22 Jun 2013

Kuidas see neljas nii raske sai?

Eile hommikul jõudsin oma kodinatega rongile ja lõpuks ka Tallinnasse. Ratta seljas sõites oli küll kõigi nende kottidega ühe ehtsa Saare naise tunne, kellel on vaja 5 last ja mees ühe rattaga koju talitada. Aga koju ma jõudsin. Pakkisin asjad lahti, koristasin ja.....lebotasin. Üldse ei viitsinud minna seda soojendust sõitma. No kohe üldse ei olnud tahtmist. Lõpuks suutsin end kuidagi ikka välja sundida, aga juba siis oli kuidagi jalg raske. Nagu liigud küll, aga selline tunne, et gravitatsioon on vahepeal jõudu juurde saanud ja nüüd tõmbab sind iga hinna eest maa poole.

Öösel ei maganud ma jälle hästi. Ei ole mulle seda und antud. See ei ole isegi mitte ainult enne võistlusi nii, ma lihtsalt ei maga. Ja siis päeval oled nagu zombi ja otsid kohta, kus sa saad natuke sõba silmale lasta. Täna hommikul oli kohe eriti ränk üles saada. Kuna asjad olid ka kõik veel pakkimata, siis tuli kiiresti nendega ka veel tegeleda. Väljas sadas päris korralikku padukat. Igaks juhuks pistsin vihmakad ka kotti, et äkki... aga õnneks vihma ei tulnud. Oli hoopis minu jaoks meeletult palav. Ma nimelt ei ole väga sooja inimene. Pigem naudin sellist 18-20 kraadist plussi ja vahelduvat pilvisust. Tuul puhus ka kuidagi  igalt poolt täna.

Enne võistluse algust kruvisin uiskudele uued laagrid alla. Äkki aitavad. Aga kui ise nõrk oled, siis ei ole mitte mingit kasu sellest, kui sul on hea varustus. Täna tundsin end kohe eriti nõrgana. Kiirus tõmmati kohe alguses üles ja kuna rada oli selline nagu ta oli, siis ühtegi puhkemomenti ka ei olnud. Nii kuidas alustasid, nii ka lõpetasid. Alguses tundus nagu, et kõigil oli mingi värin sees, sest üllatavalt palju sipsimist oli. Eriti ettevaatlik pidi olema kurvides, sest vähemalt esimesel ringil tehti möödasõite sealt kust taheti, enamasti siseringil, arvestamata seda, et kõrval olev grupp võib su välja suruda niiviisi rajalt. Kui ma nüüd meenutama hakkan, siis mingi sarnase situatsiooni pärast ma ka Jõhvis põlve maha panin. Ei ole ju ise nii tõbras, et teise lollusega kaasa lähed ja ise kõrvale ei tõmba. Ma ei ole veel nii enesekindel uiskudel, et ma üldse seda teha võiks.

Pärast esimest ringi oldi enam vähem ära jagunetud gruppidesse. Mina sattusin jälle vedama. Õnneks oli selja taga ka veel üks inimene, kes oli nõus seda tegema. Vahetasime temaga kohad. Grupiga püüdsime kinni veel ühe naisterahva, kes ülejäänud 3 või 4 ringi vedas. Minu jaoks oli tempo päris kõva, aga ma veel püsisin omal kohal, grupis kolmandana. Neljandal ringil hakkas asi ära lagunema meil eespool, sest too naisterahvas, kes nii usinalt oli kogu grupile tööd teinud (ja ma ei pannud tähele ka, et ta oleks maininud, et ta sooviks nüüd vahetust), väsis ja astus kõrvale. Viiendal ringil tõmbas veel see üks inimene, kes minu ees oli, eest ära. Mõtlesin, et läheks kaasa, aga polnud vist piisavalt motivatsiooni seda teha, sest jäin ikkagi grupi ette, see oli tegelikult viga, oleks pidanud ikkagi minema, sest viisada meetrit enne lõppu võttis puhanud grupp hoo üles ja kihutas must mööda. Ma lihtsalt ei jaksanud enam järgi minna ja nii nad läksidki, oma kümme inimest, kiire sammuga minust ette ja vurasid finishi suunas.

Tõepoolest oli minu jaoks täna raske sõit. Teisel ringil oli loobumise maitse suus. Vaim tahtis alla anda. Õnneks tehnika peale mõtlemine aitas mul üle elada ülejäänud ringid. Lõpp läks õnneks kiiremini. Jalad olid paksud nagu pakud all. Ja seda otseses mõttes, jalalabad olid kuumuse ja selle üpris krobelise teekatte pärast kenasti üles paisutatud ja täiesti tundetud. Siis ei olnud enam vahet, kas ma üritan kannaga tõugata või mitte, sest ma lihtsalt ei tundnud enam kuskohas see kand nüüd on.

Õnneks on nüüd ees kuu aega puhkust. Puhkust võistlustest. Saab rahulikult oma trenne teha ja asja üle järele mõelda. Praegu ei ole küll väga entusiastlik tunne sees. Pigem nagu tekib küsimus, et miks... Aga samas, mul on esimene hooaeg, mitte ainult võistelda, vaid tegelikult ka eesmärgipäraselt trenni teha. Nii, et lõpuks taandub ikkagi kõik selle peale, mis peanupu sees toimub. Ise ma olen suutnud ennast üles haipida ja selle kõik enda jaoks suuremaks, kui see tegelikult on, mõelda. Oleks vist spordipsühholoogi abi vaja...

Aga lõpuks all is good ja tuleb võtta rahulikult. Mina, kes ma hakkasin uisutamist eelmise aasta novembri lõpus (see teeb siis praeguseks umbes 7 kuud), ei saagi sõita samamoodi nagu inimesed, kes on sõitnud kaks, kolm, viis ja rohkemgi aastat.



2 comments:

  1. tubli oled Liis, et visalt edasi pürgid. Kinnitan sulle, et see on tõepoolest üks ülitehniline ala, mis nõuab lisaks ka head vastupidavust ja kiiruslikke omadusi. Üks ülimalt keeruline ja seetõttu ka huvitav spordiala. Treeni rahulikult edasi ja usu mind, kui saad oma liigutused ja hingamise paika, hüppavad ka tulemused lakke. Ise teen teist aastat rulluisku ja poleks eales aasta eest uskunud, et suudan Morenoga 15-20 km võistlusel ühes grupis sõita, aga just see eile näiteks juhtus. Lõpukaotus esimesele 2,5 minutit ehk 4% on uskumatu. Selleks on vaja saada 1) tehnika (+tasakaal), 2) vastupidavus 3) kehakaal 4) kiiruslikud omadused (intervalltreeningutega enne võistlust) 5) puhkus ja õige toitumine enne võistlust. Oled väga tubli, jätka samamoodi ja ehk tunned juba hooaja lõpus võidurõõmu. Kui mitte sel aastal, siis kindlasti järgmisel, kui ka talvel jätkad.
    Alar

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh Alar! Minu puhul ongi praegu asi kõik kinni tegelikult mõtlemises. Ma olen väga kärsitu lihtsalt, tahaks ju juba siis kõike osata, kui esimest korda proovid. :) Ma usun, et ma saan juba sellel sügisel võidurõõmu tunda, puhtalt sellepärast, et see kõik on minu jaoks tegelikult väga suur eneseületus ja mul lihtsalt ei jää midagi muud üle, kui enda üle uhke olla. :D

      Delete