9 Apr 2013

Teisipäevaõhtune huumoripoolteisttundi

Nagu teisipäevale kohane, siis oli täna ikka suusa päev. Plaan oli meil sõita Käärikule ja sealt startida Kekkosele. Kõlab hästi, onju?! Nii, pakkisime end siis kõik autodesse EMÜ spordihoone juures ja sõit võis alata. Suusad olemas, kepid olemas, riided seljas, entusiasm laes ja seltskond priima. Kõlab veel paremini, onju?! Jõudsime Käärikule, võtsime suusad ja läksime rajale. Ilm oli ideaalne, päike hakkas loojuma, tuult ei olnud ja mõnusalt kevad-talviselt soe oli. Ideaalne, onju?!

Ja siis hakkas pihta. Kekkose rada oli päikesega ikka väga ära sulanud ja jäine ja pudine ja oksi ja käbisid ja okkaid täis. Kuna see rada ei olnud suurem asi, siis otsustati minna parem maratoni rajale, mis oli ikka kordades parem. Mina muidugi komberdasin igast tõusust üles ja laskumistel suusk no üldse ei libisenud. Lasin teistel minna. Suundusid nad kuskile vaatetorni otsa. Olid mind veel seal oodanud, aga mind ei tulnud. Ja ei tulnudki. Ja ei tulnud sellepärast, et Harimäel ma loobusin edasi minemast ja läksin hoopis tagasi. Muidugi tuli välja pärast, et see torn oli seal suhteliselt samas, kust mina tagasi otsustasin pöörata (kõlab Murphylikult). Tagasitee oli palju parem ja kiirem. Muidugi oli, sest siis oli enamasti tegu laskumistega. Üks jälg oli päikese käes sulanud ja ääred võtsid kinni ning teine jälg oli täis kerget lund ja see lihtsalt ei libisenud. Kujutage nüüd ette sõita suuskadega, mis ei libise sellise raja peal kus ei libise. Kõlab lausa suurepäraselt.

Aga tagasi ma läksin. Läksin ikka päris tagasi. Olin seal rajal täna täitsa esimest korda. Telefon jäi mul maha ja vahepeal ma mõtlesin, et tere-tore ma olen nüüd eksinud. Iseenesest, kuna maratoni kilomeetripostid olid veel raja kõrval üleval, oleks ikka kunagi kuhugile jõudnud, aga no kuna ma viimasel ajal olen väga lammas olnud, siis ma reaalselt mõtlesingi, et ma olen nüüd eksinud. Võtsin suusad jalast ja hakkasin tuldud teed tagasi kõndima. Mul ei olnud üldse tahtmist enam neid tõuse uuesti suuskadega võtta. Õnneks tulid mõne aja pärast meie naised vastu mulle. Panin suusad uuesti jalga ja sõitsin uuesti laskumisest. Lõpuks jõudsin Käärikule tagasi ka koos teistega ikka.

Aga täna ei pääsenud ma kukkumistesti. Kolm korda vist. Ei neli korda. Ühe korra lihtsalt lambist kuskil lauge maa peal, teine tõusu peal lihtsalt käisin põlvili, kolmas kord oli ka vist kuskil tõusu peal ja neljas kord laskumise pealt, sest suusk võttis ikka väga kinni. No ikka nii kinni võttis, et lendasin ikka ilusa kaarega. Suusad jäid terveks, mina jäin ka terveks, ühe kepi kulp murdus ära ainult.

Aga loodus oli mega ilus, ilm oli mega ilus. No kohe ikka väga mega ilus. Kirusin ennast pidevalt, et miks ma oma telefoni maha unustasin, oleks vähemalt ilusaid pilte saanud. Oeh jah, tõesti oli ilus. Ja korraks kui seisma jäid ja vait olid, siis oli nii mõnus haudvaikus. Suurepärane vaheldus linnamelule. Kui seda Tartu elu üldse meluks saab nimetada.

Alguses vandusin küll, et see aasta ma sinna tagasi enam ei lähe. Muutsin oma meelt, sest järgmine teisipäev oli vist uuesti plaan Käärikule sõita ja järgmine teisipäev on ju mu kaua oodatud sünnipäev. Oleks tore see õhtu seal veeta!! :)

Kõige selle peale ütleks lõpp hea kõik hea, sest saun pärast seda sõitu oli väga mõnus. Väss on küll sees, juba sellepärast, et viimased päevad olen ma juba kell 9 magama läinud, aga tegelikult oli ka väga mõnus!

Ja see jutt tuli nii pikk praegu sellepärast, et mul on kombeks jube palju jutustada, kui ma väsinud olen. Muidugi ilma igasuguse "idiootsuse-filtrita", nii et kõik mis pähe tuleb, tuleb ka suust välja.

Minu tänast sõitu oleks pidanud filmima. Oleks päris hea komöödia saanud. Või siis peaks endale peakaamera muretsema ja sellega mõni kord minema, usun, et seda materjali oleks ka pärast päris naljakas vaadata.

Aga ilusaid unenägusid teile ja olge tublid!

Ainult 6 päeva veel!! :D

Foto Margus Mustimets Kekkosel 09.04.13

No comments:

Post a Comment