26 May 2013

Kuidas 40 minutiga täitsa korralikest jalgadest makaronid keeta?

Eile sadas vihma. Terve päev! Terve pagana päev! See rikkus kõik soojendusplaanid ära. Mis siis ikka, tuli leppida veel ühe puhkepäevaga.

Eile õhtul sai magama kuskil südaöö paiku. Pead padjale heites mõtlesin, et mis nüüd lahti. Kõhus ei olegi liblikaid, süda ei olegi paha, ärevust ei olegi?! Mis toimub?! Uni tuli kuidagi väga rahulikult. Kella 5-6 ajal aga saabus ka närv lõpuks. Vähklesin järgmised tunnid, sest enne kella põhimõtteliselt ei tõusta.

Lõpuks kui kell helises oli nii väsinud olek, et oleks hea meelega üldse koju jäänud. Aga ei, tunni aja pärast pidi saabuma transport, mis mind Raplasse viiks. Täna ju Raplarulli päev. Esimene EMT Rullituuri etapp. Võtsin eesmärgiks läbida 16 kilomeetrit ehk IIZI skate'i.

Algus oli tore. Saabusime sinna üsna vara, seega oli aega ringi tatsata ja inimestega jutustada. Kuna ilm oli vihmane, siis sain kätte ka oma eelmisel öösel tellitud vihmarattad. Mõtlesime küll alguses, et vast ei lähe neid isegi vaja, sest stardini oli omajagu aega ja äkki enam juurde ei saja. Lõpuks sain treenerilt otsustava "jah" sõna, et ma ikkagi rattad ära vahetaksin. Laagrid ümber tõstes sain aru lõpuks, kui närvis ma ikka tegelikult olin. Käed värisesid ikka päris hullult.

Okei! Riided vahetatud, rattad vahetatud, oli aeg rada testima minna. Alguses tundus, et isegi need vihmakad on libedad, aga see oli lihtsalt tingitud sellest alguse poole teekattest. Raja teisel poolel olid need väga head. Soojendus tehtud, saatsime mehed ja naised pikale distantsile teele ja siis suundusin starti. Miskipärast tõsteti meie starti veel 5 minutit ette poole. Ja siis see oligi! Stardipauk ja minek.

Noorteklassi esindajad tegid kaks tõuget ja juba olid nad kadunud. Me võtsime alguse kergelt. Esimesed kilomeetrid olin mina grupi ees. Hea oli sõita, sest tuul oli tagant. Lõpuks tuli üks mees appi vedama. Sai möödutud omajagu inimestest ja tunne oli mõnus. Kohustuslikus korras tuli sõidu ajal ka oma fännikohustusi täita ja vastu tulevatele Albe Team'i liikmetele kaasa karjuda. Nägude järgi võis öelda, et ega neilgi kerge olnud.

Lõpuks sai esimene pool läbi. Vahefinishi aeg oli umbes 18 minutit. Ja siis sai alguse vastutuules sõtkumine. Mul ei ole midagi muud öelda, kui et Asti sa oled väga vinge mutt! Minu jalg nii kerge ei olnud. Tõeliselt raske oli. Õnneks oli teistel ka raske, aga tundus ikka, et endal on kõige raskem. Asti sai sappa ühele härrale, kes teda rüütellikult finishi poole vedas. Minul seda jõudu enam ei olnud. Jäin mõned meetrid taha poole. Siis tuli mulle ka üks väga tore härra appi, kes meid enne ka vedamisega toetas. Ta tõmbas mind Asti ja härra duole järgi. Lõpuks läks tal endal vist ka jalg pehmeks, sest vahe tuli uuesti sisse. "Ei taha ennast puruks ka sõita!" olid ainsad sõnad, mis ma ta suust veel sõidu ajal kuulsin.

Õnneks paistis juba kaugelt finish. Aga enne finishit oli vaja võtta veel viimane tõus. Sealt üles tulles oli küll tunne, et tegelikult seisad sa koha peal. Tegelikult oleks tahtnud lihtsalt maha istuda, aga ei saanud. Inimesed vaatasid.

Tõusu peal tuli lõpuks grupp ka mu selja tagant välja ja paari kiirema tõukega olid nad minust sammu võrra ees. Lõpuspurti ei olnud enam jaksu teha. Ju siis oli sõit asja ette läinud, sest ma tõesti jätsin rajale maha selle, mille ma kaasa olin võtnud.

Ega ma selle sõiduga tegelikult rahule ei jäänud, sest no mingist korralikust tehnikast juttu ei saanud teha. Täiesti null koht oli. Lõpp oli kohe väga kole, isegi piinlik on. Võiks nagu osata juba. Aga kui jalg on pehme ja piimhape ajus, siis ei oska enam mõelda selle peale, kuidas see jalg nüüd maha peaks minema või mis asendis keha peaks olema. Kõigile vaatajatele saan ma ainult öelda, et nii nagu mina sõitsin, nii ärge sõitke. Pärast 16 kilomeetrit oli tunne nagu oleks 42 läbi sõitnud. Nägu oli ka selline olnud, sest pärast tuldi küsima, et oota kui palju sa sõitsidki?! :D

Kohe kui sõit lõppes ja see pingutus läbi sai, läks süda uuesti pahaks. Tõeliselt halb oli olla. Jalad olid ka kanged, nagu kargud oleks all olnud.

Egas midagi! Maardus tuleb paremini teha. Maardus tuleb ilusamini teha.

Ja siis veel mõned punktid, mis ma tänase päeva kiiranalüüsist välja suutsin noppida. Tegu ei ole vabandustega, miks ma sitasti sõitsin.
1) Mul puudub igasugune üldfüüsiline. Alustasin ma spordi tegemisega umbes aasta tagasi ju.
2) Kurb tõsiasi on see, et mu kaal teeb asja mu jaoks raskemaks. Juba sellepärast, et mul puudub üldfüüsiline. Ja ma ütlen seda sellepärast, et kui ma võrdlen seda, mida ma jaksasin ja kui palju ma jaksasin eelmine aasta ja kui palju ma jaksan praegu, siis need on kaks täiesti erinevat asja. Ja nende kahe punkti vahel on päris palju treeningtunde ja -22 kilogrammi.
3) Närvid. Need nõmedad närvid. Mõtled ja tead küll, et sa teed seda enda jaoks. Sa ei võistle mõisa peale. Sa oled algaja. Sa oled harrastaja. Aga võistlusmomendil tuleb ikka see võiduhimu peale, kuigi ma tean, et ainus keda ma võita tahaksin ja saaksin, olen ma ise. Vähemalt praegu. Nagu ma mõni postitus tagasi kirjutasin. Mul on üks eesmärk! See üks suur eesmärk, milleni ma tahan jõuda ja kui see on saavutatud, võib alles edasi vaadata, mis saab.
4) Mul on veel väga palju arenguruumi. Mul on veel nii palju õppida! Mul on veel nii palju asju, mida saavutada! See kärsitu pool minus tahab ju "nüüd-kohe-praegu", kahjuks ei ole tegelikult selline asi võimalik nagu "nüüd-kohe-praegu". Vähemalt siis, kui sa ei ole Paris Hilton.
5) Võimalik, et minu "makaroni olek" tulenes sellest, et hommikul ei suutnud ma mitte ühtegi ampsu toitu kurgust alla ajada, süda oli lihtsalt paha. Kui kehale energiat ei anna, siis keha ei liigu ka päris nii nagu vaja oleks.
6) See oli minu elu kõige esimene "suurvõistlus".

Ma ei kujuta ette, kui loogilise jutuga siin nüüd tegu oli, sest mu aju on ikka veel piimhapet täis, aga loodan, et sain oma esimesed emotsioonid kirja panna.

Ja palju õnne kõigile lõpetajatele! Te olete super tublid! Nüüd ma tean ka, kui raske see tegelikult on. Siinkohal võiks tuua ka EMT Rullituuri rajale Tartu Maratoni hüüdlause "Maraton on sõprus!" Teeksin seda sellepärast, et rajal on lihtsalt nii palju toredaid inimesi, kes üksteist aitavad ja ergutavad, kui näevad, et teine enam ei jõua. Piisab ka lihtsalt naeratusest, et sul natukenegi parem hakkaks. :) Aitäh!

Distants: 16 km
Aeg: 40:26
(koht N iizi 10)

Nüüd tuleb natuke puhata ja siis vaikselt juba Maarduks valmistuma hakata. Argh. Saaks ma selle tehnika lõpuks selgeks, et ma ei peaks enam mõtlema selle peale, kuidas liikuda tuleb....

Rajal näeme,
Liisu (#518)

Erakogu
Foto: Jaanus Ree