17 May 2013

Back to basics

Aga enne veel natuke möödunud nädalast.

Esmaspäeval plaanisin alguses minna Tartu Suusaklubi rahvaga õhtul jooksma, kuid mul lõppes kool nii vara ära ja siis ei viitsinud enam oodata ja käisin iseseisvalt. Tegin rahulikud 50 minutit täis ja olin rahul. Kuid pean tunnistama, et jooks on minu jaoks ikka üks kuradima raske asi. Vahepeal tuleb tuju peale, siis ma pushin puhtalt selle "tuju" pealt lõpuni, aga niisama, iga päev või üle päeva käia...mkm...pole minu jaoks. Parem uisutan. 

Erakogu

Teisipäeva hommikuks sai Astiga kokku lepitud, et saame kell 8, siis kui normaalsed inimesed veel magavad või juba tööl on, Külitse tee alguses kokku. Võtsin oma usiud näpuotsa ja suundusingi bussiga sinnapoole. Inimesed küll vaatasid veidike imelikul pilgul mind millegipärast, ju siis kell pool 8 on veider näha spordiriietes reipal sammul liikuvat ja uiske näpuotsas kandvat tütarlast. Igaljuhul. Tegime umbes tunnikese natuke kiiremat sammu. Tegelikult samm ise nii palju kiirem ei olnud, aga pulss rääkis muidugi oma keelt. Tõenäoliselt oli asi varajases hommikus. Samas parandasime oma poolmaratoni aega mõne minutiga. Ilm oli super ja nagu alati, möödus see sõit lõbusalt. 

Pärast trenni suundus Asti kooli ja mina koju...pessu...ja katusele. Päevitama! Esimese tunni ma küll ootasin, millal see päike lõpuks pilve tagant välja tuleb, aga ülejäänud 3 tundi oli super mõnus. Proovisin isegi õppida, aga kohe kui konspekti kätte võtsin, jäin magama. 15 minuti pärast ärkasin, pöörasin teise külje ja nii kõik see aeg. Nägin isegi mingeid eriti imelikke unesid. Aga jume on peal.

Erakogu

Kolmapäevase päeva veetsin umbes samamoodi. Katusel. Õhtul oli jälle trenn Külitse teel. Seekord oli meid rohkem. Ja jälle parandasin oma poolmaratoni aega (grupisõidu teene). Proovisime oma sammu venitada. Ikka treeneri rütmis. Üritasin, mis ma üritasin, nii ikka välja ei tulnud nagu pidi. Neli pikka sain tehtud ja siis pidin paar lühikest kiiremat vahele tegema, sest hoog automaatselt langes. Sain paar näpunäidet ka, mida ma tegelikult juba olin enne ka kuulnud, kuid miskipärast ei ole suutnud seda oma tehnikasse veel rakendada. 

Neljapäeval toimus Tabivere Rull. Plaanisime ka seda väisata. Süsteem oli siis selline, et start on avatud 17:30-19:00. Selle aja jooksul pead vähemalt 2 korda startima, et punkte kirja saada. Distants oli 2km. Imelik pikkus. Ei ole see sprint ja ei ole see pikk ka. Seega oli kaks võimalust. Kas panna alguses täiega ja lõpp kannatab või alguses rahulikult ja lõpus täiega. 

Esimene 2 km proovisin seda esimest. Ma tegelikult ei plaaninud seda, aga lihtsalt närv oli mõttetult suur sees, et ma ei mõelnud absoluutselt. Stardis ma muidugi koperdasin natuke, vot korralikult startida ma kohe üldse ei oska. Tee oli distantsi esimeses pooles ka veidike tõusev. Tõmbas ikka korralikult läbi, niimoodi, et esimest katset lõpetades oli kerge veremaik kurgus. Pluss muidugi oli tuul ka vastu ja ei ütleks, et see väga leebe tuul oli. Minu jaoks vähemalt.

Teise 2 km võtsin alguse rahulikumalt. Teise poole võtsin ka tegelikult rahulikumalt. Tuul oleks nagu kõvemaks muutunud vahepeal, aga jalg oli parem all. Lõppu jõudes veremaiku ei olnud, mõtlesin, et no siit tuleb ikka palju halvem aeg. Kuidagi väga rahulik sõit oli. Pärast aegu võrreldes ei olnudki nii palju aeglasem kui esimene. Esimene katse oli 4:47 ja teine 4:51. Usun, et minu kohta ei ole need ajad mitte üldsegi nii halvad, sest jätkuvalt olen ma ainult 6 kuud uisutanud!!

Aa ja siis lõpuks ometi sain spordiprillid ka ostetud endale. Kaua ma ikka nende raybannidega üritan sportlik välja näha. Prillid ostsin SIIT. Soovitan soojalt! Tegelikult ka! Ma kahtlen, et kas te leiaksite kuskilt parema hinna-kvaliteedi suhtega spordiprille (ja muid tarbeid). Ja need prillid on tõesti korralikud, mugavad ja ei lase ühtegi üleliigset kiirt läbi... Ei ole olnud muidu väga suur spordiprillide fänn. Mitte sellepärast, et ma ei arvaks, et nad head oleks, vaid sellepärast, et nende välimus on minu jaoks harjumatu. Aga need mu uued, näevad tegelikult täitsa pinks-ponks välja. :) 

Erakogu

Erakogu

Aga nüüd. Back to basics. Olin kogu selles võistlusärevuses ära unustanud selle, miks ma seda asja üldse teen. Olin ära unustanud, et tegelikult on mul praegu ainult üks, see põhiline eesmärk. Olla endaga rahul. Saavutada see, et ma vaatan peeglisse ja olen rahul. Sinna on mul jätkuvalt natuke aega, aga ma liigun sinna poole. Tibusammudega, aga ma liigun.

Amatöörsportlaste kõige suurem viga ongi see, et seatakse endale liiga suured eesmärgid ja siis põrutakse. Põruda ma ju ei taha. Seega tuleb algidee juurde tagasi liikuda ja üle vaadata, mis mu jaoks tegelikult praegu oluline on. 

Unistaja ma olen alati olnud. Mul on igasuguseid unistusi ja eesmärke, aga ma pean õppima mitte nii kärsitu olema. Tahaks ju alati kõike kohe nüüd ja praegu, aga kahjuks asjad nii ei käi. Kahjuks...

Sain sünnipäevaks endale ühe lõuendi ja akrüülvärvid. Loeti peale sõnad, et unistused täituvad siis, kui nad on sul silme ees ja sellepärast pean ma sinna peale oma unistuse maalima ja selle endale seina peale panema, et see siis olekski pidevalt mul silme ees. See lõuend seisab mul ikka veel tühjana molbertil ja ootab oma aega. Mul on küll palju unistusi, kuid ma ei oska mitte ühtegi neist piisavalt hästi koondada, et seda sinna peale mahutada. Või ma lihtsalt ei julge sinna peale midagi veel teha. Võib-olla sellepärast, et tulevikku ei ole olemas. Võib-olla sellepärast, et ma kardan midagi ära rikkuda. Olen ma ju omamoodi kiiksudega. Sülitan vajadusel kolm korda üle vasaku õla, astun hommikul alati parema jalaga voodist välja ja redeli alt läbi ei käi, kahekesi jalutades tuleb alati ühelt poolt posti käia ja kui kellelegi varba peale astun, peab ta kindlasti minu oma peale tagasi astuma.

Musti kasse ma ei karda. Selline mul isegi oli kunagi, nimi oli Salem [Seɪləm].

Vot nii! Katsun rahulikult võtta ja selle ühe asja kõigepealt lõpuni viia ja siis edasi vaadata. Aega ju mul on veel küllaga.

...

Täna oli pisut rahulikum päev. Jalutasin tunnikese. Homse kohta veel ei teagi. Peab konsulteerima targematega. Pühapäeval teeksin rahulikult max poolteist tundi rulli.

Järgmine kolmapäev ootavad ees meid tabatad. Kes neid teinud on, teavad, miks ma neid siin mainin enneaegselt. Ma ise teinud ei ole, olen aega võtnud. Juba siis tundus see paras... Eks kui need tehtud saab, siis katsun oma emotsioonid siia kirja panna. See saab olema raske. Muidugi kõik oleneb sellest, kui palju ma olen nõus endast ära andma. Ma kardan, et mul ei ole piisavalt palju vaimset jõudu, et endast füüsiliselt nii palju anda kui vaja oleks.

Aga ma annan endast parima! Ma ei ole vist kunagi mitte ühegi asjaga nii palju vaeva näinud, kui rulluisutamisega. Boonuseks on ainult see, et ma hullult tahan ka sellega tegeleda ja areneda ja õppida!

Spinati-ananassi-banaani smuuti Erakogu

Katsun varsti oma lubatud smuutipostituse ka ära teha. 

 

Erakogu


Palju päikest!
Liisu