28 Apr 2013

Kuidas ma pool nädalat tuulega võitlesin?

Need, kes seda siin on enam vähem algusest peale lugenud, teavad missugust emotsiooni minus tekitab see, kui väljas on tuul. Esiteks, sätid end ilusti kodus valmis, paned iga juuksekarva õigesse kohta ja välja astudes lihtsalt:
Ja teiseks, trenni tehes ja vastu tuul. Oeh jah. Ja mulle on seletatud, et tuul on tugeva sõber ja taktikaliselt võistlustel on tuul hea, eriti kui see on stardis vastu, sest siis ei tõmmata kiirust kohe üles, aga ikkagi! Tuul ja mina ei ole match made in heaven. Ja ma tean, et ma vingun liiga palju sellepärast, aga mis sa teed, ma olen ju ikkagi "klassikaline naine" (mida mulle on ka korduvalt ja veel rohkem öeldud). (:

Aga nüüd siis veidike lähemalt mu nädalast. 

Esmaspäeval sai avatud rulluisu välihooaeg. Sellest ma juba kirjutasin.

Teisipäeval ei tahtnud ma järjekordselt jooksma minna ja tegin, samal ajal kui teised jooksid, slideboard'i, kõhtu, selga, kükke ja hüppenööriga (mille ma endale sünnipäevaks sain). Lõpuks olin ma tõenäoliselt sama väsinud, kui jooksjad, sest see oli päris produktiivne sessioon mul. Kõigepealt alustasin libelauaga- 5x1,5 min ja vahele 2 min pausi. Põrand oli libe suusabaasis ja laud libises sellel, kuid me ehitasime määrdelaudadest ja sangpommidest mõlemale poole väiksed barrikaadid. Libises küll veel tsipa, aga muidu oli TIP TOP. Lõpuks hüppenööriga tegin 5x2 min ja 2 min pausi. Ja lõpuks 60 käärhüpet ka veel otsa.

Kolmapäeval otsustati minna õhtul sõitma hommiku asemel. Trenn toimus Tammel. Samamoodi oli kiirus märksõna, ainukese erinevusega esmaspäevast,et tuul oli jube. Ja vastu täpselt selle sirge peal, kus pidid kiirendused toimuma. Vot see võttis alles läbi. Samas oli keskmine kiirus 3 km/h suurem, kui esmaspäeval, kui tuult ei olnud. Koju jõudsin natuke pärast üheksat ja siis pidin veel epidemioloogia kontrolltööks ka õppima hakkama (kõik kes teavad, mida veterinaarepidemioloogia tähendab, teavad, miks ma selle siin välja tõin). Voodisse sain 1-2 paiku ja juba kell 6 oli äratus.

Neljapäeval valisin ma jälle jooksu asemel uisutamise. Mindi Vahi tehnoparki. Tee oli täitsa vinks vonks. Siin seal mõned kivid ja päris palju kaevuluuke, aga muidu oli täitsa mõnus. Välja arvatud see, et tuul, mis kolmapäeval oli jube, oli nüüd neljapäeval kordades jubedam. Teise tuules oli muidugi hea sõita, aga eelmise päeva raske trenn ja suhteliselt magamata öö, tõstsid mu pulssi pidevalt lakke ja ma otsustasin valida oma tempo ja eraldi sõita. Ei taha teisi ka maha aeglustada sellepärast, et mina hakkama ei saa. Õhtul loeti mulle sõnad peale, et ma pean siiski jooksmas ka käima, mitte uiskudel lebotama. Kuigi uisutamine ei ole mu jaoks veel lebotamine, siis nõustusin ja lubasin end ringi kamandada, isegi siis kui ma nägusid hakkan tegema selle kõige peale.

Vasakult: Hassar, Lauri ja Kersti; Vahi tehnopark Erakogu

Erakogu

Erakogu

Reede võtsin vabaks ja plaan oli minna laupäeval jooksma ja pühapäeval üks pikem rattaring teha. Laupäeval ma jooksma ei jõudnud. Ei ma ei viilinud, ma tegelikult ka tahtsin ja plaanisin minna, kuid kõhukrampidega ei oleks see väga meeldiv olnud. Seega istusin kodus ja sõin valuvaigisteid...ja vahetasin karva jälle natuke heledama vastu.

Erakogu Läksin kevadvärvi peale üle.

Pühapäeval võtsingi ette pikema rattaringi. Suundusin Luunja poole. Linnast väljasõit võttis mul aega koguni 18 minutit, sest autosid oli üllatavalt palju ja valgusfoorid olid kõik punased. Igal juhul, jõudsin ma siis maantee peale ja tundsin end jube hästi. 40 minutit sõidetud, hõiskasin juba rõõmust, et nii hästi pole juba ammu läinud. Umbes 1h peal, läks asi veidike raskemaks. Plaan oli sõita 1:15 ühte pidi ja siis tagasi kodu poole pöörduda. Mõeldud tehtud. 1:15 pöörasin otsa ümber ja siis taipasin, et tuul on vastu. Lohutasin end mõttega, et tagasitee tundub alati lühem ja kiirem. Lühem oli küll, aga kõvasti raskem ka. Vesi sai ka otsa. Lõpuks täitsin pudelit teeäärses kraavis, kus vesi tundus puhas ja joodav. Siiamaani on tervis korras. Loodan,et homme ka. :D Lõpuks hakkas paistma Luunja Tartu poolne teeots ja tuju läks palju paremaks ja energiat tuli kamaluga juurde....ja siis ma olingi juba kodus. Ratta seljast maha tulles oli jalgades selline mõnus väsimus sees. Marss trepist üles ja otse pessu.


Räpina mnt ääres on eelmisest aastast ka väga korralik kergliiklustee. Ja see on tõesti korralik. Ei pannud mina tähele, et seal mõni ülesõit oleks olnud ja igasugusest sodist oli tee puhas, kui muidugi mõned lehed siin-seal välja arvata. 

Mõned pretensioonid siiski oleks. Kergliiklusteede kohta Tartu linnas (küllap see on mujal sama või isegi veel hullem). Õigemini nende inimeste kohta, kes neid kasutavad.

1. Kui sa oled otsustanud avalikku kohta minna, siis palun arvesta natuke ka teiste liiklejatega ja ära tuterda ühest tee servast teise. Jube raske on ennustada, kuhu su trajektoor nüüd viib. Okei, rattaga on veidike lihtsam (kui sul muidugi maanteeratast ei ole), saad muru peale tõmmata, aga uiskudega seda ei tee. Ja kui midagi valesti peaks minema, kui kumbki liiklejatest valearvestuse teeb, on tagajärjed väga halvad! 
2. Kui sa oled otsustanud avalikku kohta minna koos oma lapsega...või koeraga, siis palun ära lase neil ka edasi tagasi tuterdada. Lapsed on jube ettearvamatud ja nende trajektoori ei oska isegi mitte ennustada ning koerad jooksevad lihtsalt igal võimalikul hetkel ette. Koera jalutusrihma on muidugi eriti tore kinni jääda. 
3. Eriti levinud trend on praegu see, et samal ajal kui jalutatakse, ollakse ninapidi nutitelefonis. Ma tean, ma olen ise ka üks neist, aga häirekell mu kuklas ei lase mul kaua ekraani silmitseda, vaid sunnib pilku selja taha heitma. Üldse ei tahaks mõnele ratturile ette kõndida. Näpi oma nutitelefoni kus tahad, aga jälgi ka oma ümbrust. 
4. Ja viimaseks, palun käi oma teepervel. Mitte tee keskel, mitte teises ääres, vaid omal poolel. See oleks lihtsalt väga ilus sinust! Ja ma saan sellest ka aru, et kambakesi on alati huvitavam ringi liikuda, aga kui sa oled sellise tee peal, kus koguaeg ratturid/uisutajad sinust mööduvad, siis võiks ühele poole teeserva jätta natuke ruumi ka nende jaoks, mitte kogu teed kinni panna sellepärast, et Jüri tahab Mari kõrval käia ja Mari Kalle kõrval, kellel on jutt pooleli Ollega, kellel on koer. 

Erakogu


Ma loodan, et see jutt oli siin natukenegi loogiline- kellaaeg on hiline ja päev on olnud pikk. Homme võtan oma aprilli kuu ka kokku. Seniks aga olge tublid ja ilusaid unesid!

Liisu


No comments:

Post a Comment