7 Jul 2013

02.07 - 07.07

Mul on viimasel ajal nii palju mõtteid, mida tahaks jagada (või siis lihtsalt siia kirja panna), aga kuna ma olen, nagu üks anonüümne lugeja siin välja tõi, laisk, ja ei ole lihtsalt viitsinud arvutit lahti teha selle jaoks, siis on nad tänaseks õhtuks kõik meelest läinud. Ju siis ei olnudki nii tähtsad nagu nad alguses tundusid... Aga see selleks.

Sellel nädalal algas siis mul praktika. Ametlikult on tegu küll seemenduspraktikaga, kuid kuna mul oli võimalik seemendaja endaga kohtuda ainult ühel päeval see nädal- kolmapäeval, siis rääkisin ma oma ülemuse ära, et ta mulle miskit muud tegevust leiaks ülejäänud ajaks. Õnneks ütles ta, et ei pidanud eelmine aasta minus pettuma ja sellepärast saatis mind ühele vet arstile, kes parasjagu seal lehmi värkis, appi (kes ei tea, siis värkimine on sõrgade lõikamine). Sain kõik ülejäänud päevad enamjaolt lehmi taga ajada, et nad maniküüri-pediküüri saata. Osad on rahulikud ullikesed, osad on ikka täielikud lollakad. Ühte sellist ajades sain reedel kõhutäie naerda. Sattusin kuidagi tolle looma pea juurde, tema pani oma pea mulle tagumiku alla ja lennutas mind natuke. See oli korraga jube, naljakas ja lahe. Seda oleks pidanud filmima. Samas see ei olnud ainuke asi, mis mind see nädal naerutas... Seal oli mul abiks ka paar karjakut, kes olid päris agarad. Nende taktikaid oli kohati väga naljakas jälgida.

Aga too arst, kellega mul oli au see nädal koos töötada oli äärmiselt tore. Ta ei pidanud paljuks mind ka natuke harida igas eluvaldkonnas. Sain isegi endale "oma esimese patsiendi", kellest ma arvan, et ma lähemalt rääkima ei hakka siin. Puhtalt teie endi ilusate unenägude ja söögiisu säästmiseks. :)

Kuna kolmapäevane tööpäev oli äärmiselt lühike, sai plaani võetud kinokülastus. Kinos käimisega on mul alati kaasas käinud ka popcorn või kummikommid. Seekord langes kaalukauss kommide poole. Oeh, neid sai natuke liiga palju, isegi kahe peale, sest nii minul kui kaaslasel, sai ületatud igasugune kommilimiit...mõneks ajaks. Oma pead hakkasid tõstma ka süümekad, et kas nüüd ikka oli vaja nii palju maiustada. Õnneks suutsin end pärast pikka veenmist ikkagi ratta selga istutada. Kummimaitse oli ikka veel neelus, kuid ilm oli ideaalne ja see tunne, mis valdab sind, kui sa saad ennast jälle liigutada, oli suurepärane. Endale väga suureks üllatuseks tegin isegi ühe väikese isikliku rekordi. Kui seda saab nii nimetada.

Nimelt on siiamaani minu keskmine kiirus sellisel keskmisel distantsil jäänud sinna kuskile 21-22 km/h. Seda üksinda sõites. Seekord avastasin, et läbisin 30.33 km ainult 1h:11min:38sek, mis teeb distantsi keskmiseks kiiruseks 25.46km/h (kusjuures enamjaolt oli kiirus selline kogu distantsi vältel, va viimased 5km, kus avastasin, et kiirus oli mõni km/h tõusnud). Woop-woop! Ja see isegi ei olnud mingi ränk sõtkumine tagant tuulega või allamäge. Ise ei saanud arugi, et see oli mingi kiirem sõit. 1h PB paranes 1.42 km. Mõni võib nüüd öelda, et häh see ei ole ju mingi saavutus. Sellele saan vastu öelda ainult, et ON KÜLL, minu jaoks on küll! Eriti kui arvesse võtta seda, mis ratas mul on ja kes selle ratta seljas istub.

Teine selle nädala PB tuli mulle veel suurema üllatusega. Otsustasin laupäeval ära katsetada need uued jooksutossud. Nende kohta ei ole mul ühtegi halba sõna öelda, kui välja arvata see, et jube palav oli nendega joosta. Mul ei olegi kunagi nii spetse jooksutosse olnud, seepärast ei oska ka võrrelda neid teistega, kuid usaldan spetsialisti (ja oma lugupeetud treeneri) arvamust, kes mulle need maha äris.

Jooks ise oli üks tõeline pain! Kõik vast teavad juba, kui vähe mulle õues joosta meeldib (veel rohkem teatakse aga seda, kuidas ma võin lindi peal nägu naerul joosta..imelik olen). Enamus kordadel kui ma õues jooksen, saan ma nii negatiivse emotsiooni osaliseks, et mind ei leia jooksurajalt enam tükk aega. Vahepeal küll tuleb isu peale jälle natukeseks ajaks,aga tavaliselt see kaob sama ruttu kui see ilmus. Kui mul on isu, siis ma jooksen, siis ma jaksan joosta, siis ei ole pulss miljon ja siis ma võin võtta ette veel plaanitust pikema ringi, et ainult saaks veel natuke. Kui mul ei ole isu, kui mul on kohustus, siis ma ei taha joosta, siis ma ei jaksa joosta ja siis on pulss laes ning ainus mõte peas, et saaks ma siit nüüd ainult ära kiiresti koju. Joey Mantia ütles just ühes oma Vlog'is, et tee seda, mis sulle ei meeldi. No kuidas ma teen seda, kui see ei meeldi mulle!!! Tema jutus on iva sees ja ma saan sellest aru, aga...fuhh. Te võite nüüd mulle öelda, et ära jookse siis kui ei meeldi ja lõpeta vingumine, luba on antud. Selle peale, kui ma iga võimaliku vabandusega jooksutrennidest viilinud olen, öeldi mulle aga, et jooksma pead ka, ei saa ainult puhata uiskudel.

Aga see PB. Kokku tuli 8.77 km ja 1h:04min:35sek, mis teeb mu uueks ühe tunni rekordiks 8.15 km, parandus kõigest närused 8.05m. Pole hullu. Äkki kunagi viskan ma rullid nurka ja ainult lippangi ringi?! Unistada ju võib. :) Pärast jooksu tegin ka ühe 20 minutilise EKE. Pole juba tükk aega hüppeid ja kükke korralikult teinud. Täna annavad reied ja sääred endast veel märku.

See nädal sai töö kõrvalt kokku tehtud 6h:45m:25s. Parem tulemus kui eelmine kuu. Ja pean piinlikkusega tunnistama, et ei saanud kordagi see nädal rulle alla. Pean parandama ennast järgmine nädal. Vähemalt kaks korda peab ikka ühe rahuliku tunnise rulliringi tegema.


Palju päikest,
Liisu

Fotod erakogu.


No comments:

Post a Comment