8 Aug 2013

Esimest korda Haanjas (ja suusarullidel)

Teisipäeva õhtuse pakkimisega alustasin ma liiga hilja, et ma oleks viitsinud sellele liialt palju mõtlemisaega kulutada. Viskasin lihtsalt asjad, mis ma leidsin, et on kindlasti vajalikud, kotti ja mitte nii vajalikud asjad jäid seekord koju loodetavasti (win). Ei saanudki väga palju.

Kolmapäeva hommikupoolikul läksid jälle viimased paar tundi voodis vähremise peale. Laagriärevus oli vist liiga suur, kõht ka valutas. 9:30 astusin oma kodinatega uksest välja. Enne veel mõtlesin, et igaks juhuks võiks ju üle kontrollida, kas kõik asjad said välja lülitud, mis välja peavad lülitud saama. Ma tavaliselt ei tee seda ja ma ei tea, mis mind seekord seda tegema sundis, aga aitäh.

Avastasin, et olin köögis pliidi sisse jätnud. Tubli perenaine! Nädalaks vist ei jätaks pliiti niimoodi korterit kütma. Ja ei ole enam tahtmist tuletõrjega ka asju ajada. Paar aastat tagasi, kui ma olin hommikul Tallinnasse sõitnud jõulupuhkusele, helises õhtul telefon- korteri omanik. Probleem oli selles, et korterist oli kosta suitsuanduri huirgamist. Ma olin küll enne teisi sealt lahkunud, aga enne lahkumist olin kõigile sõnad peale lugenud, et aknad kinni saaks ja juhtmed stepslist välja. Helistasin veel oma tolleaegsele elukaaslasele ka, aga temagi kinnitas, et kõik sai tehtud nii nagu palutud oli. Omanikule tagasi helistades kinnitasin veelkord, et küünlaid ei põle ja elektroonika on välja lülitud. Ainuke mure oli kohaliku elektrisüsteemiga, sest see särtsus ja paukus meil alatasa. See teeb seda siiani... Omanik, aga ütles, et elekter tõmmati välja, signaal jäi lõpuks vait ja ust maha ei murtud, kuna suitsulõhna ei olnud tunda. Asi lahenes rahumeelselt.

Mõned nädalad hiljem tagasi Tartusse jõudes, jõudis mulle lõpuks kohale, mis asi see võis karjuda tol õhtul. Paar aastat veel enne seda olin ma lolli peaga kinkinud ära oma kõige kohutavama häälega äratuskella. Selle karje oli ikka tõeliselt valju ja ebameeldiv. Tõenäoliselt inimesele, kes ei tea, et tegu on äratuskellaga, võis tõesti kõlada see kui märk suitsust. Siis ma veel ei teadnud, et ma selle inimesega kokku kolin... Miks see kink viga oli? Sellepärast, et pärast kokku kolimist olin mina see, kes selle peale koguaeg üles ärkas ja elukaaslane magas rahus edasi. Aga see selleks. Tagasi laagri juurde.

9:30 astusin küll õue, kuid transport hilines ja seepärast istusin pool tundi veel trepi peal. Lõpuks asjad autosse pakitud, mina koos nendega, ja sõit võis alata. Mõne tunni pärast olime me Haanja Millas. Siin on  meil suur appartment kuue magamistoa, köögi ja elutoaga. Väga- väga mõnus koht.

Kohale jõudes käskis aga treener ruttu-ruttu trenniriided selga ajada (endal olid juba tal need teiste riiete all), et enne lõunat veel üks jooks teha. Minu emotsioon küll väga lakke ei hüpanud selle mõtte peale, aga trennilaagris on treeneri sõna kuld (niivõrd kuivõrd). Jooksime Kurgjärvele, käisime ujumas ja jooks-kõndisime mööda suusarada läbi metsa tagasi kodu poole.

Pärast lõunat oli veel paar tundi vaba aega. Istusime-puhkasime-tegime nalja. Teine trenn algas kell 4. Lõpuks startisime küll tsuts hiljem, aga trenn oli sellegipoolest üsna pikk. Plaan nägi ette klassikasuusarulli.


Mina sain esimest korda endale üldse suusarulli alla. Alguses oli imelik...ja hirmus. Mind nii kohutavalt häiris kombo sellest, et suusk maa vastas ei ole ja et saabas omakorda suusa küljes täielikult kinni ei ole. Rulluisul on kuidagi palju turvalisem, rattad kõik saapa küljes kinni.

Aga lõpuks kui ära harjusin, enam-vähem, ja juba mingi rütmi sisse sain, läks täitsa edukalt. Talvistes klassikatrennitundides õpitu tuli ka järk järgult meelde- kuidas käed ja kuidas jalad. Tegime tõusudel harjutusi ja sõitsime natuke edasi- tagasi.

Võrreldes rulluiskudega on ikka -suusad no nii kohutavalt aeglased, et selline tunne on, nagu seisaks kohapeal. Ühe järsema laskumise peal võttis küll jala värisema ja südame puperdama, aga muidu oli mõnus. Paaristõugetega edasiliikumiseks on ülakeha ja käed veel väga nõrgad, aga küll tuleb. Kartsin, et täna on käed ja rinnalihased valusad, aga võta näpust, ei olegi. Ma arvan, et see mure saab tänase imikaga lahendatud.

Öösel magasin ma jälle üpris halvasti. Kõigepealt jõudsin ma voodisse alles südaöö paiku. Siis avastasin, et voodi oli veel tegemata jäänud, ei viitsinud tegeleda sellega enam, viskasin lina lihtsalt voodile ja võtsin ilma koti ja püürita teki ja padja kaenlasse ja ronisin oma ülemisele narile. Nari on mul täpselt konditsioneeri all. Jube külm oli. Võtsin veel kaks tekki- ühega oli külm, kahega oli palav ja ilma ei saanud üldse olla. Ma ei jaksanud sealt narilt alla ka ronida, et selle värgenduse pulti otsida. Kella viie paiku sai aga liiast ja ma võtsin end lõpuks kokku ja lülisin selle välja. Paar tundi võiks ju ikka magada rahulikult. Enne seitset olin ma aga jälle üleval ja siis juba andsin alla ja läksin pesema. Teised veel lasid rahus sliipi.

Hommikujooksule ja -ujumisele ma ei jaksanud minna. Väsinud aju ja mõte sellest, et päeva esimene trenn on imitatsioon Vällamäel, istutas mind köögilaua taha maha ja nii ma viiele tugevale, kes selle tee olid ette otsustanud võtta, järgi lehvitasingi.

Nüüd on vahepeal hommikusöök söödud ja kaks kohvigi alla kulistatud ja ootusärevus kasvab. Kui karm täna treener on? Eile ta juba näitas oma "treeneriloomust" meile. :)

Jooks
Aeg: 33min:27s
Distants: 4.09 km 

Suusarull
Aeg: 1h:30m:16s
Distants 11.83 km

Päikest,
Liisu


Pildid Erakogu

No comments:

Post a Comment