30 Jul 2013

Kuidas see viies mind üllatas?


Laupäev 27.07, kell päeval 
Plaan nägi ette soojendust Kundaks. Võtsin uisud kaenlasse ja sõidutasin end Jürri. Seal läksid uisud alla ja sõit võis alata. 10 minutit madala pulsiga (e enesetunde järgi, sest pulsikell pani jätkuvalt hullu). Seejärel 15 minutit natuke kiirema sammuga (ikka veel enesetunde järgi). Väike hingetõmbepaus ja otsa 4x200m kiirendused. Tunne oli selline mitte midagi ütlev. Ei olnud halb, aga ei tundnud ka seda funki, mis oleks võinud olla. Ei osanud midagi arvata ega ennustada. Pärast Endost vaadates avastasin aga, et keskmine kiirus oli 26km/h. Ma ei tea, kas see oli Endo kala või tõesti läks nii hästi, aga selline info mulle mustvalgelt vastu vaatas. Koju jõudes otse vette ja üks mõnus jahutav ujumine otsa. "Väristasin" kõik kere lihased läbi ja pärast tegin veel ühe venituse ka peale.

Sama päev, kell õhtul 
Sõin sisse suurema hunniku pastat, sest teadsin, et hommikul mul nii kui nii midagi alla ei lähe. Kõrvale jõin liitri viinamarjamahla ja vahele veel liitri iso’t. Pakkisin veel asju, sest järgmine päev oli vaja terve elamine ju kaasa võtta. Pärast Kundat oli plaan Tartusse tagasi põrutada. Voodisse heites ei tundnud mingit ärevust, aga ega ma lootust ei kaotanud, ma teadsin, et ta tuleb. Ja ta tuligi. Hommikul viimased kaks planeeritud unetundi läksid ühele ja teisele küljele pööramise nahka.

Pühapäev 28.07, kell 9:00 
Asjad autosse pakitud, algas sõit Kunda poole. Tee oli kuidagi pikem kui eelmistel aastatel olnud on. Sellel lollakal ja ülipikal ümbersõidul tuli veel selline WC- igatsus ka peale, et kohale jõudes oli esimene asi tempojooks sinise putkani.

Sama päev, kell 11:00 
Tegin esimest korda korraliku soojendusjooksu. Selle palavaga joosta oli küll raske. Tunne oli „ei viitsi- ei taha“. Samas, aga ei taha oma 2. positsiooni kaotada ka. Selline kahe vahel. Tahad hästi sõita, aga ei viitsi end katki tõmmata. Kartsin, et see sõit läheb katki tõmbamiseks, sest tagasi otsal oli tuul vastu ja ilm oli parajalt palav.

Ikka veel sama päev, kell 12:10 
Start tuli kätte kuidagi väga kiirelt. Väga ette ei viitsinud trügida. Olime kuskil keskel. Rääkisime juttu, pidasime plaani, tegime nalja ja siis juba kõlas kõlarist „kolm-kaks-üks-läks“. Läks’i ajal pöörasin end alles ümber ja juba pidigi minema. Jalg liikus kiirelt. Hoidsin oma pilgu Jaagu ja Taneli seljal, et neid mitte silmist lasta. Tavaliselt oleme ühes tempos sõitnud ju. Sain Taneli tuulde üks hetk. Natuke aega hiljem sai ka Asti meile sappa. Edasi läks asi huvitavaks minu jaoks. Panin tempsi natuke juurde. Läksin posust inimestest mööda ja lõpuks saime ka oma grupi moodustatud. Jäin kuhugi lõpu poole ja ma ei tahtnud seal üldse olla, sest peale oli tulnud tunne, et kui keegi kavatseb vahepeal eest minema minna, siis ma lähen järgi. Seekord ei lase kedagi käest. Tõmbasin grupi kõrvale ja otsisin endale positsiooni grupi etteotsa.

Sõidu ajal vahepeal oli sagimist päris omajagu. Mingi hetk trügis see samune läti poiss, kes mängis minu Jõhvi kukkumises oma rolli, minu ette. Ei julgenud ta taga olla. Tõmbasin neile kõrvale, minu selja taha moodustunud grupp tõmbas mulle järgi. Panin tempsi juurde, lasin lätlaste ees olnud Asti vahele ja panime edasi. Poisid vist jäid maha, või kuskile grupi lõpu poole, sest neid ma enam ei kohanud. 

Meid oli seal rongis päris omajagu, pidevalt moodustus uusi gruppe ja siis mindi jälle ühte rongi ja jälle lahku ja siis kokku ja nii kuni tagasipöördeni. Vahepeal sai toimuma situatsioon „Liiga aeglane“. Püüdsime kaks härrasmeest kinni. Mina jäin seega neljandale possale. Pidime küll sellega oma tempot natuke alla laskma, aga tahtsime natuke puhata. Ja järsku käis selja taga karjumine ja terve grupp sõitis meile selga. Sellistel hetkedel toimub päris palju kukkumisi, meil vist seekord ei kukkunud keegi. See hetk. Tagasi otsal üks „KURAT!“ kõlas, aga ma ei jõudnud enam selja taha vaadata, et kas kõik oli ikka korras.

Siit soovitus! Kui sa näed, et ei pruugi enam saada oma tempot alla, et ees oleva grupiga liituda, siis sa lihtsalt ei liitu nendega, vaid sõidad kõrvale ja mööda. Sul ei ole enam midagi teha seal „vanas grupis“, kui sind tagant lükatakse ja eest lükatakse ja siis tihti lükatakse veel valesti ka (e üles või alla või kõrvale) ja kraavis me ei taha ju keegi lõpetada.

Temps oli hea. Jõudsin veel Astile kiruda, et ma unustasin oma gepsu sisse panna. Oleks tahtnud ikkagi oma kiiruseid seal teada, sest tõesti, esimest korda julgen kõva häälega öelda, et tempo oli väga hea. See oli isegi siis kõva, kui vastutuul oli.

Nüüd võib tööle panna selle loo lugemise taustaks. See kummitas mul terve tee ja aitas mul rütmi hoida ja mina kui igasuguse spioonivärgendusehull sain sellest küll jõudu juurde. :)


 

Tagasipöördel tekkis mu pea kohale üks suur küsimärk, kui ma jälle nägin seda, et väga vähesed oskavad kurvi grupis võtta. Grupp peaks minema ju alguses võimalikult väljast ja lõpuks võimalikult „lipu“ lähedalt. Aga ikka mõni oskab minna suurel kiirusel kohe „lipu“ lähedalt ja siis kui poole kurvi peal avastab, et „Oih, grupp on ju mu kõrval ja surub mind piirdesse“, siis haaratakse lipust kinni ja lihtsalt robustselt rebitakse end õigesse suunda. Minu jaoks täiesti mõttetu jõu raiskamine ja ohtliku olukorra tekitamine, eriti kui kõrval grupis on nii palju inimesi. Nii võime me kõik kõhuli seal korraga käia. Maardus pani üks naine mu kõrval viimasel ringil seal tõusu peal täpselt selles samas situatsioonis pikali, sest tal ei olnud enam kuskile minna, sest grupp surus peale.

Tagasisõidul saime enam-vähem tööle ka mingi vahetuste süsteemi. Seekord oli vedajaid 3- mina, Asti ja Jaak. Saime kenasti hakkama, temps püsis, muidugi Jaak oli end katki tõmmanud selle vedamisega. Siit järgmiseks korraks meile kõigile soovitus. Kui ei jaksa, siis kohe vahetus. Isegi enne seda kui tunned, et ma enam ei jaksa (ideaalis 20-30 tõuget ja järgmine). Keegi ikka on, kes veab (naised saavad siin vähemalt öelda, kui grupis on mehi, et kas tõesti on nii, et naised peavad tööd tegema). Tegelikult võiksid kõik grupis ju vähemalt korra vedada (aga see on suht mõttetu lootus vist). Püsiks tempo ja keegi ei tõmbaks end nii piimhapet täis, et seda silmist pritsib.

Kui finishipaik horisondile ilmus, olin mina grupi ees. Sinna jäin ma lõpuni. Enam ei olnud aega teha mingeid vahetusi, sest kõigil tuli mingi lõpuvärin vist sisse ja lõpuspurti alustati üllatavalt vara. Kuigi vastutuulega oleks mõtekas võimalikult kaua grupi tuules loksuda. Kilts enne lõppu karjusin veel grupi ees, et kes ei ole vedanud, ei lähe lõppu tegama. Tõenäoliselt olid kõigi kõrvad hapet täis (või oli lihtsalt ükskõik), sest ikka mindi. Seekord ma suutsin end vihaselt neile järgi ajada. Lõpuni oli küll omajagu maad ja meiesuguste harrastajate jaoks nii pikalt vastutuules lõpuspurti teha on suur piin, kuid kaasa ma läksin. Hambad ristis muidugi. Spurdi alguses käis peast veel läbi, et nad ju väsivad ära enne üle joone sõitmist, nad ei pane lõpuni. Ja ma ei eksinud ka seekord. Üks hetk jäid nad mulle selja taha. Kaks naist pääses eest ära. Oleks 10 meetrit pikem sirge olnud, oleks ühe veel kätte saanud, aga oleks on paha poiss. 

Tehniliselt läks lõpp muidugi väga koledaks, aga selle peale ma ei mõelnud enam, ainus mõte oli „koht kätte näidata“ (mitte pahaga muidugi). Lõpu pilte vaadates, oli küll veits piinlik, et kuidas ma nii üleval sain olla ja kuidas mul ikka need ujuja käed ei taha ära minna, aga õnneks ma ei olnud ainuke kelle käed ei olnud ilusad. Asti baleriinokad äsasid mulle mõned korrad sõidu ajal isegi vastu vahtimist.

Kokkuvõttes julgen öelda, et see oli raudselt siiamaani minu parim sõit. Kiirust oli, jaksu oli, mott oli kõrgel, siht oli silme ees. Ja kõige olulisem, naeratus oli näol. Hingamine oli hea, pulsikella mul küll ei olnud, aga ma olen kindel, et keskmine tuli madalam kui eelmised korrad. Rütmi sain sisse ja siis oli juba väga hea olla. Nii, et annan endale helde käega hindeks 4. See üks kaotatud pall läks puhtalt selle tehniliselt koleda lõpuspurdi nahka. 

Olin endale eesmärgiks seadnud see 20km läbida 45 minutiga või alla selle. Alguses kartsin, et see vist on mõttetu lootus, sest Maardu, kus distants oli lühem, tuli mul 44 minutit ja kopikad peale. Aga ei, ma täitsin oma eesmärgi ja olen väga VÄGA rahul endaga hetkel. Oleks 1km see tee pikem olnud, oleks oma poolmaratoni aega jämedalt öeldes umbes 10 minuti võrra parandanud ja see on juba väga hea saavutus mu jaoks. Kõik ülejäänud PB’d said ka selle sõiduga parandatud. Kõige rohkem kardetud palav ilm ei olnudki sõidu ajal üldse nii palav. Janu püsis kontrolli all ja tuul jahutas mõnusalt. Igas asjas on alati oma pluss ju olemas. 

Tahan veel tänada eraldi Astit ja Jaaku, kes vapralt vedajarolli minuga jagasid ja väga tublit tööd tegid selle nimel, et tempo püsiks.

Distants: 20 km
Aeg: 44m:28s.26 (10 km vaheaeg 20m:30s.59)
Keskmine kiirus: 27 km/h
Üld: 39/97
Naised: 15/53
Naised vk: 7/37
 

Ei ole ju üldse mitte paha tulemus, või mis?

Tuuri koondarvestuses IIZIs olen hetkel 20. (tõusin selle sõiduga 2 kohta) ja vanuseklassis ikka 2., kuid kolmas koht jagab minuga samu punkte. 

Ja nüüd täie rauaga Mustveed ootama!

Foto: Laura Lants


Jõudu tööle,
Liisu


PS! Ma loodan, et kõki "õpetussõnu" ja "soovitusi" sai jagatud ikka õigesti, aga kui keegi oskab ümber lükata või paremini sõnastada, siis kõik parandusettepanekud on oodatud! :)

6 comments:

  1. Kui tahad paremat lõppu teha, siis lihtsalt ära vea lõpus nii pikalt, tee lühemaid vedamisi. Seda ei saa küll kellelegi öelda, et kes pole vedanud, ei tohi spurtida. Järelikult nad kasutasid enda jõuvarusid targemalt ja säästsid rohkem lõpuspurdiks.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Õnneks tegimegi lõpus lühemaid vedamis, aga spurdi ajaks sattusin mina seekord lihtsalt kuidagi ette (eelmised korrad olen mina lihtsalt tangis istunud seal ees, sest keegi teine ei vedanud).
      Seal IIZI distantsil ongi lihtsalt see probleem, et mitte keegi ei vea ja hoiavadki koguaeg ainult kellegi selja taha, et ainult tööd ei peaks tegema e mitte ei säästa end litsalt rohkem lõpuspurdiks vaid AINULT selleks. Me suudaksime kõik oma jõuvarusid väga edukalt säästa seal, kui rohkem inimesi teeks tööd ja vahetused toimuksid kiiremini.
      Muidugi ei saa seda ette ka heita ka neile, aga minu arvates on see suht koera mängimine.

      Delete
  2. Oh, selline asi toimub ka teistel distantsidel. Teiste inimeste käitumist ei saa reguleerida, saab vaid ise kiiremini eest ära kobida. Kui kõik piisava aja järel eest ära tulevad ja saba lõppu lähevad, siis lihtsalt on sunnitud teised ka vedama. Teine variant on oma tugeva 3-4 inimesega eest ära sõita. Aga kui ei jaksa, siis ongi selline kassi-hiire mäng. Maratonil jäädakse lõpus peaaegu seisma, sest mitte keegi ei soovi vastutuules ülesmäge tanki minna :) Harjub ära....

    ReplyDelete
    Replies
    1. See on tõesti üks variant, lihtsalt saba lõppu minna, aga sellisel juhul langeb ka automaatselt tempo. Paljud ongi sellised, et tuules suudavad sõita, aga kui vedama peavad, siis on kööga.

      Eks igaüks on lõpuks ikkagi enda peal väljas, aga õnneks leidub ka neid inimesi, kes on nõus oma "kannatusi" jagama ja tegema tööd. Muidugi siin kehtib reegel, et kui mina teen sulle, siis sina teed mulle vastu ka. Saaks jalga natuke veel tugevamaks ja võhma juurde, siis küll leiaks need mõned kamraadid ka kellega eest ära panna. Las siis ülejäänud ise vaatavad, kuidas hakkama saavad. :)

      Delete
  3. Mis lõpust sa räägid? Sõidadki püstijalal koguaeg.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ei vaidle isegi vastu sulle mitte :) Grupis sõites üritan sõita nii nagu grupp sõidab- kui madalal siis madalal, kui püsti siis püsti. Üksi sõites kipub ikkagi jah ikka liiga üles. Põlve saab isegi parajalt kõveraks, nüüd on keha see, millest peab alla laskma. Iga trenn näen praegu vaeva sellega, et õigesti asi lõpuks oleks. :)

      Delete