8 Jun 2013

Maardu rulluisumaraton ja veel

Kell on küll hiline ja uni tahab maha murda, aga tahan selle postitusega täna ühele poole saada...või vähemalt alustad. Värskelt meelel- värskelt keelel. Väga andekas! 

Kõigepealt muidugi eelmisest nädalast. Tegin endale nädala trenniplaani ette. Sellest sai täidetud umbes 90%.
Plaan nägi ette esmaspäevast puhkust, teisipäevast jooksu või uisku, kolmapäevaseid tabatasid, neljapäevast puhkust, reedest soojendust ja tänast võistlust. Teisipäevane päev oli see, mis mul vahele jäi. Suuresti õppimise pärast, kuigi kui nüüd tagasi nädalale vaadata, siis oleks vabalt võinud selle väikse trenni ära ikkagi teha. Oleks poleks. Tegemata see mul jäi ja ega ma suurt väga ei õppinud ka.

Kolmapäevased tabatad toimusid tähtvere ovaalil. Olin seal uiskudega esimest korda. Talvel sai seal lund ikka omajagu palju nühitud, aga ilma lumeta on see koht kuidagi hoopis teistsugune, aga see selleks. Trenn nägi siis ette tabatasid. Need, kes ei tea, siis see näeb ette põhimõtteliselt 4 minutit lõike: 20 sek max pingutus 10 sek libisemist, 20 sek max pingutust, 10 sek libisemist ja niimoodi 8 kiirendust maksimumiga. Vist tuleb 8. Seekord oli täitsa mõnus. Andsin endast nii palju kui see hetk võimalik oli ja kõvasti paremini läks kui paar nädalat tagasi. Kokku tuli 4 minutit, 1,75 kilomeetritkeskmine kiirus 26,3 km/h ja max kiirus 32,6 km/h. Selle trenniga on see, et alguses on suhteliselt kerge jalg, kuskil keskel läheb raskeks ja see 10 sekundit puhkust kaob nagu tina tuhka ning lõpus on jälle täitsa OK. Mõned ringid peale ja siis 5x50m kiirendused.

Kahte viimast filmiti ka ja järgmine päev sai läbi arutatud, mis valesti on ja kuidas asja parandada. Tagasiside mulle oli enne videote vaatamist, et kõrvalt vaadates on nagu kõik õigesti, aga samm ei ole ikkagi piisavalt pikk ja kipub minema tippimiseks. Täiesti nõus. Kiiremaid samme tehes hakkab mul uisk pigem sisekandile minema ja see viib mu tasakaalust kergelt välja ja ju on see üks põhjus, miks mul ei tule see pikem samm välja veel. See on muidugi minu arvamus. Teine variant on see, et kui ma hakkan tegema pikemat sammu ja libisema rohkem, siis ma tunnen, kuidas mul hoog raugema hakkab ja see sunnib mind tippima. Kolmas variant on see, et ma olen liiga püsti ja sellepärast jääb tõuge ka lühemaks.

Videote pealt oli väga hästi näha, kuidas mul parem jalg on laisk ja jääb pärast tõuget loperdama, mitte ei liigu taha, sinna kuhu ta peaks liikuma. Vasak jalg juba liigub õiges suunas. Ja käed. Mul on ujuja käed. Enne oli muidugi veel hullem ja asi on kindlasti paranenud, aga praegu ei liigu käed veel sinna, kuhu nad minema peaksid.

Need videod on mul küll arvutis olemas ja käis korra mõte ka peast läbi üks neist siia panna, aga uuesti neid üle vaadates otsustasin, et sellest ei saa asja. Puhtalt juba sellepärast, et ennast on mul päris jube vaadata sõitmas.

Neljapäev oli siis puhkepäev ja reedel pärast kirurgia eksamit sai Tallinnasse sõidetud. Kaalusin ühte ja teistpidi, aga otsustasin, et teen laupäevaks soojenduse siiski Tallinnas. Kohale jõudes tundsin jälle, kuidas õnneingel mind puudutanud on, sest Vaskjalga jõudes tuli selline padukas ja äike. Pole juba ammu sellist näinud. Tartus väga tihti selliseid äikesetorme ei näe. Tallinnas on neid päris tihti. Iga kord kui ma seal käin on... Õnneks lähevad need varasuvised äikesepilved sama kiirelt kui tulevad ja õhtuks oli tee jälle kuiv. Tekkis aga küsimus, kes pagana tolvan on selle üpris normaalse rullitee üles kündnud?! Mida see talv nende Eesti teedega teinud on. Enne pole nii hullu kevadet veel teedel kohanud. Õnneks oli Pajupea-Jüri kergliiklustee üpris korralik, mõned kivihunnikud siin ja seal, aga muidu väga sõidetav. Tegin kokku 45 minutit ja lõpus veel 4x100m kiirendust. Tunne oli hea ja jalg oli kerge. See tõotas head.



...

jätkub


Pildid Erakogu