25 Aug 2013

Miks on maraton elamus ehk kuidas väike Liisu oma esimese maratoni läbi sõitis?


Terve tee mõtlesin igasuguseid huvitavaid asju välja, mida siia kirjutada võiks. Kõik need emotsioonid sain kuidagi sõnadesse pandud. Nüüd on kõik meelest läinud juba! Aga katsume algusest peale midagi ikka kirja saada.

Eile õhtul sai Tartu Rulluisusprindil vastu võetud kindel otsus, et on ikka minek õhtul uisutama-soojendama. Hommikul ma lihtsalt ei tahtnud üksi minna, aga õnneks leidsin endale võistlustelt mõttekaaslase, kes oli valmis liituma. Nohjah...sõit oli selline pehme. Väga pehme. Jalad olid krampis ja valusad ja jõudu ei olnud ja kõik oli ühesõnaga pekkis kuidagi jälle. Ei pablanud väga. Vaimselt oli kõik väga viis. Selline mõnus ärevus oli sees...ja õhtusöögiks enam pasta alla ei läinud, liiga palju seda see hooaeg juba söödud.

Hommik oli nagu arvata võis- suhteliselt rahutu. Rahulikum kui tavaliselt, aga ikkagi polnud see, mis oleks võinud olla. Kerge närv oli sees. Mandrossist oli asi õnneks kaugel. Klubi bussis, millega sai Jõgevale sõidetud, oli meeleolu ülev. Tehti nalja, räägiti juttu, lauldi sünnipäevalaulu (Palju õnne Jarek!!). Uni oli küll sees, kohv jäi ju joomata, aga muidu oli tunne hea. IIZIdele minnes on ikkagi ju koguaeg see kuradike õlal, kes ütleb, et sa PEAD nüüd hea aja sõitma, sa PEAD nüüd ees olema. Täna teda ei olnud. Olgu rulluisujumalad tänatud!

Kohale jõudas sai natuke ringi traali-vaalitatud, kõik tuttavad läbi käidud, edu soovitud, isegi väike soojendusjooks tehtud. Joostes oli küll jalg raske. Parem jalg oli kohe eriti raske, miskipärast. Ei, isegi kaks soojendusjooksu sai tehtud, kõigepealt ühega ja siis veel teisega ka otsa. Energiat jagus.

Soojaks sõitmine läks hästi. Jalg oli lahti, valusid ei olnud, veits läks parem jalalaba krampi, aga isegi see ei häirinud, sest tunne oli hea ja elevus oli suur. Vanad olijad vast enam ei saa aru sellest "Olen elevil!", aga see esimene jääb ju alati meelde!

Erakogu

Stardikoridori astudes avastasin enda kõrvalt oma vanad sõbrad, üks neist oli kamraad Jaak, kellega me EMT tuuridel laiame. Muidugi teda nähes tuli närv ka sisse. Vist tulid IIZId meelde, kus on vaja ju pingutada... Aga plaan oli olemas ja vaja oli ikkagi endale kindlaks jääda- võtta rahulikult ja vaadata kuidas kulgeb. Põhiline oli ikka alguses mitte end kohe katki sõita. Need lühikesed distantsid Rullituuril on just paras maa selle jaoks, et võidki algusest lõpuni lihtsalt panna. Maraton on ikka teine tera. Vähemalt nii ma arvasin.

Erakogu

Kui stardipauk käis ja see jube tüütu laul pihta hakkas, lasin sõpradel minna ja ise sirutasin lihtsalt jalga. See Jõgeva linnas olev teejupp ei ole just ideaalne uisutamiseks, aga ütleme ausalt ega see sõidu ajal nii hull ka ei tundunud. Lasin rahulikult, mindi minust mööda, läksin mina teistest mööda. Võtsin vabalt ühesõnaga.

Maantee peale saades hakkasid vaikselt grupid moodustuma, aga nagu ükski grupp ei olnud sobiv. Ühes oli temps madal, ühed sipsisid liiga palju, ühed olid tõenäoliselt lihtsalt nautlejad ja mõte päris algajatega langustele minna, ei olnud väga ahvatlev. Nii ma siis hoidsin oma tempot 27-30 km/h vahel ja otsisin endale sõpru (ise ka imestasin pärast endost vaadates, et selline temps alguses oli). Vahepeal puhkasin kuskil grupi lõpus ja siis panin jälle edasi. Eelmine päev olin kuskilt poole kõrvaga kuulnud, et ega see maratoni algus ongi seal selline ühest grupist teise sõitmine ja vahepeal kuskil puhkamine, et endale see sobiv leida.

Esimeses või teises TP's jäi silma aga üks punane. Kiirustasin talle järgi ja lõpuni ma tema gruppi jäingi. Mõnus tempo, hea rütm ja no olgem ausad, ikka on hea sõita, kui keegi teine tööd teeb. Vahepeal mingi hetk vedasin paar kilomeetrit vastutuules. Energiat nagu oli ja ega ma ei teadnud ju, kes mu selja taga olid. Vahepeal pöörasin ringi ja 5-6 meest olid rahulikult end minu tuulde sättinud. Egas siis midagi, astusin kõrvale, näitasin käega, et palun võtke üle ja läksin grupi kõrvale. Õnneks lasti vahele ka. Tore grupp oli. Tuli välja, et kui naine on ikka grupis, siis on motivatsioon ka kohe kõrgem. Ega jah, ei saa ju kuidagi kohe kehvemini sõita. :)

Vahepeal oli veel natuke sigimist-sagimist. Leidsin ühe tõusu peal isegi enne eest minema lastud sõbrad üles. Saime teise grupiga kokku, jäime tuulde, mingi hetk otsustati jälle minna ja nii ma kaasa läksingi. Ei saa ju maha jääda. Tulid küll nautima, aga üksi ei ole selle trassi läbimine mingi nautimine. Seega tuli grupis püsida, kasvõi hambad ristis. Õnneks hambad ristis ei olnud, kuigi tempo oli kõrgem kui trennides, tunne oli super ja väsimust ei olnud. Kindlasti aitasid kaasa sellele ka geelid, mida ma esmakordselt võistlusel kasutasin. Iga 20 minuti tagant läks üks sisse. Ja isegi nende maitse oli hea ega pannud nägu krimpsutama.

Õnneks ühtegi sellist kukkusmisituatsiooni ma ei näinud. Ühel härral oli alguses juba kombe tagant lõhki ja kannikas verine, aga see ei näinud teda väga häirivad. Pärast küll mõnest kukkumisest ja suuremast lihaskrambihoost kuulsin, aga sõidu ajal oli rahulik. Endal midagi märkimisväärset ka ei juhtunud. Tabivere TPst läbi sõites tuli üks asfaldilapike, mis oli kohe eriti krobeline. Jäin õnneks püsti, kuigi ega palju puudu ei jäänud. Selline asfalt ei olnud nüüd küll väga hea üllatus...Vahepeal sõitsid kiirabiautod ja medmootorattad kõrval, sellise pilguga, et "Noooooh, äkki plaastrit või süsti või midagi?!" Mõtlesin isegi korraks, et ei tea, kas see on mingi märk...

PS! Mul on täielik mäluauk hetkel, mis tõusu peal, mis asi juhtus. 

Kui me lõpuks Lähte tõusudeni jõudsime (enne veel oli üks Tormimägi, see läks nagu ludinal), käis küll peast läbi, et "Nonii, hakkab pihta!" Üllatasin ennast nendel vägagi positiivselt. Grupi tempo langes poole tõusu peal märgatavalt. Mõtlesin, et kui ma nüüd grupiga jään, siis mul tuleb kohe sein ette. Astusin välja, tõmbasin enda tempsi jälle üles ja panin lõpuni. Kui mind mäefinishis publiku ja teadvustaja poolt tervitati, tuli nagu laksust kõik see jõud, mis tõususle jäi kohe tagasi. Neratus uuesti näole ja minek. Ootasin oma grupi järgi (vist...või said nad mu alles pärast viimast tõusu kätte?!).

See viimane tõus oli enne meil mõõdetud umbes 1km pikkuseks. Tõus ise ei olnudki nii järsk, aga kui sa oled juba nii palju maad maha sõitnud, siis see 1km võib olla sinu jaoks määrava tähtsusega. Poole peal panin jälle oma tempoga üles. Minu taktika ikkagi oli nii täna kui jooksus kui rattasõidus see, et tõusu peal tempsi alla ei lase. Õige tempo valid endale tõusu alguses ja siis paned ühe rütmiga üles. Jube raske on end vahepeal uuesti käima saada, kui seal sul hoog raugeb. Ja langusel saad niikuinii taastuda.

Ja äkki oligi see tõus läbi. Õigemini need tõusud. Nüüd ootas ees ainult sile maa (enam-vähem). Siis ma küll liitusin juba uuesti oma grupiga, kellega ma enne koos sõitsin. Üksi lihtsalt ei rassi. Grupis olles on tempo kõrgem, pulss madalam ja meeleolu lõbusam. Kui ikka keegi näeb, et sul tempo raugema hakkab, siis ergutatakse tagant. Ja sa kuuladki, sest üksi ei sõida sellist maad. Õnneks ei olnud mul grupis püsimisega probleeme. Pigem olin just see ergutaja ja järgi tõmbaja.

Tabiveres nägin ühte tuttavat nägu. Minu tiimi teine pool Asti oli seekord valinud lühema distantsi ja jooksis mulle uiskudel ja ergutades raja kõrval muru peal kaasa. Tuttavaid nägusid on väga äge näha raja ääres. Teine ergutaja, keda ma koguaeg, igas TP's enne Tabiveret nägin, oli Grete. Aitäh teile! Siis oli lõpuni jäänud umbes 19km.

Kuskil 15ndal kilomeetril üritasin ma läbi tunnetada kõik oma kehaosad, et kas kõik on ikka alles. See vist ei olnud hea mõte, sest see oli see hetk, kui ma taipasin, et mu jalad on täiesti läbi- nii puusast kui põlvest. Kõige hullemad olid muidugi jalalabad. Krobeline tee, soojus ja uisk ise andsid mu jalgadele ikka kohutavalt valu. Aga mõte poolelijätmisest ei tulnud ju kõne allagi- medalit oli vaja. Ja no kui ma olen juba siia 48 kilomeetrile tulnud ja nii palju ära sõitnud, siis tundus pooleli jätmine mulle valutavate jalgade pärast lauslollusena. Ja kuna pooleli jätmine ei olnud teemas, siis mõtlesin välja strateegiaid, kuidas ma finishis maha istun ja kellelgi endal uisud jalast palun võtta. Vot nii valus oli. Tõuke ajal oli tšut-tšut parem, tirri ei saanud lasta.

Foto: Juhan Voolaid

Lõpuks hakkasid kilomeetripostid kohe eriti kiirelt minema. Alles oli 9km, nüüd juba 4. Ja tuju tõusis. Kui postil seisis suurelt 1km, hakkasin juba enda jaoks välja mõtlema lõpustrateegiat. Kas minna või mitte minna? Selles oli küsimus. Ja kui ma nägin, et minu ees olev Getter spurtima hakkas, läksin järgi. Teda küll kinni enam ei püüdnud, aga see oli piisav mott minu jaoks, et enne gruppi finishisse jõuda. Kuulsin veel raja kõrvalt oma nime, üritasin naeratada, väga ei tulnud välja, sest näolihased lihtsalt värisesid.

Ja üle joone sõites, langesid käed põlvedele ja üldse ei tahtnud kohale jõuda, et ma selle lõpuks ära tegin. Et minu esimene täispikk maraton on nüüd seljataga. Et ma saan linnukese kirja panna, et Tartu Rulluisumaraton on nüüd läbi. Haarasin oma ammu ihaldatud medali, sain kõrvale veel veepudeli ja otsisin endale esimese kivi, mille peale end maha potsatada. Ei pidanudki teiste abi uiskude äravõtmisel kasutama...

Nii mõnus oli näha tuttavate rõõmsaid nägusid. Ei saanud ainult aru, et kas see oli nüüd sellepärast, et sõit läks hästi ja aeg tuli see, mida tahtsid või sellepärast, et see piin nüüd läbi on. Ega erilist vahet enam ei olnudki.

Võistluskeskuse poole kõndides püüdis mind kinni üks fotograaf, kes ühel Lähte tõusul, siis kui ma grupil eest minema panin, minust pildi tegi ja küsis, et ega ma ühte intervjuud ei taha anda. Muidugi, kes siis sellest ära ütleks!? Kindlasti mitte mina! Ma küll enam päris täpselt ei mäleta, mida ma kokku rääkisin, aga kindlasti rõhutasin korduvalt, et see oli esimene ja ma olen Tartu Rulluisuklubist.:D Eks homme tuleb siis Postimees endale muretseda. Äkki läheb midagi sinna sisse ka! Pilti ma muidugi väga ei oota. Sellelt Te näete kindlasti seda, kuidas sõita ei tohi (Teid on hoiatatud, ei taha pärast kuulda kommentaare stiilis "Sa ei oska üldse sõita").

Pärast sõitu sai muidugi kõigiga oma emotsioone ja elamust arutatud. Kõik vähegi tuttavad näod sai läbi kallistatud ja patsutatud. Toidutalongi eest sai üpris maitsvat borši (või oli see seljanka?) lürbitud. Sellega muidugi toiduelamused ei piirdunud. Need jätkusid VIP tsoonis krevetisalatit, pannkooke ja veise keelt süües ning siidrit lürpides. Ikka tuli täiega nautida. Minusugune tudeng iga päev sellist menüüd ju ei näe. :)

Ja nüüd ma olen kodus. Istun ikka veel oma medal kaelas, vaatan oma diplomit ja mõtlen, et kas koolis oleks keegi kunagi arvanud, et mina, kes ma kehalises olin peaaegu igas asjas alati viimane (heited ja visked läksid mul hästi ja jalg/võrkpalli ma ka ei kartnud), kunagi rahvasportlaseks hakkan. Vist mitte! Ja vaadake mind nüüd. Minu jaoks on see ikka väga suur areng ja saavutus praegu. Ja see ongi ju põhiline. Ise rahul olla! Ning järgmine aasta tuleb veel parem olla (see aasta sai endale seatud ajalimiit ju täidetud jälle), aga õnneks on tavaliselt ikka see, et mida eest poolt sa alustad, seda parem aeg sul tuleb ja nüüd ma tegin oma järgmise aasta stardinumbrit üle 300 koha paremaks.

SEB 7. Tartu Rulluisumaraton 25. august 2013

Distants: 48km
Aeg: 1:52:53.19
Number: 673
Koht: 349/677 (registreerunud oli umbes 50 matsi rohkem)
Naised: 51/159
VK (N21): 23/83

Aitäh kõigile sõpradele, kes nii rajal kui raja kõrval toeks olid. Kuid kõige suurem tänu ikkagi mu treenerile Laurile, kes mu vingumisi taluma on pidanud ja pole siiamaani veel alla andnud ja minusse ikka veel usub.

Nüüd peaks jalad seinale viskama ja veidike puhkama. Vaim on küll erk, aga keha ei taha väga järgi tulla, kuid väga hull ka pole. Raplarulli järgmise päeva võistluspohmell ja Pärnu RUM'ile järgnenud kahpäevane kuumarabandusega võitlemine olid kindlasti hullemad. Tegelikult ei olnud see 48 kilomeetrit üldse hull. See kadus nagu niuhti seljataha. Lihtsalt üks tõuge ja teine tõuge ja vahepeal vaatad, et otsa kellelegi ei sõida ja siis tõukad veel natuke ja juba ongi finish...

 
Adios amigos,
Liisu

Tartu punane! Foto: Harri Toiger

Erakogu

23 Aug 2013

Tartu RUM'i ootuses


Ülehomme! Juba ülehomme kell 11:00 antakse Jõgeval minu päris esimese rulluisumaratoni start. Täna sain teada oma stardinumbri- 673. Ei olegi päris kõige viimases stardigrupis.

Selleks võistluseks valmistumine on kesnud juba pikemat aega, valmistumine nii füüsiliselt kui vaimselt. Praegu närvi ei ole, mandross puudub, selle asemel on aga elevus ja ootusärevus. Need on selle ootuse skaala positiises otsas, vastupidiselt mandrossile.

Füüsiliselt tunnen end ka täitsa kenasti. Eks mõned asjad on, mida välja tuua, aga enamus neist on juba vana uudis ja pole mitte midagi sellist, mida ma ületada ei suudaks. Uudisena on juurde tulnud parem õlg ja abaluu ümbrus. Natuke lihaspinget ja vist mingi närv on jäänud pinges lihaste vahele kinni. Valu ei ole, vahepeal kätt liigutades käib ainult mingi väike naks läbi, ebamugav on. Täna lasin natuke mudida ja vajutada, käsi surises ja siis läks paremaks. Säärelihas oli ka imelik täna. Võib-olla kujutan lihtsalt ette. Nagu hakkas krampi minema. Pole juba ammu krampe olnud (ptüi-ptüi-ptüi).

Kolmapäeval oli kõige tähtsam trenn. Väsimus oli küll päris pirakas sellest öisest Tallinnas tuuritamisest, aga see ei olnudki kõige suurem probleem. Olin viimase 12 tunni juuksul enamus ajast ju jalgadel olnud- jalutanud, seisnud, tantsinud ja hüpanud. Muidu nagu ei saanudki aru, aga kui uisud jalga panin, oli kohe tunda, et jalad on paistes. Poole soojenduse peal ei suutnud enam, pidin uisud jalast kakkuma ja natuke jalgu mudima. Nii valus oli lihtsalt. Koju jõudes hoidsin jalgu natuke aega jahedas vees. Hommikuks oli paistetus kadunud.

Aga trenn. See tähtis trenn. Tuli ilusti välja, enam-vähem. Pidime tegema umbes 250 m kiirendusi, aga põhirõhk ei olnud mitte kiiretel jalaliigutustel, vaid korralikul jõulisel tõukel. Treener seisis raja kõrval ja luges pärast iga kiirendust ette meie vead. Millega mina siis ette jäin? Parem jalg läks imelikult maha, mitte otse enda alla, vaid sisekandile. Mul on tunne, et mul on raam paigast ära nihkunud, aga enne RUMi ei hakka seda reguleerima ka täiesti uueks. Seistes kaldub ka jalg veidike sisse. Raami oleks vaja sisse poole nihutada. Ja siis see teine igivana probleem. Põlve nurk on juba enam-vähem, aga keha asend on see, mis jätab minust, kes ma peaks ja tegelikult ka natuke juba oskan sõita, tõelise tšainiku mulje. Kõlab küll vabandusena, aga mul on lihtsalt jube ebamugav olla veel kehaga all. Selline kägaras sõitmise tunne on. Aga ei mingeid vabandusi! Tuleb lihtsalt sõita nii, kuni see lihasmällu kulub ja enam ebamugav ei ole.

Neljapäev oli aktiivne puhkus. Minu jaoks tähendas see jalutamist. Otseselt ette ei võtnud ühtegi jalutuskäiku, vaid lihtsalt liikusin ringiasjatades jala. Linna, linnas ringi, koju, poodi, koju. Kokku tuli miski 50-60 minutit. Täna- reede, on vaba päev. Homme teen hommikupoole ühe soojenduse ja siis lähen Tartu Rulluisusprindile.

Vahepeal käis isegi peast läbi sealt osa võtta, aga lõpuks jõudsin ikkagi järeldusele, et seekord mitte. Miks? Igasuguseid põhjuseid oli. Põhiline on vist ikkagi see, et ma ei julge veel. Ei ole veel nii enesekindel, et sprindivõistlusest osa võtta ja siis sellega on see probleem ka, et kõik vaatavad. Suhteliselt segane põhjendus see viimane, aga las ta jääb. Järgmine hooaeg äkki!

Aga nüüd siis ma jään lugema tunde. Praegu küll on tunne, et nii palju on aega, aga stardikoridoris seistes mõtlen ma juba kindlasti, et kuhu see aeg nüüd kadus. Praegu on meelestus positiivne. Võib-olla ka sellepärast, et ma ei lähe sinna võistlema. Ma lähen sinna oma esimest maratoni sõitma, seltskonda nautima, trassi nautima ja ühte elamust saama, sest maraton pidi ju elamus olema! Nii, et kui sa näed rajal ühte tütarlast #673, siis võid kampla lüüa, ma ei hammusta!

Tartu maratoni ühistreening Foto: 8r.ee

Jõgeval näeme,
Liisu

21 Aug 2013

Vamonos


Pühapäev oli vaba päev, kuigi tunne oli, et nagu võiks minna rattaga sõitma. Natuke käisin ka, aga seda mitte trenni vaid transpordi eesmärgil. Jalad andsid tegelikult natuke ikkagi endast märku, et väsinud ja nii. Samas pärast soojaks saamist, läks asi ilusamaks.

Esmaspäeva hommikul oli isegi väike sissemagamine soolas. Uni oli ilus, aga mõte massaažilaual mõnulemisest oli veel ilusam. Lauale lamama heites oli selg valus, sealt umbes tunni ja 15 minuti pärast püsti tõustes, olin nagu uus inimene.

Ja sealt seadsin ma sammud A&T'sse. Uisulaagrid vajasid puhastamist ja lõpuks jõudis Eestisse ka see ääreliist, mille ma Jõhvis asfaldile maha määrisin. Endalegi üllatuseks nautisin ma kogu seda nokitsemist ja puhastamist ja olin valmis kõik ülejäänud laagrid ka läheduses ära puhastama. See liist oli muigui üks suur son of a b#%¤&. See plastik on lihtsalt piisavalt jäik ja seda oli päris halb sinna peale liimida. Tõmbasin lõpuks teibi üle sellest, et liim rahus ära saaks kuivada. Pole veel seda ära võtnud. Eks täna trennis selgub, kas see jäi sinna kinni või mitte.

Esmaspäevane trenniplaan nägi ette ühte rattasõitu, kuskil nii 1h:30m. Ilm oli selline kahtlane. Ülenurmele jõudes hakkas tibutama, lõpuks kui Võru mnt'le välja keerasin, siis läks asi ilusamaks. Välja arvatud see, et jube tuul oli. Tõesti oli jube tuul. 12,5 km sõitmiseks kulus mul umbes 50 minutit. Natuke aitasid kaasa ka tõusud, langustest ei olnud kiiruse kogumisel kasu, siis pidid ka väntama, et mitte seisma jääda. Tegelikult selle 50 minuti sees on ka linnast välja sõtmine, mis tähendab valgusfooride taga seismist ja selle Võru mnt otsa tee-ehituse vallutamist. Ja ma sattusin trenni just tipptunnil, mis tähendab jube palju autojuhte, kes kõik vihaselt ja väsinuna koju tahtsid jõuda ja minuga väga arvestada ei tahtnud.

Tagasi pöörasin ma ühe pika ja päris kena languse juures, mõte pärast sellest ülessõitmisest ei olnud meeldiv. Tagasi sõitsin ma selle distantsi aga 25 minutiga. Vot nii palju andis kaasa tagant tuul. Toetasin küünarnukid lenksule ja lihtsalt veeresin ja nautisin ja mõtlesin, et miks ei võiks iga kord trennis tuul ainult tagant olla. Oleks ju võinud veel ühe ringi juurde teha linnas, aga ma ei tahtnud linnavahel tiirutades, inimeste ja autodega võideldes seda head emotsiooni ära rikkuda, mille ma just saanud olin.

Ratas: 25.31km - 1h:16m:53s

Kõnd: 6.06km - 1h

Teisipäeval oli vaja Tallinnasse sõita. Ega väga ei tahtnud, Tallinn pole enam ammu minu linn, aga Olly ja Robbie ootasid, ei saa neid ju alt vedada. Rong jõudis Tallinnasse 30 minutit varem kui see pidi. Sellest ei olnud väga kasu, sest lõpp-peatusesse see välja ei sõitnud, vaid ootas oma õiget aega üks peatus enne seda. Otsustasin jalutada. Kes teab kui hea otsus see nüüd oli. Enamus teest oli kaetud killustikuga ja tänu sellele sain jalatallad valusaks ja suurele varbale ühe villi ka veel. Loodan, et see uisutades tunda ei anna. Aga need valusad tallad läksid Patricu Happy Hour'il kohe meelest. Jäime veits pikalt istuma. Õnneks ei olnud Laululava juures ka mingit järjekorda nii, et Olly'le hiljaks me ei jäänud. Tema oli tegelikult ainus põhjus, miks ma sinna kontserdile minna tahtsin. Robbie oli ka täitsa lahe, ma kahjuks ei teadnud enamus laulude sõnu ainult.



Üks asi oli, mis mind selle kontserdi juures millegipärast häiris. Ise ka üllatusin, sest vähemalt mu lähedased sõbrad teavad, kui rikutud mõtlemisega ma olen. Mind jubedalt häirisid igasugused seksuaalsed liigutused, mida nii Olly kui Robbie laval tegid. Ma ei saanud nende vajalikkusest aru. Või olin lihtsalt kade.. :)

Kõnd: 7.2km - 1h:12m

Järgmine varahommik oli vaja juba uuesti rongile jõuda. Ei tahtnud ainult ühest nunnust vatitupsust lahku minna, kelle ma endale uueks sõbraks leidsin. Pani mind mu oma koera jubedalt igatsema. -- Need napid 4 tundi und, ära magatud riided ja kahtlane olek tegid oma töö. Rongis magasin nagu nott. Koju jõudes oli vaja enne aga vannis käia, lihtsalt niisama, ligunesin seal nii kaua, kuni ma enam oma sõrmeotsi ei tundund. Ja kohe pärast seda heitsin magama.


Uni oli jube magus, üles ei tahtnud tulla, aga oli vaja. Pühapäeval on maraton ja kuna sellisel juhul näeb eelnev kolmapäev mulle tavaliselt ette ühte lühikest, aga max pingutusega trenni, siis nüüd ma istungi ja ootan. Väsimus on veel sees, mõte väga ei tööta. Ei tea kui palju ja head selles kirjatükis siin praegu oli, aga ega mind hetkel väga ei huvita ka. Justnimelt sellepärast, et mõte ei tööta.

Kõnd: 6.3km - 1h:2m

Päikest,
Liisu

Fotod Erakogu

18 Aug 2013

Pärast pingutust on pidu.


Pärast sõitu jätkus kõigiga juttu kauemaks ja nii pidid klubikaaslased mind vähemalt 2 korda kutsuma tulema, et nüüd oleks aeg edasi liikuda. Kõigiga oli vaja ju läbi arutada, mis juhtus ja läbi analüüsida kõik head ja vead. See on üks asi, mis mulle Rullituuri juures meeldib. Iga nurga peal on keegi, keda tervitada, kellega juttu rääkida, kellega nalja visata. Ja iga kord saab ju ka uusi tutvusi seal juurde.Nii möödub see päev kohe liiga kiirelt.

Lõpuks suutsin ma end siiski auto juurde toimetada. Väikesed pakkimised, juhiste kuulamised ja sõit võis alata. Ees ootas Klubi teine sünnipäevapidu ja minu ristimine liikmeks. Selle viimasega "ähvardati" juba ammu. Peol ei olnudki alguses sellest juttu, ise ma tõstatasin selle teema oma suure suuga uuesti üles. Pärast seda saatis mind igal pool Lennarti kaval pilk.

Pidime ära ootama, kuni mehed on saunas käinud, et ristimisprotsess alata võiks, et ma siis kohe saaks sauna sooja hüpata. Nimelt visati/tassiti/pandi mind jääkülma Peipsi vette. Ja see vesi oli tegelikult ka külm. Kohe ikka riietega. Lisan video ka siia, et see moment internettimällu igaveseks jääks. Siiamaani nutan ma naerust seda vaadates. Koha peal oli muidugi naljakam.

Aga koosistumine ise oli väga mõnus. Sõbralik seltskond ja väga mõnus õhkkond, saun, grill, suurepärane vaade järvele, väga maitsev toit ning mõnus lõõgastus pärast võistlust ja muidugi tähistasin ma oma esimest võitu. Nüüd vist tuleb järgmist Klubi üritust ootama jääda! :)

Siiamaani olin ma rebane, nüüd loen ma end täieõiguslikuks Klubi liikmeks. Loodan, et seda teevad ka teised klubikaaslased. :)

video

Koju jõudsin kuskil poole 12 paiku öösel. Siis andis see väsimus ka juba tunda. Sõidu ajal, rahulikult ühe koha peal istudes, tundsin, kuidas sääred on ikka trenni saanud. Mõtlesin, et ees ootab pühapäev, saab välja magada. Kellelgi teisel olid teised mõtted. Kell pool 8 olin üleval nagu viis kopikat.

Nüüd ootab ees nädal täis ettevalmistust Tartu Maratoniks. Minu esimeseks täispikaks maratoniks ja et sellest veel vähe ei oleks, siis Jõgeva-Tartu trass on ju veel pikem, kui see "ametlik" maratoni 42,2km. Läbida tuleb 48km. Aga ega ma väga ei karda. Võtan selle rahulikult. Vaatan, mis tunne on, naudin seltskonda ja katsun püsti jääda.

Olge tublid,
Liisu

Kui vali oli esimene võidukarje?


Ma olen ehtne näide sellest, et kui kõik on jamasti, siis tähendab see seda, et sa oled valmis.

Kõik oli ju jamasti:
- reedehommikune soojendussõit läks suht aia taha;
- reedeõhtune RUM'i ühistreeningul oli jalg täielik makaron, kahtlesin isegi kohe rajale saades, et kas oli hea mõte ikka seal uisud alla panna;
- kõht oli enne starti nii tühi (kuigi hommikul sõin korralikult), et näppasin toidupoolist sealt kus andis;
- stardieelsel soojendusel tegi parem põlv nalja (seljast rääkimata);
- närv saabus stardikoridoris seistes ja ega kaasvõitlejate näod ja emotsioonid ei olnud väga rahustavad
- tuul oli ühtepidi täiesti vastu ja üpris tugev ning taevas ähvardas, et ta viskab kohe ühe suurema ämbri vett alla
- minu tiimi teise poole enesetunne ei olnud väga hea.

Tegelikult kui ma veel mõtleksin, siis tuleks see nimekiri veel pikem, aga siit vast juba saate aru, mis emotsioon enne starti oli. Stardikoridoris tundsin, kuidas mõtlemisvõime kaob. Imelik tunne. Ei oskagi seda rohkem kuidagi kirjeldada, lihtsalt tunned, et nüüd on see aeg käes ja taganemisvõimalust enam ei ole, üle ei hakka mõtlema, vaatab mis tunne on pärast stardipauku.

Stardist sain üsna hästi minema. Muretsesin veel, kas Asti ikka sai meile sappa, aga aega kontrollida ei olnud. Pilk oli jälle Jaagu seljal. Mõne aja pärast saime oma grupi moodustatud. Seekord ei muretsenud selle pärast, et ma ei ole grupi eesotsas vaid kuskil keskel. Vahepeal kuulsin veel kuskilt tagant Asti häält, ta oli saanud meie rongi peale, üks mure vähem.

Enne esimest kurvi tõstsin üpris vara käe hoo mahavõtmise märgiks (kuigi veel hoogu ei vähendanud) üles, andsin tagasõitjatele teada, et nad oleks nüüd valmis. Kurvid on ju IIZI'l üks murekoht. Teine murekoht oli minu jaoks saada järgi kurvile järgnevale kiirendusele. Ja see ei olnudki nii valus kui ma kartsin. Jalg liikus täitsa kiirelt. Istusin oma kolmandale possale ja nautisin vastutuule otsa. Karmid sõnad treeneri poolt enne sõitu olid "vastutuules ei vea, puhkad grupis, vahet pole see koht, sest muidu on võimalik end väga kiiresti seina tõmmata". Mina suutsin seina õnneks väga edukalt vältida. Vahepeal hoiatasin oma ees sõitvat Jaaku ka, et ta võtaks korraks rahulikumalt, sest minu pilgu läbi oli ta täpselt selles olukorras, mis on vahetult enne katki tõmbamist. Nii varajases staadiumis ei oleks tahtnud nii väärtuslikust kamraadist ilma jääda.

Ja ma ei vedanudki seekord. Mitte üks kord. Jube mõnus on nii ju. Vahepeal küll oli piinlik natuke, oleks ju võinud ette appi minna, aga loobusin sellest mõttest kiirelt, sest eessõitev härra, kes meid terve tee vedas, ei palunud abi. Olen  ka selle vea IGA KORD teinud ja siis peksid omad vitsad.

Aga ega mu elu seal kolmandal-neljandal possal nii roosiline ka ei olnud. Kaklesin lätlastega terve tee. Ma ei olnud küll ainuke. Kõik me saime parasjagu palju nende peale karjuda. Poleks lastega tegu, oleks neile vastu pead virutanud. Selle sõidu jooksul tegid nad küll rekordarvkordi ohtlikke manöövreid. Gruppi sisse, grupist välja, ühe ees ja teise ees. Kõige hullem on see, kuidas nad gruppi sisse trügivad. Nad isegi ei vaata kõrvale, lihtsalt tulevad ja siis vaata ise kas sa jääd püsti või mitte. Õnneks on nad väikesed, saab käe lihtsalt ette panna. Lõpuks me sõitsimegi nende kõrval niimoodi, et käsi oli eessõitja seljal, et lihtsalt vahele tulla ei saaks. Tagant tuule ots oli eriti kehv, siis nad tõmblesid kohe eriti palju. Vastutuules trügisid nad muidugi kohe uuesti meie vahele ja lebotasid.

Laste taga on üldse väga kehv sõita. OK, tuulde isegi saad, pead end lihtsalt veel madalamale laskma, mis on ju hea. Aga nende samm ja tõuge on nii lühikesed, et kui ma tahaks grupis rütmi hoida, siis ma peaks nende taktis tippima, mis on päris nadi variant. Ja kurvis...nemad on ühed neist, kes lähevad sisekurvi ja siis murravad end õigesse suunda ja kui kurv on niigi kitsas, siis ei ole just ideaalne variant mitme inimesega kõrvuti seal olla. Lõpuks enne kurvi lihtsalt leppisime teistega kokku, et laseme lapsed enne kurvi ja siis läheme ise rahulikult grupis järgi. Pluss üks neist kuttidest vehkis oma kätega nii palju, et ma sain paar korda vastu nägu jälle.

Tunne oli sõidu ajal hea, põlv ei valutanud, selg küll läks kangeks, aga see ei ole enam mingi uudis. Ei mõelnud üldse. Kui oleks minig olukord olnud, siis pidurdamisest ei oleks mitte mingit kasu ja kui kukud siis kukud ning üritad võimalikult ohutult seda teha ja nii, et tervet gruppi endaga kaasa ei tõmba. Ja sellega kadus ka see pisike hirm, mis tegelikult iga kord kuskil sügaval sees on pesitsenud, et äkki midagi juhtub, äkki ma kukun.

Vahepeal tibas natuke vihma ka. Sellepärast väga ei muretsenud, sest mu rattad peaksid piisavalt vähe veel sõitnud olema, et need ei tohiks olla libedad. Ja see seenekas oli tegelikult suurepärane jahutus. Peaasi, et rohkem juurde ei tuleks. 

Kui viimane vastutuule ots otsa sai, siis ei olnud enam midagi mille pärast muretseda. Nüüd tuli lihtsalt minna. Hoidsin end võimalikult kaua tuulde ja kui nägin et keegi tagantpoolt hakkab kiirust koguma, siis tulin välja ja läksin kaasa. Järjekordselt oli päris pikk spurt, küll lühem kui Kundas, aga piisavalt pikk, et osad agarad spurtijad väsisid.

Spurdis oli minu kõrval veel üks naine. Tema oli ainus, kellest mul oli vaja kindlasti mööda saada. Õnneks ma saingi! Ja üle joone sõites olin ma nii õnnelik ja efoorias, et ma lihtsalt karjusin. Naersin ja karjusin. Naeratada ei saanud korralikult tükk aega, sest kõik näo lihased värisesid. Nii hea tunne oli lihtsalt. Teadvustaja oli veel ära maininud, et ma karjun, ta ei olnud ise ainult aru saanud miks. Selline tunne oli nagu oleks ennast ületanud. Ja kuna emotsioon enne võistlust ei olnud hea ja ootused lootused madalad, siis oli see I koht naiste klassis eriti magus minu jaoks. Ja limiidiks seatud 50 minutit sai ka vallutatud.

Jah, ma ei saa ametlikku medalit selle eest. Jah, mind ei kutsutud poodiumile. Aga see ei tee seda minu jaoks vähem oluliseks. Ma sain ühe pisikese tüdrukutirtsu poolt tehtud südamega medali, kuhu peale on "Tubli" kirjutatud ja hetkel on see minu jaoks piisav. Lisaks muidugi üliheale emotsioonile.

Aitäh kaasaelajatele ja kaasvõitlejatele, kellega on lust koos sõita! Näeme juba varsti Jõgeval Tartu Maratoni stardis ja kui seal ei näe, siis äkki Tartus RUMi finishis ja kui seal ka ei näe, siis näeme kindlasti hooaja viimasel rullivõistlusel Tallinna Rulluisumaratonil.

Kalevipoja rulluisumaraton IIZI skate
Aeg: 49:22,26
Distants: 21,9km
Koht: koondarvestus 24/97
           naised 1/38

Erakogu

Värsket jalga,
Liisu

16 Aug 2013

Kuni 16.08


Pühapäeval laagrist tagasi tulles olin ainult vaimselt väsinud, lihased olid täitsa timmis. Tahtsin ainult koju ja magama. Pärast väikest power nap'i oli aga tunne hoopis teine ja samm sai seatud linna poole. Tagasi sealt sain alles öösel-varahommikul. Mõte õndsast sissemagamisest oli nii meeldiv, et ma jäin peaaegu kohe magama. Uni lausa murdis. Kahjuks ei olnud Mati järjepidev ja nii ma iga paari tunni tagant üles tulingi. Sõin isegi hommikust kella 8 paiku, aga pärast seda sain kiirelt aru, et Matil olid teised plaanid. Tagasi magama. Lõpuks sain välja vist umbes 13 paiku.

Ega teisipäev parem ei olnud. Veel hullem isegi. Voodist ajasin end välja alles kell 16. Ega ma ei maganud. Lihtsalt lebotasin. Ei viitsinud mitte midagi teha. Ootasin trenni, mis pidi õhtul olema. Oleks võinud juba päeval ära käia, ilm oli ju ilus, aga ma ei tahtnud lihtslat üksi minna ja seepärast ootasin kuni treener töölt vabanes. Kui ma kell 18 toast välja astusin, oli kõik veel enam-vähem. Taevaga ma mõtlen. Pilvi küll oli, aga mõtlesin, et äkki peab ära. Ma muidugi ei taibanud jalutamise ajal selja taha vaadata. Mind jälitas üks suur tume pilv. Vahepeal vist isegi paukus natuke. Poole tee peal hakkas aga tibama. Tagasi ka ei viitsinud enam pöörata, sest ÄKKI! A&T'sse jõudes hakkas see sinine pilv mulle aga järele jõudma. Vastu sai võetud otsus, et jääb vist ära. Selle asendasin ruttu kohvi ja kergejõustiku vaatamisega. Enne magamaminekut venitasin ja tegin natuke jõudu ja rabelesin end soojaks.

Kolmapäeval läks enam-vähem sama jant edasi. Ilm mängis tõbrast. Voodist sain õnneks varem juba välja, sest külalisi oli oodata. Õnneks, muidu oleks jälle päeva maha lebotanud ja siis ikka unisena voodist end välja vinnanud. Pärast seda mõned asjatamised linnapeal ja kui kell 17 sai, hakkas JÄLLE sadama. Õnneks oli see selline natuke lühem (küll päris kõva) sadu ja tee jõudis ära kuivada 19ks. Tuul tegi ka muidugi oma töö. Ja tuul tegi oma tööd ka sõidu ajal. Külitse poole sõites oli ikka no kohe nii kõva tuul, et sellisega pole varem sõitnudki.

Esimese otsa pidin ma üksi pushima, Asti jõudis natukene hiljem appi. Pulss oli punases, ükskõik kui rahulikult ma ka ei liikunud, jalad olid kanged, selg oli kange. Kange oli ühesõnaga. Pärast väikest puhkepausi oli aga juba palju parem. Sain vist soojaks ennast.

Distants: 21.33 km
Aeg: 1h:00m:05s 

Neljapäev mõtlesin küll trenni peale. Isegi plaan oli minna, aga kõik muu rikkus mu tuju nii ära, et igasugune trennimõte kadus. Sellest puhkusest oli ka muidugi natuke paha tunne sees. Harjunud nüüd ju iga päev midagi tegema, laagris ju isegi 2x päevas.


Täna on plaanis õhtul väisata Tartu Maratoni ühistreeningut, appi vaja minna. Ma ei teagi täpselt, mida ma seal tegema pean, aga loodetavasti saan ise ka mõned korrad tõuse vallutada. Sellest tingituna oli vaja oma soojendustrenn Kalevipojaks ära teha hommikul võimalikult vara. Plaan oli küll kell 10, aga ma ei jaksanud kodus istuda, jõudsin Tammele pooleks.

Tunne oli raske. Jälle. Kõik oli kange, kiirust njetu, power'it polnud, madalal ei suurnud istuda, seda rebimistunnet polnud. Sita tunde pärast langes ka tuju. Aeg hakkas venima ja üksi olles on eriti suur tahtmine end kokku pakkida ja koju ära minna. Suutsin oma ettenähtud 40 minutit välja imeda kuskilt ja vahepeal 4x200m kiirendusi ka teha. Nimeks oli küll neil 'kiirendused', aga väga kiired need küll ei tundunud.

Distants: 14.56km
Aeg: 42m:19s

Sellise asja peale ei oskagi homsest midagi oodata. Vaatab mis saab. Viimasel ajal olen ma ju iga asja peale vingunud. Enne Kundat tegin ju sama, aga vaat kui hästi seal läks. Hetk pärast stardipauku peaks selgeks saama, mis tunne tegelikult on, mis lihased räägivad ja mis saama hakkab. Stardini on vähem kui 24h. Närvi veel pole.


Olge tublid,
Liisu

The greatest mistake you can make in life is to be continually fearing you will make one. -Elbert G. Hubbard

Fotod Erakogu

14 Aug 2013

Minu lugu


Minu lugu on veel päris alguses. Ma kirjutan seda iga päev. Iga päev ammutan ma selleks inspiratsiooni end ümbritsevatelt inimestelt. Kuulates neid, õpin ma iseennast tundma.

Teate miks mulle sportlased meeldivad? Sellepärast, et iga sportlase taga on lugu. Mõnel isegi mitu.

Sa näed rajal inimest, ükskõik kas ta uisutab, jookseb, sõidab rattaga, suusatab või teeb midagi viiendat. See ongi kõik, mida Sa näed. Sa näed sportivat inimest. Ja siis Sa teed temaga tutuvust. Sportlastega on lihtne suhelda, enamasti on spordirahvas äärmiselt sõbralik. Sa saad teada mis ta nimi on, kui vana ta on, kus koolis ta käis. Sa õpid teda tundma. Vaikselt, samm-sammu haaval. Sa saad teada, mis ametit ta peab, mis lollustega ta hakkama on saanud. Sa saad teada, kes ta tegelikult on, miks ta midagi teeb, miks ta jookseb, uisutab, suusatab, sõidab rattaga.

See on minu jaoks äärmiselt huvitav. Inimesi on üldse huvitav tundma õppida, aga miskipärast on mul eriline huvi just sportivate inimeste vastu. Võib-olla sellepärast, et meil on midagi ühist. Meil on see miski, miks me üldse kohtusime.

Ma kadestan inimesi, kellel on rääkida mingi lugu. Minul seda veel ei ole. Vähemalt ei pea ma oma praegust lühikest lugu nii väärtuslikuks, et keegi võiks sellest huvituda. Ja nii ma kuulangi, suu ammuli, ja mõtlen, et kui hämmastavalt palju huvitavaid inimesi mu ümber on.

Iga lugu on ainulaadne. Seda on ainult üks. Kõik need emotsioonid, mis sellega kaasas käivad. See sära, mida Sa inimese silmis näed, kui Sa temaga räägid, need väikesed naeratused, kui ta mõtleb tagasi mõne hetke peale.

Mõni lugu on kurb. Võib-olla isegi südantlõhestav, aga see on just see, mis on teinud inimesest inimese. Mulle meeldivad inimesed, kes ei ürita jätta endast perfektset muljet. See mittetäiuslikkus on üks osa Sinust ja seda ei peaks kohe kindlasti mitte häbenema. See ebatäiuslikkus justkui annabki kokku täiusliku. See teeb Sinust Sinu.

Mul on olnud au tutvuda paljude huvitavate inimestega. Mul on olnud au kuulata nende lugusid. Mõnega olen ma kohtunud, vestelnud ja siis oleme me mõlemad oma teed läinud. Mõni on siiani mu lähedal. Omamoodi olulised on nad mulle kõik. Kõik need inimesed on aidanud mul kirjutada minu oma lugu. Sõna otseses mõttes kirjutada.

See 'minu oma lugu' on veel päris alguses. Ma kirjutan seda iga päev. Iga päev ammutan ma selleks inspiratsiooni end ümbritsevatelt inimestelt. Kuulates neid, õpin ma iseennast tundma.

12 Aug 2013

Täna.

Täna venis vara-varahommik pikale.
Täna öösel ma ei maganud jälle hästi.
Täna sain ma voodist välja alles ühe paiku.
Täna sain aru, et sügis ei ole enam kaugel. Sügis saabub minu jaoks ju siis kui kõik aias valmis hakkab saama ja ööd on ka juba jube külmad.
Täna sai ka massaažis käidud. Selline poolkõva olin, nüüd olen poolpehme. Õnna-mõnna!

See selleks.
Laagri võtsin kokku, aga numbritest ma ei rääkinud.
Siin on eelmine nädal numbrites.


Jooks 3h:37m ja 29.46km
Rulluisutamine 2h:45m:48s ja 52.80km
Rullsuusk 2h:39m:31s ja 25.66km
Kõnd 2h:35m ja 15.86km
Velo 30m:25s ja 15km
EKE/ÜKE 1h:50m:54s

Kokku 13h:58m:38s ja 142km

PB'd:
Rulluisutamine poolmaraton 51m:05s
Jooks  1h 8.55km
            10km 1h:10m:12s
Rullsuusk (vaba) 1h 12.89km
                              10km 45m:04s

Öelge veel, et ma olen laisk. Tegelikult ärge öelge.

Hoidke soojas,
Liisu

Erakogu

11 Aug 2013

Viimased päevad

Reede oli täielik vinguviiul. Õnneks oli laupäevaks see tuju kadunud ja mind valdas hoopis elevus. Elevus sellepärast, et päeva esimene trenn oli vabatehnika rullsuusk. Klassikat juba proovisin, aga uisutehnika rullsuusk on ikka hoopis teine tera. Palju ägedam!

Algus oli jälle raske muidugi. Raske selles mõttes, et ikkagi uus asi ja esimest korda. Õnneks parkalst kergliiklusteele saades sain hoo üles ja tunne oli mõnus. Tasakaal oli küll lipa-lapa, aga ma annan selle endale andeks. See trenn oli üldse täielik süvalihaste treening. Tasakaalu hoidmine oli põhiline.

Miks mulle uisu suusk rohkem meeldib? Sellepärast, et kiirus on hoopis teine. Klaasika ei liigu lihtsalt edasi, uisu oma liigub ja väga hästi. Pluss ma saan kasutada rohkem ka oma jalgu, mis on palju tugevamad kui ülakeha. Klassikas läheb ülakeha ju rohkem tarvis.

Alguses oli natuke sõitu, siis mõned harjutused ja siis filmis treener meid üles. Sõites on tunne jube mõnus, mõtled, et tuleb ju välja küll. Õhtul aga videoid vaadates näeb kõik päris halb välja. Põhimõtteliselt samad vead, mis uisutadeski. Õnneks rulluisus hakkan ma vaikselt üle saama neist, aga rullsuusk on minu jaoks uus asi. Kõige rohkem mind ennast häiris see kui laiali ma olin. Sõna otseses mõttes, jalad laiali ja käed vehivad ringi (need samused ujuja käed). Mõtlesin alguses, et paneks väikese klipi üles siia sellest, missugune mu esimene trenn oli, aga videot uuesti vaadates otsustasin ma ümber.

Üks väike probleem oli veel, mis mind tasakaalust välja tahtis viia koguaeg. Uisutades on tõuke ajal uisk täitsa kohe sisekandil. Rullsuusaga kui nii teha, siis läheb lihtsalt suusk ise vastu maad ja haagib end kinni. Eks suusa rattad olid ka juba piisavalt väikseks kulunud ja ma arvan, et mu suusasaapad, mis on madala säärega (uisutehnika omad on kõrgemad), kõlbavad ainult...mitte kuhugile. Kõrge saapaga oleks lihtsam tõuget mitte sisekandil lõpetada. 

 Trenni trenni! Foto: Margus Mustimets

Kahjuks sai trenn liiga kiirelt otsa, mis tähendas seda, et koju, pessu ja sööma.

Tegelikult oli tegu kontrolltreeningute päevaga, aga tehnika osa võttis meil liiga kaua aega hommikul ja seepärast oli päevas ainult üks kontrollvõistlus. Ja arvake ära, mis see oli! Ei ole väga raske, kui ma juba niimoodi küsin. Jooks muidugi! Proovisin alguses treenerilt luba saada, et minna rulluisutama, aga ei õnnestunud. Pidin ikkagi jooksma minema.

Kõigepealt jooksime metsa all ringi läbi, mõõtsime distantsi ära - 1,66km. Siis pandi paika stardiprotokoll ja meid lasti rajale, 20 sekundiliste vahedega. Õnneks sain kolmest minu ees startinud jooksjast mööda ja kolm said minust mööda. Lõpetasin ma selle ringi 9min:01sek ja 7. kohaga 11st. Pange tähele, et tegu ei olnud lauskmaaga, vaid sees oli kaks suuremat ja mõned väiksemad tõusud- nagu Haanja ikka on.

Pärast võidujooksu Foto: Margus Mustimets

Soojendus ring oli lihtsam. Võistlusringil oli kahtlane olla. Tegu ei olnud ju tegelikult mingi erilise võistlusega, aga ikkagi oli närv sees. Sisendasin endale terve tee, et kohe läheb üle. Uisutades olen ka ju alguses närvis, pärast unustan ära üldse, mis see närv on. Aga see oli liiga lühike maa selle jaoks. Lõpuks kui puude vahelt põld paistma hakkas, oli peas ainuke mõte ruttu see asi ära lõpetada. Viimased 250 meetrit olid aga juba väga rasked, seal sees oli üks tõus ka ja saepuru tee, mille sisse jalg kenast vajus. Lõpuks sai see läbi.

Edasi suundusime tagasi meie maja taga olevale staadionile ja algas meie modifitseeritud duatloni teine ala- kuulijann. Kuuli oli vaja heita kolmel erineval viisil ja seal ma sain oma jõudu näidata. Üldarvestuses sain 3nda koha ja naistest 1. koha. Tänu sellele sooritusele lõpetasin ma kahe ala järel naistes 2. kohaga. Napilt! Ainult ühe punktiga jäin maha! Järgmine kord lubasin esimese koha omanikule suuremat konkurentsi pakkuda.

Võiduheide Foto: Maret Mandel

Meie äärmiselt tublid naised Foto: Maret Mandel

Õhtu lõppes meil korvpalli ja laagri pilte vaadates ning ülimalt naljaka valetamise matšiga. Minu taktika- räägi tõtt, aga tee nägu nagu valetad. See tõi mulle kaks korda lausa võidu. :)

Rullsuusk
Aeg: 1h:09m:15s
Distants:13.83km

Jooks
Aeg: 20m:16s
Distants: 3.32km

ÜKE
Aeg: 20min

Täna öösel oli meie ümber äike. Mulle meeldib! Kahjuks sadas aga hommikul ka piisavalt palju veel, et rullsuusk jäi ära. Minu jaoks tõeliselt kurb uudis. Oleks isegi vihmaga läinud sõitma, aga lõpuks otsustas enamus siiski jooksma minna- Suurele Munamäele. Mina ennast nendega kaasa sundida ei osanud. Tõesti ei olnud motti end jooksu pärast selle ilmaga välja ajada. Samal ajal kui teised õues ligunesid, otsustasin mina maja keldris oleva ratta otsa istuda ja pool tundi end soojaks vändata. Pärast seda tegin kõhtu-selga ning kui teised jooksult tagasi jõudsid sai veel natuke pinxi mängitud ja otsa ennast veel ära ka venitatud.

Pärast seda väikest ja kerget treeningut jälle pessu, asju pakkima ja sööma. Natuke kahju oli sealt ära minna. Mõnus koht ja super vaheldus igapäevasele Tartule ja siinsetele trenniradadele. Aga nüüd on jälle see lõbu läbi, kus keegi sulle kolm korda päevas sooja toidu lauale toob ja peab tagasi reaalsusesse suunduma.

Kokkuvõtteks ma ütleks, et suusalaager oli minu jaoks raskem, puhtalt sellepärast, et seal oli nii palju jooksu ja ülakehale mõeldud harjutusi. Ei ma ei vingu praegu! Lõppkokkuvõttes peab kõike ikkagi tasakaalus treenima. Seepärast liidan järgmine kord oma EKE harjutustele ka mõne ÜKE oma juurde. Samas leidsin ma endale uue armastuse- rullsuusa. Kahjuks mul endal ei ole praegu neid, aga õnneks on mul mõned head sõberid, kes mulle enda omasid mõnikord laenata kindlasti tahavad. Iseasi, kas saapad ja klambrid sobivad.

Oli väga tore nädal ja mul on hea meel, et ma sinna läksin. Ja teiega mängiks valetamist iga kell ka tulevikus! Näeme juba sügisel, kui suusatrennid uuesti pihta hakkavad!


 Munamäe laskumine Foto: Margus Mustimets

Olge mõnusad,
Liisu

9 Aug 2013

Fizkult privet*



* Kehakultuuriline tervitus, fraas filmist Džentelmenõ udastši (Õnnekütid)
 
Ükskõik, mida vaja teha ei olnud täna, tunne oli "ei jaksa" ja nägu oli vingus. Ega ma end tagasi ka väga ei hoidnud, aga üritasin ikka lõpuni pingutada, nii hästi kui oskasin.

Päeva alustasime pika matkaga. Plaan oli 2h, tugevamatele 3h, kõnd-jooksu (10'+10'). Kaart oli ette joonistatud ja alustasime oma teed väikese ringiga Kerekunnu mäe tagant Külajärve äärde. Seal viskasime me endale natuke vett näkku ja jätkasime oma teed. Järgmisel ristmikul keerasid tugevamad Plaani sunnas, natuke nõrgemad aga jagunesid kaheks. Ühed otsustasid minna sama teed tagasi ja teised otsustasid Haanja poole tagasi keerata.

Ideaalne kvaliteet Foto: Ivo Lõhmus

Minu taktika seisnes selles, et tagasi ma ei lähe ja tugevamate sekka jooksus ma kohe kindlasti ei kuulu. Õnneks leidsin endale liitlase Ivo näol, kellel muidu laagriväliselt on pooleli maratoniks treenimine. Samas leidsime ühise jooksutempo ja keele. Tee reljeef oli aga meie vastu. Päris mitu pikka killer tõusu.

Mulle öeldi selle virina peale, et pole ju viga midagi, kui ümbrust on mida nautida, aga mul ei olnud üldse mahti enam ringi vaadata (esimese poole elasin üle ainult tänu sellele, et ma mõtlesin selle peale, et ma rulluisutan). Natuke ei julgenudki pilku maast üles tõsta, sest otsa vaatas ainult pidev tõus ja kui vaatasid, et no nüüd peaks ära lõppema, siis maastikul oli jälle üks trikk varuks, kurvi taga läks järgmine tõus edasi.

Ainult vinguks eks? Aga ma ei ole veel lõpetanud. Ilm oli ka parajalt palav. Päike paistis lagipähe, müts oli küll peas, aga pagana kuum oli ikka. Plaan oli küll 2h, aga 14 minutit jäi mul sellest puudu. Kui „kodu“ paistma hakkas ütlesid jalad mulle, et „Sa kas lähed kohe külma dušši alla või siit punktist sa enam edasi ei liigu“. Otsustasin duši kasuks, jooksukaaslane läks küll mõned kilomeetrid edasi järve ujuma.

Koju jõudes ei olnudki tunne nii kehv. Hea meel oli, et nüüd see läbi sai, jalad olid ka puusadest valusad, aga muidu lihased olid täitsa OK. Õnneks oli õhtuseks treeninguks plaanitud veidike kergem ÜKE ringtreening.

Oli ta yeah kergem. ÜKE harjutused olid mõeldud ülakehale. Minu ülakeha on ikka no kohe väga nõrk. Igasugused kätekõverdused, plangud, pallivisked ja nii edasi ei ole minu jaoks hetkel. Aga no, trenni on vaja ju teha tasakaalus. Igasuguseid hüppeid jalgadega võin ma teha oksendamiseni (tegelikult ei hakka proovima seda).

Mis lihaseid ma nüüd endal siis jälle tunnen? Triitseps, biitseps, rinnalihased ja eilsest rulluisutamisest on pöias olevad süvad lihased ka valusad. Need samused, mis mul eelmisel nädalal tunda andsid. Teipisin need viimased ära. Õnneks see leevendab. Aga „Best tape is no tape!“

Õhtul mängisime veel Imagot (kaaslased arvavad, et kui ma oleks tants siis ma oleks kaera-jaan) pinx’i ja nüüd naudime teleri ees puhkust. Homme on ees kontrolltreeningud rullsuusas ja jooksus. Eks me näe, mis tunne ja tuju homme on. Loodame, et vähem vingumist ja rohkem trenni.

Jooks/kõnd
Aeg: 1h:46m:42s
Distants: 15.20km

ÜKE
Aeg: 1h:10m:54s
Jooks: 2.86 km

Olge mõnusad,
Liisu

Teise spordilaagri teine päev

Hommikune vara ärkamine ja lühikeseks jäänud uneaeg seadis mulle päevaks väikesed piirangud. Ei jõudnudki nii pikalt sammu pidada teiste sportlastega....

Hommikul pärast sööki ja väikseid nõupidamisi pakkisime end autodesse ja sõitsime Vällamäe matkaradadele. See on küll siin samas- paar kilomeetrit, aga mõte pärast imitatsioonitrenni koju joosta ei meeldinud peaaegu kellelegi (mõni agar sportlane meil siin siiski on).

Vällamäele jõudes võtsime oma suusakepid näppu ja keerasime metsa. Selline korralik "mägismaa" on siin. Samas Vooremäel on minu arvates tõuse raskem võtta, need on seal lihtsalt pikemad ja laugemad (oleneb tõusust muidugi). Siinne Vällamägi on aga väga järskude nõlvadega. Siin on pigem rohkem jooksmist. Tempo oli täitsa hea. Taktika oli sama- sirged ja langused jookseme, tõusud reipalt. Hüppeid me ei teinud. Nende tõusude peal seal oleks see olnud päris kõva lihaste "surm" ma arvan.

Pärast esimest ringi ja rajaga tutvumist otsustasime me end kaheks jagada. Tugevad ja kiiremad läksid treeneriga oma teed ja natukene aeglasemad tervisesportlased läksid samale ringile tagasi, kust just saabutud sai. Ma läksin nende tervisesportlastega. Hea, et läksin, teisi oleks ma ainult maha pidurdanud.

Teisel ringil me tegime natukene teise marsruudi endale. Võtsime seekord ka raja sisse Vällamäele endale ronimise. Sattusime me aga nii järsu nõlva peale, et teeraja kõrval oli isegi nöör, mida pidi sai end üles vedada. Meil olid küll abiks suusakepid, aga ega nendegagi seinu nii lihtne ronida ei ole. Ja see oli sein, ausalt oli. Mäkke jõudes oli seal silt, et asume nüüd 303,9m kõrgusel merepinnast. Ümbrust ei olnud mahti vaadata, kops oli koos. Ega seal midagi muud ei olnudki näha kui ainult põlismetsa, aga eks sellelgi on oma võlu ju olemas. Samas taastumine toimus päris kiirelt ja naeratuse sai ruttu näole tagasi.

Kolmandale ringile ma kahjuks ei jõudnud. Miks? Eks selles mängisi rolli minu mõnetunnine uneaeg, väga madalaks langenud veresuhkur, tühi kõht (ma sõin hommikul väga korralikult), väsinud jalad ja natuke laiskust. Kuklas tiksus ka koguaeg mõte, et ma ju tahan õhtul rulluisutada ka ja väikese vabanduse suutsin ka sellest välja imeda. Samal ajal kui teised läksid veel kolmandale ringile kärbeste ja sääskedega võitlema, läksin mina autode juurde tagasi, venitasin selga ja võtsin päikest.

Siin läheduses, Kurgjärvel, on ka päris mitu spordilaagrit koos. Seepärast oli terve Vallamäe mets ka lapsi täis. No neid oli tõesti omajagu palju, pidi veel juurdegi tulema. 

Imitatsioon
Aeg: 56m:35s
Distants: 6.87km


Vällamäe tipus Foto: Ivo Lõhmus


Pärast trenni kohe ujuma ja te ei kujuta ette ka kui mõnus see oli. Ujukaid selga ei viitsi ajada, siis otse autost riietega mõnusalt jahedasse vette, sulps. Oleks me veel lähemal sellele järvele, siis ma tõenäoliselt elakski seal sees igal vabal hetkel. Vapustav!!

Edasi läks samas taktis nagu ikka- koju, riiete vahetus, söök, puhkus ja siis uus trenn.

Teist trenni ma ootasin väga. Pole juba mitu päeva ju rulluiske alla saanud. Päkad surisesid ja mõte langustest ja kiirest rajast ajas mind veel rohkem elevile. Lähme nüüd juba!!!

Teised küll olid ikka klassikarullidega. Treener tahtis eelmisel päeval harjutatud tehnikat filmida, et siis seda õhtul kommenteerida saaks. Üks julge oli veel, kes minuga rulluisutama tuli. Tegelikult küll oli kokkulepe, et ma üritan talle oma teadmisi õigest rulluisutehnikast edasi anda. Tuli välja küll. vähemalt teooria sai ta selgeks, nüüd on vaja ainult harjutada. Tartu RUM juba ju ukse ees!
(PS! Olen nüüd kirjas ka seal pikal distantsil.)

Rullsuuskadega oli see tee ikka no nii kole aeglane, rulluiskudega ei pidanud seal mitte mingisugust töödki tegema, lihtsalt libised ja vaatad, et juba on kiirus 28km/h. Ise ka ei uskunud, aga jube mõnus oli. Treeneri lahkel loal külastan seda teed uiskudega kindlasti veel! Nautimus!

Lõpuks tegingi ise paar kiiremat otsa ja siis üritasin kaaslast harida ja talle harjutusi ette sööta. 

Rulluisk
Aeg: 1h:0m:25s
Distants: 13.25 km
Max kiirus: 39.5 km/h

Erakogu

Nüüdseks on minu päev juba peaaegu 2 tundi kestnud. Samal ajal enamus veel rahulikult põõnavad. Und nagu oli, aga koos päiksega läksid silmad pauhti lahti ja oligi kõik. Isegi külm ei olnud. Pigem vastupidi- palav. Samas konditsioneer oli seatud veel külmema temperatuuri peale. Puldi pistsin endale ööseks igaks juhuks padja alla, et ei peaks välja vahepeal voodist ronima, kui külm hakkab ja saaks selle masinavärgi teki alt kinni lükata.

Täna ootab meid ees matk. Tugevamatele 3h, mina olen kohe kindlasti täna nõrgem. Jooksmine ju... Pistan endale igaks juhuks ühe geeli ka püksisääre vahele, et kui veresuhkur jälle nalja peaks hakkama tegema, saaks kiirelt seda tõsta. Ilm vist isegi ei tule täna palav, hommikul sadas isegi vihma korra. Hea, et ma üleval olin. Sain teiste trenniriided ligunemise eest ära päästa (kusjuures juba teist päeva järjest). Midagi positiivset vara ärkamise juures.

Palju õhupalle,
Liisu

8 Aug 2013

Esimest korda Haanjas (ja suusarullidel)

Teisipäeva õhtuse pakkimisega alustasin ma liiga hilja, et ma oleks viitsinud sellele liialt palju mõtlemisaega kulutada. Viskasin lihtsalt asjad, mis ma leidsin, et on kindlasti vajalikud, kotti ja mitte nii vajalikud asjad jäid seekord koju loodetavasti (win). Ei saanudki väga palju.

Kolmapäeva hommikupoolikul läksid jälle viimased paar tundi voodis vähremise peale. Laagriärevus oli vist liiga suur, kõht ka valutas. 9:30 astusin oma kodinatega uksest välja. Enne veel mõtlesin, et igaks juhuks võiks ju üle kontrollida, kas kõik asjad said välja lülitud, mis välja peavad lülitud saama. Ma tavaliselt ei tee seda ja ma ei tea, mis mind seekord seda tegema sundis, aga aitäh.

Avastasin, et olin köögis pliidi sisse jätnud. Tubli perenaine! Nädalaks vist ei jätaks pliiti niimoodi korterit kütma. Ja ei ole enam tahtmist tuletõrjega ka asju ajada. Paar aastat tagasi, kui ma olin hommikul Tallinnasse sõitnud jõulupuhkusele, helises õhtul telefon- korteri omanik. Probleem oli selles, et korterist oli kosta suitsuanduri huirgamist. Ma olin küll enne teisi sealt lahkunud, aga enne lahkumist olin kõigile sõnad peale lugenud, et aknad kinni saaks ja juhtmed stepslist välja. Helistasin veel oma tolleaegsele elukaaslasele ka, aga temagi kinnitas, et kõik sai tehtud nii nagu palutud oli. Omanikule tagasi helistades kinnitasin veelkord, et küünlaid ei põle ja elektroonika on välja lülitud. Ainuke mure oli kohaliku elektrisüsteemiga, sest see särtsus ja paukus meil alatasa. See teeb seda siiani... Omanik, aga ütles, et elekter tõmmati välja, signaal jäi lõpuks vait ja ust maha ei murtud, kuna suitsulõhna ei olnud tunda. Asi lahenes rahumeelselt.

Mõned nädalad hiljem tagasi Tartusse jõudes, jõudis mulle lõpuks kohale, mis asi see võis karjuda tol õhtul. Paar aastat veel enne seda olin ma lolli peaga kinkinud ära oma kõige kohutavama häälega äratuskella. Selle karje oli ikka tõeliselt valju ja ebameeldiv. Tõenäoliselt inimesele, kes ei tea, et tegu on äratuskellaga, võis tõesti kõlada see kui märk suitsust. Siis ma veel ei teadnud, et ma selle inimesega kokku kolin... Miks see kink viga oli? Sellepärast, et pärast kokku kolimist olin mina see, kes selle peale koguaeg üles ärkas ja elukaaslane magas rahus edasi. Aga see selleks. Tagasi laagri juurde.

9:30 astusin küll õue, kuid transport hilines ja seepärast istusin pool tundi veel trepi peal. Lõpuks asjad autosse pakitud, mina koos nendega, ja sõit võis alata. Mõne tunni pärast olime me Haanja Millas. Siin on  meil suur appartment kuue magamistoa, köögi ja elutoaga. Väga- väga mõnus koht.

Kohale jõudes käskis aga treener ruttu-ruttu trenniriided selga ajada (endal olid juba tal need teiste riiete all), et enne lõunat veel üks jooks teha. Minu emotsioon küll väga lakke ei hüpanud selle mõtte peale, aga trennilaagris on treeneri sõna kuld (niivõrd kuivõrd). Jooksime Kurgjärvele, käisime ujumas ja jooks-kõndisime mööda suusarada läbi metsa tagasi kodu poole.

Pärast lõunat oli veel paar tundi vaba aega. Istusime-puhkasime-tegime nalja. Teine trenn algas kell 4. Lõpuks startisime küll tsuts hiljem, aga trenn oli sellegipoolest üsna pikk. Plaan nägi ette klassikasuusarulli.


Mina sain esimest korda endale üldse suusarulli alla. Alguses oli imelik...ja hirmus. Mind nii kohutavalt häiris kombo sellest, et suusk maa vastas ei ole ja et saabas omakorda suusa küljes täielikult kinni ei ole. Rulluisul on kuidagi palju turvalisem, rattad kõik saapa küljes kinni.

Aga lõpuks kui ära harjusin, enam-vähem, ja juba mingi rütmi sisse sain, läks täitsa edukalt. Talvistes klassikatrennitundides õpitu tuli ka järk järgult meelde- kuidas käed ja kuidas jalad. Tegime tõusudel harjutusi ja sõitsime natuke edasi- tagasi.

Võrreldes rulluiskudega on ikka -suusad no nii kohutavalt aeglased, et selline tunne on, nagu seisaks kohapeal. Ühe järsema laskumise peal võttis küll jala värisema ja südame puperdama, aga muidu oli mõnus. Paaristõugetega edasiliikumiseks on ülakeha ja käed veel väga nõrgad, aga küll tuleb. Kartsin, et täna on käed ja rinnalihased valusad, aga võta näpust, ei olegi. Ma arvan, et see mure saab tänase imikaga lahendatud.

Öösel magasin ma jälle üpris halvasti. Kõigepealt jõudsin ma voodisse alles südaöö paiku. Siis avastasin, et voodi oli veel tegemata jäänud, ei viitsinud tegeleda sellega enam, viskasin lina lihtsalt voodile ja võtsin ilma koti ja püürita teki ja padja kaenlasse ja ronisin oma ülemisele narile. Nari on mul täpselt konditsioneeri all. Jube külm oli. Võtsin veel kaks tekki- ühega oli külm, kahega oli palav ja ilma ei saanud üldse olla. Ma ei jaksanud sealt narilt alla ka ronida, et selle värgenduse pulti otsida. Kella viie paiku sai aga liiast ja ma võtsin end lõpuks kokku ja lülisin selle välja. Paar tundi võiks ju ikka magada rahulikult. Enne seitset olin ma aga jälle üleval ja siis juba andsin alla ja läksin pesema. Teised veel lasid rahus sliipi.

Hommikujooksule ja -ujumisele ma ei jaksanud minna. Väsinud aju ja mõte sellest, et päeva esimene trenn on imitatsioon Vällamäel, istutas mind köögilaua taha maha ja nii ma viiele tugevale, kes selle tee olid ette otsustanud võtta, järgi lehvitasingi.

Nüüd on vahepeal hommikusöök söödud ja kaks kohvigi alla kulistatud ja ootusärevus kasvab. Kui karm täna treener on? Eile ta juba näitas oma "treeneriloomust" meile. :)

Jooks
Aeg: 33min:27s
Distants: 4.09 km 

Suusarull
Aeg: 1h:30m:16s
Distants 11.83 km

Päikest,
Liisu


Pildid Erakogu

7 Aug 2013

Kuidas ma oma keha armastama õpin?

 Allikas: Internet

* Glamour Magazine tegi oma lugejate seas uuringu. 97% nende naislugejatest tunnistasid, et nad ei ole oma kehaga täielikult rahul.
* NEDA (National Eating Disorder Association) avaldas, et 42% esimese klassi tüdrukutest USA's tahavad kaalu langetada.
*The New York Times kirjutas, et üle 90% 12-18 aastastest poistest käivad jõusaalis, et oma keha muuta. Lisaks kasutavad 38% neist proteiinipreparaate ja 6% uuringus osalenud poistest tunnistas, et nad kasutavad steroide.
* Ühes modellidega tehtud uuringus tunnistas 40% neist, et nad on võidelnud või võitlevad toitumishäiretega. Paljud ei julge seda tunnistadagi, kartes niiviisi oma töö kaotada.

Kui nüüd mõtlema hakata, siis on need päris hirmutavad numbrid. Isegi oma keha aktsepteerimine sellisena nagu see tegelikult on, on muutunud tabuks, nagu Sa peaksid koguaeg püüdlema madalama kaalu ja parema vormi suunas. Tundub nagu "piisavalt hea" ei ole enam piisavalt hea.

Minagi olen alles hiljuti hakanud endaga leppima. Ma tunnistan, et ma ei ole veel SEAL, aga ma vähemalt püüdlen selle poole ja praegu ei ole plaanis ka alla anda.

1. Otsi endale õiged eeskujud. 
Kui Sa soovid endaga ära leppida, siis pigem otsi endale eeskujuks keegi, keda Sa reaalselt ka imiteerida saad. Ära idealiseeri töödeldud pilte "ideaalsetest" modellidest. Leia endale keegi, kes on tõeline ja inspireeriv. 

2. Heida kõrvale fitness- või moeajakirjad.
Nagu juba sai öeldud, ära idealiseeri pilte töödeldud modellidest. Need pildid ei peegelda tegelikkust. Samamoodi käib asi ka fitness-sportlaste kohta. Enamus on vast kuulnud väljendit, et "Storng is the new skinny" ja näinud selle kõrval pilte väga lihaseliste ja "ideaalse" kehaga naiste- või meesterahvastest. Aga see pilt on ka kõik, mida Sa näed. Seda kui palju selle taga tegelikult tööd ja tahtejõudu on, Sa ei näe. Rääkimata geneetilisest eelsoodumusest.

3. Lülita televiisor välja.
Kogu see jutt ebareaalsetest ilustandarditest käib ka televisiooni kohta. Enamus inimesi, keda Sa TV ekraanil näed on väga peenikesed, eriti naised, aga see seal ei iseloomusta kohe kindlasti mitte üldsust.

4. Räägi sellest.
Rääkimise all ma ei mõtle oma välimuse üle kurtmist. Ma mõtlen kellegi usaldamist. Seda, et Sa julgeksid kellelegi tunnistada, mis tegelikult toimub. Minu arvates ongi see esimene samm, see kui Sa julged endale tunnistada, et kõik ei ole korras. Võib-olla suudab see inimene näidata Sulle asja teist külge, anda sulle nõu, või hoopis Sulle tunnistada, et temalgi on sellised mõtted.

5. Keskendus iga päev millelegi positiivsele.
Proovi alustada iga oma päeva positiivsel toonil. Leia iga päev enda juures midagi, mida Sa armastad. Ole tänulik selle keha üle, mis sulle antud on ja mõtle kui õnnelik sa tegelikult oled.

6. Kohtle ennast nagu sa kohtleksid oma sõpra.
Kas Sa ütleksid kunagi oma sõbrale, et ta on paks või kole?! Miks sa siis räägid endaga nii? Kõige tähtsam suhe, mis Sul kogu Sinu elu vältel on, on suhe Sinu endaga. Kohtle ennast nagu Sa kohtleksid oma parimat sõpra.

7. Keskendu asjadele, mis tegelikult ka loevad.
Allikas: Internet


8. Ära võrdle end teistega.
 
Allikas: Internet

9. Toitu tasakaalustatult ja liiguta end mõõdukalt.
Tervislik toitumine ja treenimine on üks väga suur ja lai eraldi teema. Sellepärast ütlen ma hetkel ainult seda, et parema keha saavutamise valem on 75% tervislik toit ja 25% trenn.

10. Ära pea dieete ja ära keela endalale midagi.
Dieedid ja enda keelamine on retsept negatiivsusele. Tervislikule toidule lisaks pigem hoolitse selle eest, et Sa sööd piisavalt. Enda liigne piiramine on tihti just ülesöömise põhjuseks.

11. Ära kasuta kaalu.
Kaal on vektrotiaalne füüsikaline suurus, mis näitab jõudu, millega kehale mõjub gravitatsioon. Miks peaks üle tähtsustama seda, kui suur jõud gravitatsioonil on?! Mõni inimene kaalub end päevas mitmeid kordi! Kaalunumber ei peaks mitte kunagi iseloomustama seda kui edukas (või mitte edukas) Sa oled. See ei mõõda sinu enesekindlust, see ei peegelda seda, missugune Sa reaalselt välja näed või seda kuidas Sa ise ennast näed. Kui Sa tahad end mõõta, siis vaata parem seda, kui palju sõpru Sul on või kui paljude inimeste sõber Sina oled. See ei mõõda kogu pilti ja seda kui ilus Sa tegelikult oled.

12. Leia endale midagi, millega tegelemist Sa naudid.
Kui Sa leiad endale mõne hobi, millega tegelemist Sa tõeliselt naudid, siis ei ole Sinus enam nii palju ruumi negatiivsetele mõtetele. Mind päästis näiteks rulluisutamine.

13. Kanna riideid, mis on mugavad ja mis teevad Su kehale komplimendi.
Kui Sa kannad riideid, milles sa end tõeliselt kaunilt tunned, siis kasvab ka Sinu enesekindlus. Kui Sa pressid end teksadesse, mis on Sulle number väiksemad, ei tunne Sa end kohe kindlasti hästi. Samuti ei tõsta Sinu enesekindlust ka liiga suured ja lohvakad riided.

14. Pane kirja kõik, mis Sulle sinu keha juures meeldib.
See võib alguses olla raske. Sa võid tulla ainult ühe mõtte peale ja see on OK. Harjuta endas positiivse leidmist ja see läheb ajapikku lihtsamaks. Ja järgmine kord kui Sul on halb päev, loe seda nimekirja.

15.Võta vastu komplimendid, mis Sulle tehakse.
Allikas: Internet 

16. Tee endale selgeks, et sellist asja nagu "täiuslikkus" ei ole olemas.
Kas Sa teed trenni ja pead dieeti selleks, et näha välja perfektsne? Kas Sa tahad endale täiuslikke jalgu, kõhulihaseid, käsi, või mõnda muud kehaosa? Ei ole olemas seda kõige perfektsemat keha, aga Sinu keha on juba perfektne Sinu jaoks. Perfektsus on kättesaamatu eesmärk, mille poole pürgimine tekitab ainult pettumust.

17. Mõista, et sa ei ole üksinda.
Sulle võib tunduda, et kõik teised inimesed Sinu ümber on õnnelikud ja endaga rahul. Tegelikult on hoopis vastupidi. Meis kõigis on midagi, mida me sooviksime muuta. Meil kõigil on midagi, millepärast me end ebakindlana tunneme.
 
Here’s the reality: In order to have the body of your dreams and live the life you deserve, you can’t buy into the hype. You must learn to love and accept your body without their ‘quick fixes’ and ridiculous diet programs. - Jen Knaebel

www.bulimiahelp.org