24 May 2013

Ootusärevus.

Nagu te vist olete tähele pannud, siis mu blogi kujundus muutub väga tihti. Ma lihtsalt olen nii püsimatu ja igasugune vana asi tüütab lihtsalt ära. Miks ma muidu oma toa mööblit pidevalt ümber tõstan. Mõned korrad olen iseseisvalt hakkama saanud, mõned korrad on mulle appi tõtanud blogiproff (ma ristisin su praegu just selleks!) Ann, kellel on imeline oskus tabada oma fotosilma ette imelisi hetki ja kellel on kätes nii palju annet, et tema kunsti vaadates, tuleb suur kadedus peale. Tema tööga saate tutvuda lähemalt siin: Ann Buht Art&Design Ja suured- suured tänud sulle selle eest, et sa ei ole mind veel tuldud teed tagasi saatnud, kui ma järjekordse blogimurega sinu poole pöördun!!

---

Tahtmine on kirjutada, aga häid mõtteid ei ole. Eks te peate siis leppima siiski kõige sellega, mis ma ette olen võtnud pärast viimast postitust. Ei mäleta enam, mis päeval see oli, aga ei, üle ei viitsi ju ka kontrollida. Vahet pole. Ma arvan, et eelmisest laupäevast ma ei ole rääkinud.

Erakogu

Erakogu

Laupäevahommikune meelelahutus Erakogu

Mis siis eelmine laupäev toimus? Päeval tegin lühikese uisutrenni Tammel ja mõtlesin sellele, et esmaspäev läheneb, et läheneb jälle see pagana epidemioloogia. Aga ega ma ju ei õppinud, ma lihtsalt mõtlesin sellele. Õnneks oli piisavalt palju tegemist, et need kurjad mõtted lahkusid peast üsna kiirelt. Tegemist oli sellega, et õhtuks oli valmis vaja ennast panna. Õhtul ootas ees suusahooaja lõpetamine (jah, mai lõpus) ja ma otsustasin oma esimese rulluisuhooaja auks ka klaasi tõsta.

Kella seitsmeks sai sammud seatud Püssirohukeldri poole. Poole kaheksaks olid enam-vähem kõik tulijad ka kohale jõudnud ja alguse sai üks äärmiselt tore õhtu. Laval olid Hellad Velled. Selline Eesti sült on vahepeal täitsa hea vaheldus. Ja no sellises kohas ja mõnusas seltskonnas ei tunne ma isegi piinlikkust öelda, et mulle meeldis nende muusika saatel varvast keerutada. Tegime sellise tantsupeo, et ise ka ei usu. Tuju oli laes, aga edasi ka ei raatsinud kuhugi minna, sest seal oli kohapeal juba piisavalt palju raha kulutatud (tudengi jaoks). Nii ma siis võtsin ette kodutee ja kuna öö oli nii mõnusalt suviselt soe, siis ma jalutasin, samal ajal kui teised taksot läksid otsima. Kodu juurde jõudes ei tahtnud kohe üldse magama veel minna ja otsustasin edasi jalutada. Lõpuks sai minu 2 kilomeetrisest koduteest viie kilomeetrine. Kuulasin head muusikat, ümisesin kaasa ja lihtsalt jalutasin inimtühjas Tartus. Inimtühi oli see küllap sellepärast, et tegu oli ikkagi Eurovisiooni õhtuga.

Eurovisioon on üldse selline imelik asi. Millegipärast on viimastel aastatel levima hakanud mõtlemine, et Eurovisiooni vaatamine ja sellele kaasa elamine on häbiasi (vähemalt mulle on selline mulje jäänud). Minu arvates absoluutselt mitte. Kuigi pean tõdema, et viimastel aastatel on nende võistluslugude kvaliteet ikka kordades langenud. Mõned üksikud pärlid selles sogas. Seegi aasta ei leidnud ma tegelikult enda jaoks mitte ühtegi lugu, mida ma oleks nõus oma iPodile panema ja ka hiljem kuulama. Aga see selleks.

Koju ma lõpuks jõudsin ja jõudsin ka magama, kuskil poole kahe või kahe paiku. Hommikul avanesid silmad esimest korda kell 9. Ei! Ei ärka! Magasin lõunani. Õnneks olin ma eelmine õhtu hommikust peavalu ennetades ühe ibumetini sisse võtnud (jah väga tervislik!). Pea ei valutanud, aga ega see silm nii väga terav ei olnud midagi. See oli see püssi punane kõige muu seas... Lõpuks magasin terve pühapäeva maha. Ja see pidi olema veel pikema trenni päev. Õppima hakkasin ka alles õhtul.

Esmaspäeval oli hommikul kontrolltöö, mille ma tegin pooleldi loomuliku intelligentsi peale ära ja mis läks üllatavalt hästi isegi. Trenni ma ei teinud, jalutasin 50 minutit kõigest.

Pärast kooli natuke päikest Foto: Triin Kass

Teisipäeval otsustasin uuesti jooksmist proovida. Mõtlesin, et teen rahulikud 30 minutit, sest kolmapäevane trenn pidi olema raske. Tegin need ära. Ilm oli jube palav ja kuna õhuniiskus oli päris kõrge, oli kohati tunne nagu jookseksin läbi vee. Ja ma veel panin endale sooja jaki selga, kuna aknast välja vaadates oli päris jahe. Sepa turu osa on ikka päris üles kaevatud. Ei tea kuidas nad seda Tartu Rattarallit sealt läbi plaanivad tuua. Kuulsin, et seal on iga aasta olnud juba niigi palju kukkumisi ja nüüd kui sealne tee on kohati üleval ja kohati väga auklik, ei tea kuidas maanteerattad seal hakkama saavad.

Erakogu

Kolmapäev oli siis see tabata päev. Ilm näitas oma pahupoolt meile hommikul. Tee oli märg. Vahepeal tuli päeval ka natuke, aga õnneks trenniks oli tee ära kuivanud. Kuna algne koht- Prisma juures asuv parkla- oli kiire trenni jaoks ohtlikult liivane, suundusime lõpuks Ülenurme kooli juurde. Ega sealne parklagi ideaalne olnud, sest kurvides oli palju kive. Ja need olid tõesti ohtlikud. Pühkisime mis me pühkisime, minule Kerstile ja Astile see väga palju enesekindlust juurde ei andnud. Lõpuks oli treener ainus, kes tundis, et ta on tabatasid teinud.

Mina sain ka oma osa kätte, aga kahetsen siiralt, et ma rohkem endast ei andund. Aga ma siiralt ütlen, et ma kartsin. Ma kartsin neid kurve. Mul on vaja alguses natuke rajaga harjuda, et seal peal siis kiiremaid liigutusi teha. Tundsin, et mulle jäi sellest trennist väheks. Tundsin, et oleks suutnud vähemalt pool veel juurde panna. Pärast tabatasid sõitsime paar kilomeetrit rahulikult sirget peale. Metsavahel oli asfalt ikka piisavalt märg, et väikesest künkakesest üles ilma puu abita ei saanud. Treener läks ees ja jäi meid ootama. Usun, et see oli koomiline vaatepilt, kuidas üks puud kallistab, kuidas üks üldse tee kõrvalt pinnaselt üles tuleb ja kuidas üks üritab kõigest väest künkast üles tulla, aga uisk libiseb koguaeg alt. Ma mitte ainult ei usu, vaid tean ka, sest ta isegi naeris meie üle. :) Pärast trenni jagati meile kätte ka õpetussõnad, kuidas pühapäeval endast parim anda ja lõpuks läks iga roju ikka oma koju.

Neljapäeval oli tarvis teha rahulikult üks tunnike ratast peale. Tõsiselt hea tunne oli. Isegi üksi sõita. Ja kerges vastutuules. Tavaliselt on sellistes tingimustes mu keskmine kiirus 20-21 km/h, seekord oli 23 km/h ja see oli tõesti rahulik sõit. Isegi pulss oli normis (v.a tõusul). Aga muidu oli neljapäevane ilm täpselt paras rattasõiduks. Ei olnud külm- ei olnud palav ning päike siras taevas.

Kuidas ühe aastaga saab mittemillestki kõik!!!
Erakogu

Täna- reedel oli ettenähtud puhkus. Ma ka puhkasin. Kuigi isu oli uisutama minna. Homme hommikul tuleb üks soojendus Raplarulliks teha ja pühapäeval juba rajal näeme.

Allikas: Instagram

Allikas: Instagram

Nii ma motiveerin end õppima. Erakogu

Erakogu

Erakogu

Erakogu

Erakogu

Olge ikka ilusad, 
Liisu