22 Jun 2013

Kuidas see neljas nii raske sai?

Eile hommikul jõudsin oma kodinatega rongile ja lõpuks ka Tallinnasse. Ratta seljas sõites oli küll kõigi nende kottidega ühe ehtsa Saare naise tunne, kellel on vaja 5 last ja mees ühe rattaga koju talitada. Aga koju ma jõudsin. Pakkisin asjad lahti, koristasin ja.....lebotasin. Üldse ei viitsinud minna seda soojendust sõitma. No kohe üldse ei olnud tahtmist. Lõpuks suutsin end kuidagi ikka välja sundida, aga juba siis oli kuidagi jalg raske. Nagu liigud küll, aga selline tunne, et gravitatsioon on vahepeal jõudu juurde saanud ja nüüd tõmbab sind iga hinna eest maa poole.

Öösel ei maganud ma jälle hästi. Ei ole mulle seda und antud. See ei ole isegi mitte ainult enne võistlusi nii, ma lihtsalt ei maga. Ja siis päeval oled nagu zombi ja otsid kohta, kus sa saad natuke sõba silmale lasta. Täna hommikul oli kohe eriti ränk üles saada. Kuna asjad olid ka kõik veel pakkimata, siis tuli kiiresti nendega ka veel tegeleda. Väljas sadas päris korralikku padukat. Igaks juhuks pistsin vihmakad ka kotti, et äkki... aga õnneks vihma ei tulnud. Oli hoopis minu jaoks meeletult palav. Ma nimelt ei ole väga sooja inimene. Pigem naudin sellist 18-20 kraadist plussi ja vahelduvat pilvisust. Tuul puhus ka kuidagi  igalt poolt täna.

Enne võistluse algust kruvisin uiskudele uued laagrid alla. Äkki aitavad. Aga kui ise nõrk oled, siis ei ole mitte mingit kasu sellest, kui sul on hea varustus. Täna tundsin end kohe eriti nõrgana. Kiirus tõmmati kohe alguses üles ja kuna rada oli selline nagu ta oli, siis ühtegi puhkemomenti ka ei olnud. Nii kuidas alustasid, nii ka lõpetasid. Alguses tundus nagu, et kõigil oli mingi värin sees, sest üllatavalt palju sipsimist oli. Eriti ettevaatlik pidi olema kurvides, sest vähemalt esimesel ringil tehti möödasõite sealt kust taheti, enamasti siseringil, arvestamata seda, et kõrval olev grupp võib su välja suruda niiviisi rajalt. Kui ma nüüd meenutama hakkan, siis mingi sarnase situatsiooni pärast ma ka Jõhvis põlve maha panin. Ei ole ju ise nii tõbras, et teise lollusega kaasa lähed ja ise kõrvale ei tõmba. Ma ei ole veel nii enesekindel uiskudel, et ma üldse seda teha võiks.

Pärast esimest ringi oldi enam vähem ära jagunetud gruppidesse. Mina sattusin jälle vedama. Õnneks oli selja taga ka veel üks inimene, kes oli nõus seda tegema. Vahetasime temaga kohad. Grupiga püüdsime kinni veel ühe naisterahva, kes ülejäänud 3 või 4 ringi vedas. Minu jaoks oli tempo päris kõva, aga ma veel püsisin omal kohal, grupis kolmandana. Neljandal ringil hakkas asi ära lagunema meil eespool, sest too naisterahvas, kes nii usinalt oli kogu grupile tööd teinud (ja ma ei pannud tähele ka, et ta oleks maininud, et ta sooviks nüüd vahetust), väsis ja astus kõrvale. Viiendal ringil tõmbas veel see üks inimene, kes minu ees oli, eest ära. Mõtlesin, et läheks kaasa, aga polnud vist piisavalt motivatsiooni seda teha, sest jäin ikkagi grupi ette, see oli tegelikult viga, oleks pidanud ikkagi minema, sest viisada meetrit enne lõppu võttis puhanud grupp hoo üles ja kihutas must mööda. Ma lihtsalt ei jaksanud enam järgi minna ja nii nad läksidki, oma kümme inimest, kiire sammuga minust ette ja vurasid finishi suunas.

Tõepoolest oli minu jaoks täna raske sõit. Teisel ringil oli loobumise maitse suus. Vaim tahtis alla anda. Õnneks tehnika peale mõtlemine aitas mul üle elada ülejäänud ringid. Lõpp läks õnneks kiiremini. Jalad olid paksud nagu pakud all. Ja seda otseses mõttes, jalalabad olid kuumuse ja selle üpris krobelise teekatte pärast kenasti üles paisutatud ja täiesti tundetud. Siis ei olnud enam vahet, kas ma üritan kannaga tõugata või mitte, sest ma lihtsalt ei tundnud enam kuskohas see kand nüüd on.

Õnneks on nüüd ees kuu aega puhkust. Puhkust võistlustest. Saab rahulikult oma trenne teha ja asja üle järele mõelda. Praegu ei ole küll väga entusiastlik tunne sees. Pigem nagu tekib küsimus, et miks... Aga samas, mul on esimene hooaeg, mitte ainult võistelda, vaid tegelikult ka eesmärgipäraselt trenni teha. Nii, et lõpuks taandub ikkagi kõik selle peale, mis peanupu sees toimub. Ise ma olen suutnud ennast üles haipida ja selle kõik enda jaoks suuremaks, kui see tegelikult on, mõelda. Oleks vist spordipsühholoogi abi vaja...

Aga lõpuks all is good ja tuleb võtta rahulikult. Mina, kes ma hakkasin uisutamist eelmise aasta novembri lõpus (see teeb siis praeguseks umbes 7 kuud), ei saagi sõita samamoodi nagu inimesed, kes on sõitnud kaks, kolm, viis ja rohkemgi aastat.



21 Jun 2013

Kas see on mingi nali või?

Kuidagi täiesti juhuslikult kuulsin väljendit 'nahktoitumine'. Ma ei osanud sellest mitte midagi arvata. On see naha söömine?! Mis asja?! Nahktoitumine?! Aga kuna meil on tänapäeval olemas selline asi nagu google, siis sai kohe see sõna ka sealsesse otsingumootorisse visatud. Ja...

Ja vastus oli...kuidas nüüd öelda...imelik. Ma ei tea, kas ma julgengi seda edasi üldse uurida...

Igaljuhul. Sealt edasi sattusin ma sellele LEHELE.

See tundub minu jaoks kuidagi naljana. On see nali? Teab keegi, kas see on nali? Mulle, kui pooliku (või veerandi) veterinaarmeditsiiniharidusega inimesele tundub see naljakas. Ma ei kujutaks ette, et ma riivitud porgandihunniku peale istudes sealt midagi saan. Või kui ma endale ööseks hakklihakastet näkku määrin, siis hommikul oleks nagu kõht täis.

Ja ma juba vabandan ette, kui minu harimatus kellelegi solvav või mida iganes on...

Aga tegelikult ka, kas keegi teab, mis asi see on? On kellelgi äkki ise kogemusi? Või on see sama uus ja naljakas asi nagu see mulle oli?


20 Jun 2013

Kui suur on BSi karikas?

Kaks kaevurit on selja taga ja ees ootab Pärnu. Jõhvi mulle mingeid erilisi jälgi ei jätnud. Kui muidugi välja arvata katkine säär ja kange selg, mis alguses ei olnud küll midagi hullu, venitasin ja venitasin, aga väga ei aidanud ning lõpuks lasin täna hommikul alaselja ära teipida. Juba on parem ja soojem.

Esmaspäeval viskasin ma jalad seinale ja puhkasin. Tegelikult käisin küll A&T's laagreid puhastamas ja apteegis haavahooldusvahendeid muretsemas, nii et trenni eest sai omajagu palju jalutatud. Teisipäeval oli kokkulepe, et lähme Külitse teele chillima, kuid lõpetasin ma seal ikkagi üksinda. Kella kuue paiku mahasadanud paduvihm oli õnneks sealt kõik inimesed ära hirmutanud ja sain peaaegu üksinda rahus libiseda. Uisud sain jalga kell 20 ja selleks ajaks oli tee juba täiesti kuiv. Kahjuks olid jalalabad vahepeal agoonias ja pidin seetõttu uisud jalast hetkeks võtma ja varbaid sirutama. Lõpuks sain kokku sõidetud 56 minutit ja 22 kilomeetrit. Mulle meeldib, et trennides hakkab vaikselt mu rahuliku tempo liikumiskiirus tõusma. Eelmisel aastal samal ajal, sõitsin ma 21 kilomeetrit umbes 1h:20min. Siis olid mul küll teised uisud ka, aga seda ei pea ju juurde mainima.  :) Tibusammudega küll, aga see tõuseb.

Kolmapäeval oli plaan Tammel paar kiiremat ja jõulisemat liigutust teha. Jõudsin ma üpris vara sinna ja seega sain enne kiiremaid veel 20 minutit rahulikult end üles soojendada. Tammel on hea sõita, kui välja arvata see väike pisiasi, et ma ikkagi kardan neid inimesi seal. Mulle ei jõua kohale, miks ei võiks inimesed natuke enda ümber vaadata, kui nad kuskil avalikul kergliiklusteel liiguvad. Lihtsalt ei jõua kohale!!

Tehnika poolest ma tunnen ennast juba kindlamalt, kuid ükskõik mida ma ei teeks või kuidas ma ei üritaks enda jalgu suunata, on kommentaar treeneri poolt ikka see üks ja sama "Tõuka kannast, sul läheb varbasse!" :( Ma ei saa aru, miks see välja mul ei tule. Ma siiralt ka üritan, mitte ei tee lihtsalt nägu.

Täna- neljapäeval, aga aktiivse puhkuse päev. Nii ma vähemalt otsustasin. Hommikul sai umbes 6 kilomeetrit jalutatud ja asju aetud ja ülejäänud päeva ma magasin jälle maha, sest öösel magamine on nõrkadele. Tegelikult ei ole päris normaalne kell 3 öösel silmi lahti tehes mõelda, et nonoh, mis me nüüd siis peale hakkame...

Aga tänase päeva tahan ma lõpetada ühe pikema venitussessiooniga, sest alaselg tahab ikkagi oma tähelepanu saada. Ja põlved, nende tähelepanuvajadus on ka märgatavalt suurenenud. Ja siis pärast seda tuleb veel pakkima ka hakata. Homme hommikul on plaan rongi peale istuda ja Tallinnasse sõita, kus ma järgmised kuu aega resideerun. Pärast Kundat olen ma taas Tartu manu.

Oleks nüüd, et see suvi läheks asja ette ja et see kopp, mis koolist ette sai, kaoks. Üleüldse täitis viimane aasta mu BSi karika lõplikult nii, et igasugune tolerantsus igasuguse jama vastu on kadunud. Ma olen lihtsalt väsinud võitlema asjade või inimeste eest või vastu, kes või mis ei ole seda üldsegi mitte väärt. Võib- olla kunagi olid, aga enam mitte, sest ükskõik kui hea meelega sa head ei teeks, kui sult ainult võetakse ja samas vastu ei pakuta midagi, siis saabub väsimus üsna pea. Mul on isegi kaua selle taipamisega aega läinud.  Kuidas nüüd öeldaksegi? Elu.

Oeh see "täiskasvanuks saamine" on ikka täielik pain in the bum!!

Aga kohtume siis laupäeval Pärnus!
Kui sul on sõber, kes hoolib sinust, tunneb huvi, kuidas sul läheb, kui ta on sinu jaoks olemas sel hetkel, mil sa teda vajad...hoia teda! Ära võta teda enesestmõistetavalt. Ühel hetkel, kui sa seda teed, võib ta läinud olla. ei saa ainult võtta ja võtte ning samal ajal mitte midagi anda. Sõber on nagu lill. Kui sa teda ei kasta, ta kuivab. Hiljem võid sa ta kasvõi ookeani viia, aga kuivanud taimest rohelist ja õitsvat lille enam ei saa.
Olen ma ainuke, kelle arvates on märgatavalt suurenenud igasuguse jama osakaal meie ühiskonnas?!

16 Jun 2013

Kui valus see esimene kukkumine siis oli?

Nädal möödus nagu nädal ikka. Trenn ja natuke kooli. Pühapäev oli püha päev, esmaspäeva hommikul sai natuke mõnuletud massööri käte all ja õhtul möödus mõnus tunnike üksinda Külitse teel liueldes. Teisipäev möödus 10 tunnise õpisessiooniga TÜ raamatukogus õppides (ja kommi süües), kolmapäevaseks eksamiks. Kolmapäeval olin ma nii õnnelik, et sess lõpuks ometi läbi on, et ülejäänud päeva ma lihtsalt magasin (ja no vihma hakkas ka sadama). Neljapäeval tegin ühe tabataringi ning reedel puhkasin aktiivselt jalutades.

Laupäeva hommikupoole nägin unes, kuidas ma olen sisse maganud võisltuspäeval ja me ei olnud isegi kokku leppinud teiste uisutajatega, et mis kell nad mind peale võtavad, et Jõhvi sõita. Mäletan, et paanitsesin unes ja katsusin välja mõelda, et mis kell oleks hommikul OK neile helistada. Üles ärgates ma peaaegu olekski seda teinud, aga õnneks saabus mõistus uuesti koju.

Kuna päev oli üsna tuuline, siis panustasin õhtu peale, et äkki jääb tuul väiksemaks, aga kella poole kolme paiku tuli sisse tunne, et kui ma nüüd ei lähe, siis ma ei saa ennast õhtul enam toast välja. Seepärast võtsin uisud jälle kotiga selga, istusin ratta otsa ja väntasin Tammele.

Erakogu

Tammel oli nii palju inimesi. Parasjagu käisid seal iga väljaku peal jalgpallikohtumine, pluss kuna päike oli end ilusasti pilve ette sättinud ja säras rõõmsalt, siis olid kõik mänguväljakud ka lapsi täis. Taaskord pean ma kurvastusega manitsema lapsevanemaid, kes oma võsukestega ilusat ilma nautima sinna lähevad. Kuna see koht on mõeldud kõigile liigutajatele ja nautlejatele, siis võiks natuke ka teistega arvestada. Seal Tamme ringil on üks laskumine, seal võib päris ilusa hoo sisse saada ja kuna võistluseks soojendamine tähendab minu jaoks ka paari pikemat kiirendust, siis on see minu arvates väga sobilik koht, kus hea hoog sisse saada. Kahjuks olid enamus inimesed kogunenud just selle kurvi peale. Samas oli kind of positiivne see, et ainutl üks laps oleks mulle alla jäänud. See hetk nägi välja umbes selline:

Tulen mina laskumiselt ja pööran sirge peale. Samal ajal otsustas üks pereisa teed ületama hakata, kusjuures ise samal ajal telefoniga rääkides. Tema ees läks üks pisike põrnikas ja tema järgi tuli teine põrnikas koos jalgpalliga. See teine põrnikas otsustas, aga tee keskele seisma jääda, otse mulle ette. Hüüdsin, aga sellest ei olnud enam kasu, sest see käis liiga kähku. Õnneks oli ta pisikene ja ma suutsin kuidagi ta kiirelt kõrvale tõsta, ma ei tea isegi kuidas see õnnestus, aga jah, pääsesime mõlemad õnneks ainult ehmatusega. Kole tahtmine oli minna sellele isale öelda midagi, aga lõpp-kokkuvõttes ei oleks sellest niikuinii kasu olnud, sest tema oli laps ja mina oleks süüdi jäänud. Surnud ring.

Soojendus ise läks päris hästi, kui välja arvata see väike intsident. Samas enne Maardut oli jalg kergem, aga küllap oli asi selles, et ma reede õhtul igavusest seina ääres istusin, planku ja kätekõverdusi ja jalatõsteid tegin.

Laupäeval voodisse heites, ei suutnud ma kuidagi oma peas väikest väitlustundi lõpetada ja magama jäin alles ühe paiku. Kell helises pühapäeval 6:45. Jube närv oli sees. Peaaegu nagu enne Raplat. Täiesti arusaamatutel põhjustel. See närv püsis kuni stardini.

Kell 11:00 oli pisirulli start. Päeva nael oli muidugi see, et ma olin ka sinna kirja pandud (ei ma ei teinud seda ise). Päris naljakas oli kuulda teadvustajat mind starti kutsumas. Starti, medali, jäätise ja joogi järgi ei julgenud minna. :D

Erakogu

Maratoni sõitjad olid jällegi väga tublid. Marten, Aleks ja Kert hõivasid poodiumil jälle kohti ja seekord oli üheks auhinnaks ka kaevuri kiivrid, nagu Kahe Kaevuri maratonile kohane. Minu arvates väga super mõte. Tahaks ise ka sellist! :)

Iizi staarid Foto: Tiia Tamm

Lõpuks saabus ka meie start. Sõit tõotas tulla huvitav aga raske. Raske põhiliselt sellepärast, et tuul läks üha tugevamaks ja rajal oli viadukt, mis tegi kokku veel 6 suhteliselt lauget tõusu, kuid samas ka 6 mõnusat langust. Ma ütlen ausalt, et ma kartsin rajast hullemat. Aga mis siis juhtus?

Esimesel ringil sain päris heale positsioonile, oma vanuseklassi liidripunti ja tunne oli hea. Viaduktil püüdsime me kinni ühe pisikese poisi, kes meie grupiga liitus. Minu kahjuks siiberdas ta pidevalt edasi- tagasi, gruppi ja grupist välja, ühe sõitja ees ja teise sõitja ees. Lõpuks olin mina, ja üks härra veel, kes selle eest maksid, sest teise ringi alguses, suutis ta teha ühe saatusliku sammu minu ette, mille tagajärjel mina kukkusin ja üks mees minust veel kukerpallis üle lendas. Õnneks midagi väga hullu ei olnud ja me mõlemad saime sõitu jätkata. Kahjuks maksis selle kukkumise eest, aga minu parem säär, millel nüüd on mõnus haav ja parem uisk, mis on nüüd päris kole. Kuna kukkumisel läks parema uisu pael ka katki, siis pidin vahepeal seisma jääma ja seda kohendama. Kaotasin sellega umbes 3 minutit. Lõpuks sain kuidagiviisi selle kinni sõlmitud, et uisk enam jalas ei loksunud ja jätkasin oma sõita. Alguses tõmbas see väike vahejuhtum motti küll väga alla. Ainsaks edasiviivaks jõuks oli ikkagi see medal, mida ma tuuri lõpus enda kaela tahan saada. Olgugi, et see on osavõtu medal tegelikult. Endalegi üllatuseks suutsin ma enamustest neist, kes minust vahepeal mööda olid rõõmsalt sõitnud, uuesti mööda sõita. Lõpetasin ma kusjuures parema ajaga ja kohaga kui Maardus.

Foto: 8r.ee

Foto: Tiia Tamm

#527
Aeg: 0:41:35.45 (I ring 0:12:45.45; II 0:15:14.27; III 0:13:35.73)
Koht: 30. (üld) ja 4. (naised)



Minu vaesed sõbrad! Erakogu

Kui ma võrdlen nüüd enda ringiaegu teistega ja kui seda kukkumist ei oleks olnud, siis ma oleks tulnud oma tõenäolise ajaga naistes äkki isegi teiseks või hoopis miks mitte ka esimeseks, sest tunne oli iseenesest väga hea. Aga nagu me kõik teame siis oleks on paha poiss!

Kõige rohkem kahju on mul tegelikult uiskudest, aga nüüd saab äkki juba kaugelt hinnata uiskude põhjal seda, kui palju ma trenni teen. :) Või siis kui palju ma kukkunud olen. Kusjuures asfaldil oli see täitsa esimene kord, eks saalis ikka neid langemisi on ette tulnud erinevatel põhjustel. Ja see ei olnud üldse nii valus, sõidu ajal hakkasin viimasel ringil haava vaadates seda tsipa tundma. Pärast sõitu oli valus. Jalg värises all. Õnneks oli see haav, mis valutas, kõik sügavamad kihid jäid terveks. Isegi riided jäid terveks. Suutsin ma tegelikult päris osavalt ennast kuidagi poolspagaati maandada. Eilsest pikast venitussessioonist oli vist kasu. :)

Rada oli Jõhvis väga super mõnus. Oli nii tõuse, langusi kui kurve ja teekate oli ka kordades parem kui Raplas või Maardus. Mul on isegi hea meel, et Kohtle- Järve linn ei saanud oma tee-ehitusega valmis ja tuuri korraldajad olid sunnitud rajaga kolima.

Loodan, et järgmine nädalavahetus on Pärnu rada minuga natuke hellem ja ei taha minuga lähemat tutvust teha, aga eks ma ka õpin oma vigadest ja katsun edaspidi pisikeste lastega, kes küll võivad tegelikult one on one minust kiiremad olla, ettevaatlikum olla ja mitte grupis enam nende taha sattuda.

Aga aitäh sellele ülimalt toredale härrale, kes mind lõpusirgel tagant ergutas ja endast ette käskis sõita, sest ta ei tahtnud enne mind lõpetada! :) Maraton IIZI skate on sõprus!

Erakogu

Foto: Janne Ööpik

Foto: Janne Ööpik

Foto: Janne Ööpik

Fotograaf Janne Ööpiku fotoblogiga saate tutvuda SIIN!

Alati valmis, 
Liisu

9 Jun 2013

Maardu RUM, II osa

08.06.2013

Kell 6:00
Avasin esimest korda silmad. Kusjuures kell oligi täpselt 00. Närvi ei olnud seega tuli kõne alla ka edasi magamaine, sest äratus oli seatud alles kella kaheksaks.

Kell 7:08
Avasin teist korda silmad. Närvi ikka veel ei olnud, kuid otsustasin, et aitab magamisest, sest kui ma oleks veel selle ühe tunnikese välja pressinud, siis tõenäoliselt oleks ma kell 8 väsinud olnud. Teate küll ju kuidas see käib. Ja varem tõusmine andis mulle võimaluse rahulikult chillides pesemas käia ja pastat teha. Isegi kõht oli tühi, mitte nagu eelmine kord.

Erakogu
Kell 9:45
Kuna ratas oli mul Tartus ja Põhja- Eesti kodus oleval rattal olid rehvid tühjad ja ükski pump ei mõiganud, siis panin jalga uisud. Sõitsin Lagedi rongijaama Astile vastu. Kuna teed on seal kandis üpris kehvakesed, siis kuulasin pisut maad, et kuidas Lagedil lood on. Sain teada, et Kepsu sild on kinni. Küsimuse peale, kas ülejäänud on sõidetavad, sain vastuseks "jah". Võtsin siis suuna rongijaama poole, aga suureks üllatuseks kadus paari kilomeetri pärast tee alt ära ja seda asendas liivamülgas. Esimese osa sellest teelõigust sain veel kuidagi ettevaatlikult järele jäänud asfalditükkide peal sõidetud, kuid siis muutus asi päris nukraks ja otsustasin laagrite nimel pigem muru peal kõndida. Kõik möödasõitvad autojuhid vaatasid ja naersid. Oleks siis võinud vähemalt seisma jääda ja mind peale võtta. Õnneks ei olnud see lõik ulmepikk ja varsti oli jälle all asfalt. Küll väga krobeline, aga sõidetav. Tagasi sai Astiga tuldud samamoodi- muru peal. Mõtlesime, et kui me juba selle teega seal uiskudega hakkama saame, siis ei ole ükski teekate meie jaoks enam halb.

Kell 11:30
Saabus transport, mis meid Maardusse viis. Koha peale jõudsime mõned minutid enne starti, saime selle ajaga veel sõitjatele edu soovida ja maad kuulata, kuidas see rada siin siis kah on. Emotsioonid enne sõitu ei olnud just paljutõotavad. Rada olevat mitte väga sobilik algajatele- vahelduv teekate, kitsamapoolsed 360 kurvid ja krobeline tõus. Ilm oli ka kõigele lisaks veel palav. Õnneks ma olin taibanud juba eelmine õhtu endale vedeliku sisselaadimisega alustada- viinamarjamahl ja hüpotooniline jook. Ostsin selle jaoks esimest korda ka pulbrit. Täitsa edukas samm oli see, sest ei eelmise päeva soojenduse ega ka sõidu ajal ei kimbutanud mind janu, mis mind alati enne trennides kimbutanud on.

Kell 12:00
Anti maratoni start. Meie käisime võtsime oma numbrid välja ja suundusime raja äärde ergutama. Maratoni sõitjad pidid sõitma 12 ringi. Lõpuks läks lugemine päris sassi ja seetõttu magasime finishi ka maha, aga pole hullu, sest Albe Teami mehed tegid väga korraliku sõidu - Kert I, Marten II ja Aleks IV. Palju õnne teile!
Sellega võib meenutada 2011. aasta Pärnu RUMi plakatit
"Albes on kiireimad (loe: ilusaimad) sääred!"
Erakogu
Kell 14:25
Viie minuti pärast pidi olema meie start, kuid seda lükati veel natuke edasi, kuna rajal oli veel maratoni sõitja. Kuid lõpuks see start tuli ja sõit võis alata. Ütlen kohe alguses, et seekord oli kordades parem kui eelmine kord. Kuigi aeg tuli aeglasem. Mulle väga ei jõua kohale, kuidas ta nii palju aeglasem sai (4 minutit), aga küllap siis mängisid rolli need kolm kurvi, mida iga ringi peal tuli võtta. Kokku oli tarvis sõita 5 ringi- see tegi kokku umbes 17 km.

Sõit tundus palju kiirem. Kiirus püsis ja igal ringil möödusime omajagu inimestest. Alustasime me suht viimaste seas. Need, kellega me eelmine kord maid jagasime, nemad seljatasime me juba esimesel ringil. Kahe lõigu peal oli tuul ka vastu. Õnneks see väga ei häirinud, sest tunne oli hea ja jalg oli kindel. Piimhape ei löönudki pähe ja see andis võimaluse pöörata tehnikale erilist tähelepanu.

Korjasime vahepeal enda duole sõitjaid sappa, kuid nad kadusid üsna pea, mitte ette vaid taha poole õnneks. Vastutuule otsas sõitis isegi üks suusataja meie tuules ja siis kui tagasipööre oli tehtud, kimas meist mööda. Oli vist hea puhkus. :)

Üks vastutuule ots oli viadukti peale sõites. See asfalt oli üpris krobeline. Jalad said iga kord kerge šoki kui sinna peale sõitsime. Laskumine oli sama kattega, mis tähendas seda, et jalamassaaž oli garanteeritud. Esimesed kaks ringi oli tsipa hirmutav sealt alla laskude, kuid viimased ringid sai lihtsalt libisemise asemel hoogu ka juurde lükatud.

Üldkokkuvõttes jäin ma täitsa rahule oma sooritusega. Tahaks ainult veel kiiremini sõita. Nagu ikka... Olen rahul, et sellegi etapi ära tegin ja tunde järgi oleks võinud veel edasigi sõita. Maratonisõitjatest oli omajagu katkestajaid. Tehnika ei lagunenud mul väga ja tunne oli hea. Isegi janu ei olnud kõva. Suu lihtsalt kuivas hingamisest ära. Seega jään juba järgmist nädalavahetust ja Kohtla- Järvet ootama. Seal ei ole aga kahjuks mu teist poolt Astit, kellega saatust jagada (ja kellest 7 sajandikku kiirem olla, oh seda meeletut ajavahet! Tervelt üks lunge, oskaks ma seda siis teha.). Seega pean üksi hakkama saama või leidma mõne kaaslase, kellega oleks hea sõita. Aga kohale tuleb minna, sest ma tahan sügisel pärast tuuri lõppu medalit saada! Juba põhimõtte pärast! :)

Erakogu

#542
Aeg: 00h:44min:49sek
Distants: 17 km 

Üldarvestus 42. koht (eelmine kord sama)
Naistearvestus 7. koht (eelmine kord 10.)

1. Kunda 2011; 2. Rapla 2012; 3. Maardu 2012;
4. Tartu RUM 2011; 5. Pärnu 2012; 6. Tallinn 2011;
+ 1 veel Pärnust 2011

8 Jun 2013

Maardu rulluisumaraton ja veel

Kell on küll hiline ja uni tahab maha murda, aga tahan selle postitusega täna ühele poole saada...või vähemalt alustad. Värskelt meelel- värskelt keelel. Väga andekas! 

Kõigepealt muidugi eelmisest nädalast. Tegin endale nädala trenniplaani ette. Sellest sai täidetud umbes 90%.
Plaan nägi ette esmaspäevast puhkust, teisipäevast jooksu või uisku, kolmapäevaseid tabatasid, neljapäevast puhkust, reedest soojendust ja tänast võistlust. Teisipäevane päev oli see, mis mul vahele jäi. Suuresti õppimise pärast, kuigi kui nüüd tagasi nädalale vaadata, siis oleks vabalt võinud selle väikse trenni ära ikkagi teha. Oleks poleks. Tegemata see mul jäi ja ega ma suurt väga ei õppinud ka.

Kolmapäevased tabatad toimusid tähtvere ovaalil. Olin seal uiskudega esimest korda. Talvel sai seal lund ikka omajagu palju nühitud, aga ilma lumeta on see koht kuidagi hoopis teistsugune, aga see selleks. Trenn nägi siis ette tabatasid. Need, kes ei tea, siis see näeb ette põhimõtteliselt 4 minutit lõike: 20 sek max pingutus 10 sek libisemist, 20 sek max pingutust, 10 sek libisemist ja niimoodi 8 kiirendust maksimumiga. Vist tuleb 8. Seekord oli täitsa mõnus. Andsin endast nii palju kui see hetk võimalik oli ja kõvasti paremini läks kui paar nädalat tagasi. Kokku tuli 4 minutit, 1,75 kilomeetritkeskmine kiirus 26,3 km/h ja max kiirus 32,6 km/h. Selle trenniga on see, et alguses on suhteliselt kerge jalg, kuskil keskel läheb raskeks ja see 10 sekundit puhkust kaob nagu tina tuhka ning lõpus on jälle täitsa OK. Mõned ringid peale ja siis 5x50m kiirendused.

Kahte viimast filmiti ka ja järgmine päev sai läbi arutatud, mis valesti on ja kuidas asja parandada. Tagasiside mulle oli enne videote vaatamist, et kõrvalt vaadates on nagu kõik õigesti, aga samm ei ole ikkagi piisavalt pikk ja kipub minema tippimiseks. Täiesti nõus. Kiiremaid samme tehes hakkab mul uisk pigem sisekandile minema ja see viib mu tasakaalust kergelt välja ja ju on see üks põhjus, miks mul ei tule see pikem samm välja veel. See on muidugi minu arvamus. Teine variant on see, et kui ma hakkan tegema pikemat sammu ja libisema rohkem, siis ma tunnen, kuidas mul hoog raugema hakkab ja see sunnib mind tippima. Kolmas variant on see, et ma olen liiga püsti ja sellepärast jääb tõuge ka lühemaks.

Videote pealt oli väga hästi näha, kuidas mul parem jalg on laisk ja jääb pärast tõuget loperdama, mitte ei liigu taha, sinna kuhu ta peaks liikuma. Vasak jalg juba liigub õiges suunas. Ja käed. Mul on ujuja käed. Enne oli muidugi veel hullem ja asi on kindlasti paranenud, aga praegu ei liigu käed veel sinna, kuhu nad minema peaksid.

Need videod on mul küll arvutis olemas ja käis korra mõte ka peast läbi üks neist siia panna, aga uuesti neid üle vaadates otsustasin, et sellest ei saa asja. Puhtalt juba sellepärast, et ennast on mul päris jube vaadata sõitmas.

Neljapäev oli siis puhkepäev ja reedel pärast kirurgia eksamit sai Tallinnasse sõidetud. Kaalusin ühte ja teistpidi, aga otsustasin, et teen laupäevaks soojenduse siiski Tallinnas. Kohale jõudes tundsin jälle, kuidas õnneingel mind puudutanud on, sest Vaskjalga jõudes tuli selline padukas ja äike. Pole juba ammu sellist näinud. Tartus väga tihti selliseid äikesetorme ei näe. Tallinnas on neid päris tihti. Iga kord kui ma seal käin on... Õnneks lähevad need varasuvised äikesepilved sama kiirelt kui tulevad ja õhtuks oli tee jälle kuiv. Tekkis aga küsimus, kes pagana tolvan on selle üpris normaalse rullitee üles kündnud?! Mida see talv nende Eesti teedega teinud on. Enne pole nii hullu kevadet veel teedel kohanud. Õnneks oli Pajupea-Jüri kergliiklustee üpris korralik, mõned kivihunnikud siin ja seal, aga muidu väga sõidetav. Tegin kokku 45 minutit ja lõpus veel 4x100m kiirendust. Tunne oli hea ja jalg oli kerge. See tõotas head.



...

jätkub


Pildid Erakogu



1 Jun 2013

Toukokuu - māius - gegužė - mai - maggio

Mai

Aeg

Distants

Jälle üks kuu möödas. Ei teagi nüüd kohe, kas kiirelt või aeglaselt, aga möödas ta on. Varsti on kolmas kursus ka möödas, enne on vaja veel kaks hullu nädalat sessi üle elada. Aju on juba parajalt pehme! 

Aga mis siin ikka! Võtame selle mai kuu siis kokku. Aga kõigepealt natuke möödunud nädalast. Pühapäevane võistlus tõmbas ikka korralikult läbi, sest veel esmaspäeval oli paha olla. Selline pohmelli tunne oli. Kõik, kes on kunagi pohmellis olnud, teavad, millest ma räägin. Põhimõtteliselt ei suutnud ma esmaspäevalgi endal midagi kurgust alla ajada. Jõin terve päeva vett ja pärast väikest ja kusjuures väga sügavat uinakut, oli juba täitsa tibens-tobens olla ja sellepärast sai teisipäeva hommikusse ka üks väike ja rahulik uisutrenn plaanitud. Pigem ei olnudki see tegelikult trenn, vaid niisama kulgemine madalal pulsil ja võimalikult ilusat sammu tehes. Üritasin, mis ma üritasin, kommenteeriti ikka, et venita sammu ja vii jalg taha ja kükita ja pane ilusti käed juurde. Ju siis ei üritanud piisavalt.

Kolmapäeval puhkasin jälle, sest enesetunne ei olnud kõige parem. Õppimisest ei tulnud ka väga midagi välja, sest pea valutas ja süda oli paha. Ma ei usu, et see sellest võistlusest oli. Pigem lihtsalt andis keha märku, et vaimne pool on ülekoormatud. Neljapäevaks oli kõik jälle korras ja otsustasin uisutama minna. Kuna ma endale kaaslast ei leidnud, siis läksin üksi Tammele, aga seal oli nii jube igav ja tüütu ringitada ja isegi muusika ei aidanud. Pool tundi pidasin vastu. Tegin tasakaaluharjutusi, sest teisipäeval tuli jälle välja, et tasakaal on täiesti meelest ära läinud. Saalis juba tuli päris hästi välja. Nüüd õues sõites ei ole sellele väga tähelepanu pööranud ja see andis kohe tunda. Poole tunni lõpuks hakkas juba natuke meelde tulema, kuidas see asi käis. Peale üks väike lõdvestussörk ja koju. Reedel ma taas endale kaaslast ei leidnud ja seepärast pidin leppima jalutuskäiguga.

Tegelikult ei olnud reedene jalutuskäik niisama. Sai käidud Maarjamõisa haiglas, ultrahelis. Ei, mitte mulle, vaid mu sõbrannale, kelle perre on lisa varsti oodata. Minu jaoks oli see täiesti esmakordne kogemus näha veel sündimata beebit. Ja see oli nii äge kogemus. Ma arvan, et ma olin enne seda käiku ka rohkem elevil, kui tulevane ema. Tõsine marakratt on ta. Keerutas ringi ja nägu ei tahtnud näidata. Saime ka soo teada, aga seda ma ei hakka siin avaldama. Las see jäägu tulevase ema rääkida. :)

Aga kuidas see mai kuu siis kokkuvõttes oli? Minu jaoks oli päris mitu uut sportlikku kogemust. Mai alguses sai käidud oma esimeses spordilaagris ja tehtud oma esimesed võistlused ja läbitud esimene Rullituuri etapp. See viimane ei olnud küll maraton, vaid 16km, ja kuigi ma ei ole selle sõiduga väga rahul, siis ma olen väga uhke enda üle, et ma selle ikkagi läbi tegin! Järgmine on juba nädala pärast Maardus. Olete kõik oodatud kaasa elama ja seltskonda nautima ja miks mitte ka osa võtma! Rulluisutamine ei ole selline spordiala, kus kõik üksteisega "vere ninast välja" võistlevad. Neid inimesi on seal tegelikult üldse käputäis ja seegi kirjeldus, on nende kirjeldamiseks liiga palju. See on pigem üks mõnus üritus, kus sportlikult paar tundi veeta ja pärast mida õhtul kodus enda üle uhke olla! Mine uuri siit lähemalt: Rulliklubi


Rohkem vist midagi sportlikku rääkida ei olegi, kuid tahan veel siia juurde mainida, et kaotasin täna igasuguse usu noorsoosse. Istusin mina siis rahulikult omas korteris, rõduuks oli lahti, vaatasin telekat ja äkki kuulen kuidas keegi maja ees karjub. Ma ei taha ega tohikski neid lauseid siia kirjutama hakata, mis ma kuulsin. Ehmusin kergelt ja pidin huvi pärast minema rõdule vaatama, kes niimoodi räägib. Minu üllatuseks oli selle suu omanikuks üks umbes 7 aastane poisiklutt, kelle kõrval oli umbes 4-5 aastane samasugune. Ei, ma ei taha öelda, et ma ise väga süütuke selle koha pealt olin, et minu suust ei kuule mitte kunagi karmimaid sõnu, kuid ma olen natuke vanem ka kui 7. Vähemalt passi järgi. 

Vot tak! Katsun nüüd järgmised kaks nädalat kooli ja trennid kuidagi nii ära tasakaalustada, et mõlemad neist saaks oma osa kätte ja et see suvepuhkus juba kiiremini kätte jõuaks. Selle jaoks tegin endale isegi "to do list"-i. Loodan, et seekord see toimib (eelnevad miljon korda ei ole toiminud). Olge tublid!

Liisu




Fotod erakogu.