16 Jun 2013

Kui valus see esimene kukkumine siis oli?

Nädal möödus nagu nädal ikka. Trenn ja natuke kooli. Pühapäev oli püha päev, esmaspäeva hommikul sai natuke mõnuletud massööri käte all ja õhtul möödus mõnus tunnike üksinda Külitse teel liueldes. Teisipäev möödus 10 tunnise õpisessiooniga TÜ raamatukogus õppides (ja kommi süües), kolmapäevaseks eksamiks. Kolmapäeval olin ma nii õnnelik, et sess lõpuks ometi läbi on, et ülejäänud päeva ma lihtsalt magasin (ja no vihma hakkas ka sadama). Neljapäeval tegin ühe tabataringi ning reedel puhkasin aktiivselt jalutades.

Laupäeva hommikupoole nägin unes, kuidas ma olen sisse maganud võisltuspäeval ja me ei olnud isegi kokku leppinud teiste uisutajatega, et mis kell nad mind peale võtavad, et Jõhvi sõita. Mäletan, et paanitsesin unes ja katsusin välja mõelda, et mis kell oleks hommikul OK neile helistada. Üles ärgates ma peaaegu olekski seda teinud, aga õnneks saabus mõistus uuesti koju.

Kuna päev oli üsna tuuline, siis panustasin õhtu peale, et äkki jääb tuul väiksemaks, aga kella poole kolme paiku tuli sisse tunne, et kui ma nüüd ei lähe, siis ma ei saa ennast õhtul enam toast välja. Seepärast võtsin uisud jälle kotiga selga, istusin ratta otsa ja väntasin Tammele.

Erakogu

Tammel oli nii palju inimesi. Parasjagu käisid seal iga väljaku peal jalgpallikohtumine, pluss kuna päike oli end ilusasti pilve ette sättinud ja säras rõõmsalt, siis olid kõik mänguväljakud ka lapsi täis. Taaskord pean ma kurvastusega manitsema lapsevanemaid, kes oma võsukestega ilusat ilma nautima sinna lähevad. Kuna see koht on mõeldud kõigile liigutajatele ja nautlejatele, siis võiks natuke ka teistega arvestada. Seal Tamme ringil on üks laskumine, seal võib päris ilusa hoo sisse saada ja kuna võistluseks soojendamine tähendab minu jaoks ka paari pikemat kiirendust, siis on see minu arvates väga sobilik koht, kus hea hoog sisse saada. Kahjuks olid enamus inimesed kogunenud just selle kurvi peale. Samas oli kind of positiivne see, et ainutl üks laps oleks mulle alla jäänud. See hetk nägi välja umbes selline:

Tulen mina laskumiselt ja pööran sirge peale. Samal ajal otsustas üks pereisa teed ületama hakata, kusjuures ise samal ajal telefoniga rääkides. Tema ees läks üks pisike põrnikas ja tema järgi tuli teine põrnikas koos jalgpalliga. See teine põrnikas otsustas, aga tee keskele seisma jääda, otse mulle ette. Hüüdsin, aga sellest ei olnud enam kasu, sest see käis liiga kähku. Õnneks oli ta pisikene ja ma suutsin kuidagi ta kiirelt kõrvale tõsta, ma ei tea isegi kuidas see õnnestus, aga jah, pääsesime mõlemad õnneks ainult ehmatusega. Kole tahtmine oli minna sellele isale öelda midagi, aga lõpp-kokkuvõttes ei oleks sellest niikuinii kasu olnud, sest tema oli laps ja mina oleks süüdi jäänud. Surnud ring.

Soojendus ise läks päris hästi, kui välja arvata see väike intsident. Samas enne Maardut oli jalg kergem, aga küllap oli asi selles, et ma reede õhtul igavusest seina ääres istusin, planku ja kätekõverdusi ja jalatõsteid tegin.

Laupäeval voodisse heites, ei suutnud ma kuidagi oma peas väikest väitlustundi lõpetada ja magama jäin alles ühe paiku. Kell helises pühapäeval 6:45. Jube närv oli sees. Peaaegu nagu enne Raplat. Täiesti arusaamatutel põhjustel. See närv püsis kuni stardini.

Kell 11:00 oli pisirulli start. Päeva nael oli muidugi see, et ma olin ka sinna kirja pandud (ei ma ei teinud seda ise). Päris naljakas oli kuulda teadvustajat mind starti kutsumas. Starti, medali, jäätise ja joogi järgi ei julgenud minna. :D

Erakogu

Maratoni sõitjad olid jällegi väga tublid. Marten, Aleks ja Kert hõivasid poodiumil jälle kohti ja seekord oli üheks auhinnaks ka kaevuri kiivrid, nagu Kahe Kaevuri maratonile kohane. Minu arvates väga super mõte. Tahaks ise ka sellist! :)

Iizi staarid Foto: Tiia Tamm

Lõpuks saabus ka meie start. Sõit tõotas tulla huvitav aga raske. Raske põhiliselt sellepärast, et tuul läks üha tugevamaks ja rajal oli viadukt, mis tegi kokku veel 6 suhteliselt lauget tõusu, kuid samas ka 6 mõnusat langust. Ma ütlen ausalt, et ma kartsin rajast hullemat. Aga mis siis juhtus?

Esimesel ringil sain päris heale positsioonile, oma vanuseklassi liidripunti ja tunne oli hea. Viaduktil püüdsime me kinni ühe pisikese poisi, kes meie grupiga liitus. Minu kahjuks siiberdas ta pidevalt edasi- tagasi, gruppi ja grupist välja, ühe sõitja ees ja teise sõitja ees. Lõpuks olin mina, ja üks härra veel, kes selle eest maksid, sest teise ringi alguses, suutis ta teha ühe saatusliku sammu minu ette, mille tagajärjel mina kukkusin ja üks mees minust veel kukerpallis üle lendas. Õnneks midagi väga hullu ei olnud ja me mõlemad saime sõitu jätkata. Kahjuks maksis selle kukkumise eest, aga minu parem säär, millel nüüd on mõnus haav ja parem uisk, mis on nüüd päris kole. Kuna kukkumisel läks parema uisu pael ka katki, siis pidin vahepeal seisma jääma ja seda kohendama. Kaotasin sellega umbes 3 minutit. Lõpuks sain kuidagiviisi selle kinni sõlmitud, et uisk enam jalas ei loksunud ja jätkasin oma sõita. Alguses tõmbas see väike vahejuhtum motti küll väga alla. Ainsaks edasiviivaks jõuks oli ikkagi see medal, mida ma tuuri lõpus enda kaela tahan saada. Olgugi, et see on osavõtu medal tegelikult. Endalegi üllatuseks suutsin ma enamustest neist, kes minust vahepeal mööda olid rõõmsalt sõitnud, uuesti mööda sõita. Lõpetasin ma kusjuures parema ajaga ja kohaga kui Maardus.

Foto: 8r.ee

Foto: Tiia Tamm

#527
Aeg: 0:41:35.45 (I ring 0:12:45.45; II 0:15:14.27; III 0:13:35.73)
Koht: 30. (üld) ja 4. (naised)



Minu vaesed sõbrad! Erakogu

Kui ma võrdlen nüüd enda ringiaegu teistega ja kui seda kukkumist ei oleks olnud, siis ma oleks tulnud oma tõenäolise ajaga naistes äkki isegi teiseks või hoopis miks mitte ka esimeseks, sest tunne oli iseenesest väga hea. Aga nagu me kõik teame siis oleks on paha poiss!

Kõige rohkem kahju on mul tegelikult uiskudest, aga nüüd saab äkki juba kaugelt hinnata uiskude põhjal seda, kui palju ma trenni teen. :) Või siis kui palju ma kukkunud olen. Kusjuures asfaldil oli see täitsa esimene kord, eks saalis ikka neid langemisi on ette tulnud erinevatel põhjustel. Ja see ei olnud üldse nii valus, sõidu ajal hakkasin viimasel ringil haava vaadates seda tsipa tundma. Pärast sõitu oli valus. Jalg värises all. Õnneks oli see haav, mis valutas, kõik sügavamad kihid jäid terveks. Isegi riided jäid terveks. Suutsin ma tegelikult päris osavalt ennast kuidagi poolspagaati maandada. Eilsest pikast venitussessioonist oli vist kasu. :)

Rada oli Jõhvis väga super mõnus. Oli nii tõuse, langusi kui kurve ja teekate oli ka kordades parem kui Raplas või Maardus. Mul on isegi hea meel, et Kohtle- Järve linn ei saanud oma tee-ehitusega valmis ja tuuri korraldajad olid sunnitud rajaga kolima.

Loodan, et järgmine nädalavahetus on Pärnu rada minuga natuke hellem ja ei taha minuga lähemat tutvust teha, aga eks ma ka õpin oma vigadest ja katsun edaspidi pisikeste lastega, kes küll võivad tegelikult one on one minust kiiremad olla, ettevaatlikum olla ja mitte grupis enam nende taha sattuda.

Aga aitäh sellele ülimalt toredale härrale, kes mind lõpusirgel tagant ergutas ja endast ette käskis sõita, sest ta ei tahtnud enne mind lõpetada! :) Maraton IIZI skate on sõprus!

Erakogu

Foto: Janne Ööpik

Foto: Janne Ööpik

Foto: Janne Ööpik

Fotograaf Janne Ööpiku fotoblogiga saate tutvuda SIIN!

Alati valmis, 
Liisu

2 comments:

  1. kui ma enda uiskudele kriimu kukkusin siis oli mul endal uiskudest rohkem kahju kui enda põlvest mida tuli emo´s lappida... aga sinu uisud on veel rohkem ära lõhutud :S

    ReplyDelete
  2. Arusaadav, mul ka uiskudest rohkem kahju, õnneks selle küljeliistu saab asendada uuega ja ülejäänud narmendavad kohad ma lõikasin lihtsalt ära. :) See pidi uisutajate haigus olema! :D

    ReplyDelete