Aga ilusaid unenägusid teile ja olge tublid!

Ainult 6 päeva veel!! :D

Foto Margus Mustimets Kekkosel 09.04.13

6 Apr 2013

Märts


Selline oli minu märtsi kuu. Olen täitsa rahul, kuigi viimane nädal tabas kerge laiskus ja tüdimus sellest talvest. Ja nüüd kui ma laiskusest ja tüdimusest üle olen saanud, suutsin ma kuskil külmetuda, nii et nina ainult tilgub ja päev on täidetud aevastustega. Ostsin endale hunniku ravimeid, mida nüüd jõudsalt tarvitan. Sudafed on vist mõjuma hakanud, sest nina on natukene maha hakanud rahunema.

Esmaspäeval ja kolmapäeval käisin uisutamas. Esmaspäeval tegime grupisõitu. Miskipärast venib seal EMÜ saalis vahe eessõitjaga pidevalt liiga pikaks. Üleüldse on sellest saalist veits kopp ees juba. Nõo spordihoone on mõnus vaheldus sellele. Kahjuks eile ma otsustasin, et ei hakka enda organismi veel rohkem kurnama ja puhkasin. Pole kindel, kas esmaspäevalgi sõitma jõuan, aga teisipäeval tahaks juba uuesti suusad alla saada.

Teisipäeval mängisime suuskadega pesapalli. Ma oli nn pesavalvur ja vaieldamatult veetsin mina kõige rohkem aega tagumiku peal, kuigi enamusajast ma ringi ei liikunud. Ei, asi ei olnud selles, et ma lambist oleks kukkunud, vaid ma lihtsalt läksin nii hoogu selle pesa kaitsmisega, et ei hoolinud sellest, kas jään püsti või mitte. :) Aga lambist kukkusin ma kõhuli spordihoonesse tagasi sõites selle pisikese tõusu peal. Lihtsalt suutsin kuidagi ühe suusa tagurpidi pöörata ja nii ma lendasin. Ja ma ju ei olnud seal tõusu peal üksinda, vaid selja taha oli päris mitu suusatajat kogunenud. Tagumik on siiamaani kergelt valus sellest trennist. Käed ka, aga need on sõitmisest, mitte kukkumisest. Haige olemise juures on see asi ka veel, et igasugune lihasvalu läheb jube aeglaselt üle.

Vot jah. Ma siiralt loodan, et see nohu-köha läheb ruttu üle ja ma saan uuesti trennitama hakata. Ega mul miskit muud öelda ei olegi. Ootan juba kannatamatult oma sünnipäeva (9 päeva veel!) ja siis juba pidu!!! Aga ilusat lumist kevadet teile ja olge tublid!

Erakogu