18 Jul 2013

14.07-18.07

Mul on kõik päevad sassis. Täna on näiteks minu jaoks laupäev või kui ma mõtlen, et homme on tööpäev, siis on täna pühapäev. Aga tegelikult on vist neljapäev. Aeg liigub ikka väga aeglaselt, kuni muidugi selle hetkeni, kui avastad, et kuhu see aeg nüüd siis kõik kadus...

Mis vahepeal toimunud on?! Pühapäeva hommikul sain õigel ajal jaole ja lamasin poolteist tundi massaažilaual. Plaan oli veel pärast seda tunnike uisutada, aga aega lihtsalt ei jäänud. Olin selle 24 tunniga, millest ma reaalselt kodus olin ainult öösel sellel ajal kui ma magasin, suutnud korteri nii pea peale keerata, et ma pidin trenni asemel hoopis koristama ja siis juba rongile kiirustama. Õhtul oli vaja ju jälle mõned tunnid tööjuures sisustada. Rongis viimased tund aega ma mõtlesin ainult sellele, et ma ei jõuaks nii kiiresti kohale sinna, et tee oleks veel natuke pikem, veel ainult natukene. Üldse ei viitsinud ja seal pehmel istmel läbi Eesti oli mõnus "kimada". Muidugi jube palav oli ainult. Ikka no kohe väga palav.

Kuna pühapäevases massažis avastasime, et minu painduvus on langenud ikka päris korralikult, siis otsustasin pilatest jälle tegema hakata. Esmaspäeval oli mõnus õhtul teleka ees tunnike end venitada ja painutada, nii et pärast oli jalgadel tunne nagu oleks 1,5h rattaga kiiremat sõitu teinud. Järgmine päev olid küll jalad veidi hellad, aga teisipäevane tund seda sama tegevust aitas selle vastu väga edukalt.

Tegelikult tahtsin teisipäeval minna kas ratast või uisku tegema, aga see tuul, see kohutavalt tugev tuul, hirmutas mind ära, kui ma aknast välja vaadates nägin ainult maani paindunud puid (ok, see on väike liialdus). Mõtlesin, et mis teha. Ei tahtnud ainult pilatese peale puhkama ka jääda. Siis nägin oma toas riide ja rätikuhunniku all midagi tuttavat. See oli mu cross-trainer, mida ma algusest peale nagina kasutanud olen. Selle peal treenimine on mu jaoks kuidagi väga ebaloomulik. Keha ei liigu päris nii nagu ta peaks liikuma.

Vaatasin aknast välja, vaatasin ellipsit, aknast välja, ellipsit ja otsustasin selle viimase kasuks. Tõmbasin masina teleka ette, kus parasjagu käis Touri järgmine etapp ja astusin peale. Lõpuks kui keha oli sellise liikumisega harjunud hakkas lihtsalt igav. Täiesti tuim sõtkumine ja ei mingit mõnu, kui välja arvata muidugi teadmine, et ma teen trenni, mitte ei istu diivanil. Pidasin vastu 45 minutit ja trenažöörilt maha astudes oli imelik kõndida. Umbes nagu siis, kui batuudilt maha astud pärast mõnda aega hüppamist.

Kolmapäeval ootas mind ülipikk tööpäev. Kell 5 hommikul tööle, kell 10 koju, kell 14 uuesti tööle ja kell 21 koju. Seal vahepeal oli mõni tund vaba aega, mida tegelikult oleks tahtnud magamisele kulutada, aga südametunnistus ei lasknud, sest Kunda ju läheneb iga päevaga. Eelmisel nädalal tegin kolmapäeval EKEt, nii ka see nädal. Alguses soojaks 20 min ja seejärel 45 min hüppeid ja madalkõndi. Võtsin seekord ette veidike teistsuguse kava ja tegin teise süsteemi järgi ning lisasin uusi hüppeid.

Madalkõnd 6x60m (3x varbad otse/3x varbad väljas)
Üleshüpped ja kannad kokku (1min)
Superskater hüpped (1 min)
Hüppenöör koos jalad (1min)
                   jooks (1 min)
Kõrvale hüpped (1min/110tk)
Käärhüpped (1min/72tk)
Jumping Jacks (1min)
"Kosmonaut" (10x)
Kätekõverdused (20x)
+ kätelseisu harjutamine jätkub

Väsitas küll päris ära, sest kell 4:45 hommikul on suvel kuritegu ärgata ning veel enam rattaga tööle sõita läbi jäise udu. Sellele järgnes gurmee lõunasöök ja pooleteisetunnine unepaus päikese käes. Mingi hetk kammis päike väheke ära. Hakkasin nägema ühte ja sama unenägu repeati peal. Unes oli kõik nagu päriselt, ma lamasin seal samas kohas muru peal ja magasin, aga miskipärast nägin pidevalt, kuidas isa aiast sisse sõidab autoga. Raputasin end kiirelt üles ja kobisin tuppa ära, sest päikesepiste on viimane asi, mida mul praegu vaja on.

Kuna kolmapäeval oli 12 tunnine tööpäev, siis tänane neljapäev tehti mul vabaks päevaks. Ei kurda, sest trenni oli vaja teha ja muru oli vaja niita. Seda viimast olen ma juba eelmisest pühapäevast kogu aeg edasi lükanud ja kui ma oleks seda veel teinud, siis oleks mul siin maja ümber korralik hein varsti, mille niitmine võtab liiga kaua aega, et raatsida seda aega niitmise alla panna (loodan, et see lause tuli nüüd loogiline :P ). Muruplats on küll päris suur, aga õnneks on mul abimeheks murutraktor.

Eile õhtul sai Endomondosse kiigates selgeks, et täna tuleb nui neljaks rullid alla saada. Et motivatsioon suurem oleks ja ei kaoks, siis palusin end Liivamäele viia. Alustasin oma teed Loo teeotsas oleva muna juurest. Kulgesin mööda eelmise aasta Maardu maratoniraja algust. Vahepeal kadus kergliiklustee alt ära ja tuli kilomeetriks autoteele hüpata. Lõpuks pääsesin uuesti minusugustele mõeldud teele ja otsustasin vaadata, et mis seisukorras on nüüd see aasta see teeosa, mis Vana-Narva mnt alt läbi kulgeb ja Kallavere poole suundub (eelmine aasta oli seal veel liivahunnik keset teed). Varsti avastasingi ennast Kallaverest/Maardust. See oli väga positiivne üllatus, sest nii pikka kergliiklusteed muidu minu kodu lähedal veel ei ole. Tagasi tulin veidikene teistmoodi. Sõitsin Narva poolt tulles maanteest paremal oleval teel ning teisele poole sain teisest tunnelist. Sealt edasi minnes leidsin end vahetult Maardu järve kaldalt ning ninna tuli mõnus järve lõhn ja jube kahju oli, et ujukaid kaasa ei võtnud. Kahjuks sai see korralik tee võsa vahel otsa ja jätkus poolkruusateena, kuid kuna horisondil nägin puude vahelt teed, millele mul oli tarvis jõuda, siis võtsin pooleldi kõndides ette selle rulluisutamiseks mitte kõlbuliku teejupi. Paarsada meetrit ja olingi tagasi seal eelmise aasta Maardu maratoni stardipaigas. Kokku tuli 21.78 km ja 1h:04min35s. Võib rahule jääda, sest tuul, mis lõpuks tõusis, oli päris paljudel lõikudel otse vastu.

Panen siia ka kaardi ja märgin sellele ära kohad, kus tuleb natuke autoteel sõita (roheline) ja kus on see pool-kruusatee lõik (punane). Äkki on kellelegi kasu, sest ma julgen seda küll soovitada neile, kes ei viitsi Lillepi ringi nühkida või vanu tuttavaid radu sõita. Inimesi oli minimaalselt (muidugi on täna ka tööpäev) ja enamasti sain nautida uhket üksindust.


Pärast tundi liuglemist oli veel natuke aega enne kui transport mind uuesti peale võtab ja seega tõmbasin maha kaks joont ja harjutasin koha pealt startimist. Seda viimast osa võib lugeda ka vabalt "tegin teetöölistele meelelahutust". Proovisin erinevaid poose, et leida endale see kõige mugavam, kuid lõpuks jõudsin ikka järeldusele, et see üks, mida ma juba talvel harjutanud olen, oli kõige mugavam hetkel. Muidugi stardijooks ise on paras koomika. Kui sa vaatad mõnda kõvemat tegijat startimas siis tema jooksusammud on kiired ja äkilised. Ma tundsin ennast nagu karu, kes alustab müta-müta oma teed. Egas midagi, järgmine asi, mida harjutada.

Neist kergliiklusteedest on nii palju juttu olnud igal pool. Olen isegi neid kirunud, kuid nüüd pean suurest rõõmust peaaegu, et lakke hüppama, sest teooris järgmisel aasta või isegi selle aasta lõpu poole peaks saama minu kodust sõita sinna sama Kallavere haigla juurde, kuhu ma täna sõitsin, mööda uhiuut kergliiklusteed. Minu kodust Lagedile tuleb küll sõita esimesed 2km sõiduteel, kuid sealt saab alguse tee, mida mööda võiks kulgeda järjest oma 15 kilomeetrit ühe otsa. Ma ei tea, kellele ma nüüd selle eest kaks pikka pai peaksin tegema, kuid pai see inimene, kes Lagedilt Loole kulgeva kergliiklustee mõtte peale tuli, saab!



Tegelikult oli tänasel sõidul veel üks positiivne asi. Sain aru, miks ma kannaga ei tõuka. Sõidu alguses (kuskil esimesed 15 minutit), kui jalad olid erksad ja "elus", siis ei olnud see minu jaoks probleem. Alguses ei pööranud sellele tähelepanugi ja siis äkki avastasin, et jalad liiguvad õigesti. Alates sellest, kui jalad ära surid (ja ei, ma ei tõmba paelu liiga kõvasti kinni ja ma ei tea milles see probleem on, miks nad surevad) ja ma tundsin ainult päkka (see oli nagu suurenenud ja talla ainuke osa), siis läks tõuge ka varbasse. Üritasin ikka kannaga tõugata, kuid kui tõuge õige tundus, siis oli tasakaalus mingi võbelus sees. Nii, et nüüd tuleb välja mõelda, miks mu jalad ära surevad.

Tagasi koju jõudes mõtlesin, et puhkan natuke, kuid jäin liiga kauaks istuma ja lihased jäid väga kiirelt kangeks. Seega võtsin uuesti välja taasavastatud ellipsi ja sõtkusin 10 minutit enne järgnevat tunnist pilatese sessiooni.

Tegelikult tahtsin ma täna teha kaks trenni- hommikul tund uisku ja õhtul tund kakskümmend ratast. Ootan, kuni tuul vaibub. Praegu vist on isegi päris OK, aga ei saa ju veel minna, sest Kättemaksukontor ju hakkab kohe. Kui kell 21 veel ilm lubab, siis istun rattale ja teen ühe 30 km ringi. Ja kui ei, siis tõenäoliselt astun jälle ellipsi peale.

Aga olge tublid ja pidage vastu!

A ja minust sai ju Tartu Rulluisuklubi liige ka. Positiivne! :)

Liisu

No comments:

Post a Comment