1 Jun 2013

Toukokuu - māius - gegužė - mai - maggio

Mai

Aeg

Distants

Jälle üks kuu möödas. Ei teagi nüüd kohe, kas kiirelt või aeglaselt, aga möödas ta on. Varsti on kolmas kursus ka möödas, enne on vaja veel kaks hullu nädalat sessi üle elada. Aju on juba parajalt pehme! 

Aga mis siin ikka! Võtame selle mai kuu siis kokku. Aga kõigepealt natuke möödunud nädalast. Pühapäevane võistlus tõmbas ikka korralikult läbi, sest veel esmaspäeval oli paha olla. Selline pohmelli tunne oli. Kõik, kes on kunagi pohmellis olnud, teavad, millest ma räägin. Põhimõtteliselt ei suutnud ma esmaspäevalgi endal midagi kurgust alla ajada. Jõin terve päeva vett ja pärast väikest ja kusjuures väga sügavat uinakut, oli juba täitsa tibens-tobens olla ja sellepärast sai teisipäeva hommikusse ka üks väike ja rahulik uisutrenn plaanitud. Pigem ei olnudki see tegelikult trenn, vaid niisama kulgemine madalal pulsil ja võimalikult ilusat sammu tehes. Üritasin, mis ma üritasin, kommenteeriti ikka, et venita sammu ja vii jalg taha ja kükita ja pane ilusti käed juurde. Ju siis ei üritanud piisavalt.

Kolmapäeval puhkasin jälle, sest enesetunne ei olnud kõige parem. Õppimisest ei tulnud ka väga midagi välja, sest pea valutas ja süda oli paha. Ma ei usu, et see sellest võistlusest oli. Pigem lihtsalt andis keha märku, et vaimne pool on ülekoormatud. Neljapäevaks oli kõik jälle korras ja otsustasin uisutama minna. Kuna ma endale kaaslast ei leidnud, siis läksin üksi Tammele, aga seal oli nii jube igav ja tüütu ringitada ja isegi muusika ei aidanud. Pool tundi pidasin vastu. Tegin tasakaaluharjutusi, sest teisipäeval tuli jälle välja, et tasakaal on täiesti meelest ära läinud. Saalis juba tuli päris hästi välja. Nüüd õues sõites ei ole sellele väga tähelepanu pööranud ja see andis kohe tunda. Poole tunni lõpuks hakkas juba natuke meelde tulema, kuidas see asi käis. Peale üks väike lõdvestussörk ja koju. Reedel ma taas endale kaaslast ei leidnud ja seepärast pidin leppima jalutuskäiguga.

Tegelikult ei olnud reedene jalutuskäik niisama. Sai käidud Maarjamõisa haiglas, ultrahelis. Ei, mitte mulle, vaid mu sõbrannale, kelle perre on lisa varsti oodata. Minu jaoks oli see täiesti esmakordne kogemus näha veel sündimata beebit. Ja see oli nii äge kogemus. Ma arvan, et ma olin enne seda käiku ka rohkem elevil, kui tulevane ema. Tõsine marakratt on ta. Keerutas ringi ja nägu ei tahtnud näidata. Saime ka soo teada, aga seda ma ei hakka siin avaldama. Las see jäägu tulevase ema rääkida. :)

Aga kuidas see mai kuu siis kokkuvõttes oli? Minu jaoks oli päris mitu uut sportlikku kogemust. Mai alguses sai käidud oma esimeses spordilaagris ja tehtud oma esimesed võistlused ja läbitud esimene Rullituuri etapp. See viimane ei olnud küll maraton, vaid 16km, ja kuigi ma ei ole selle sõiduga väga rahul, siis ma olen väga uhke enda üle, et ma selle ikkagi läbi tegin! Järgmine on juba nädala pärast Maardus. Olete kõik oodatud kaasa elama ja seltskonda nautima ja miks mitte ka osa võtma! Rulluisutamine ei ole selline spordiala, kus kõik üksteisega "vere ninast välja" võistlevad. Neid inimesi on seal tegelikult üldse käputäis ja seegi kirjeldus, on nende kirjeldamiseks liiga palju. See on pigem üks mõnus üritus, kus sportlikult paar tundi veeta ja pärast mida õhtul kodus enda üle uhke olla! Mine uuri siit lähemalt: Rulliklubi


Rohkem vist midagi sportlikku rääkida ei olegi, kuid tahan veel siia juurde mainida, et kaotasin täna igasuguse usu noorsoosse. Istusin mina siis rahulikult omas korteris, rõduuks oli lahti, vaatasin telekat ja äkki kuulen kuidas keegi maja ees karjub. Ma ei taha ega tohikski neid lauseid siia kirjutama hakata, mis ma kuulsin. Ehmusin kergelt ja pidin huvi pärast minema rõdule vaatama, kes niimoodi räägib. Minu üllatuseks oli selle suu omanikuks üks umbes 7 aastane poisiklutt, kelle kõrval oli umbes 4-5 aastane samasugune. Ei, ma ei taha öelda, et ma ise väga süütuke selle koha pealt olin, et minu suust ei kuule mitte kunagi karmimaid sõnu, kuid ma olen natuke vanem ka kui 7. Vähemalt passi järgi. 

Vot tak! Katsun nüüd järgmised kaks nädalat kooli ja trennid kuidagi nii ära tasakaalustada, et mõlemad neist saaks oma osa kätte ja et see suvepuhkus juba kiiremini kätte jõuaks. Selle jaoks tegin endale isegi "to do list"-i. Loodan, et seekord see toimib (eelnevad miljon korda ei ole toiminud). Olge tublid!

Liisu




Fotod erakogu.