31 Jul 2013

Juulikuu ja minu lemmik Otepää

Kuu möödas nagu niuhti. Kartsin küll, et praktika hakkab veits mu treeninguid segama (või vastupidi), aga endalegi üllatuseks sain hakkama mõlemaga ja trenniga kõvasti edukamalt kui eelmine kuu. See kuu ei olnud laisk. Tegin ajaliselt isegi rohkem trenni kui mais, millal oli trennilaager.




Kokku tuli 35h:54m:34s ja 461 km, millest 166 km on rulluisk ja 218 km ratas.

***

Hetkel olen ma Tartus. Pühapäeval pärast võistlust käisin korra kodust läbi, pesin, pakkisin asjad lahti ja põrutasin bussi peale. Teel Kundast Tartusse tekkis jube tahtmine minna ja võtta vabalt see trennivaba päev, mis mind ees ootas, ja hetkel parim koht oli selleks Värska. Ja seekord ei läinudki võistlusjärgseks taastumiseks mitu päeva aega. Järgmine päev olin juba triksis-traksis ja valmis õhku tõusma. Tõenäoliselt mängisid selles oma rolli paar päeva varem soetatud recovery batoonid ja jook. Jook maitses küll üsna halvasti, kuid neid batoone võikski sööma jääda.

Värskas käisime paadiga järvel, võtsime päikest, rääkisime tõsist juttu, tegime nalja, võtsime veel päikest, sõime, tegime natuke tööd ja õhtul mängisime veel Aliast. Siis tuli postkasti kiri, et teisipäeva hommikul toimub sprinditrenn Tammel. Ainuke võimalus sinna kohale jõuda oli minna hommikul kell 6 bussile ja Tartusse tagasi sõita. Kell 5 üles, kell 7:45 Tartus, 8:15 kodus ja juba helises telefon ja oli vaja auto peale joosta, et trenni sõita.

Trenn läks hästi. Tunne oli hea, väsimus oli ainult. Minu jaoks oli päev juba mitu tundi kestnud ju. Samas sprintide ajal ei olnud seda rebimistunnet, mille ma lõpuks eelmine teisipäev kätte sain. Arvan, et asi oli varases kellaajas ja vähestes unetundides.

Täna õhtul pidi toimuma Tammel uus sprinditrenn, kuid vihm rikkus selle plaani ära. Tegelikult oli mul juba teine plaan varem välja mõeldud ja kokku lepitud. Hommikul sõitsime Otepääle, et seal üks mõnus sõit suusaklubi rahvaga teha. Teistel olid küll suusarullid, kuid kuna mul neid ei ole (veel), siis olin rulluiskudega. Minu tempo oli küll kiirem, sest suusarullid lihtsalt ei liigu nii kiiresti, aga ma üritasin asju rahulikult võtta ja nende tempot teha. Õigemini sõitsin natuke eest ära ja ootasin järgi. Keskendusin rohkem tõusudele. Neile samadele tõusudele, mida laagri ajal sai peaaegu igapäevaselt võetud. Täitsa tulid. Alguses ei saanud küll käima ennast, aga viimane pooltund oli täitsa edukas.

Sinna sõites rääkis Airi, et seal on kaks langust, mida ta kardab. Ühte neist ma teadsin. Tagasi Kääriku puhkekeskuse juurde sõites sain lõpuks aru, miks see teine, millest ta rääkis, hirmus oli. Tulin üksinda, oli langus, kurviga langus. Sain sisse päris kõva kiiruse, lootsin, et kedagi vastu ei sõida ja siis viimase kurvi peal oli hüpekas. See tuli kuidagi äkki ja ma ei tea kuidas ma sellest Kääriku poole sõites üle niimoodi läksin, et arugi ei saanud, aga hüppekas seal oli. Midagi väga teha ei olnud, hüppasin lihtsalt üle sellest. Neerupealised pumpasid adrenaliini hoolega ja mina nautisin iga sekundit.

Ühesõnaga tänane rahulik pikk treening läks täiega asja ette ja oli mõnus vaheldus kiirustreeningutele, mida nüüd viimasel ajal omajagu tehtud on. Ja sain jälle langustel oma kiirusevajaduse natukeseks ajaks kätte.

Kokku 27.16 km ja 1h:34m:49s. Tegelikult tuli distantsi mõttes see mõned kilomeetrid pikem, sest endo ju tõusude ajal distantsi ei loe (loll süsteem). Max kiirus tuli kuskile sinna natuke alla 50 km/h tõenäoliselt (üritasin võrrelda umbes eelmiste kordade tempoga kui neid langusi võtnud seal olen), kuigi endo näitas nati vähem.

Pärast kodus pesemas käies otsustasin oma jala ära teipida. Pärast Kundat oli parema jalalaba pealne valus. Tavaliselt on olnud ikka vasak jalalaba see, mis enne tunda annab, sest seal on mul üks vana jalgpallivigastus peidus, aga paremalt jalalt ma seda ei oodanud. Youtube lahti, õige video ette ja sain teibitud. Ja kohe oli tunne parem. Sai vist õigesti. Loodan, et siit läheb edasi paremaks. 

Sellega panen juulile punkti ja alata võib august- viimane suvekuu. Nüüd ei jää  midagi üle, kui täiega nautida veel puhkust ja võtta trennidest viimast. Järgmine etapp minu jaoks on suusalaager Haanjas 7.08 kuni 11.08 (tõotab tulla IMM'i ja jooksurohke).

Musid-kallid-õhupallid,
Liisu

Otepää on jätkuvalt kõige lemmikum koht! Erakogu



30 Jul 2013

Kuidas see viies mind üllatas?


Laupäev 27.07, kell päeval 
Plaan nägi ette soojendust Kundaks. Võtsin uisud kaenlasse ja sõidutasin end Jürri. Seal läksid uisud alla ja sõit võis alata. 10 minutit madala pulsiga (e enesetunde järgi, sest pulsikell pani jätkuvalt hullu). Seejärel 15 minutit natuke kiirema sammuga (ikka veel enesetunde järgi). Väike hingetõmbepaus ja otsa 4x200m kiirendused. Tunne oli selline mitte midagi ütlev. Ei olnud halb, aga ei tundnud ka seda funki, mis oleks võinud olla. Ei osanud midagi arvata ega ennustada. Pärast Endost vaadates avastasin aga, et keskmine kiirus oli 26km/h. Ma ei tea, kas see oli Endo kala või tõesti läks nii hästi, aga selline info mulle mustvalgelt vastu vaatas. Koju jõudes otse vette ja üks mõnus jahutav ujumine otsa. "Väristasin" kõik kere lihased läbi ja pärast tegin veel ühe venituse ka peale.

Sama päev, kell õhtul 
Sõin sisse suurema hunniku pastat, sest teadsin, et hommikul mul nii kui nii midagi alla ei lähe. Kõrvale jõin liitri viinamarjamahla ja vahele veel liitri iso’t. Pakkisin veel asju, sest järgmine päev oli vaja terve elamine ju kaasa võtta. Pärast Kundat oli plaan Tartusse tagasi põrutada. Voodisse heites ei tundnud mingit ärevust, aga ega ma lootust ei kaotanud, ma teadsin, et ta tuleb. Ja ta tuligi. Hommikul viimased kaks planeeritud unetundi läksid ühele ja teisele küljele pööramise nahka.

Pühapäev 28.07, kell 9:00 
Asjad autosse pakitud, algas sõit Kunda poole. Tee oli kuidagi pikem kui eelmistel aastatel olnud on. Sellel lollakal ja ülipikal ümbersõidul tuli veel selline WC- igatsus ka peale, et kohale jõudes oli esimene asi tempojooks sinise putkani.

Sama päev, kell 11:00 
Tegin esimest korda korraliku soojendusjooksu. Selle palavaga joosta oli küll raske. Tunne oli „ei viitsi- ei taha“. Samas, aga ei taha oma 2. positsiooni kaotada ka. Selline kahe vahel. Tahad hästi sõita, aga ei viitsi end katki tõmmata. Kartsin, et see sõit läheb katki tõmbamiseks, sest tagasi otsal oli tuul vastu ja ilm oli parajalt palav.

Ikka veel sama päev, kell 12:10 
Start tuli kätte kuidagi väga kiirelt. Väga ette ei viitsinud trügida. Olime kuskil keskel. Rääkisime juttu, pidasime plaani, tegime nalja ja siis juba kõlas kõlarist „kolm-kaks-üks-läks“. Läks’i ajal pöörasin end alles ümber ja juba pidigi minema. Jalg liikus kiirelt. Hoidsin oma pilgu Jaagu ja Taneli seljal, et neid mitte silmist lasta. Tavaliselt oleme ühes tempos sõitnud ju. Sain Taneli tuulde üks hetk. Natuke aega hiljem sai ka Asti meile sappa. Edasi läks asi huvitavaks minu jaoks. Panin tempsi natuke juurde. Läksin posust inimestest mööda ja lõpuks saime ka oma grupi moodustatud. Jäin kuhugi lõpu poole ja ma ei tahtnud seal üldse olla, sest peale oli tulnud tunne, et kui keegi kavatseb vahepeal eest minema minna, siis ma lähen järgi. Seekord ei lase kedagi käest. Tõmbasin grupi kõrvale ja otsisin endale positsiooni grupi etteotsa.

Sõidu ajal vahepeal oli sagimist päris omajagu. Mingi hetk trügis see samune läti poiss, kes mängis minu Jõhvi kukkumises oma rolli, minu ette. Ei julgenud ta taga olla. Tõmbasin neile kõrvale, minu selja taha moodustunud grupp tõmbas mulle järgi. Panin tempsi juurde, lasin lätlaste ees olnud Asti vahele ja panime edasi. Poisid vist jäid maha, või kuskile grupi lõpu poole, sest neid ma enam ei kohanud. 

Meid oli seal rongis päris omajagu, pidevalt moodustus uusi gruppe ja siis mindi jälle ühte rongi ja jälle lahku ja siis kokku ja nii kuni tagasipöördeni. Vahepeal sai toimuma situatsioon „Liiga aeglane“. Püüdsime kaks härrasmeest kinni. Mina jäin seega neljandale possale. Pidime küll sellega oma tempot natuke alla laskma, aga tahtsime natuke puhata. Ja järsku käis selja taga karjumine ja terve grupp sõitis meile selga. Sellistel hetkedel toimub päris palju kukkumisi, meil vist seekord ei kukkunud keegi. See hetk. Tagasi otsal üks „KURAT!“ kõlas, aga ma ei jõudnud enam selja taha vaadata, et kas kõik oli ikka korras.

Siit soovitus! Kui sa näed, et ei pruugi enam saada oma tempot alla, et ees oleva grupiga liituda, siis sa lihtsalt ei liitu nendega, vaid sõidad kõrvale ja mööda. Sul ei ole enam midagi teha seal „vanas grupis“, kui sind tagant lükatakse ja eest lükatakse ja siis tihti lükatakse veel valesti ka (e üles või alla või kõrvale) ja kraavis me ei taha ju keegi lõpetada.

Temps oli hea. Jõudsin veel Astile kiruda, et ma unustasin oma gepsu sisse panna. Oleks tahtnud ikkagi oma kiiruseid seal teada, sest tõesti, esimest korda julgen kõva häälega öelda, et tempo oli väga hea. See oli isegi siis kõva, kui vastutuul oli.

Nüüd võib tööle panna selle loo lugemise taustaks. See kummitas mul terve tee ja aitas mul rütmi hoida ja mina kui igasuguse spioonivärgendusehull sain sellest küll jõudu juurde. :)


 

Tagasipöördel tekkis mu pea kohale üks suur küsimärk, kui ma jälle nägin seda, et väga vähesed oskavad kurvi grupis võtta. Grupp peaks minema ju alguses võimalikult väljast ja lõpuks võimalikult „lipu“ lähedalt. Aga ikka mõni oskab minna suurel kiirusel kohe „lipu“ lähedalt ja siis kui poole kurvi peal avastab, et „Oih, grupp on ju mu kõrval ja surub mind piirdesse“, siis haaratakse lipust kinni ja lihtsalt robustselt rebitakse end õigesse suunda. Minu jaoks täiesti mõttetu jõu raiskamine ja ohtliku olukorra tekitamine, eriti kui kõrval grupis on nii palju inimesi. Nii võime me kõik kõhuli seal korraga käia. Maardus pani üks naine mu kõrval viimasel ringil seal tõusu peal täpselt selles samas situatsioonis pikali, sest tal ei olnud enam kuskile minna, sest grupp surus peale.

Tagasisõidul saime enam-vähem tööle ka mingi vahetuste süsteemi. Seekord oli vedajaid 3- mina, Asti ja Jaak. Saime kenasti hakkama, temps püsis, muidugi Jaak oli end katki tõmmanud selle vedamisega. Siit järgmiseks korraks meile kõigile soovitus. Kui ei jaksa, siis kohe vahetus. Isegi enne seda kui tunned, et ma enam ei jaksa (ideaalis 20-30 tõuget ja järgmine). Keegi ikka on, kes veab (naised saavad siin vähemalt öelda, kui grupis on mehi, et kas tõesti on nii, et naised peavad tööd tegema). Tegelikult võiksid kõik grupis ju vähemalt korra vedada (aga see on suht mõttetu lootus vist). Püsiks tempo ja keegi ei tõmbaks end nii piimhapet täis, et seda silmist pritsib.

Kui finishipaik horisondile ilmus, olin mina grupi ees. Sinna jäin ma lõpuni. Enam ei olnud aega teha mingeid vahetusi, sest kõigil tuli mingi lõpuvärin vist sisse ja lõpuspurti alustati üllatavalt vara. Kuigi vastutuulega oleks mõtekas võimalikult kaua grupi tuules loksuda. Kilts enne lõppu karjusin veel grupi ees, et kes ei ole vedanud, ei lähe lõppu tegama. Tõenäoliselt olid kõigi kõrvad hapet täis (või oli lihtsalt ükskõik), sest ikka mindi. Seekord ma suutsin end vihaselt neile järgi ajada. Lõpuni oli küll omajagu maad ja meiesuguste harrastajate jaoks nii pikalt vastutuules lõpuspurti teha on suur piin, kuid kaasa ma läksin. Hambad ristis muidugi. Spurdi alguses käis peast veel läbi, et nad ju väsivad ära enne üle joone sõitmist, nad ei pane lõpuni. Ja ma ei eksinud ka seekord. Üks hetk jäid nad mulle selja taha. Kaks naist pääses eest ära. Oleks 10 meetrit pikem sirge olnud, oleks ühe veel kätte saanud, aga oleks on paha poiss. 

Tehniliselt läks lõpp muidugi väga koledaks, aga selle peale ma ei mõelnud enam, ainus mõte oli „koht kätte näidata“ (mitte pahaga muidugi). Lõpu pilte vaadates, oli küll veits piinlik, et kuidas ma nii üleval sain olla ja kuidas mul ikka need ujuja käed ei taha ära minna, aga õnneks ma ei olnud ainuke kelle käed ei olnud ilusad. Asti baleriinokad äsasid mulle mõned korrad sõidu ajal isegi vastu vahtimist.

Kokkuvõttes julgen öelda, et see oli raudselt siiamaani minu parim sõit. Kiirust oli, jaksu oli, mott oli kõrgel, siht oli silme ees. Ja kõige olulisem, naeratus oli näol. Hingamine oli hea, pulsikella mul küll ei olnud, aga ma olen kindel, et keskmine tuli madalam kui eelmised korrad. Rütmi sain sisse ja siis oli juba väga hea olla. Nii, et annan endale helde käega hindeks 4. See üks kaotatud pall läks puhtalt selle tehniliselt koleda lõpuspurdi nahka. 

Olin endale eesmärgiks seadnud see 20km läbida 45 minutiga või alla selle. Alguses kartsin, et see vist on mõttetu lootus, sest Maardu, kus distants oli lühem, tuli mul 44 minutit ja kopikad peale. Aga ei, ma täitsin oma eesmärgi ja olen väga VÄGA rahul endaga hetkel. Oleks 1km see tee pikem olnud, oleks oma poolmaratoni aega jämedalt öeldes umbes 10 minuti võrra parandanud ja see on juba väga hea saavutus mu jaoks. Kõik ülejäänud PB’d said ka selle sõiduga parandatud. Kõige rohkem kardetud palav ilm ei olnudki sõidu ajal üldse nii palav. Janu püsis kontrolli all ja tuul jahutas mõnusalt. Igas asjas on alati oma pluss ju olemas. 

Tahan veel tänada eraldi Astit ja Jaaku, kes vapralt vedajarolli minuga jagasid ja väga tublit tööd tegid selle nimel, et tempo püsiks.

Distants: 20 km
Aeg: 44m:28s.26 (10 km vaheaeg 20m:30s.59)
Keskmine kiirus: 27 km/h
Üld: 39/97
Naised: 15/53
Naised vk: 7/37
 

Ei ole ju üldse mitte paha tulemus, või mis?

Tuuri koondarvestuses IIZIs olen hetkel 20. (tõusin selle sõiduga 2 kohta) ja vanuseklassis ikka 2., kuid kolmas koht jagab minuga samu punkte. 

Ja nüüd täie rauaga Mustveed ootama!

Foto: Laura Lants


Jõudu tööle,
Liisu


PS! Ma loodan, et kõki "õpetussõnu" ja "soovitusi" sai jagatud ikka õigesti, aga kui keegi oskab ümber lükata või paremini sõnastada, siis kõik parandusettepanekud on oodatud! :)

29 Jul 2013

Sissejuhatus Kundasse

Kuna spontaanne otsus pärast õnnestunud võistlust oli sõita Värskasse väikesele puhkusele, siis jäi kiirustades kokkuvõte kohe kirjutamata. Aga see tuleb! Tuleb kindlasti. Aga see tuleb homme. 

Senikaua nautige seda pilti õnnelikest lõpetajatest. :-)

Erakogu

27 Jul 2013

Statistika

Mulle meeldib teha vahekokkuvõtteid. Siin on neist üks. Aasta küll alles poole peal, aga mingisuguse ülevaate saab juba praegu sellest, kuidas mu trennimaht on kasvanud. Kuidas see nüüd oligi, et maht võib kasvada 10% aastas? Oli vist 10%? No see 10% saab see aasta kohe kindlasti ületatud.





26 Jul 2013

Kuidas läheb?

Jälle on kõik päevad mul sassis ja kõik liigub jube aeglaselt....

Sellel nädalal on läinud põhirõhk rulluisutamise peale. Nii pidigi minema, sest pühapäeval on Kundas vaja üks sõit teha. Seal ma midagi erilist korda ei kavatse saata, sest tõenäoliselt valitseb seal jälle põrgukuumus ja see mulle ei meeldi. 

Kuna ma olin veendunud, et üksi ma end rullirajale vedada ei suuda, siis otsustasin lõpuks ära käia seal Rullibussi koolitusel. Olin juba ammu lubanud, et käin sealt läbi. Kui sa ei ole veel kindel, kas peaks minema sinna, siis loe SEDA

Teisipäeval käisin hommikul tööl ära ja siis kimasin linna. Poole 2 paiku oli kokku lepitud kohtumine
Kolde puiesteel BONT Eesti peakontoris. Sain kätte oma uued Mayhem'id ja üritasime leida põhjust, miks mul uisud jalgadele valu koguaeg annavad. Selle viimase lahenduseks soetasin uued kannasokid ja olen kaks korda nendega nüüd sõitnud. Pean ütlema, et natuke on parem, ju need eelmised olid siis juba liiga ära kulunud ja oma "võimed" kaotanud. Jalgade "ära suremise" koha pealt mõtlesime välja, et mu jalalabad on lihtsalt natuke laiemad, kui nende uiskudega mõeldud on. Ja lahenduseks on järgmised uisud tellida täpselt jalalaba järgi. Eks vaatab järgmine hooaeg. Katsun praegu veel oma sõidud nendega ära sõita. 

Pärast seda kõndisin kesklinna, sealt Kristiinesse, lõunatasin, šoppasin ja jalutasin Rocca al Maresse. Õhtul veel jalutasin rongi pealt koju, seega tuli see päev kokku umbes 15km tallataksot. Miks ma kõndisin? Sellepärast, et mul oli nii palju aega lihtsalt ja Tallinna trollid ajavad mulle praegu hirmu nahka. Olen vist "puhas Tartlane", sest iga kord kui ma Tallinna ühistranspordiga olen sunnitud liikuma, on väga must tunne. Tekib tahtmine kohe käsi pesema minna.

Roccasse jõudes oli ikka veel natuke aega, seepärast otsustasin veel RaMi juurest läbi käia. Mõnus kodune tunne tekkis. Seda ühte teed sai ju 10 aastat järjest pea iga päev (v.a suvel) nühitud. Mõnus-mõnus-mõnus!

Lõpuks jõudsin oma teel ka Saku Suurhalli ette, kus algas koolitus. Kruvisin oma uhiuued rattad alla ja suundusin rajale. Esimene küsimus ühe teise uisutaja poolt oli, et mida sina siin teed, sa ju uisutad väga hästi, mille peale ma lihtsalt natuke punastades aitäh ütlesin ja mõtlesin, et oi-oi kui palju arenguruumi mul on.

Ma ei tea milles asi oli, aga alguses jalg ikka värises päris korralikult all. Nagu esimest korda oleks rullidel olnud. Õnneks läks see päris kiiresti üle. Kõik need harjutused, mis seal sai tehtud, olid mulle küll juba teada, sest terve talv läbi sai neid saalis timmitud, aga ega need mööda külge siis maha ei jookse. Mõned harjutused, mõned kiirendused, veel mõned harjutused, natuke juttu ja juba oligi kell 9 ja tuli kodu poole suunduda.

Eile oli umbes sama lugu, ainult Lauluväljakul. Teekate oli küll tsipa kehvem, kui Suurhalli esine parkimisplats, kuid trenn sai tehtud. Kurvi võtmise harjutuste vahele tegime ka vaheldumisi ring kiirendust täie auruga ja ring käik väljas libisemist. Kokku tuli 20 ringi (e 10 ühte ja 10 teist). Kuskil 4-5 kiirenduse ajal oli hing paelaga kaelas. Pistma hakkas ka veel, kuid pulsi vöö alla poole liigutamine aitas. Pulsikell on muidugi omadega õhtal, vahetab pidevalt menüü keelt ja teeb üleüldse seda mida ise tahab. Pühapäeval saadan ta garantiisse. Vaatab, mis saab.

Sain julgust ka juurde, et ikka edasi pürgida. Suutsin isegi treenerit positiivselt üllatada. Ta ei oleks uskunud, et mul kiirenduste ajal power'it on ja kurv pidi ka hästi välja tulema. Ühesõnaga pidi mul olemas olema hea tehnikaalge. Põhitreener Lauri olevat minuga head tööd talv läbi teinud.

Siiamaani on nädal arvudes olnud selline:

Uisk: 3h:01m:58s ja 40.01km
Ratas: 1h ja 18.06km
Kõnd 2h:30m ja 15km
Ellips: 30min ja 8km
Pilates 1h

Kokku: 8h:01m:58s ja 81.07km

Täna on puhkekas ja homne näeb ette 30-45 minutit uisku ja 3-4x200m kiirendust ning pühapäeval olen juba platsis Kundas.



Fotod: Erakogu

Näeme,
Liisu

24 Jul 2013

Cats, cats everywhere

NB! Järgneb äärmiselt sportlik sissekanne..



Fotod erakogu

9 vabandust, miks rulluisukoolitusele mitte minna ÜMBER LÜKATUD!



„Mul ei ole rulluiske, kiivrit, kaitsmeid või mitte ühtegi neist.“
Rullibussist on võimalik kõiki neid asju rullitunniks rentida või kui on tahtmine endale uued soetada, siis ka seda on võimalik seal teha. Pluss igas korralikus spordipoes on olemas korralik valik mõistliku hinna ja kvaliteedi suhtega rulle (näiteks A&T Sport). Või kui on vähegi huvi selle alaga tegeleda, siis võta parem kohe lahti www.bont.ee.

„Ma ei ole mitte kunagi rulluisutanud.“
Justnimelt rullikoolitus ongi ideaalne koht, kus sellega algust teha, sest Sul on kõrval asjatundjad, kes Sind kohe juhendada ja toetada saavad.

„Olen mõned korrad proovinud, aga see on nii hirmus.“
Enesekindlus tuleb ajaga, kuid julgust on Sul kindlasti juures kohe pärast esimest tundi.

„Ma ei oska!“
Just sellepärast tulebki õppida. Rullibussi koolitustel on väga erineva tasemega grupid, keda juhendavad erinevad treenerid, nii et kõik leiavad endale seal kaaslase, kellega sõita.

„Ma oskan juba rulluisutada!“
Kuulsin eile tarku sõnu, et ühe suvega rulluisutama ei õpi. Tegelikult ei õpigi. Alati on midagi, mida saab lihvida. Olen kindel, et saad sealt juurde veel nippe, kuidas seda veel paremini teha ning asjast veel rohkem mõnu tunda.

„Mul ei ole last kuhugile jätta.“
Aga siis võta ta kaasa! Kohapeal tegelevad põngerjatega Albe Team’i nooremad. Aidatakse rulluisud alla ning vajadusel antakse lapsele väikene eratund, et julgus teistega koos sõita kasvaks. Õpitakse sõitma, pidurdama, mängitakse, tehakse väikeseid võistlusi. Pidevalt lisandub programmi ka uusi ning huvitavaid elemente. Ainult sellega tuleb Sul arvestada, et su laps ei pruugi enam rajalt ära tahta tulla. Eile kui koolitus oli juba lõppenud ja asju pakiti, siis mitu last veel uisutasid ja mängisid kulli. :)

„Olen pärast tööd alati nii väsinud ja ei jaksa trenni minna!“
Oma koormuse määrad Sa ise, kui Sa ei jaksa, siis Sa ei pea ringi „kimama“. Samuti on ammu teada tõde, et sportimine annab Sulle ühe suure energialaengu ning võid kindel olla, et pärast seda on hea uni Sulle garanteeritud (lisaks heale tujule).
 

„Ma ei jaksa rulluisutada.“
Ma ka ei jaksanud. Kolm- neli aastat tagasi suutsin ma korraga ära sõita 1km ja kõik. Aga nüüd?! Tule ja saa Sina ka „nakatatud“ selle samuse rulluisupisikuga, mis mind nakatas Ja nagu ma juba ütlesin, siis oma koormuse määrad Sa ise.

„See on kallis.“
Sellel nädalal (neljapäeval 25.07 kell 19:00 Tallinna lauluväljakul) on käimas eripakkumine neile, kes oma sõbra või sõbranna kaasa võtavad. Saate kahe täiskasvanud inimese koolituse ühe hinnaga ning sellel nädalal saab kõik vajaliku rullitunniks rentida samuti poole soodsamalt. Ja kõigi inimeste vahel, kes jagavad SEDA infot ja pilti Facebookis, loosib Rullibuss välja kaks tasuta koolitust kahele koos varustusega (võitja selgub käesoleva nädala reedel). 


Tegelikult on minu arvates ainsad põhjused, miks mitte rulluisutada, kas vihmane ilm (ja isegi siis saab sõita, pärast on muidugi tarvis oma rulluisu laagreid hooldada) või see kui tervis ei luba.

Hetkel toimuvad koolitused teisipäeviti Saku Suurhalli ees ning neljapäeviti Tallinna Lauluväljakul Mereväravas. Oodatud on kõik huvilised olenemata soost, vanusest ja sõiduoskusest.


Rohkem infot www.rullibuss.ee 

Allikas: Rullibuss

21 Jul 2013

Võtame kokku!

Praktika lõpp paistab, 3 päeva veel. Vahepeal käis mõte läbi ka augustis seal tööd teha, aga kuna seal ei ole lihtsalt mu jaoks tööd, siis säilib plaan pärast Kundat Tartusse tagasi põrutada. Äkki on seal tuulega paremad lood, sest no selle viimase nädala ilm ei ole kohe üldse õue kutsunud. Võib olla pole mul lihtsalt piisavalt motivatsiooni, et viitsiks vastu tuult veereda. Kusjuures selle tuule suund on täpselt selline, et see oleks vastu just koju tagasi sõites ning trenni lõpp ja vastutuul ei ole minu jaoks väga positiivne kombo. Või olen ma lihtsalt laisk (ja nõrk).

Tegelikult ei ole hetkel ühtegi head mõtet, mida siia kirjutada. Seega võtan lihtsalt selle viimase nädala arvudes ja lühidalt kokku.

Treeningtundide arv on mõne tunni võrra suurenenud. Seda kindlasti pilatese arvelt, mida ma nüüd siin harrastanud olen ja milles ma uuesti seda mõnu, mida ma kaks aastat tagasi tundsin, tundma hakkan. Täna hommikul ärgates ei olnud ei selg ega jalad valusad. Ja see oli väga positiivne uudis, sest pole juba ammu saanud hommikul trepist esimese prooviga nii alla (kui juba natuke aega käia, siis on kõik jälle timmis), et ei oleks tunnet nagu puujalad oleks all. Ja seda kõike ainult pärast ühte nädalat tublisi painutusi, venitusi ja jõuharjutusi.

Pilates 3h:30m

Neljapäevasest uisust ma juba rääkisin pikemalt ja see jäi ka ainukeseks korraks sellel nädalal, millal ma uisud alla sain. Süda tilgub küll verd ja veidike olen isegi pettunud, aga mis teha. Ma ei taha end katki sõitma minna, sest tean, et ei tunneks sellest lihtsalt mõnu. Ja ma pean hetkel, kui mu motivatsioon on nii madalale langenud, olema sellega ettevaatlik, sest üks äärmiselt sitt trenn võib kõik ära rikkuda. 

Rulluisk 1h:4m:35s 21.78km

Rattasõitu olen ma ainult nii palju harrastanud kui palju ma sellega tööle ja koju tagasi olen sõitnud. Panin needki otsad endale trenni alla, sest ma olen üritanud need lühikesed jupid sõita parajalt kiirelt. Suurt rolli muidugi mängib see, et ma ärkan alati viimasel minutil ja täpselt tööle jõudmiseks on mul tavaliselt aega olnud kuskil 7-8 minutit (umbes 3.1 kilomeetri läbimiseks). Ja ma olen alati täpselt jõudnud! Tagasitee on olnud muidugi mega vastutuul alati, aga ei ole alla andnud (esimene ülekanne on kõige suurem olnud ja tagumine vaheldunud kolme kõige väiksema vahel, olenevalt siis sellest, kas on tõus, langus või tugevam tuuleiil).

Ratas 2h:15m (umbes, sest pole täpset aega mõõtnud) 42.14km

Olen juba maininud, et avastasin uuesti cross trainer'i enda jaoks. Jube igav ja tüütu tegevus, aga hetkel parim alternatiiv uisule/rattale/jooksule, sest õue ma niisama oma nina pista ei taha.

Ellips 1h:40m 24.69km (võimalik, et täna õhtul teen veel 45 min)

Ja siis veel sörk ja EKE.

Sörk 20min 3.60km
EKE 45min

***

Kokku 9h:34m:35s 92.22km

Ja selle kõige kõrvale olen ma ära söönud üüratu koguse maasikaid, vaarikaid (KÕIGE PAREMAD!!), punaseid ja musti sõstraid, tikreid ja siis veel herneid ka sinna otsa ning kõrvale joonud ära meeletu koguse värsket piparmünditeed meega.

Nüüd on aeg võtta ette oma võistluseelne treeningplaan ja Kundaks valmistuda.

Olge tublid,
Liis
Allikad: 9gag

19 Jul 2013

Midagi jooksuhuvilistele

Nagu on teada, siis mina isiklikult väga suur jooksusõber ei ole. Jooksen siis kui on tõesti vaja või kui miski või keski on suutnud mu närvid täiesti suitsema ajada ja on vaja veidike end maandada. Aga leidsin internetis ringi liikudes ühe huvitava lehekülje ja ma usun, et jooksusõpradele või miks ka mitte neile, kes plaanivad jooksmist alles alustada, on sellest ka kasu. Just sellepärast tahan seda jagada :)

Lehekülg ise asub SIIN.

Tegu on vahendiga, kuhu tuleb sisestada mõned andmed oma seniste ja plaanitud treeningute kohta ning vastuseks annab see sulle valitud perioodile jaotatud treeningkava, mis siis peaks aitama sul saavutada oma eesmärki. Näiteks võiks olla sellest kasu mõne jooksuvõistluse tarbeks treenimisel. Sisestad distantsi milleks treenid, senise parima tulemuse seda läbides, aja, millal võiks eesmärk saavutatud olla, selle palju sa hetkel nädalas treenid, kui raskeid trenne sa soovid teha ja mis päevale peaks langema sinu pikima trenni päev ja voila! Olemas kava ongi.

Ja see on tasuta. :)

Kiiret jalga,
Liisu

Allikas Internet

18 Jul 2013

14.07-18.07

Mul on kõik päevad sassis. Täna on näiteks minu jaoks laupäev või kui ma mõtlen, et homme on tööpäev, siis on täna pühapäev. Aga tegelikult on vist neljapäev. Aeg liigub ikka väga aeglaselt, kuni muidugi selle hetkeni, kui avastad, et kuhu see aeg nüüd siis kõik kadus...

Mis vahepeal toimunud on?! Pühapäeva hommikul sain õigel ajal jaole ja lamasin poolteist tundi massaažilaual. Plaan oli veel pärast seda tunnike uisutada, aga aega lihtsalt ei jäänud. Olin selle 24 tunniga, millest ma reaalselt kodus olin ainult öösel sellel ajal kui ma magasin, suutnud korteri nii pea peale keerata, et ma pidin trenni asemel hoopis koristama ja siis juba rongile kiirustama. Õhtul oli vaja ju jälle mõned tunnid tööjuures sisustada. Rongis viimased tund aega ma mõtlesin ainult sellele, et ma ei jõuaks nii kiiresti kohale sinna, et tee oleks veel natuke pikem, veel ainult natukene. Üldse ei viitsinud ja seal pehmel istmel läbi Eesti oli mõnus "kimada". Muidugi jube palav oli ainult. Ikka no kohe väga palav.

Kuna pühapäevases massažis avastasime, et minu painduvus on langenud ikka päris korralikult, siis otsustasin pilatest jälle tegema hakata. Esmaspäeval oli mõnus õhtul teleka ees tunnike end venitada ja painutada, nii et pärast oli jalgadel tunne nagu oleks 1,5h rattaga kiiremat sõitu teinud. Järgmine päev olid küll jalad veidi hellad, aga teisipäevane tund seda sama tegevust aitas selle vastu väga edukalt.

Tegelikult tahtsin teisipäeval minna kas ratast või uisku tegema, aga see tuul, see kohutavalt tugev tuul, hirmutas mind ära, kui ma aknast välja vaadates nägin ainult maani paindunud puid (ok, see on väike liialdus). Mõtlesin, et mis teha. Ei tahtnud ainult pilatese peale puhkama ka jääda. Siis nägin oma toas riide ja rätikuhunniku all midagi tuttavat. See oli mu cross-trainer, mida ma algusest peale nagina kasutanud olen. Selle peal treenimine on mu jaoks kuidagi väga ebaloomulik. Keha ei liigu päris nii nagu ta peaks liikuma.

Vaatasin aknast välja, vaatasin ellipsit, aknast välja, ellipsit ja otsustasin selle viimase kasuks. Tõmbasin masina teleka ette, kus parasjagu käis Touri järgmine etapp ja astusin peale. Lõpuks kui keha oli sellise liikumisega harjunud hakkas lihtsalt igav. Täiesti tuim sõtkumine ja ei mingit mõnu, kui välja arvata muidugi teadmine, et ma teen trenni, mitte ei istu diivanil. Pidasin vastu 45 minutit ja trenažöörilt maha astudes oli imelik kõndida. Umbes nagu siis, kui batuudilt maha astud pärast mõnda aega hüppamist.

Kolmapäeval ootas mind ülipikk tööpäev. Kell 5 hommikul tööle, kell 10 koju, kell 14 uuesti tööle ja kell 21 koju. Seal vahepeal oli mõni tund vaba aega, mida tegelikult oleks tahtnud magamisele kulutada, aga südametunnistus ei lasknud, sest Kunda ju läheneb iga päevaga. Eelmisel nädalal tegin kolmapäeval EKEt, nii ka see nädal. Alguses soojaks 20 min ja seejärel 45 min hüppeid ja madalkõndi. Võtsin seekord ette veidike teistsuguse kava ja tegin teise süsteemi järgi ning lisasin uusi hüppeid.

Madalkõnd 6x60m (3x varbad otse/3x varbad väljas)
Üleshüpped ja kannad kokku (1min)
Superskater hüpped (1 min)
Hüppenöör koos jalad (1min)
                   jooks (1 min)
Kõrvale hüpped (1min/110tk)
Käärhüpped (1min/72tk)
Jumping Jacks (1min)
"Kosmonaut" (10x)
Kätekõverdused (20x)
+ kätelseisu harjutamine jätkub

Väsitas küll päris ära, sest kell 4:45 hommikul on suvel kuritegu ärgata ning veel enam rattaga tööle sõita läbi jäise udu. Sellele järgnes gurmee lõunasöök ja pooleteisetunnine unepaus päikese käes. Mingi hetk kammis päike väheke ära. Hakkasin nägema ühte ja sama unenägu repeati peal. Unes oli kõik nagu päriselt, ma lamasin seal samas kohas muru peal ja magasin, aga miskipärast nägin pidevalt, kuidas isa aiast sisse sõidab autoga. Raputasin end kiirelt üles ja kobisin tuppa ära, sest päikesepiste on viimane asi, mida mul praegu vaja on.

Kuna kolmapäeval oli 12 tunnine tööpäev, siis tänane neljapäev tehti mul vabaks päevaks. Ei kurda, sest trenni oli vaja teha ja muru oli vaja niita. Seda viimast olen ma juba eelmisest pühapäevast kogu aeg edasi lükanud ja kui ma oleks seda veel teinud, siis oleks mul siin maja ümber korralik hein varsti, mille niitmine võtab liiga kaua aega, et raatsida seda aega niitmise alla panna (loodan, et see lause tuli nüüd loogiline :P ). Muruplats on küll päris suur, aga õnneks on mul abimeheks murutraktor.

Eile õhtul sai Endomondosse kiigates selgeks, et täna tuleb nui neljaks rullid alla saada. Et motivatsioon suurem oleks ja ei kaoks, siis palusin end Liivamäele viia. Alustasin oma teed Loo teeotsas oleva muna juurest. Kulgesin mööda eelmise aasta Maardu maratoniraja algust. Vahepeal kadus kergliiklustee alt ära ja tuli kilomeetriks autoteele hüpata. Lõpuks pääsesin uuesti minusugustele mõeldud teele ja otsustasin vaadata, et mis seisukorras on nüüd see aasta see teeosa, mis Vana-Narva mnt alt läbi kulgeb ja Kallavere poole suundub (eelmine aasta oli seal veel liivahunnik keset teed). Varsti avastasingi ennast Kallaverest/Maardust. See oli väga positiivne üllatus, sest nii pikka kergliiklusteed muidu minu kodu lähedal veel ei ole. Tagasi tulin veidikene teistmoodi. Sõitsin Narva poolt tulles maanteest paremal oleval teel ning teisele poole sain teisest tunnelist. Sealt edasi minnes leidsin end vahetult Maardu järve kaldalt ning ninna tuli mõnus järve lõhn ja jube kahju oli, et ujukaid kaasa ei võtnud. Kahjuks sai see korralik tee võsa vahel otsa ja jätkus poolkruusateena, kuid kuna horisondil nägin puude vahelt teed, millele mul oli tarvis jõuda, siis võtsin pooleldi kõndides ette selle rulluisutamiseks mitte kõlbuliku teejupi. Paarsada meetrit ja olingi tagasi seal eelmise aasta Maardu maratoni stardipaigas. Kokku tuli 21.78 km ja 1h:04min35s. Võib rahule jääda, sest tuul, mis lõpuks tõusis, oli päris paljudel lõikudel otse vastu.

Panen siia ka kaardi ja märgin sellele ära kohad, kus tuleb natuke autoteel sõita (roheline) ja kus on see pool-kruusatee lõik (punane). Äkki on kellelegi kasu, sest ma julgen seda küll soovitada neile, kes ei viitsi Lillepi ringi nühkida või vanu tuttavaid radu sõita. Inimesi oli minimaalselt (muidugi on täna ka tööpäev) ja enamasti sain nautida uhket üksindust.


Pärast tundi liuglemist oli veel natuke aega enne kui transport mind uuesti peale võtab ja seega tõmbasin maha kaks joont ja harjutasin koha pealt startimist. Seda viimast osa võib lugeda ka vabalt "tegin teetöölistele meelelahutust". Proovisin erinevaid poose, et leida endale see kõige mugavam, kuid lõpuks jõudsin ikka järeldusele, et see üks, mida ma juba talvel harjutanud olen, oli kõige mugavam hetkel. Muidugi stardijooks ise on paras koomika. Kui sa vaatad mõnda kõvemat tegijat startimas siis tema jooksusammud on kiired ja äkilised. Ma tundsin ennast nagu karu, kes alustab müta-müta oma teed. Egas midagi, järgmine asi, mida harjutada.

Neist kergliiklusteedest on nii palju juttu olnud igal pool. Olen isegi neid kirunud, kuid nüüd pean suurest rõõmust peaaegu, et lakke hüppama, sest teooris järgmisel aasta või isegi selle aasta lõpu poole peaks saama minu kodust sõita sinna sama Kallavere haigla juurde, kuhu ma täna sõitsin, mööda uhiuut kergliiklusteed. Minu kodust Lagedile tuleb küll sõita esimesed 2km sõiduteel, kuid sealt saab alguse tee, mida mööda võiks kulgeda järjest oma 15 kilomeetrit ühe otsa. Ma ei tea, kellele ma nüüd selle eest kaks pikka pai peaksin tegema, kuid pai see inimene, kes Lagedilt Loole kulgeva kergliiklustee mõtte peale tuli, saab!



Tegelikult oli tänasel sõidul veel üks positiivne asi. Sain aru, miks ma kannaga ei tõuka. Sõidu alguses (kuskil esimesed 15 minutit), kui jalad olid erksad ja "elus", siis ei olnud see minu jaoks probleem. Alguses ei pööranud sellele tähelepanugi ja siis äkki avastasin, et jalad liiguvad õigesti. Alates sellest, kui jalad ära surid (ja ei, ma ei tõmba paelu liiga kõvasti kinni ja ma ei tea milles see probleem on, miks nad surevad) ja ma tundsin ainult päkka (see oli nagu suurenenud ja talla ainuke osa), siis läks tõuge ka varbasse. Üritasin ikka kannaga tõugata, kuid kui tõuge õige tundus, siis oli tasakaalus mingi võbelus sees. Nii, et nüüd tuleb välja mõelda, miks mu jalad ära surevad.

Tagasi koju jõudes mõtlesin, et puhkan natuke, kuid jäin liiga kauaks istuma ja lihased jäid väga kiirelt kangeks. Seega võtsin uuesti välja taasavastatud ellipsi ja sõtkusin 10 minutit enne järgnevat tunnist pilatese sessiooni.

Tegelikult tahtsin ma täna teha kaks trenni- hommikul tund uisku ja õhtul tund kakskümmend ratast. Ootan, kuni tuul vaibub. Praegu vist on isegi päris OK, aga ei saa ju veel minna, sest Kättemaksukontor ju hakkab kohe. Kui kell 21 veel ilm lubab, siis istun rattale ja teen ühe 30 km ringi. Ja kui ei, siis tõenäoliselt astun jälle ellipsi peale.

Aga olge tublid ja pidage vastu!

A ja minust sai ju Tartu Rulluisuklubi liige ka. Positiivne! :)

Liisu

16 Jul 2013

A to Z

Täna pidin ainult lõunani tööl olema, seega leidsin vaba aega, et rahulikult diivanile istuda, telekast idiootlike videosi Venemaa elust vaadata ja samal ajal internetis ringi tippida. Sattusin jälle Ashley blogi peale ja leidsin sellise küsitluse. Mõtlesin, et teen ära. Nii igavuse peletamiseks. Otsustasin küsimused inglise keelseks jätta, et süsteem A'st Z'ini sassi ei läheks.

A. Attached or single? (Hõivatud või vallaline?)
Vallaline

B. Best friend? (Parim sõber?)
Džon-jon

C. Cake or pie? (Tort või pirukas?)
JÄÄTIS!

D. Day of choice? (Lemmik päev?)
Esmaspäev, aga ainult juhul kui see on vaba päev.

E. Essential item? (Olulisim asi?)
Minu läpakas, mis aga viimasel ajal hakkab mind üha enam alt vedama. :(

F. Favorite color? (Lemmik värv?)
See vahetub vastavalt tujule, aga tavaliselt kas punane, kollane või sinine.

G. Gummy bears or worms? (Kummikarud või -ussid?)
Mitte kumbki, kui juba kummikommid, siis need õige konsistentsiga tutti frutti kommid.

H. Home town? (Kodulinn?)
Esimene elukoht oli vist Lool, aga tegelikult pean oma kodulinnaks Tartut, kus olen viimased kolm aastat koolis käinud ja elanud.

I. Favorite indulgence? (Salajane pahe?)
Disney sarjad :) 

J. January or July? (Jaanuar või juuli?)
Juuli, sest jaanuaris on SESS.

K. Kids? (Lapsed?)
Tuleviku teema, aga niipalju võin öelda, et mulle meeldivad L tähega nimed (see ei ole seotud sellega, et mu enda nimi L tähega algab).

L. Life isn’t complete without? (Elu pole täiuslik ilma...)
Sõprade ja hea söögita (eriti jäätiseta!).

M. Marriage date? (Abielu kuupäev?)
Järjekordne tuleviku teema.

N. Number of brothers/sisters? (Õed-vennad?)
Kaks õde, üks vend, ise olen kõige pisem.

O. Oranges or Apples? (Apelsinid või õunad?)
Pigem mandariinid, mida talvisel perioodil saab kilode kaupa sisse aetud (olin isegi kunagi nende vastu allergiline, aga ega see ei takistanud mul neid söömast- sügasin ja sõin).

P. Phobias? (Foobiad?)
Kunagi kartsin surnuaedadest mööda minna (eriti öösel), aga kuna mu Tartu kodu on surnuaia lähedal, siis pidin sellest lihtsalt üle saama (muidugi aitas kaasa see, et tavaliselt ainus põhjus, miks ma öösel ringi tatsan, oli see, et peolt on vaja koju saada). Aga hetkel, kui mõni vaablane oma teel mulle tuppa jõuab, siis jäävad kõik tegevused pooleli, aknad lendavad pärani lahti ja mina piilun ukse tagant tuppa, et veenduda, et see elukas ikka välja on lennanud. Tegelikult on üldse ebamugav, kui mõni sitikas-putukas-satikas sind ehmatab.

Q. Quotes? (Tsitaadid?)
Üks põhiline on praegu, aga selle jätan hetkel enda teada ja kirjutan siia siis, kui ma oma #1 eesmärgi olen saavutanud ;)

R. Reasons to smile? (Põhjus naeratamiseks?)
Kasutasin mõnda aega naeratamist siis, kui miski halb mõte või kurb tuju peale tuli. Kui tuli, siis lihtsalt ajasin suunurgad üles, isegi kui tahtmist ei olnud. Mõne hetke pärast oli olek palju parem. :)

S. Season of choice? (Lemmik aastaaeg?)
Kevad, kevad, kevad!

T. Tag 5 People. (Märgi ära 5 inimest, kes seda võiksid täita.)
Laske kõik käia, kellel tahtmist. :)

U. Unknown fact about me? (Üks fakt minu kohta.)
Ma nutan iga kord kui vaatan Extreme Makeover: Home Edition'it ja ma ei saa sinna midagi parata.

V. Vegetable? (Juurvili?)
Porgand

W. Worst habit? (Halvim harjumus?)
Jõuda igale poole liiga vara. Ainus vabandus on see, et ma üritan vältida mingil X põhjusel, mis äkki võib tee peal tekkida, hilinemist.

X. X-Ray or ultrasound? (Röntgen või UH?)
mmmm...UH?!

Y. Your favorite food? (Lemmik toit?)
Ikka veel ja jätkuvalt jäätis, AGA viimasel ajal ka üks korralik ise valmistatud chilli.

Z. Zodiac sign? (Tähtkuju?)
Totaalne jäär, totaalne.

13 Jul 2013

Minu elu parim otsus (ja muud juttu).

Olen jälle Tartus. Küll ainult üheks päevaks, aga see ei tee seda vähem paremaks või olulisemaks. Siin on õhk puhtam, linn vaiksem, inimesed rõõmsamad, autojuhid viisakamad, ühistransport lõhnab paremini, päike on soojem ja sportlased ägedamad. Tegelikult on sportlased igal pool ägedad, aga ühte nii mõnusat spordiklubi, rulluisuklubi, nagu seda Tartu Rulluisuklubi on, naljalt ei leia. Aga alustame kõigega ikkagi algusest.

Viimases sporditeemalises postituses jäin ma oma järjega selle juurde, et peaks nüüd lõpuks uisud alla saama. Saingi. Kohe samal õhtul. Täitsa eduka rahuliku treeningu tegin. Käisin avastamas uusi radasid. Panin uisud kodus alla ja vurasin Jüri poole. Minu teekonna esimene kilomeeter on täielik "munakivitee". Sellest sain üle ja tuju oli hea, tunne mõnus ja tee lihtsalt libises mööda. Tegelikult läksin maad uurima, et kuidas see Vana Tartu maantee uisutamiseks kõlbab.

Kõigepealt kulgesin Pajupea- Jüri kergliiklusteel. Seda on ennegi päris palju nühitud. Päris palju ülesõite, mõned kõrged äärekivid ja üllatavalt viisakad inimesed. Kuna ma ei ole väga karjuja raja peal (ainult siis kui tõesti on äärmine vajadus) avastasin, et T- pidurdust tehes kuulevad inimesed ka minu tulekut. Hoo peab nii või naa maha võtma kui jalakäiast möödun, ohutuse mõttes...ja viisakusest. Seega ei tekkinud ühegi liiklejaga probleeme. Välja arvatud kaks kombedes maanteratturit, kes miskipärast otsustasid niigi kitsalt kergliiklusteel kõrvuti sõita ja mina pidin end ääres võimalikult väikeseks tegema, et me üksteisest mööda mahuksime.

Edasi läks tee läbi Jüri Aaviku küla poole. Kohe kui Jüri piirile sain, algas uhiuus kesgliiklustee, mis
oli inimestest täiesti tühi ja nii ideaalse kattega, et selline tunne oli nagu sõidaks saalis. Sellised võiksid kõik need teed olla!! Suurepärane oli sõita! Mõne koha peal oli küll pisut kiva-liiva, sest teeäärset haljasala veel korrastatakse, aga nendest sai rahulikult mööda manööverdada. Kahjuks...KAHJUKS on seda teed ainult umbes kilomeetri-pooleteise jagu.

Hüppasin siis autoteele. Sellele Vana Tartu mnt, mida ma tegelikult uudistama läksingi. Pean ütlema, et see on täiesti sõidetav. Tee oli küll pinnatud, kuid lahtist kildu polnud ja kuna tee on autode poolt üsna siledaks ära sõidetud (heas mõttes), siis eriti ei väristanud ka. Kuna teel ei olnud äkilisi kurve ning autoliiklus oli minimaalne (nägin sellel sõidul seal 4 autot), siis arvan, et auto taga sõitmiseks on see tee ka täiesti sobilik.

Kokku sai 24.01 km ja 1:11:36. Nagu ma ütlesin, siis tegu oli väga rahuliku sõiduga. Isegi pulsivööd ei hakanud kaasa vedama. Sõitsin ainult tunde põhjal.

Kolmapäeval otsustasin õhtul natuke EKE't (erialane kehaline ettevalmistus) teha. 20 minutit sörki ja 30 minutit kõndi, hüppeid, kükke, kätekõverdusi ja kätelseisu. Viimased kaks kuuluvad vist pigem ÜKE (üldine kehaline ettevalmistus) alla. Kui päris aus olla, siis ei ole ma nende kahe vahel veel erilist vahet teinud (äkki keegi oskab lambale seletada:) ) Võtsin välja oma sünnipäevaks saadud hüppenööri ja võtsin ette kõik minu jaoks kõige ebameeldivamad harjutused. Üks neist on kükk-toenglamang-kükk-üleshüpe. Selle ajal kõik jalgades olevad liigesed prõksusid ja ragisesid. Imelik oli lausa. Pole veel varem enda keha selliseid hääli tegemas kuulnud.

Sörk: 0:20:30 ja 3.54 km
EKE: 20 min.
madalkõnd (k.a päkad väljas) 6x60m
hüppenöör 2x2min
hüpped 2x25tk
käärhüpped 2x25tk
toenglamang-kükk-üleshüpped 10x
kätekõverdused 2x10tk
+ kätelseis (puhtalt iseenda meelelahutuseks hakkasin harjutama uuesti, kunagi tuli välja isegi)

Esmaspäeval tegin ühe pikema rattaringi. Mõtlesin, et olen kaval, lähen ringiga ja saan kirja panna rohkem kilomeetrid, sest vahepeal pole kuskilt kodu poole keerata, isegi kui väga tahaks. Võta näpust. Ei tulnudki nii palju pikem. Ainult mõni kilomeeter. Tuul oli muidugi enamus ajast vastu, aga õnneks oli soe ja tuju hea. Kokku 33.85 km ja 1:25:50.

Tegelikult olen ma rattaga rohkem sõitnud. Käin sellega tööl peaaegu iga päev (pluss veel mõned lühemad sõidud). Mõni päev mitu korda. Üks kord edasi- tagasi on umbes 6.01 km. Kokku on tänaseks see nädal kogunenud rattakilomeetreid 64.35 km. Pole küll kes teab, mis suur arv, aga arv on seegi.

Aga täna olen ma siis Tartus. Võtsin töölt vaba päeva ja tulin sõpradele Tartu lahtistele MV'dele kaasa elama. Alguses mõtlesin ka ise osaleda, kuid eile hommikul hakkas mu selg lollusi tegema. Abaluude alt oli piisavalt valus, et sügavalt sisse hingata ei saanud. Need on need lihased, mida ma töö juures kõige rohkem kasutan (peale õlavarrel paiknevate lihaste) ja eelmine päev oli täispikk tööpäev selja taga, kus sai 8 tundi järjest just nimelt neid lihaseid kasutatud. Õnneks pärast väikeseid venitus- ja soojendusharjutusi läks asi paremaks ja õhtuks oli ainult teatud liigutusi tehes natuke tunda, et midagi on. Aga võistlemisisu ei olnud sellegipoolest. Kand oli eelmisest rullisõidust katki ja konkurents kõva ja ilm pidi tulema palav (ja seda ta ka oli) ja ühesõnaga "maa külmas kärss kärnas".

Võistlus oli väga meeleolukas. Toredad inimesed, äge spordiala, muusika (kiidan DJ Onu Valdist) ja ilus ilm on suurepärane kooslus. Kuna ma ei võistelnud, siis rakendati mind abikohtuniku rolli. Lisaks otsustain oma hääle ka ära karjuda. Super tublid inimesed olete te kõik! Rajarekordid sõideti üle, sõitjad parandasid oma eelmise aasta aegu isegi 10 sekundi võrra ja kahjuks ei jäänud olemata ka paar kukkumist. Aga õnneks olid need viimased õnnelikud, kui nii saab üldse öelda. Ei puudunud ka omajagu segadust punktisõidul, kuid õnneks sai asi rahumeelselt lahendatud. :) Ei jää midagi üle, kui kohtunike rivi peab enne järgmist "tööotsa" veidike harjutama, kes kella löömist, kes numbrite märkimist ja kes ringide lugemist. :) 

Tegelikult võtsin isegi rullid Tartusse kaasa, lootuses, et leian endale kaaslase kellega õhtu poole veerema minna, aga ei leidnud. Suur enamus, kes valikus olid, võistlesid täna ja ülejäänutel oli vaja teha muid tegevusi + üks, kes lihtsalt ei viitsi. Ma siiralt loodan, et sa seda siin loed. Jah sina! Ma ei anna alla enne kui sa ükskord mu tüütamise peale jah ütled ja kaasa tuled.

Äkki lähen homme?! Hommikul on küll üks lõõgastav kohtumine planeeritud, aga päeval on enne rongi mõned tunnid aega. Täpselt nii palju, et võiks tunni uisutada. Tallinnasse jõudes pean kohe tööle kiirustama ja õhtul enam rullima ei viitsi ega jõua minna. Tegelikult võiks teha ühe väikse rattasõidu veel õhtul peale ja siis saaks ma uhkelt öelda, et olen oma selle nädala treeningplaani edukalt täies mahus täitnud: 2x uisk 1h-1:15, 1-2x ratas 1:20-1:30, 1x 20min jooks+EKE. Ja rohkem vaja polegi. Tegelikult olen isegi ilma selle õhtuse rattasõiduta selle täitnud (kui ma uisutama lähen homme).

Selle üpris pika kirjutise lõpuks tahan ma veel öelda, et uisutama hakkamine on siiamaani mu elu üks parimaid otsuseid (kui mitte kõige parem), sest ma poleks lootnudki nii lühikese aja jooksul nii palju huvitavaid ja ägedaid inimesi muidu kohata. Alguses on kõik lihtsalt uisutajad ja siis sa õpid tasapisi neid inimesi tundma... Nii palju erinevaid mõtteviise, nii palju erinevaid ameteid ja nii ühtne rahvas. Ootan rõõmuga iga kohtumist. :)

Ilusaid unesi,
Liisu

Ah ja! Peaaegu oleks unustanud. Avastasin EMT Rullituuri koondarvestusi uurides, et olen hetkel pärast poolt tuuri IIZI Skate'i koondarvestuses 22. kohal ja naiste arvestuses lausa 2.!!! Väike päike mu päeva! :)
 
Tartu A&T kaupluse trofee stand'il leidis täna koha ka see äge kiirrulluisutaja trofee. Selle uhke omanik on nüüd meie LEMMIK TREENER Lauri Koort. Mõte ja teostus kahe tema särasilmse treenitava tütarlapse poolt, kuid usun, et kõik, kes on tema käe all natukene oma sõitu saanud parandada, liituvad meiega. :)

Fotod Erakogu