13 May 2013

Rattad ja romantika

Nädal jälle möödas. Iseloomustavaks sõnaks võiks olla puhkus. Võrreldes laagri pea 15 tunniga, sai see nädal trenni tehtud kesised 5 tundi. Tegelikult natuke peale, aga ma ei hakanud üles märkima selliseid jalgrattaga (või tallataksoga) punktist A punkti B liikumisi.

Esmaspäeval kästi puhata "raskest" laagrist end välja. Teisipäeval pidin tegelikult ratast minema sõitma, aga ma ei teagi, miks ma hoopis kõndimise kasuks otsustasin.

Raamatuvahetuspunkt Ropka bussipeatuses Erakogu

Kolmapäeval oli plaanis uisutrenn. Plaanist sai kinni peetud. Liikusime Tartu- Külitse teel. Mina olin esimest korda seal. Suurepärane vaheldus Lõuna-Eesti mägedele ja Tamme staadioni ringidele. Liikusime sünnipäevalapse Astiga kahekesi omas rahulikust aeroobses tempos, treener tegi oma tempot. Aega oli 1h:15m. Selle ajaga me sõitsime rahulikult 27 km, väikeste puhke- ja joogipausidega. Saime teepeal kõik oma jutud ära räägitud ja naljad ära tehtud ja järjekordselt oli emotsioon pärast uisutrenni laes. :) Trenni lõpus näitas treener meile veel elu, nii ta vähemalt seda nimetas, kuidas gruppi vahele trügida ja kuidas takistada teistel seda tegemast. Võttis korra seest õõnsaks, ma arvan, et mul ei ole veel sellist julgust ja enesekindlust ja kiirust. Asti sai vist kerge südamerabanduse ka korraks, kui treener äkitselt minu ja tema vahel oli. Vähemalt näo järgi oleks võinud seda arvata.

Neljapäeval jälle puhkasin. See puhkus nägi tegelikult ette hommikust kooli ja ülejäänud pool päeva istusin A&T's ja vaatasin, kuidas mu ratast parandati. Enne laagrit küsiti mu käest, et kas käigud ja kõik töötavad, mina muidugi kohe, et jah ideaalselt. Ja siis laagris esimeses trennis pidin jalaga kaasa aitama, et käik ära vahetuks. Lõpuks vahetati kett ja kassett ära. Töö kiire ja korralik! Soovitan soojalt, kui sul on mõni sportlik mure. Ja no nad ei ole kadedad jagama ka elutarkusi igas valdkonnas. Muidugi reaktsioon sellele kui ma oma ratta poe taharuumi viisin. See nägi välja umbes selline.

...
*Pilk rattale*
Küsib imestunult: "Sa käisid sellega Otepääl?"
"Jah."
Veel rohkem imestunult: "Oota, sa käisid tegelt ka sellega Otepääl?"
"Nojah."
*väike naer*
"Euronewsi vaatad?"
"Ei."
"Seal on üks klipp, minut aega, tavaliselt natuke enne täis- või pooltundi, kus on täielik vaikus ja kiri No comment. Lihtsalt video ja No Comment. Seda ratast vaadates on umbes sama."
...

Tänks! :D Tegelikult annan boonuspunktid sulle parima võrdluse eest, mis mu ratta kohta tehtud on! (+6)

Reedel oli jälle jalutuskäik. Mõtlesin, et peaks nädalavahetusel keskenduma õppimisele, sest nüüd hakkab pihta jälle see sessi aeg, kuid laupäeval viskas nii üle see epidemioloogia ja parasitoloogia, et pakkisin uisud kotti ja suundusin Tammele. Kuna ilm oli üpris ilus ja parasjagu käis seal mingi jalgpallimatš, siis inimesi oli päris omajagu. Samas oli päris edukas trenn, sest ainult üks laps oleks peaaegu alla jäänud.

!!! Siinkohal tahaks järjekordselt kõigile praegustele ja tulevastele lastevanematele ja koeraomanikele meelde tuletada, et palun ärge laske oma koertel ringi tuterdada ja lapsed pange lühema rihma otsa, või siis vastupidi. Samas oleks üdini tore ka, kui te ei otsustaks keset kergliiklusteed oma sõbranjedega jutustama kukkuda või siis näiteks telefoniga rääkida.

Erakogu

Laupäeva õhtul sai täide viidud ka minu ja minu +1 pikaajaline plaan minna koos uisutama/longboardima. Vedasin kaaslase sinna samasse Külitse teele ja veetsime ühe mõnusa tunnikese ratastel veeredes- minul oli 4 ratast rohkem. Tõeliselt mõnna oli! Päike paitas palet ja soe tuuleke sasis juukseid (ühel rohkem kui teisel). Pärast seda istusime mõnda aega Lõunaka juures ja nautisime üliromantilist päikeseloojangut. See oli see õhtu, kui oli see mega ilus päikeseloojang!! Kahju, et fotokat kaasas ei olnud. --- Aga panin Triinule oma uisud ka hetkeks alla. Sõitis nagu vana kala. Mina esimene kord nii enesekindel ei olnud. Pärast uiske jalast võttes, ütles ta: "Nüüd saan ma te uisuarmastusest aru!" Success!! Samalajal proovisin ma jälle longiga sõita. Uuh...jalad ikka niimoodi värisesid, et laud hakkas all värisema. :P

Uisuäss Erakogu

Lõunaka romantika Erakogu

Erakogu

Choolio Foto: Triin Kass

Foto: Triin Kass

Pühapäeva hommikul tuli hull tahtmine peale jooksma minna. No jalad ikka nii kibelesid. See on see maratoni mõju. Suusatama ma ju hakkasin ka sellepärast, et TSM (Tartu Suusamaraton) tundus nii äge. Lubasin järgmine aasta TJM'ile (Tartu jooksumaraton) ka oma nina pista (täna sõlmisime minu +1 aka Kiisuga aka Triinuga ka sellekohase ametliku kokkuleppe).--- Aga ei! Ma piirasin ennast ja istutasin end laua taha ja õppisin. Pilk küll vanderdas ringi pidevalt, toas ja õues ja ei tahtnud see keskendumine kuidagi tulla. Kui kell 21 sai, saabus alles motivatsioon, aga ma lubasin endale, et südaööl ma lõpetan õppimise ja sätin magama. Voodisse jõudsin alles poole ühe paiku, aga uni jälle ei tulnud.

Reede öösel oli samamoodi. Kell 23-1 magasin ja siis istusin poole neljani üleval. Õigemini lamasin. Lihtsalt vahtisin lakke. Uni oli kadunud. Ja selle üürikese aja jooksul, millal ma tõesti magasin, nägin ka mingit imelikku und Raplarullist. Kas tõesti juba praegu on närv sees?! Mille jaoks?! Kuidas ma seda närvi maandada saaksin?! Regasin end sinna ära ka. Alguse mõttes siiski IIZIle. Ei hakka maratoni distantsi kohe pushima. Vaatame, mis edasi saab, aga esimese korra mõttes läbime me vaid 16km. A ja ma nägin unes, et ma olen nr 110. Ma ei tea miks, aga vaatame-elame-näeme. Äkki on minus peidus ikkagi natuke Selgeltnägijate Tuleproovi materjali, kuigi vaevalt.

Mis veel? Midagi erilist vist ei olegi. Öösel ja hommikul nautisin seda äikest, mis meienigi jõudnud on. Nii mõnus, toad on hämarad, väljas sähvib ja müristad, vihma kallab nagu oavarrest. Kõlab nagu ühe romantilise õhtupooliku algus. :)

Ja nüüd on ametlikult III kursuse auditoorse õppe pool läbi ja jäänud vaid arvestused, kontrolltööd ja eksamid. Ma isegi ei ole kokku julgenud lugeda palju mul neid veel on. Igaljuhul kuni juuni keskpaigani olen ma kooliga ametis. Kui muidugi välja arvata trennid ja võistlused.

Ja järgmine kerge kiirendus-soojendusvõistlus on neljapäeva õhtul Tabiveres. Juba ootan. Ja põen...Tegelikult ei ole hullu, ma olengi selline "närveldaja", ma nimetan seda lihtsalt ootusärevuseks. Minu ootusärevus igasuguste asjade ja sündmuste ees on lihtsalt kordades suurem, kui normaalsete inimeste oma...Aga äkki teistmoodi olekski igav. Või on see lihtsalt vabandus... Kusjuures ma olen eelseisva hooaja pärast rohkem närvis, kui sessi pärast ja kõik, kes teavad missugune ma eksamite eel olen, kindlasti mõtlevad praegu, et kuidas see võimalik on...

Aga olge mõnusad ja võtke vabalt minu eest ka, sest mina ilmselgelt seda teha ei oska! Ilmad on ilusad ja inimesed on naljakad. Reedel just kohtasin ühte kutti, kes oli Tallinnast tulnud ja endale Sportlandist papud ostnud, aga ta ei saanud neid jalga panna, sest ta jalad olid mustad ja nii ta käis ringi paljajalu. Nii, et visake papud nurka ja nautige!

Ostsin täna hunniku puuvilju endale, et igasuguseid huvitavaid smuutisid proovida ja välja mõelda. Kahjuks ei leidu Maksimarketis spinatit, mille järgi ma tegelikult üldsegi algselt poodi läksin. Peaks ära proovima, missugused need spinati smuutid siis ikkagi on. :)

(Ja Kati, kallis, mine pissi selle päkapiku peale!)

Alati teie,
Liisu