18 Aug 2013

Kui vali oli esimene võidukarje?


Ma olen ehtne näide sellest, et kui kõik on jamasti, siis tähendab see seda, et sa oled valmis.

Kõik oli ju jamasti:
- reedehommikune soojendussõit läks suht aia taha;
- reedeõhtune RUM'i ühistreeningul oli jalg täielik makaron, kahtlesin isegi kohe rajale saades, et kas oli hea mõte ikka seal uisud alla panna;
- kõht oli enne starti nii tühi (kuigi hommikul sõin korralikult), et näppasin toidupoolist sealt kus andis;
- stardieelsel soojendusel tegi parem põlv nalja (seljast rääkimata);
- närv saabus stardikoridoris seistes ja ega kaasvõitlejate näod ja emotsioonid ei olnud väga rahustavad
- tuul oli ühtepidi täiesti vastu ja üpris tugev ning taevas ähvardas, et ta viskab kohe ühe suurema ämbri vett alla
- minu tiimi teise poole enesetunne ei olnud väga hea.

Tegelikult kui ma veel mõtleksin, siis tuleks see nimekiri veel pikem, aga siit vast juba saate aru, mis emotsioon enne starti oli. Stardikoridoris tundsin, kuidas mõtlemisvõime kaob. Imelik tunne. Ei oskagi seda rohkem kuidagi kirjeldada, lihtsalt tunned, et nüüd on see aeg käes ja taganemisvõimalust enam ei ole, üle ei hakka mõtlema, vaatab mis tunne on pärast stardipauku.

Stardist sain üsna hästi minema. Muretsesin veel, kas Asti ikka sai meile sappa, aga aega kontrollida ei olnud. Pilk oli jälle Jaagu seljal. Mõne aja pärast saime oma grupi moodustatud. Seekord ei muretsenud selle pärast, et ma ei ole grupi eesotsas vaid kuskil keskel. Vahepeal kuulsin veel kuskilt tagant Asti häält, ta oli saanud meie rongi peale, üks mure vähem.

Enne esimest kurvi tõstsin üpris vara käe hoo mahavõtmise märgiks (kuigi veel hoogu ei vähendanud) üles, andsin tagasõitjatele teada, et nad oleks nüüd valmis. Kurvid on ju IIZI'l üks murekoht. Teine murekoht oli minu jaoks saada järgi kurvile järgnevale kiirendusele. Ja see ei olnudki nii valus kui ma kartsin. Jalg liikus täitsa kiirelt. Istusin oma kolmandale possale ja nautisin vastutuule otsa. Karmid sõnad treeneri poolt enne sõitu olid "vastutuules ei vea, puhkad grupis, vahet pole see koht, sest muidu on võimalik end väga kiiresti seina tõmmata". Mina suutsin seina õnneks väga edukalt vältida. Vahepeal hoiatasin oma ees sõitvat Jaaku ka, et ta võtaks korraks rahulikumalt, sest minu pilgu läbi oli ta täpselt selles olukorras, mis on vahetult enne katki tõmbamist. Nii varajases staadiumis ei oleks tahtnud nii väärtuslikust kamraadist ilma jääda.

Ja ma ei vedanudki seekord. Mitte üks kord. Jube mõnus on nii ju. Vahepeal küll oli piinlik natuke, oleks ju võinud ette appi minna, aga loobusin sellest mõttest kiirelt, sest eessõitev härra, kes meid terve tee vedas, ei palunud abi. Olen  ka selle vea IGA KORD teinud ja siis peksid omad vitsad.

Aga ega mu elu seal kolmandal-neljandal possal nii roosiline ka ei olnud. Kaklesin lätlastega terve tee. Ma ei olnud küll ainuke. Kõik me saime parasjagu palju nende peale karjuda. Poleks lastega tegu, oleks neile vastu pead virutanud. Selle sõidu jooksul tegid nad küll rekordarvkordi ohtlikke manöövreid. Gruppi sisse, grupist välja, ühe ees ja teise ees. Kõige hullem on see, kuidas nad gruppi sisse trügivad. Nad isegi ei vaata kõrvale, lihtsalt tulevad ja siis vaata ise kas sa jääd püsti või mitte. Õnneks on nad väikesed, saab käe lihtsalt ette panna. Lõpuks me sõitsimegi nende kõrval niimoodi, et käsi oli eessõitja seljal, et lihtsalt vahele tulla ei saaks. Tagant tuule ots oli eriti kehv, siis nad tõmblesid kohe eriti palju. Vastutuules trügisid nad muidugi kohe uuesti meie vahele ja lebotasid.

Laste taga on üldse väga kehv sõita. OK, tuulde isegi saad, pead end lihtsalt veel madalamale laskma, mis on ju hea. Aga nende samm ja tõuge on nii lühikesed, et kui ma tahaks grupis rütmi hoida, siis ma peaks nende taktis tippima, mis on päris nadi variant. Ja kurvis...nemad on ühed neist, kes lähevad sisekurvi ja siis murravad end õigesse suunda ja kui kurv on niigi kitsas, siis ei ole just ideaalne variant mitme inimesega kõrvuti seal olla. Lõpuks enne kurvi lihtsalt leppisime teistega kokku, et laseme lapsed enne kurvi ja siis läheme ise rahulikult grupis järgi. Pluss üks neist kuttidest vehkis oma kätega nii palju, et ma sain paar korda vastu nägu jälle.

Tunne oli sõidu ajal hea, põlv ei valutanud, selg küll läks kangeks, aga see ei ole enam mingi uudis. Ei mõelnud üldse. Kui oleks minig olukord olnud, siis pidurdamisest ei oleks mitte mingit kasu ja kui kukud siis kukud ning üritad võimalikult ohutult seda teha ja nii, et tervet gruppi endaga kaasa ei tõmba. Ja sellega kadus ka see pisike hirm, mis tegelikult iga kord kuskil sügaval sees on pesitsenud, et äkki midagi juhtub, äkki ma kukun.

Vahepeal tibas natuke vihma ka. Sellepärast väga ei muretsenud, sest mu rattad peaksid piisavalt vähe veel sõitnud olema, et need ei tohiks olla libedad. Ja see seenekas oli tegelikult suurepärane jahutus. Peaasi, et rohkem juurde ei tuleks. 

Kui viimane vastutuule ots otsa sai, siis ei olnud enam midagi mille pärast muretseda. Nüüd tuli lihtsalt minna. Hoidsin end võimalikult kaua tuulde ja kui nägin et keegi tagantpoolt hakkab kiirust koguma, siis tulin välja ja läksin kaasa. Järjekordselt oli päris pikk spurt, küll lühem kui Kundas, aga piisavalt pikk, et osad agarad spurtijad väsisid.

Spurdis oli minu kõrval veel üks naine. Tema oli ainus, kellest mul oli vaja kindlasti mööda saada. Õnneks ma saingi! Ja üle joone sõites olin ma nii õnnelik ja efoorias, et ma lihtsalt karjusin. Naersin ja karjusin. Naeratada ei saanud korralikult tükk aega, sest kõik näo lihased värisesid. Nii hea tunne oli lihtsalt. Teadvustaja oli veel ära maininud, et ma karjun, ta ei olnud ise ainult aru saanud miks. Selline tunne oli nagu oleks ennast ületanud. Ja kuna emotsioon enne võistlust ei olnud hea ja ootused lootused madalad, siis oli see I koht naiste klassis eriti magus minu jaoks. Ja limiidiks seatud 50 minutit sai ka vallutatud.

Jah, ma ei saa ametlikku medalit selle eest. Jah, mind ei kutsutud poodiumile. Aga see ei tee seda minu jaoks vähem oluliseks. Ma sain ühe pisikese tüdrukutirtsu poolt tehtud südamega medali, kuhu peale on "Tubli" kirjutatud ja hetkel on see minu jaoks piisav. Lisaks muidugi üliheale emotsioonile.

Aitäh kaasaelajatele ja kaasvõitlejatele, kellega on lust koos sõita! Näeme juba varsti Jõgeval Tartu Maratoni stardis ja kui seal ei näe, siis äkki Tartus RUMi finishis ja kui seal ka ei näe, siis näeme kindlasti hooaja viimasel rullivõistlusel Tallinna Rulluisumaratonil.

Kalevipoja rulluisumaraton IIZI skate
Aeg: 49:22,26
Distants: 21,9km
Koht: koondarvestus 24/97
           naised 1/38

Erakogu

Värsket jalga,
Liisu

4 comments:

  1. Olen märganud, et pärast iga finishit ootan ma lisaks ametlikule lõpuprotokollile sama innukalt sinu kirjalikku kokkuvõtet! Väga lahe lugemine on alati! :-)

    Suurepärane sõit oli! Aitäh kogu meie grupile, kes algusest lõpuni sõbralikult koos veeres ning suurimad tänusõnad loomulikult Raivole, kes terve see tee meid oma laiade õlgade taga tuules hoidis!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nii on hea kirjutada ka, kui tead, et keegi vähemalt ootab/loeb :)

      Delete
  2. Nii hästi kirjutatud, et tekkis ka tahtmine järgmisele IIZI Skate`le konkureerima tulla :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aga muidugi tule! Saab veel mõistlikke sõitjaid juurde sinna (lootuses muidugi, et me ühes grupis kulgeksime)! :D

      Delete