6 May 2013

Sinised hobused, lihapallid ja tuul

Laager on nüüd ametlikult lõppenud! Usun, et ma ei ole ainuke sealolija, kes tahaks juba tagasi, et hommikul kell 8 väike sörk Tehvandile ja tagasi teha, et nautida seda ilusat ilma ja et ei peaks muretsema millegi muu pärast, kui sellepärast, et õigel ajal trenni jõuda. Üritame nüüd selle viimase laagripostitusega viimase päeva üle vaadata ja kogu selle Otepääl veedetud aja kokku võtta.

Laupäeva õhtul vaatasime veel kõik koos päeval tehnikatrennis filmitud videosid ja proovisime neid analüüsida. Kuigi ennast uisutamas on suhteliselt jube vaadata, sest sõitmise ajal ei saa ju aru, kui valesti või õigesti sa tegelikult sõidad, usun, et kõik kes filmi peale jäid ja kelle sõitu analüüsiti, said endale midagi olulist kõrvataha panna. Kuigi etteruttavalt võin öelda, et pühapäevase võistluse ajal olid mul kõik targad sõnad ununenud.

Laupäevaõhtune matk Linnamäele Erakogu

Uni ei tahtnud väga tulla. Ei tea, kas asi oli ärevuses või liialt pehmes voodis, kuid tulla ta ei tahtnud. Vähemalt minul. Lõpuks suuresti hilinenud Une- Mati mind väga sügava unega siiski ei kostitanud. Pigem lõin öö jooksul kõiki oma küünarnukke ja käsi vastu aknalauda ja seina korduvalt ära, ju siis närv oli ikkagi sees.

Asti äratuskell helises 7:45. Tema sai muidugi kohe üles. Mina lebotasin veel vähemalt 10 minutit voodis ja siis kui inimesed juba õue hakkasid kogunema, et üks "mitteametlik" hommikujooks ja -võimlemine teha, vinnasin ennastki voodist välja ja suundusin õue.

2. päev; Nii otsitakse taga hommikujooksule hilinejaid Foto: Kersti Toots

Õues ootasid mind väga unised näod. Küllap hakkas neli päeva intensiivset trenni meilegi järgi jõudma. Sörk oli alguses rohkem ikkagi rahulik jalutuskäik. Tugevad muidugi jooksid. Kerge võimlemine-venitus tehtud, suundusime tagasi Margusele ja otse hommikusöögile. Üks hea asi selle laagri juures oligi see, et kolm korda päevas oli sul toit laua peal ja ise ei pidanud midagi muud tegema, kui end lihtsalt laua taha istuma sättima.

Pärast sööki algasid ettevalmistused eesseisvaks hooaja avavõistluseks. Kes teipis keda ja kes vahetas kelle uisurattaid. Minagi mässisin oma hüppeliigesed teibi sisse ja vahetasin oma uisurattad veidike tugevamate vastu, mis küll väristasid võistlusrajal rohkem, kuid mis andsid ka kiirust juurde, eriti langustel, mida sellel teel on ikka omajagu.

Ettevalmistused tehtud, riided seljas, uisud näpus või kotis, suundusime me Sihva poole. Panime veel mõne ülesõidukoha peale sildid, et siin tee peal võib kiiresti kaheksal rattal liiklevaid inimesi kohata, et mõni autojuht ei otsustaks meile ette keerata, eriti siis, kui me oleme langusel just suurema hoo sisse saanud. Õnneks ühtegi autot ei olnud ja mõned üksikud liiklejad- ratturid, uisutajad ja niisama jalamehed/-naised, olid ka väga viisakad.

Kuid laupäevane suurepärane ilm oli kadunud. Kuidas Agnes nüüd ütleski?! Laupäev oli ainuke päev, kus me hingata saime, ülejäänud päevad me hingeldasime. :) Saime endale isegi mõnusa jume peale, kui muidugi välja arvata ärateibitud põlvedel olevad valged laigud (eriti Astil). Aga jah. Pühapäeval oli ilmataat meie vastu üsna karm. Tuul muutus ainult tugevamaks ja ilm oli suhteliselt jahe. Starti jõudes, käis peast veel läbi, et oleks pidanud ikka pikad püksid panema.

Aga meid tugevaid spordiinimesi see ei heidutanud ja kõik kes olid eelmisel õhtul stardiprotokolli pandud (pluss veel kaks üllatusosalejat) sinna ka jõudsid ja kõik kes startisid sõidu ka lõpetasid.

Enne starti Foto: Kersti Toots

Karikad Foto: Kersti Toots

Aga kuidas see minu esimene rullivõistlus siis kulges?! Enne stardijoonele minekut lõi kõhu korraks õõnsaks ja närv tuli sisse. Peast käis igasuguseid stsenaariume läbi, kuidas see asi mul kulgeda võiks. Aga kui Evelin "Läks!" hüüdis hakkasid jalad iseenesest tööle ja läinud ma olingi. Allatuult oli jah hea sõita, kuid treeneri karmid sõnad enne võistlust olid, et esimeses otsas peame me end talitsema ja kohe mitte kõike jõudu sõitu rakendama ja tagasi tulles, vastutuules, laseme välja kõik, mis torust tuleb. Esimesele laskumisele jõudes tulid vastu kohe sõitu lõpetamas Margus ja Hassar, kelle nägudest võis välja lugeda, et see tuul oli ikka päris karm.

Esimese otsa poole peale jõudes, kiikasin korra kella. Ainult 4 minutit oli möödunud. Imestasin isegi, et kuidas nii hästi ja rõõmustasin, et siit võib tulla isegi väga hea aeg. Kui ma sirge lõppu jõudsin ja end ümber pöörasin, tabas mind aga karm reaalsus ja tuul, mis tahtis pikali lükata. Egas siis midagi, finishisse pidin jõudma ja hakkasin siis sõtkuma. Keskmine kiirus küll langes automaatselt, kuid alla ei tahtnud anda. Mõne kõvema tuuleiili keskele sattudes mõtlesin ainult, et ma ei taha mitte kunagi võistelda enam. Vastutulevatele võistlejatele jõudsin ainult seda ilma kiruda, kuigi nemad tahtsid mind ainult ergutada. Kui veerand maad oli veel sõita, tulid vastu juba sõidu lõpetanud mehed, kes pealesõitu tegid ja nende karjumine andis kõvasti jõudu juurde selle viimase otsa sõitmiseks.

Kõige raskemaks kohaks sellel distantsil osutus minu jaoks, ja pärast kuulsin, et ka teiste jaoks, Sihva kooli taga olev tõus, kus tuul oli otse vastu. Muidugi oli fotograaf ka end selle nuka peale sättinud, et siis meist, kellel meil piimhapet juba silmist välja pritsis, veel viimased pildid teha.

Foto: Alar Nigul

Ja siis oli veel jäänud viimane langus. Naeratus näol sai mängu pandud veel varuks jäetud lõpuspurt ja finishi poole kiirustatud ja siis oligi see kõik juba läbi. Kella peale vaadates taipasin, et olin endale seatud päeva eesmärgi isegi pooleteise minutilise varuga täitnud.

Teisel pool joont oli kõigil juba näod naerul. Väike hingetõmbepaus, autasustamine ja grupipilt. Mõlemad karikad, nii meeste- kui naisteklassis, läksid klubist välja. Meesteklassis võitis Lauri (Albe Team/Arco Transport) ja naisteklassis tulevikulootus Mathilde (Rullibaas). Palju õnne teile! Mina sõitsin end naisteklassis kuuendaks ja olen väga rahul, sest nagu ma juba ütlesin, ületasin ma oma eesmärki pooleteist minutiga ja see oli ikkagi mu esimene võistlus. :)

Väsinud aga rõõmsad lõpetajad Foto: Kersti Toots

'
Tublid võitjad Mathilde ja Lauri Foto: Alar Nigul

Vasakult taga Anatoli, Olavi, Margo, Kersti, Lauri, Mathilde, Agnes, Asti, Liisu, Kaisa, Piret
Vasakult keskel Jarek, Margus, Liana, Evelin, Olga
Ees Hassar
Foto: Alar Nigul

Koju jõudes ruttu pesema ja otse sööma. Nüüd ma saan aru, miks pärast võistlusi keegi süüa ei taha. Kõht on nagu tühi küll, aga süüa ei taha. Lihtsalt ei lähe alla. Pärast sööki tuli suunduda tube koristama. Enne ärasõitu võtsime veel fuajees ühed kohvid ja siis juba hüvastijätud ja lehvitused ning sõit Tartu poole võis alata. Tunne oli hea, sest need 5 päeva olid tõesti suurepärased, kuid jube kahju oli ära sõita sealt. Oleks hea meelega veel nädalaks sinna jäänud, kui kohustused Tartus oodanud ei oleks.

...

"Tere. Mina arvan, et kevadlaager on see koht, mis annab tegelikult kogu suvehooajale avapaugu või kiirenduse ennast rohkem pingutada ja vormi ajada. Ja loomulikult suhtlemine vanade ja uute saatusekaaslastega. Edu kevadsuveks!" - Lennart

"Tere kõigile ja tänud vahva seltskonna ja treeningute eest. Eriliselt tahaks esile tõsta isetut Jarekit, kes mulle päev enne võistlust jala maha asetamise nurka õpetas- "aseta jalg enda alla" oli see, mis kärpis minu eelmise aasta tulemust tervelt 2 minutit :) Veelkord suured tänud!" - Alar

"Oli vahva laager, veel parema seltskonnaga! Eks suvel EMT tuuril ja muudel üritustel loeme siis tibusid :)" - Jarek

"Oli väga tore laager tõepoolest. Ilm oli jumalik ja nii uued kui vanad kaaslased tõeliselt toredad, sõbralikud, sportlikud ja positiivsed inimesed. Ja isegi kui keha sellise treeningkoormusega harjunud ei ole, siis koos lõbusas tujus sai ületatud nii lihasvalu kui võistlushirm." - Agnes

"Super spordiala+super inimesed+super ilm = super laager! Järgmine aasta kordame!" - Asti

...

Ei oskagi tegelikult seda kõike lühidalt kokku võtta. Tegu oli äärmiselt mõnusa ettevõtmisega ja see oli raudselt igat senti väärt! Seltskond oli parim ja see, et ainuke "kohustus" on päevas trennitegemine, võiks olla isegi üks unistus. Sai sõpru juurde, sai naerdud, sai trenni tehtud, sai puhatud, sai päikest võetud ja sai juurde ka uusi teadmisi!

Üks küsimus jäi veel laupäevasest päikesevõtust kummitama. Kuidas see sinine hobune ikkagi seal telefoniputkas kopika masinasse paneb??

Erakogu

Aitäh kõigile laagrilistele ja Marguse Puhkekeskusele ning Tartu Rulluisuklubile!

Näeme Raplas!