1 Jul 2013

Il dolce far niente- söömine, raamatud, matšo ja kokkupõrge kiviga.

Nii möödus jaanipäev
Just täpselt nii nagu pealkiri ütleb. Il dolce far niente! Viimane nädal läks selle püha lause järgi. Peaaegu. Laupäevane Pärnu kostitas mind kerge kuumašokiga, millega ma kaks päeva kaklesin. Esimene öö oli eriti paha- kord oli külm, järgmine hetk oli liiga palav, et eksisteerida.  Lõpuks sain ikka võidu ja teisipäeval olin juba päris adekvaatne Tallinnas ringi asjatama. Sai vastu võetud ka otsus, et selle viimase juuni nädala võtan ma vabalt.

Selle mõtte tuules sai kolmapäeva hommikul väga fäänsi Täistunni Ekspressiga Tartusse põrutatud. Muidugi olid uisud mul kaasas. Päeval sai veidike ringi tatsatud ja õhtul võtsime suuna Külitse tee suunas. Sain jälle vastu päid ja jalgu, et kui valesti mul see tõuge ikka läheb. Oeh... No ma saan aru, et ta mul õige ei ole, aga eriti morjendab mind see, et ma tegelikult ka üritan (nt hoian rasketel hetkedel varbaid üleval, et see tõuge lihtsalt ei saaks minna läbi nende). Varsti lubati esimese uisuratta asemele väiksem ratas panna, kui ma kannaga tõukama ei hakka. Ega siis midagi- juulis tuleb teha tehnikat, tehnikat ja siis natuke veel tehnikat. Tegelikult oli mõnus trenn. Ilm pidas ja liiga palju inimesi ka ees ei tatsanud. Rahulikud kaks ringi, 21.34 km ja 56m:20s, no ja hea seltskond ka veel pealekauba. See viimane on tegelikult minu jaoks alati otsustavaks, kui küsitakse "kas trenn oli hea?"

Kõige paremad õhtud on sellised.

Neljapäeva hommikul sai järgmine bussireis ette võetud. Seekord küll mitte selle ägeda Täistunni Ekspressiga, sest nii lõunasse nad ei sõida, aga buss on buss (mitte küll alati) ja kohale ma lõpuks jõudsin. Jõudsin Värskasse. Polnud juba päris tükk aega seal pikemalt peatunud. Lapsena sai iga suvi vähemalt paar nädalat seal suvitatud. Ma mäletasin õigesti, seal on ikkagi paganama hea. Miskipärast tuleb mul seal alati suuremat sorti lugemistuhin peale ja seega sai selle 4 päeva jooksul, mis ma seal olin, lausa 3 raamatut läbi loetud, üks jäi pooleli. Ja need ei olnud kesteab mis õhukesed raamatud, vähemalt minu jaoks, kes ma ei ole mingi eriline raamatuarmastaja. Seekord kuulusid minu listi "Minu" sarja kuuluvad raamatud- "Minu Island", "Minu Albaania" ja "Minu Itaalia". Oma järge on ootamas veel Moskva ja Brüssel.

Mitte mingi tavaline maanteeratas, vaid ka sellel härral on
oma ajalugu ja jutt rääkida.
Tegelikult ei olnud see puhkus täiesti spordivaba. Päris sportimiseks seda küll nimetada ei saa, aga liigitan selle moe pärast siiski kategooriasse "sport". Nimelt peatus meie maja ees üks sinine sputnik. Piidlesin teda läbi akna paar tundi. Lõpuks võtsin julguse kokku ja küsisin omanikult luba teda natuke näppida. Ratast siis, mitte omanikku. Paitasin teda natuke ja siis istusin sadulasse (rattapükse mul pole ja seega võin etteruttavalt öelda, et strateegilised kohad ei olnud just kõige õnnelikumad pärast seda väikest sõitu). Esmalt oli mul vaja läbi pressida väikesest liivahunnikust. Sain jagu. Tegelikult oli lausa naljakas seal otsas istuda. Kõik tundus nii uus ja imelik mu jaoks. Pole ma ju enne ühegi maanteerattaga lähemat tutvust teinud (olen mõned aastad küll ühele sellise omanikule "pinda käinud", et ta mulle oma nunnut laenaks, ei võtnud vedu). Aga sõita oli kergem, emotsioon oli super ja hammas läks verele. Seega koju jõudes kuulutasin ma kõigile, et nüüd on mul ka sellist vaja. :) Sain omanikuga jutule, et natuke sügise poole võin ma selle matšo hooldusõiguse endale mõneks ajaks saada. Ootan juba kannatamatult seda hetke, millal ma temaga ülbama saan minna.

Raamatu lugemise, päevitamise, saunatamise ja söömise, suurtes kogustes söömise, vahele sai tegelikult ka üks veidike pikem rattasõit tehtud. Tartlastele oli vaja natuke maasikaid viia. Võtsin ette väikese sõidu Rõsna külla, see asub umbes 9 kilomeetri kaugusel Värskast. Ega see mingi trenn olnud. Nautisin lihtsalt ja meenutasin, mis tunne on end liigutada (iga kord enne päeva teist lõunauinakut jõudsin veel trenni igatseda). Selle väikese sõidu tahan ma siin aga välja tuua sellepärast, et oma teekonnal möödusin ma ühest kambast, vabandan väljenduse pärast, debiilikutest, kes otsustasid mind ühe mitte just väga väikese kiviga visata. Õnneks sain ainult ehmatuse osaliseks, kuigi see kivi "maandus" umbes sentimeeter mu vasakust silmast allpool. Hea, et nii läks. See käis kuidagi nii kähku, et alles natuke aega hiljem, kui ma juba edasi olin sõitnud, tuli pähe mõte, et oleks pidanud seisma jääma ja neile selle samuse kiviga vastu pead virutama. Samas ma arvan, et mu suust oleks välja tulnud ainult paari kilo jagu roppuseid ja  vaevalt, et see neile poisikluttidele kohale oleks jõudnud. Pärast nägin neid veel Värska vahel hängimas, aga selleks ajaks olid mul juba muud asjad mõtteis.

Vahepeal otsiti tükk aega kopteri
ja koertega ühte seenelist.
Aga Värska oli kokkuvõttes mõnus. Kahjuks on see aga koht, mis ei sobi absoluutselt inimesele, kes oma toitumist üritab jälgida. Vähemalt see meie maja seal. Ükskõik, mis kapiukse sa ei avaks, vastu vaatavad kommid, küpsised, šokolaad ja kõik muu, mis ei tohiks mu menüüs oma kohta omada. Koju tulles kartsin küll natuke kaalu peale astuda ja olin valmis kõige hullemaks, kuid sain väga positiivse üllatuse osaliseks. See näitas sama numbrit, mis 5 päeva tagasi.

Tänasest pidi hakkama mul küll praktika, kuid kuna ma ei pääsenud Lõunast tulema enne tänast hommikut, leppisin ülemusega kokku, et alustan päev hiljem. Äratus oli seatud täna hommikul kella seitsmeks, kuigi olin harjunud ärkama kolmveerand 11 viimastel päevadel. Tegelikult oli küll üks äratus seatud kella 00:49 öösel, sest Brasiilia-Hispaania finaalmäng oli algamas, aga sama targalt nagu ma selle äratuse üles seadsin enne uinumist, ma selle ka kinni lükkasin, sest see tund aega und, mis ma enne tirinat sain nautida, oli ilmselt liiga vähe.

Tagasiteel Tallinnasse sai läbi astutud Tartu A&T'st, ämbritäis maasikaid tuli uutele omanikele toimetada ja samas tuli lõpuks ära teha ka see investeering uutesse jooksujalanõudesse. Uued nunnud seisavad nüüd kapis ja ootavad oma korda. Nüüd on jälle üks vabandus vähem miks mitte jooksma minna...

Aga kuna juuni kuu on läbi ja JUBA on käes juuli, on baslik teha üks väike lühikokkuvõtte möödunud kuust numbrites.

Distants: 304 km (uisk 206 km; jalutamine 49.40 km; ratas 48.55 km)
Aeg: 22h:54m:17s (uisk 9h:51m:46s; jalutamine7h:59m:13s; ratas 2h:18m:18s)*


* Sisse arvutatud ka paar muud, minu jaoks mitte nii olulist, spordiala. 

Aga olge tublid, hoiame pöialt, et see praktika mind päris "läbi ei tõmba" ja tõenäoliselt näeme Tartu lahtistel MV'del! Ja muidugi toetame meie väikese Eesti sportlasi, kes igal pool maailmas praegu laiali on ja enda eest võitlevad (näiteks Kanepi ja Taaramäe) ja muidugi palju õnne kergejõustiklastele, kellel on edukas nädalavahetus selja taga!

Pildid erakogu.


2 comments:

  1. kuu aja jooksul tegid 12 tundi trenni? sh on võistlused ka? keskmiselt siis 24 minutit päevas! jalutamist ma trenniks ei loe! natuke aega tagasi oli juttu, et asi on mõtlemises kinni sul, ise ütlesid! laisk oled lihtsalt, rohkem ei ole siin midagi mõelda! :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Laiskuse koha pealt ei vaidle väga vastu, kohati olen tõesti lihtsalt laisk! :) Kuigi vaikse kuu alguse kirjutan ma täielikult kooli arvele ja kuu viimase nädala ma puhkasin täielikult. Jalutamise koha pealt vaidlen sulle selle poole pealt vastu, et jalutamine on väga ideaalne täiesti aeroobne trenn. Baasi ehitamise ja südame tugevdamiseks väga hea moodus minu jaoks. Muidugi minu jaoks ei ole jalutamine aeglane looduse nautimine vaid keskmisest tempokam kõnd.
      Mõtlemise koha pealt...asi ei ole selles, et ma arvaks et ma liiga vähe teen. Ma teen mahu poolest täitsa enda tasemele vastavalt (tuleb meeles ka pidada, et praegu on nn võistlushooaeg mul). Viga, mis on sees, on see, et ma tahan liiga vara, liiga kiiresti ja liiga palju saada, kuigi minu keha selleks veel võimeline ei ole. Loodan, et põhjendasin end piisavalt! :)

      Delete