26 May 2013

Kuidas 40 minutiga täitsa korralikest jalgadest makaronid keeta?

Eile sadas vihma. Terve päev! Terve pagana päev! See rikkus kõik soojendusplaanid ära. Mis siis ikka, tuli leppida veel ühe puhkepäevaga.

Eile õhtul sai magama kuskil südaöö paiku. Pead padjale heites mõtlesin, et mis nüüd lahti. Kõhus ei olegi liblikaid, süda ei olegi paha, ärevust ei olegi?! Mis toimub?! Uni tuli kuidagi väga rahulikult. Kella 5-6 ajal aga saabus ka närv lõpuks. Vähklesin järgmised tunnid, sest enne kella põhimõtteliselt ei tõusta.

Lõpuks kui kell helises oli nii väsinud olek, et oleks hea meelega üldse koju jäänud. Aga ei, tunni aja pärast pidi saabuma transport, mis mind Raplasse viiks. Täna ju Raplarulli päev. Esimene EMT Rullituuri etapp. Võtsin eesmärgiks läbida 16 kilomeetrit ehk IIZI skate'i.

Algus oli tore. Saabusime sinna üsna vara, seega oli aega ringi tatsata ja inimestega jutustada. Kuna ilm oli vihmane, siis sain kätte ka oma eelmisel öösel tellitud vihmarattad. Mõtlesime küll alguses, et vast ei lähe neid isegi vaja, sest stardini oli omajagu aega ja äkki enam juurde ei saja. Lõpuks sain treenerilt otsustava "jah" sõna, et ma ikkagi rattad ära vahetaksin. Laagrid ümber tõstes sain aru lõpuks, kui närvis ma ikka tegelikult olin. Käed värisesid ikka päris hullult.

Okei! Riided vahetatud, rattad vahetatud, oli aeg rada testima minna. Alguses tundus, et isegi need vihmakad on libedad, aga see oli lihtsalt tingitud sellest alguse poole teekattest. Raja teisel poolel olid need väga head. Soojendus tehtud, saatsime mehed ja naised pikale distantsile teele ja siis suundusin starti. Miskipärast tõsteti meie starti veel 5 minutit ette poole. Ja siis see oligi! Stardipauk ja minek.

Noorteklassi esindajad tegid kaks tõuget ja juba olid nad kadunud. Me võtsime alguse kergelt. Esimesed kilomeetrid olin mina grupi ees. Hea oli sõita, sest tuul oli tagant. Lõpuks tuli üks mees appi vedama. Sai möödutud omajagu inimestest ja tunne oli mõnus. Kohustuslikus korras tuli sõidu ajal ka oma fännikohustusi täita ja vastu tulevatele Albe Team'i liikmetele kaasa karjuda. Nägude järgi võis öelda, et ega neilgi kerge olnud.

Lõpuks sai esimene pool läbi. Vahefinishi aeg oli umbes 18 minutit. Ja siis sai alguse vastutuules sõtkumine. Mul ei ole midagi muud öelda, kui et Asti sa oled väga vinge mutt! Minu jalg nii kerge ei olnud. Tõeliselt raske oli. Õnneks oli teistel ka raske, aga tundus ikka, et endal on kõige raskem. Asti sai sappa ühele härrale, kes teda rüütellikult finishi poole vedas. Minul seda jõudu enam ei olnud. Jäin mõned meetrid taha poole. Siis tuli mulle ka üks väga tore härra appi, kes meid enne ka vedamisega toetas. Ta tõmbas mind Asti ja härra duole järgi. Lõpuks läks tal endal vist ka jalg pehmeks, sest vahe tuli uuesti sisse. "Ei taha ennast puruks ka sõita!" olid ainsad sõnad, mis ma ta suust veel sõidu ajal kuulsin.

Õnneks paistis juba kaugelt finish. Aga enne finishit oli vaja võtta veel viimane tõus. Sealt üles tulles oli küll tunne, et tegelikult seisad sa koha peal. Tegelikult oleks tahtnud lihtsalt maha istuda, aga ei saanud. Inimesed vaatasid.

Tõusu peal tuli lõpuks grupp ka mu selja tagant välja ja paari kiirema tõukega olid nad minust sammu võrra ees. Lõpuspurti ei olnud enam jaksu teha. Ju siis oli sõit asja ette läinud, sest ma tõesti jätsin rajale maha selle, mille ma kaasa olin võtnud.

Ega ma selle sõiduga tegelikult rahule ei jäänud, sest no mingist korralikust tehnikast juttu ei saanud teha. Täiesti null koht oli. Lõpp oli kohe väga kole, isegi piinlik on. Võiks nagu osata juba. Aga kui jalg on pehme ja piimhape ajus, siis ei oska enam mõelda selle peale, kuidas see jalg nüüd maha peaks minema või mis asendis keha peaks olema. Kõigile vaatajatele saan ma ainult öelda, et nii nagu mina sõitsin, nii ärge sõitke. Pärast 16 kilomeetrit oli tunne nagu oleks 42 läbi sõitnud. Nägu oli ka selline olnud, sest pärast tuldi küsima, et oota kui palju sa sõitsidki?! :D

Kohe kui sõit lõppes ja see pingutus läbi sai, läks süda uuesti pahaks. Tõeliselt halb oli olla. Jalad olid ka kanged, nagu kargud oleks all olnud.

Egas midagi! Maardus tuleb paremini teha. Maardus tuleb ilusamini teha.

Ja siis veel mõned punktid, mis ma tänase päeva kiiranalüüsist välja suutsin noppida. Tegu ei ole vabandustega, miks ma sitasti sõitsin.
1) Mul puudub igasugune üldfüüsiline. Alustasin ma spordi tegemisega umbes aasta tagasi ju.
2) Kurb tõsiasi on see, et mu kaal teeb asja mu jaoks raskemaks. Juba sellepärast, et mul puudub üldfüüsiline. Ja ma ütlen seda sellepärast, et kui ma võrdlen seda, mida ma jaksasin ja kui palju ma jaksasin eelmine aasta ja kui palju ma jaksan praegu, siis need on kaks täiesti erinevat asja. Ja nende kahe punkti vahel on päris palju treeningtunde ja -22 kilogrammi.
3) Närvid. Need nõmedad närvid. Mõtled ja tead küll, et sa teed seda enda jaoks. Sa ei võistle mõisa peale. Sa oled algaja. Sa oled harrastaja. Aga võistlusmomendil tuleb ikka see võiduhimu peale, kuigi ma tean, et ainus keda ma võita tahaksin ja saaksin, olen ma ise. Vähemalt praegu. Nagu ma mõni postitus tagasi kirjutasin. Mul on üks eesmärk! See üks suur eesmärk, milleni ma tahan jõuda ja kui see on saavutatud, võib alles edasi vaadata, mis saab.
4) Mul on veel väga palju arenguruumi. Mul on veel nii palju õppida! Mul on veel nii palju asju, mida saavutada! See kärsitu pool minus tahab ju "nüüd-kohe-praegu", kahjuks ei ole tegelikult selline asi võimalik nagu "nüüd-kohe-praegu". Vähemalt siis, kui sa ei ole Paris Hilton.
5) Võimalik, et minu "makaroni olek" tulenes sellest, et hommikul ei suutnud ma mitte ühtegi ampsu toitu kurgust alla ajada, süda oli lihtsalt paha. Kui kehale energiat ei anna, siis keha ei liigu ka päris nii nagu vaja oleks.
6) See oli minu elu kõige esimene "suurvõistlus".

Ma ei kujuta ette, kui loogilise jutuga siin nüüd tegu oli, sest mu aju on ikka veel piimhapet täis, aga loodan, et sain oma esimesed emotsioonid kirja panna.

Ja palju õnne kõigile lõpetajatele! Te olete super tublid! Nüüd ma tean ka, kui raske see tegelikult on. Siinkohal võiks tuua ka EMT Rullituuri rajale Tartu Maratoni hüüdlause "Maraton on sõprus!" Teeksin seda sellepärast, et rajal on lihtsalt nii palju toredaid inimesi, kes üksteist aitavad ja ergutavad, kui näevad, et teine enam ei jõua. Piisab ka lihtsalt naeratusest, et sul natukenegi parem hakkaks. :) Aitäh!

Distants: 16 km
Aeg: 40:26
(koht N iizi 10)

Nüüd tuleb natuke puhata ja siis vaikselt juba Maarduks valmistuma hakata. Argh. Saaks ma selle tehnika lõpuks selgeks, et ma ei peaks enam mõtlema selle peale, kuidas liikuda tuleb....

Rajal näeme,
Liisu (#518)

Erakogu
Foto: Jaanus Ree

24 May 2013

Ootusärevus.

Nagu te vist olete tähele pannud, siis mu blogi kujundus muutub väga tihti. Ma lihtsalt olen nii püsimatu ja igasugune vana asi tüütab lihtsalt ära. Miks ma muidu oma toa mööblit pidevalt ümber tõstan. Mõned korrad olen iseseisvalt hakkama saanud, mõned korrad on mulle appi tõtanud blogiproff (ma ristisin su praegu just selleks!) Ann, kellel on imeline oskus tabada oma fotosilma ette imelisi hetki ja kellel on kätes nii palju annet, et tema kunsti vaadates, tuleb suur kadedus peale. Tema tööga saate tutvuda lähemalt siin: Ann Buht Art&Design Ja suured- suured tänud sulle selle eest, et sa ei ole mind veel tuldud teed tagasi saatnud, kui ma järjekordse blogimurega sinu poole pöördun!!

---

Tahtmine on kirjutada, aga häid mõtteid ei ole. Eks te peate siis leppima siiski kõige sellega, mis ma ette olen võtnud pärast viimast postitust. Ei mäleta enam, mis päeval see oli, aga ei, üle ei viitsi ju ka kontrollida. Vahet pole. Ma arvan, et eelmisest laupäevast ma ei ole rääkinud.

Erakogu

Erakogu

Laupäevahommikune meelelahutus Erakogu

Mis siis eelmine laupäev toimus? Päeval tegin lühikese uisutrenni Tammel ja mõtlesin sellele, et esmaspäev läheneb, et läheneb jälle see pagana epidemioloogia. Aga ega ma ju ei õppinud, ma lihtsalt mõtlesin sellele. Õnneks oli piisavalt palju tegemist, et need kurjad mõtted lahkusid peast üsna kiirelt. Tegemist oli sellega, et õhtuks oli valmis vaja ennast panna. Õhtul ootas ees suusahooaja lõpetamine (jah, mai lõpus) ja ma otsustasin oma esimese rulluisuhooaja auks ka klaasi tõsta.

Kella seitsmeks sai sammud seatud Püssirohukeldri poole. Poole kaheksaks olid enam-vähem kõik tulijad ka kohale jõudnud ja alguse sai üks äärmiselt tore õhtu. Laval olid Hellad Velled. Selline Eesti sült on vahepeal täitsa hea vaheldus. Ja no sellises kohas ja mõnusas seltskonnas ei tunne ma isegi piinlikkust öelda, et mulle meeldis nende muusika saatel varvast keerutada. Tegime sellise tantsupeo, et ise ka ei usu. Tuju oli laes, aga edasi ka ei raatsinud kuhugi minna, sest seal oli kohapeal juba piisavalt palju raha kulutatud (tudengi jaoks). Nii ma siis võtsin ette kodutee ja kuna öö oli nii mõnusalt suviselt soe, siis ma jalutasin, samal ajal kui teised taksot läksid otsima. Kodu juurde jõudes ei tahtnud kohe üldse magama veel minna ja otsustasin edasi jalutada. Lõpuks sai minu 2 kilomeetrisest koduteest viie kilomeetrine. Kuulasin head muusikat, ümisesin kaasa ja lihtsalt jalutasin inimtühjas Tartus. Inimtühi oli see küllap sellepärast, et tegu oli ikkagi Eurovisiooni õhtuga.

Eurovisioon on üldse selline imelik asi. Millegipärast on viimastel aastatel levima hakanud mõtlemine, et Eurovisiooni vaatamine ja sellele kaasa elamine on häbiasi (vähemalt mulle on selline mulje jäänud). Minu arvates absoluutselt mitte. Kuigi pean tõdema, et viimastel aastatel on nende võistluslugude kvaliteet ikka kordades langenud. Mõned üksikud pärlid selles sogas. Seegi aasta ei leidnud ma tegelikult enda jaoks mitte ühtegi lugu, mida ma oleks nõus oma iPodile panema ja ka hiljem kuulama. Aga see selleks.

Koju ma lõpuks jõudsin ja jõudsin ka magama, kuskil poole kahe või kahe paiku. Hommikul avanesid silmad esimest korda kell 9. Ei! Ei ärka! Magasin lõunani. Õnneks olin ma eelmine õhtu hommikust peavalu ennetades ühe ibumetini sisse võtnud (jah väga tervislik!). Pea ei valutanud, aga ega see silm nii väga terav ei olnud midagi. See oli see püssi punane kõige muu seas... Lõpuks magasin terve pühapäeva maha. Ja see pidi olema veel pikema trenni päev. Õppima hakkasin ka alles õhtul.

Esmaspäeval oli hommikul kontrolltöö, mille ma tegin pooleldi loomuliku intelligentsi peale ära ja mis läks üllatavalt hästi isegi. Trenni ma ei teinud, jalutasin 50 minutit kõigest.

Pärast kooli natuke päikest Foto: Triin Kass

Teisipäeval otsustasin uuesti jooksmist proovida. Mõtlesin, et teen rahulikud 30 minutit, sest kolmapäevane trenn pidi olema raske. Tegin need ära. Ilm oli jube palav ja kuna õhuniiskus oli päris kõrge, oli kohati tunne nagu jookseksin läbi vee. Ja ma veel panin endale sooja jaki selga, kuna aknast välja vaadates oli päris jahe. Sepa turu osa on ikka päris üles kaevatud. Ei tea kuidas nad seda Tartu Rattarallit sealt läbi plaanivad tuua. Kuulsin, et seal on iga aasta olnud juba niigi palju kukkumisi ja nüüd kui sealne tee on kohati üleval ja kohati väga auklik, ei tea kuidas maanteerattad seal hakkama saavad.

Erakogu

Kolmapäev oli siis see tabata päev. Ilm näitas oma pahupoolt meile hommikul. Tee oli märg. Vahepeal tuli päeval ka natuke, aga õnneks trenniks oli tee ära kuivanud. Kuna algne koht- Prisma juures asuv parkla- oli kiire trenni jaoks ohtlikult liivane, suundusime lõpuks Ülenurme kooli juurde. Ega sealne parklagi ideaalne olnud, sest kurvides oli palju kive. Ja need olid tõesti ohtlikud. Pühkisime mis me pühkisime, minule Kerstile ja Astile see väga palju enesekindlust juurde ei andnud. Lõpuks oli treener ainus, kes tundis, et ta on tabatasid teinud.

Mina sain ka oma osa kätte, aga kahetsen siiralt, et ma rohkem endast ei andund. Aga ma siiralt ütlen, et ma kartsin. Ma kartsin neid kurve. Mul on vaja alguses natuke rajaga harjuda, et seal peal siis kiiremaid liigutusi teha. Tundsin, et mulle jäi sellest trennist väheks. Tundsin, et oleks suutnud vähemalt pool veel juurde panna. Pärast tabatasid sõitsime paar kilomeetrit rahulikult sirget peale. Metsavahel oli asfalt ikka piisavalt märg, et väikesest künkakesest üles ilma puu abita ei saanud. Treener läks ees ja jäi meid ootama. Usun, et see oli koomiline vaatepilt, kuidas üks puud kallistab, kuidas üks üldse tee kõrvalt pinnaselt üles tuleb ja kuidas üks üritab kõigest väest künkast üles tulla, aga uisk libiseb koguaeg alt. Ma mitte ainult ei usu, vaid tean ka, sest ta isegi naeris meie üle. :) Pärast trenni jagati meile kätte ka õpetussõnad, kuidas pühapäeval endast parim anda ja lõpuks läks iga roju ikka oma koju.

Neljapäeval oli tarvis teha rahulikult üks tunnike ratast peale. Tõsiselt hea tunne oli. Isegi üksi sõita. Ja kerges vastutuules. Tavaliselt on sellistes tingimustes mu keskmine kiirus 20-21 km/h, seekord oli 23 km/h ja see oli tõesti rahulik sõit. Isegi pulss oli normis (v.a tõusul). Aga muidu oli neljapäevane ilm täpselt paras rattasõiduks. Ei olnud külm- ei olnud palav ning päike siras taevas.

Kuidas ühe aastaga saab mittemillestki kõik!!!
Erakogu

Täna- reedel oli ettenähtud puhkus. Ma ka puhkasin. Kuigi isu oli uisutama minna. Homme hommikul tuleb üks soojendus Raplarulliks teha ja pühapäeval juba rajal näeme.

Allikas: Instagram

Allikas: Instagram

Nii ma motiveerin end õppima. Erakogu

Erakogu

Erakogu

Erakogu

Erakogu

Olge ikka ilusad, 
Liisu

17 May 2013

Back to basics

Aga enne veel natuke möödunud nädalast.

Esmaspäeval plaanisin alguses minna Tartu Suusaklubi rahvaga õhtul jooksma, kuid mul lõppes kool nii vara ära ja siis ei viitsinud enam oodata ja käisin iseseisvalt. Tegin rahulikud 50 minutit täis ja olin rahul. Kuid pean tunnistama, et jooks on minu jaoks ikka üks kuradima raske asi. Vahepeal tuleb tuju peale, siis ma pushin puhtalt selle "tuju" pealt lõpuni, aga niisama, iga päev või üle päeva käia...mkm...pole minu jaoks. Parem uisutan. 

Erakogu

Teisipäeva hommikuks sai Astiga kokku lepitud, et saame kell 8, siis kui normaalsed inimesed veel magavad või juba tööl on, Külitse tee alguses kokku. Võtsin oma usiud näpuotsa ja suundusingi bussiga sinnapoole. Inimesed küll vaatasid veidike imelikul pilgul mind millegipärast, ju siis kell pool 8 on veider näha spordiriietes reipal sammul liikuvat ja uiske näpuotsas kandvat tütarlast. Igaljuhul. Tegime umbes tunnikese natuke kiiremat sammu. Tegelikult samm ise nii palju kiirem ei olnud, aga pulss rääkis muidugi oma keelt. Tõenäoliselt oli asi varajases hommikus. Samas parandasime oma poolmaratoni aega mõne minutiga. Ilm oli super ja nagu alati, möödus see sõit lõbusalt. 

Pärast trenni suundus Asti kooli ja mina koju...pessu...ja katusele. Päevitama! Esimese tunni ma küll ootasin, millal see päike lõpuks pilve tagant välja tuleb, aga ülejäänud 3 tundi oli super mõnus. Proovisin isegi õppida, aga kohe kui konspekti kätte võtsin, jäin magama. 15 minuti pärast ärkasin, pöörasin teise külje ja nii kõik see aeg. Nägin isegi mingeid eriti imelikke unesid. Aga jume on peal.

Erakogu

Kolmapäevase päeva veetsin umbes samamoodi. Katusel. Õhtul oli jälle trenn Külitse teel. Seekord oli meid rohkem. Ja jälle parandasin oma poolmaratoni aega (grupisõidu teene). Proovisime oma sammu venitada. Ikka treeneri rütmis. Üritasin, mis ma üritasin, nii ikka välja ei tulnud nagu pidi. Neli pikka sain tehtud ja siis pidin paar lühikest kiiremat vahele tegema, sest hoog automaatselt langes. Sain paar näpunäidet ka, mida ma tegelikult juba olin enne ka kuulnud, kuid miskipärast ei ole suutnud seda oma tehnikasse veel rakendada. 

Neljapäeval toimus Tabivere Rull. Plaanisime ka seda väisata. Süsteem oli siis selline, et start on avatud 17:30-19:00. Selle aja jooksul pead vähemalt 2 korda startima, et punkte kirja saada. Distants oli 2km. Imelik pikkus. Ei ole see sprint ja ei ole see pikk ka. Seega oli kaks võimalust. Kas panna alguses täiega ja lõpp kannatab või alguses rahulikult ja lõpus täiega. 

Esimene 2 km proovisin seda esimest. Ma tegelikult ei plaaninud seda, aga lihtsalt närv oli mõttetult suur sees, et ma ei mõelnud absoluutselt. Stardis ma muidugi koperdasin natuke, vot korralikult startida ma kohe üldse ei oska. Tee oli distantsi esimeses pooles ka veidike tõusev. Tõmbas ikka korralikult läbi, niimoodi, et esimest katset lõpetades oli kerge veremaik kurgus. Pluss muidugi oli tuul ka vastu ja ei ütleks, et see väga leebe tuul oli. Minu jaoks vähemalt.

Teise 2 km võtsin alguse rahulikumalt. Teise poole võtsin ka tegelikult rahulikumalt. Tuul oleks nagu kõvemaks muutunud vahepeal, aga jalg oli parem all. Lõppu jõudes veremaiku ei olnud, mõtlesin, et no siit tuleb ikka palju halvem aeg. Kuidagi väga rahulik sõit oli. Pärast aegu võrreldes ei olnudki nii palju aeglasem kui esimene. Esimene katse oli 4:47 ja teine 4:51. Usun, et minu kohta ei ole need ajad mitte üldsegi nii halvad, sest jätkuvalt olen ma ainult 6 kuud uisutanud!!

Aa ja siis lõpuks ometi sain spordiprillid ka ostetud endale. Kaua ma ikka nende raybannidega üritan sportlik välja näha. Prillid ostsin SIIT. Soovitan soojalt! Tegelikult ka! Ma kahtlen, et kas te leiaksite kuskilt parema hinna-kvaliteedi suhtega spordiprille (ja muid tarbeid). Ja need prillid on tõesti korralikud, mugavad ja ei lase ühtegi üleliigset kiirt läbi... Ei ole olnud muidu väga suur spordiprillide fänn. Mitte sellepärast, et ma ei arvaks, et nad head oleks, vaid sellepärast, et nende välimus on minu jaoks harjumatu. Aga need mu uued, näevad tegelikult täitsa pinks-ponks välja. :) 

Erakogu

Erakogu

Aga nüüd. Back to basics. Olin kogu selles võistlusärevuses ära unustanud selle, miks ma seda asja üldse teen. Olin ära unustanud, et tegelikult on mul praegu ainult üks, see põhiline eesmärk. Olla endaga rahul. Saavutada see, et ma vaatan peeglisse ja olen rahul. Sinna on mul jätkuvalt natuke aega, aga ma liigun sinna poole. Tibusammudega, aga ma liigun.

Amatöörsportlaste kõige suurem viga ongi see, et seatakse endale liiga suured eesmärgid ja siis põrutakse. Põruda ma ju ei taha. Seega tuleb algidee juurde tagasi liikuda ja üle vaadata, mis mu jaoks tegelikult praegu oluline on. 

Unistaja ma olen alati olnud. Mul on igasuguseid unistusi ja eesmärke, aga ma pean õppima mitte nii kärsitu olema. Tahaks ju alati kõike kohe nüüd ja praegu, aga kahjuks asjad nii ei käi. Kahjuks...

Sain sünnipäevaks endale ühe lõuendi ja akrüülvärvid. Loeti peale sõnad, et unistused täituvad siis, kui nad on sul silme ees ja sellepärast pean ma sinna peale oma unistuse maalima ja selle endale seina peale panema, et see siis olekski pidevalt mul silme ees. See lõuend seisab mul ikka veel tühjana molbertil ja ootab oma aega. Mul on küll palju unistusi, kuid ma ei oska mitte ühtegi neist piisavalt hästi koondada, et seda sinna peale mahutada. Või ma lihtsalt ei julge sinna peale midagi veel teha. Võib-olla sellepärast, et tulevikku ei ole olemas. Võib-olla sellepärast, et ma kardan midagi ära rikkuda. Olen ma ju omamoodi kiiksudega. Sülitan vajadusel kolm korda üle vasaku õla, astun hommikul alati parema jalaga voodist välja ja redeli alt läbi ei käi, kahekesi jalutades tuleb alati ühelt poolt posti käia ja kui kellelegi varba peale astun, peab ta kindlasti minu oma peale tagasi astuma.

Musti kasse ma ei karda. Selline mul isegi oli kunagi, nimi oli Salem [Seɪləm].

Vot nii! Katsun rahulikult võtta ja selle ühe asja kõigepealt lõpuni viia ja siis edasi vaadata. Aega ju mul on veel küllaga.

...

Täna oli pisut rahulikum päev. Jalutasin tunnikese. Homse kohta veel ei teagi. Peab konsulteerima targematega. Pühapäeval teeksin rahulikult max poolteist tundi rulli.

Järgmine kolmapäev ootavad ees meid tabatad. Kes neid teinud on, teavad, miks ma neid siin mainin enneaegselt. Ma ise teinud ei ole, olen aega võtnud. Juba siis tundus see paras... Eks kui need tehtud saab, siis katsun oma emotsioonid siia kirja panna. See saab olema raske. Muidugi kõik oleneb sellest, kui palju ma olen nõus endast ära andma. Ma kardan, et mul ei ole piisavalt palju vaimset jõudu, et endast füüsiliselt nii palju anda kui vaja oleks.

Aga ma annan endast parima! Ma ei ole vist kunagi mitte ühegi asjaga nii palju vaeva näinud, kui rulluisutamisega. Boonuseks on ainult see, et ma hullult tahan ka sellega tegeleda ja areneda ja õppida!

Spinati-ananassi-banaani smuuti Erakogu

Katsun varsti oma lubatud smuutipostituse ka ära teha. 

 

Erakogu


Palju päikest!
Liisu

13 May 2013

Rattad ja romantika

Nädal jälle möödas. Iseloomustavaks sõnaks võiks olla puhkus. Võrreldes laagri pea 15 tunniga, sai see nädal trenni tehtud kesised 5 tundi. Tegelikult natuke peale, aga ma ei hakanud üles märkima selliseid jalgrattaga (või tallataksoga) punktist A punkti B liikumisi.

Esmaspäeval kästi puhata "raskest" laagrist end välja. Teisipäeval pidin tegelikult ratast minema sõitma, aga ma ei teagi, miks ma hoopis kõndimise kasuks otsustasin.

Raamatuvahetuspunkt Ropka bussipeatuses Erakogu

Kolmapäeval oli plaanis uisutrenn. Plaanist sai kinni peetud. Liikusime Tartu- Külitse teel. Mina olin esimest korda seal. Suurepärane vaheldus Lõuna-Eesti mägedele ja Tamme staadioni ringidele. Liikusime sünnipäevalapse Astiga kahekesi omas rahulikust aeroobses tempos, treener tegi oma tempot. Aega oli 1h:15m. Selle ajaga me sõitsime rahulikult 27 km, väikeste puhke- ja joogipausidega. Saime teepeal kõik oma jutud ära räägitud ja naljad ära tehtud ja järjekordselt oli emotsioon pärast uisutrenni laes. :) Trenni lõpus näitas treener meile veel elu, nii ta vähemalt seda nimetas, kuidas gruppi vahele trügida ja kuidas takistada teistel seda tegemast. Võttis korra seest õõnsaks, ma arvan, et mul ei ole veel sellist julgust ja enesekindlust ja kiirust. Asti sai vist kerge südamerabanduse ka korraks, kui treener äkitselt minu ja tema vahel oli. Vähemalt näo järgi oleks võinud seda arvata.

Neljapäeval jälle puhkasin. See puhkus nägi tegelikult ette hommikust kooli ja ülejäänud pool päeva istusin A&T's ja vaatasin, kuidas mu ratast parandati. Enne laagrit küsiti mu käest, et kas käigud ja kõik töötavad, mina muidugi kohe, et jah ideaalselt. Ja siis laagris esimeses trennis pidin jalaga kaasa aitama, et käik ära vahetuks. Lõpuks vahetati kett ja kassett ära. Töö kiire ja korralik! Soovitan soojalt, kui sul on mõni sportlik mure. Ja no nad ei ole kadedad jagama ka elutarkusi igas valdkonnas. Muidugi reaktsioon sellele kui ma oma ratta poe taharuumi viisin. See nägi välja umbes selline.

...
*Pilk rattale*
Küsib imestunult: "Sa käisid sellega Otepääl?"
"Jah."
Veel rohkem imestunult: "Oota, sa käisid tegelt ka sellega Otepääl?"
"Nojah."
*väike naer*
"Euronewsi vaatad?"
"Ei."
"Seal on üks klipp, minut aega, tavaliselt natuke enne täis- või pooltundi, kus on täielik vaikus ja kiri No comment. Lihtsalt video ja No Comment. Seda ratast vaadates on umbes sama."
...

Tänks! :D Tegelikult annan boonuspunktid sulle parima võrdluse eest, mis mu ratta kohta tehtud on! (+6)

Reedel oli jälle jalutuskäik. Mõtlesin, et peaks nädalavahetusel keskenduma õppimisele, sest nüüd hakkab pihta jälle see sessi aeg, kuid laupäeval viskas nii üle see epidemioloogia ja parasitoloogia, et pakkisin uisud kotti ja suundusin Tammele. Kuna ilm oli üpris ilus ja parasjagu käis seal mingi jalgpallimatš, siis inimesi oli päris omajagu. Samas oli päris edukas trenn, sest ainult üks laps oleks peaaegu alla jäänud.

!!! Siinkohal tahaks järjekordselt kõigile praegustele ja tulevastele lastevanematele ja koeraomanikele meelde tuletada, et palun ärge laske oma koertel ringi tuterdada ja lapsed pange lühema rihma otsa, või siis vastupidi. Samas oleks üdini tore ka, kui te ei otsustaks keset kergliiklusteed oma sõbranjedega jutustama kukkuda või siis näiteks telefoniga rääkida.

Erakogu

Laupäeva õhtul sai täide viidud ka minu ja minu +1 pikaajaline plaan minna koos uisutama/longboardima. Vedasin kaaslase sinna samasse Külitse teele ja veetsime ühe mõnusa tunnikese ratastel veeredes- minul oli 4 ratast rohkem. Tõeliselt mõnna oli! Päike paitas palet ja soe tuuleke sasis juukseid (ühel rohkem kui teisel). Pärast seda istusime mõnda aega Lõunaka juures ja nautisime üliromantilist päikeseloojangut. See oli see õhtu, kui oli see mega ilus päikeseloojang!! Kahju, et fotokat kaasas ei olnud. --- Aga panin Triinule oma uisud ka hetkeks alla. Sõitis nagu vana kala. Mina esimene kord nii enesekindel ei olnud. Pärast uiske jalast võttes, ütles ta: "Nüüd saan ma te uisuarmastusest aru!" Success!! Samalajal proovisin ma jälle longiga sõita. Uuh...jalad ikka niimoodi värisesid, et laud hakkas all värisema. :P

Uisuäss Erakogu

Lõunaka romantika Erakogu

Erakogu

Choolio Foto: Triin Kass

Foto: Triin Kass

Pühapäeva hommikul tuli hull tahtmine peale jooksma minna. No jalad ikka nii kibelesid. See on see maratoni mõju. Suusatama ma ju hakkasin ka sellepärast, et TSM (Tartu Suusamaraton) tundus nii äge. Lubasin järgmine aasta TJM'ile (Tartu jooksumaraton) ka oma nina pista (täna sõlmisime minu +1 aka Kiisuga aka Triinuga ka sellekohase ametliku kokkuleppe).--- Aga ei! Ma piirasin ennast ja istutasin end laua taha ja õppisin. Pilk küll vanderdas ringi pidevalt, toas ja õues ja ei tahtnud see keskendumine kuidagi tulla. Kui kell 21 sai, saabus alles motivatsioon, aga ma lubasin endale, et südaööl ma lõpetan õppimise ja sätin magama. Voodisse jõudsin alles poole ühe paiku, aga uni jälle ei tulnud.

Reede öösel oli samamoodi. Kell 23-1 magasin ja siis istusin poole neljani üleval. Õigemini lamasin. Lihtsalt vahtisin lakke. Uni oli kadunud. Ja selle üürikese aja jooksul, millal ma tõesti magasin, nägin ka mingit imelikku und Raplarullist. Kas tõesti juba praegu on närv sees?! Mille jaoks?! Kuidas ma seda närvi maandada saaksin?! Regasin end sinna ära ka. Alguse mõttes siiski IIZIle. Ei hakka maratoni distantsi kohe pushima. Vaatame, mis edasi saab, aga esimese korra mõttes läbime me vaid 16km. A ja ma nägin unes, et ma olen nr 110. Ma ei tea miks, aga vaatame-elame-näeme. Äkki on minus peidus ikkagi natuke Selgeltnägijate Tuleproovi materjali, kuigi vaevalt.

Mis veel? Midagi erilist vist ei olegi. Öösel ja hommikul nautisin seda äikest, mis meienigi jõudnud on. Nii mõnus, toad on hämarad, väljas sähvib ja müristad, vihma kallab nagu oavarrest. Kõlab nagu ühe romantilise õhtupooliku algus. :)

Ja nüüd on ametlikult III kursuse auditoorse õppe pool läbi ja jäänud vaid arvestused, kontrolltööd ja eksamid. Ma isegi ei ole kokku julgenud lugeda palju mul neid veel on. Igaljuhul kuni juuni keskpaigani olen ma kooliga ametis. Kui muidugi välja arvata trennid ja võistlused.

Ja järgmine kerge kiirendus-soojendusvõistlus on neljapäeva õhtul Tabiveres. Juba ootan. Ja põen...Tegelikult ei ole hullu, ma olengi selline "närveldaja", ma nimetan seda lihtsalt ootusärevuseks. Minu ootusärevus igasuguste asjade ja sündmuste ees on lihtsalt kordades suurem, kui normaalsete inimeste oma...Aga äkki teistmoodi olekski igav. Või on see lihtsalt vabandus... Kusjuures ma olen eelseisva hooaja pärast rohkem närvis, kui sessi pärast ja kõik, kes teavad missugune ma eksamite eel olen, kindlasti mõtlevad praegu, et kuidas see võimalik on...

Aga olge mõnusad ja võtke vabalt minu eest ka, sest mina ilmselgelt seda teha ei oska! Ilmad on ilusad ja inimesed on naljakad. Reedel just kohtasin ühte kutti, kes oli Tallinnast tulnud ja endale Sportlandist papud ostnud, aga ta ei saanud neid jalga panna, sest ta jalad olid mustad ja nii ta käis ringi paljajalu. Nii, et visake papud nurka ja nautige!

Ostsin täna hunniku puuvilju endale, et igasuguseid huvitavaid smuutisid proovida ja välja mõelda. Kahjuks ei leidu Maksimarketis spinatit, mille järgi ma tegelikult üldsegi algselt poodi läksin. Peaks ära proovima, missugused need spinati smuutid siis ikkagi on. :)

(Ja Kati, kallis, mine pissi selle päkapiku peale!)

Alati teie,
Liisu

6 May 2013

Sinised hobused, lihapallid ja tuul

Laager on nüüd ametlikult lõppenud! Usun, et ma ei ole ainuke sealolija, kes tahaks juba tagasi, et hommikul kell 8 väike sörk Tehvandile ja tagasi teha, et nautida seda ilusat ilma ja et ei peaks muretsema millegi muu pärast, kui sellepärast, et õigel ajal trenni jõuda. Üritame nüüd selle viimase laagripostitusega viimase päeva üle vaadata ja kogu selle Otepääl veedetud aja kokku võtta.

Laupäeva õhtul vaatasime veel kõik koos päeval tehnikatrennis filmitud videosid ja proovisime neid analüüsida. Kuigi ennast uisutamas on suhteliselt jube vaadata, sest sõitmise ajal ei saa ju aru, kui valesti või õigesti sa tegelikult sõidad, usun, et kõik kes filmi peale jäid ja kelle sõitu analüüsiti, said endale midagi olulist kõrvataha panna. Kuigi etteruttavalt võin öelda, et pühapäevase võistluse ajal olid mul kõik targad sõnad ununenud.

Laupäevaõhtune matk Linnamäele Erakogu

Uni ei tahtnud väga tulla. Ei tea, kas asi oli ärevuses või liialt pehmes voodis, kuid tulla ta ei tahtnud. Vähemalt minul. Lõpuks suuresti hilinenud Une- Mati mind väga sügava unega siiski ei kostitanud. Pigem lõin öö jooksul kõiki oma küünarnukke ja käsi vastu aknalauda ja seina korduvalt ära, ju siis närv oli ikkagi sees.

Asti äratuskell helises 7:45. Tema sai muidugi kohe üles. Mina lebotasin veel vähemalt 10 minutit voodis ja siis kui inimesed juba õue hakkasid kogunema, et üks "mitteametlik" hommikujooks ja -võimlemine teha, vinnasin ennastki voodist välja ja suundusin õue.

2. päev; Nii otsitakse taga hommikujooksule hilinejaid Foto: Kersti Toots

Õues ootasid mind väga unised näod. Küllap hakkas neli päeva intensiivset trenni meilegi järgi jõudma. Sörk oli alguses rohkem ikkagi rahulik jalutuskäik. Tugevad muidugi jooksid. Kerge võimlemine-venitus tehtud, suundusime tagasi Margusele ja otse hommikusöögile. Üks hea asi selle laagri juures oligi see, et kolm korda päevas oli sul toit laua peal ja ise ei pidanud midagi muud tegema, kui end lihtsalt laua taha istuma sättima.

Pärast sööki algasid ettevalmistused eesseisvaks hooaja avavõistluseks. Kes teipis keda ja kes vahetas kelle uisurattaid. Minagi mässisin oma hüppeliigesed teibi sisse ja vahetasin oma uisurattad veidike tugevamate vastu, mis küll väristasid võistlusrajal rohkem, kuid mis andsid ka kiirust juurde, eriti langustel, mida sellel teel on ikka omajagu.

Ettevalmistused tehtud, riided seljas, uisud näpus või kotis, suundusime me Sihva poole. Panime veel mõne ülesõidukoha peale sildid, et siin tee peal võib kiiresti kaheksal rattal liiklevaid inimesi kohata, et mõni autojuht ei otsustaks meile ette keerata, eriti siis, kui me oleme langusel just suurema hoo sisse saanud. Õnneks ühtegi autot ei olnud ja mõned üksikud liiklejad- ratturid, uisutajad ja niisama jalamehed/-naised, olid ka väga viisakad.

Kuid laupäevane suurepärane ilm oli kadunud. Kuidas Agnes nüüd ütleski?! Laupäev oli ainuke päev, kus me hingata saime, ülejäänud päevad me hingeldasime. :) Saime endale isegi mõnusa jume peale, kui muidugi välja arvata ärateibitud põlvedel olevad valged laigud (eriti Astil). Aga jah. Pühapäeval oli ilmataat meie vastu üsna karm. Tuul muutus ainult tugevamaks ja ilm oli suhteliselt jahe. Starti jõudes, käis peast veel läbi, et oleks pidanud ikka pikad püksid panema.

Aga meid tugevaid spordiinimesi see ei heidutanud ja kõik kes olid eelmisel õhtul stardiprotokolli pandud (pluss veel kaks üllatusosalejat) sinna ka jõudsid ja kõik kes startisid sõidu ka lõpetasid.

Enne starti Foto: Kersti Toots

Karikad Foto: Kersti Toots

Aga kuidas see minu esimene rullivõistlus siis kulges?! Enne stardijoonele minekut lõi kõhu korraks õõnsaks ja närv tuli sisse. Peast käis igasuguseid stsenaariume läbi, kuidas see asi mul kulgeda võiks. Aga kui Evelin "Läks!" hüüdis hakkasid jalad iseenesest tööle ja läinud ma olingi. Allatuult oli jah hea sõita, kuid treeneri karmid sõnad enne võistlust olid, et esimeses otsas peame me end talitsema ja kohe mitte kõike jõudu sõitu rakendama ja tagasi tulles, vastutuules, laseme välja kõik, mis torust tuleb. Esimesele laskumisele jõudes tulid vastu kohe sõitu lõpetamas Margus ja Hassar, kelle nägudest võis välja lugeda, et see tuul oli ikka päris karm.

Esimese otsa poole peale jõudes, kiikasin korra kella. Ainult 4 minutit oli möödunud. Imestasin isegi, et kuidas nii hästi ja rõõmustasin, et siit võib tulla isegi väga hea aeg. Kui ma sirge lõppu jõudsin ja end ümber pöörasin, tabas mind aga karm reaalsus ja tuul, mis tahtis pikali lükata. Egas siis midagi, finishisse pidin jõudma ja hakkasin siis sõtkuma. Keskmine kiirus küll langes automaatselt, kuid alla ei tahtnud anda. Mõne kõvema tuuleiili keskele sattudes mõtlesin ainult, et ma ei taha mitte kunagi võistelda enam. Vastutulevatele võistlejatele jõudsin ainult seda ilma kiruda, kuigi nemad tahtsid mind ainult ergutada. Kui veerand maad oli veel sõita, tulid vastu juba sõidu lõpetanud mehed, kes pealesõitu tegid ja nende karjumine andis kõvasti jõudu juurde selle viimase otsa sõitmiseks.

Kõige raskemaks kohaks sellel distantsil osutus minu jaoks, ja pärast kuulsin, et ka teiste jaoks, Sihva kooli taga olev tõus, kus tuul oli otse vastu. Muidugi oli fotograaf ka end selle nuka peale sättinud, et siis meist, kellel meil piimhapet juba silmist välja pritsis, veel viimased pildid teha.

Foto: Alar Nigul

Ja siis oli veel jäänud viimane langus. Naeratus näol sai mängu pandud veel varuks jäetud lõpuspurt ja finishi poole kiirustatud ja siis oligi see kõik juba läbi. Kella peale vaadates taipasin, et olin endale seatud päeva eesmärgi isegi pooleteise minutilise varuga täitnud.

Teisel pool joont oli kõigil juba näod naerul. Väike hingetõmbepaus, autasustamine ja grupipilt. Mõlemad karikad, nii meeste- kui naisteklassis, läksid klubist välja. Meesteklassis võitis Lauri (Albe Team/Arco Transport) ja naisteklassis tulevikulootus Mathilde (Rullibaas). Palju õnne teile! Mina sõitsin end naisteklassis kuuendaks ja olen väga rahul, sest nagu ma juba ütlesin, ületasin ma oma eesmärki pooleteist minutiga ja see oli ikkagi mu esimene võistlus. :)

Väsinud aga rõõmsad lõpetajad Foto: Kersti Toots

'
Tublid võitjad Mathilde ja Lauri Foto: Alar Nigul

Vasakult taga Anatoli, Olavi, Margo, Kersti, Lauri, Mathilde, Agnes, Asti, Liisu, Kaisa, Piret
Vasakult keskel Jarek, Margus, Liana, Evelin, Olga
Ees Hassar
Foto: Alar Nigul

Koju jõudes ruttu pesema ja otse sööma. Nüüd ma saan aru, miks pärast võistlusi keegi süüa ei taha. Kõht on nagu tühi küll, aga süüa ei taha. Lihtsalt ei lähe alla. Pärast sööki tuli suunduda tube koristama. Enne ärasõitu võtsime veel fuajees ühed kohvid ja siis juba hüvastijätud ja lehvitused ning sõit Tartu poole võis alata. Tunne oli hea, sest need 5 päeva olid tõesti suurepärased, kuid jube kahju oli ära sõita sealt. Oleks hea meelega veel nädalaks sinna jäänud, kui kohustused Tartus oodanud ei oleks.

...

"Tere. Mina arvan, et kevadlaager on see koht, mis annab tegelikult kogu suvehooajale avapaugu või kiirenduse ennast rohkem pingutada ja vormi ajada. Ja loomulikult suhtlemine vanade ja uute saatusekaaslastega. Edu kevadsuveks!" - Lennart

"Tere kõigile ja tänud vahva seltskonna ja treeningute eest. Eriliselt tahaks esile tõsta isetut Jarekit, kes mulle päev enne võistlust jala maha asetamise nurka õpetas- "aseta jalg enda alla" oli see, mis kärpis minu eelmise aasta tulemust tervelt 2 minutit :) Veelkord suured tänud!" - Alar

"Oli vahva laager, veel parema seltskonnaga! Eks suvel EMT tuuril ja muudel üritustel loeme siis tibusid :)" - Jarek

"Oli väga tore laager tõepoolest. Ilm oli jumalik ja nii uued kui vanad kaaslased tõeliselt toredad, sõbralikud, sportlikud ja positiivsed inimesed. Ja isegi kui keha sellise treeningkoormusega harjunud ei ole, siis koos lõbusas tujus sai ületatud nii lihasvalu kui võistlushirm." - Agnes

"Super spordiala+super inimesed+super ilm = super laager! Järgmine aasta kordame!" - Asti

...

Ei oskagi tegelikult seda kõike lühidalt kokku võtta. Tegu oli äärmiselt mõnusa ettevõtmisega ja see oli raudselt igat senti väärt! Seltskond oli parim ja see, et ainuke "kohustus" on päevas trennitegemine, võiks olla isegi üks unistus. Sai sõpru juurde, sai naerdud, sai trenni tehtud, sai puhatud, sai päikest võetud ja sai juurde ka uusi teadmisi!

Üks küsimus jäi veel laupäevasest päikesevõtust kummitama. Kuidas see sinine hobune ikkagi seal telefoniputkas kopika masinasse paneb??

Erakogu

Aitäh kõigile laagrilistele ja Marguse Puhkekeskusele ning Tartu Rulluisuklubile!

Näeme Raplas!

4 May 2013

Double-push Tehvandi hüppemäest


Neljas päev juba käes ja muljeid jagab tänane peatreener Jarek.

Jarek "peatreener" Mäestu Erakogu

Tjah, märkamatult on kätte jõudnud meie kevadlaagri neljas päev. Eileõhtune saunatamine „värskelt kontides“ ja klubi vaimse mentori sõnum, et homme siis hommikuvõimlemist ei toimu, sai end kenasti kella 8.45 „sööma veetud“ ja oh imet, teised olid siiski kenasti oma sörkjooksu Tehvandile ära teinud. No mis seal ikka – ega puhkus ei ole kunagi liiast.

Hommikuse treeningueelne pisike nõupidamise peamine tulem oli see, et laagrilised jagunesid kaheks – need kel jalad villis (natukese nõrgemad) valisid rattasõidu ja need kes kenasti veel uiskudel püsisid (natukene tugevamad) läksid Tehvandi suusastaadionile, laskesuusatamise lasketiiru nagu ametlik nimi väidab, endi tehnikat lihvima, eesmärgiga endi tugevusele veelgi lisa teenida. Lisaks tiksus meil peas ka modifikatsioon eesti vanasõnast: „Mida Juku õpib, sellest pole Juhanil aimugi“. Eks selle tehnika õppimisega ole ka nii nagu on – kes ütleb, milline see õige. Kui kaugele jalg tõuke lõpus sirutada, kas asetada vabajala uisk enda alla otse või väliskandile, kui palju võiks ülakeha ette kallutada, kas Eddie Matzger või Barry Publow.... ? Küsimusi rohkem kui vastuseid, oskusi veelgi vähem. Lõpuks jäi Matzger peale (harjutusvara sai võetud tema demoüritusest, kes tahab teda piilud võib kiigata: SIIA)  ja tõdemus, et nagu suusahüppajale on äratõuge A ja O, et mis seal tegemata või valesti tehtud, seda enam lennufaasiga tagasi ei tee, siis võib sama öelda ka rulluisutaja kohta, et kui tõukeliigutus on kehvake ega siis suurtest kiirustest unistada ei maksa. Ehk siis põhiaur läks meil staadionil tõukejala uisutööle, lootuses seda ivakese parandada. Matzgerit meil küll polnud, aga mitu pead on ikka mitu pead ja loodetavasti sai igaüks natuke kasulikku kõrva taha pandud. Natuke kehvemini läks Anatolil, kellel lisaks Tartu Rulliklubi punasele riietusele õnnestus ka oma nahale märkimisväärne kogus “RUK´i punast“ hankida. Õnneks, ei midagi hullu.

Foto: Alar Nigul

Õhtuses trennis siis oli kenasti plaanis matkamine Otepää ümbruse nõlvadel. Alustasime Tehvandi hüppetornist, kuhu õigete uisutajate kohaselt loomulikult astuti trepist, mina ei käinud – hoidsin end teadlikult homseks võistluseks J. Kurikuulsa Tehvandi tõusu läbisime tagurpidi ning püksisääre alt leidsime kenakese lumehunniku. Põikasime veel korraks ka Linnamäele ja siis juba Margusele tagasi, õhtusöök ootas – viimane, enne tähtsat võistlust.

Tehvandi suusahüppetornis Foto: Alar Nigul

Foto: Alar Nigul

Erakogu

Erakogu

Erakogu

Foto: Olga Gapejeva

Erakogu

Erakogu

Erakogu

Võistlusärevust maandati õhtul vaadates Alice Imedemaal, kuidagi vaiksed olid kõik.... enam ei ole palju jäänud....

Jarek