1 May 2013

Kuidas me ikkagi selle esimese päeva siis üle elasime?

Öösel korralikult magada ei saanud. Ärevus oli sees. Nagu eksamile läheks. Äratus oli kell 8, silmad avanesid pool 7. Venitasin end kuidagi ikka kellani välja ja siis oli juba raske end üles saada. Aga üles ma sain, panin end valmis, toppisin veel viimased asjad kotti.

Jube keeruline on pakkida selliseks lühikeseks reisiks. Plaan on ju sporti teha, seega trenniriided kaasa. Lühikesed püksid, pikad püksid, sokid, kannasokid, pluusid, jakk ja uisud ja ratas ja kõik muu varustus, mis nendega kaasa käib. Aga trennide vahel on ju aega ka, nii et kindlasti ka vabaajariided, teksad, pluusid, kampsunid. Kindlasti peab hästi palju pilte tegema, fotokas, igasugused laadijad ja muud juhtmed. Tegelikult peaks õppima ka. Ei, ei viitsi, õppimine jääb pühapäeva õhtusse, Arvo ei röövi seekord mu rõõmu. Aga raamat ja paar ajakirja tuleb kindlasti kotti panna, äkki loen (mis sest, et nad mul juba öökapi peal pikemat aega seisavad). Ja juba on kaks, ei  kolm kotti täis. Kindlasti ununes veel midagi. Viimasel hetkel tuleb veel meelde, et pesemas peaks ka ju käima vahepeal- seega rätik, šampoon, palsam ja igasugused muud totsikud, mis on igale naisele ju nii eluolulised, et isegi 5 päeva ilma nendeta ei saa.

Mõned minutid enne poolt kümmet helises telefon, Asti oli kohale jõudnud. Kobisin oma kottide, uiskude ja rattaga trepist alla ja pakkisime mind auto peale ning sõit võis alata. Õnneks ma ei olnud ainuke, kes närvis oli.

Jõudsime kohale, pakkisime end lahti. Kujundasime tuba veidike ümber, sest no nii pisikest kappi pole ammu näinud (kunagi Inglismaal käies oli see pere, kus ma peatusin ja ühe kapi ümber toaks teinud ja mind sinna ööbima paigutanud, see oli umbes pool sellest toast). Kapi all ma mõtlen siis tuba tervikuna. Narist tegime endale riiuli/kapi, sest toas ühtegi kappi ega sahtlit ei ole ja öökapi asemel on meil hoopis tool. Hommikul hakkab päike kohe aknasse paistma, mis tähendab seda, et meil saab olema seal tõeline saun ja kahekesi ei võta selle toa õhuhapniku ärahingamine ka meil väga kaua aega.



Lahti pakitud, spordiriided selga, panime rattad kokku ja algama pidi päeva, ja laagri, esimene trenn- ratas. Esimestel kilomeetritel jagati grupisõidu nippe ja trikke ning selgitati mis on head tavad ning off we go. Teate, grupisõit on ikka  hoopis teine tera. Tõusud ei ole nii rasked ja kiirus 30-35 km/h ei ole midagi hullu. Pidevalt said käigud lihtsalt rattal otsa. Esimesed 24 kilomeetrit läksid nii libedalt, et isegi aru ei saanud. Jalad olid tugevad, valusid ei olnud, pulss püsis täitsa hea. Siis otsustati minna ja veel üks 20 kilomeetrine ots peale teha. Lohutus oli, et profiil on sama. Oh ei, kohe alguses oli kaks killer tõusu. No need olid ikka killer tõusud. Grupp lagunes lõpuks ka koost. Ja meie Astiga hakkasime lõpuks kuidagi tempot tegema. Peast käis läbi mõte, et kas me oleme tõesti nii head, et me suudame vedada või oleme me lihtsalt nii lollid, et me lihtsalt laksime. Aga ei, väga super mõnus oli! Ma pole mitte kunagi ratast niimoodi nautinud. Kusjuures ma ei teadnud, et mu ratas nii kiiresti võiks üldse liikuda. Muidugi ma panin esiratta vist natuke valesti alla, sest languste peal, kiirusel 45 km/h, hakkas see päris kõvasti vibreerima. Peast käis läbi mõte, et äkki lendab alt ära. Sellise hoo pealt küll kukkuda ei taha väga. Linna sissesõidul olev tõus oli ikka juba väga hull. Tõmbas ikka korralikult läbi. Tagasi algusesse jõudes oli väsimus aga kadunud ja tunne oli vapustav. Häh, ja ma veel kartsin seda laagrit. Äkki ma ei jõua, äkki ma ei jaksa ja siis tõmban teiste tempot ka alla.

Ratas (distants ja aeg parandatud, max kiirus oli tegelikult 45,6 km/h)





Pärast trenni oli väike pesupaus ja siis suundusime Tehvandile sööma. Kõht oli meeletult tühi juba. Söödud- joodud ja koju tagasi. Väike siesta ja siis juba uude trenni.

Järgmine plaan oli uisk. Kõigepealt siis rajaga tutvumine ja raja puhastamine. Kõik olid nii ära hirmutanud mind juba enne rajale minekut, et need langused on ikka hullud. Kuulsin, et meie kallis treener oli isegi Kerstile sõnad peale lugenud, et ta vaataks ikka kuidas me nende langustega hakkama saame Astiga. Ma Asti eest ei oska rääkida, aga minul oli küll väga kaif. Võikski ainult laskuda, kui enne seda tõusma ei peaks. Teistpidi ots oli veits hirmsam, sest laskusime grupis. Kersti läks eest ära ja mina jäin grupi ette. Kiirus tõusis ikka päris kiirelt. Kõik lükkasid ka tagant õrnalt. Tuiskasime Kerstist lihtsalt mööda. --- Lõpuks veel üks ~8 km ring ja siis tagasi "koju" ja sauna ja sööma.

Uisk







Pärast kõike seda ja pisukest infotundi otsustati veel üks viktoriin teha, mis oli küll algselt homsele plaanitud. Pea oli küll parajalt pehme pärast kahte suhteliselt väsitavat trenni ja sauna, aga lõpuks jäime oma meeskonnaga 1. ja 2. kohta isegi jagama. Auhinnaks saime ülesandeks homne hommikuvõimlemine läbi viia.

Nüüd on silmad juba valusad. Peaks magama ära minema, muidu homme ei saa üles jälle. Kerge ootusärevus on juba sees. Ootan juba homset, sest tänane oli lihtsalt nii hea. Üli rahul olen, et ma otsustasin siia tulla!!

Otepääl olen ma ka oma elus vist 2-3 korda ainult käinud ja siis ka ainult läbi sõitnud. Aga piisas ainult ühest päevast ja ma olen armunud sellesse kohta. See on lihtsalt nii hubane. Kõik selle juures on hubane ja see loodus on ideaalne ja siin on nii palju erinevaid võimalusi sportimiseks. Kindlasti üks koht, kus ma võiks tahta kunagi elada!

Ja ma veel lõpetuseks mainin, et esimest korda elus ei häirinud mind tuul ei uisutamise ega rattasõidu ajal absoluutselt!

Aga aitab tänaseks! Une aeg!

Olge mõnusad,
Liisu

Pildid erakogu

No comments:

Post a Comment