16 Apr 2013

16042013 e ilus ja valus 22

Hommikul läks uni ära juba kell 5:45. Tavaline, sest oma sünnipäeva hommikul ma magada ei mõista. Panin end valmis, koogid ja joogid kotti ja suundusin kooli poole. Koolis oli palju kallistusi ja soove ja pärast esimest praktikumi sai tunnike veel EVÜS'i ruumis esimene pisem tähistamine ära tehtud. Pole juba ammu nii valjusti ja palju naerda saanud! Aitäh teile, kes te seal olite (Triinu, Kati, Janne, Teele, Jüri, Armin, Lauri ja Ella).

Erakogu

Erakogu

Pärast väikest pidu oli üks loeng veel ja siis sai juba koju mindud. Täna on teisipäev, mis tähendab seda, et täna tuli suunduda Kristjani trenni. Üldse ei olnud tahtmist joosta ja seega otsustasin, et lähen parem avan oma selle kaua oodatud rattahooaja. Mõeldud tehtud. Vaatasin marsruudi välja nii, et koju sõites tuuleke tagant oleks ja umbes 2h täis saaks. Tahtsin lihtsalt rahulikult kulgeda. Tegelikult oli üllatavalt raske (parandus: tegelikult oli kerge, ma ei tea miks ma raske kirjutasin) esimene kevadine sõit. Küllap ikka sellepärast, et talv läbi on ju uisutatud ja suusatatud. Aga tegelikult ei olnud kõik nii ilus, kui praegu tundub. 

Sain umbes täpselt 100m sõita, kui üks tädike otsustas teed ületama hakata ilma, et ta eelnevalt selja taha oleks vaadanud. Mul ei olnud väga midagi enam päästa. Mul oli kolm võimalust:
1) sõita otsa tädile ja kukkuda
2) sõita otsa vastu tulevale autole ja surma saada
3) pidurid blokki panna, hoog maha saada ja end külili visata
Otsustasin kolmanda kasuks, kuigi kange tahtmine oli küll tädile otsa sõita, sest nii ikka päris asjad ei käi! Suutsin karmimad sõnad enda teada jätta ja sõitsin edasi. Tundsin, et põlv sai viga. See samune parem põlv, mis mul pidevalt märku annab. Mõtlesin, et äkki ei ole hullu ja äkki on lihtsalt väline haav see, mis haiget teeb. Sain pool tundi sõtkutud, vastu tuult, kui enam ei jaksanud, sest põlvevalu läks aina hullemaks. Pöörasin end tagasi kodu poole. Koju jõudes ei andnud asi mulle rahu. Helistasin treener ja õpetaja Kristjanile, kes pakkus välja, et võin jooksu asemel ju kepikõndi ka teha, kui asi väga hull pole. Mõtlesin, et äkki saab tehtud. Aga ei, spordihoone juures bussist välja astudes oli jalg ikka jumala kinni. Trenni ma ei jõudnud, läksin lihtsalt käisin saunas korra ja pesemas. Viisin trennikaaslastele sünnipäevakoogi ja tulin tulema. Nüüd ootan, millal ma selle siin lõpuni kirjutan, et siis midagi külma endale peale otsida. 

Ma siiralt loodan, et homme hommikul on parem, sest ma tahan homme rullitama ikkagi minna. Kasvõi piimajärgi sõita, aga tahaks rullid ikka alla saada.

Aga nüüd on aeg end lebosse visata ja veel viimaseid sünnipäeva tunde nautida kirurgia õpiku, veiniklaasi ja sooja teki seltsis. 

Olge tublid ja palun, ma siiralt palun, vaadake, et te ratturitele ette ei astuks, sest on kaks võimalust, kas saab rattur väga haiget või saate te mõlemad väga haiget ja selle viimase variandi puhul, saate teie, mu jalakäiad, palju rohkem haiget!!

Erakogu "#sport #pays #off e käisin trennis"

Erakogu Minu uus beebinartsiss, kellest ma pean iga päev pildi tegema.
Siin on päev number 1.

Alati noor,
Liisu



No comments:

Post a Comment