2 Aug 2013

Kuidas Tamme staadionil ikka juhtub?

See nädal on möödunud siiamaani uisutades- (peaaegu) iga päev Tammel sprintimas.

Teisipäevast juba jutustasin. Hommikul on seal hea rahulik, pea ühtegi inimest ei ole. Kui siis ainult mõned jalgpallurid, kes on võrreldes kõigi teiste inimestega palju viisakamad. Neid ei pane trenni ajal tähelegi.

Kolmapäeval õnnestus ilma liigse rahvata Otepää-Kääriku vahelisel teel liuelda. Mõned suusarullijad (peale mu kaaslaste) ja lõpuks tulid mõned turistid ka ratastel vastu. Kohalikud sportlased on seal väga viisakad. Ma vähemalt eeldan, et nad on kohalikud, ega ma täpselt ju ei tea. Nii, et kui mina olen nendega viisakas, on ka nemad minuga viisakad ja lasevad mu endast rahus mööda, kui mul peaks see vajadus tekkima (ja rulluisukudega tavaliselt tekib see vajadus). Sirge peal, kui mina selja sirgu lasin, lasin ma nad endast rahus mööda, tõmmates võimalikult tee äärde ja enne tõusu lasid nemad mind rahulikult mööda, sest üles saan ma kiiremini ja alla veel kiiremini. Turistid sõidavad nii kui nii tavaliselt hinge kinni hoides sinust mööda, et jumala eest sind mitte segada. Figureerin nüüd isegi paari välismaalase fotokaameras, kellele pakkus huvi see, kuidas ma langusest võimalikult kükkis alla sõitsin.

Neljapäeval oli plaan sõita õhtul Tammel pikki sprinte. Mõte iseenesest väga väärt. Õhtune aeg tõotas ka paremat jalga kui hommikune. Aga siin on üks väga suur AGA. Õhtul on Tamme staadion paksult rahvast täis. Nii mänguväljakud, muruväljakud kui ka see samune rulluisutajatele/ratturitele mõeldud asfaltkattega 600 meetrine ring. Aga mis siis eile juhtus?

Kõigepealt oli plaan teha 6 ringi soojaks end. Haakisin end treenerile sappa. Natukene ambitsioonikas tegu, aga tahtmine oli suur. Tema 'rahulikult soojaks' on hoopis teine kui minu 'rahulikult soojaks'. Esimesel või teisel ringil pärast kiiruse kogumist sellel langusel pistsin natuke karjuma, sest üks laps sõitis meile rattaga ette, siis märkas ka tempotegija teda. Õnneks treeneri kõva vile ja minu (tegelikult liigne) karje aitas ja ta jäi seisma. Laps muidugi väiksest "patsutusest" vastu kiivrit ei pääsenud. See oli esimene ohumärk, et täna läheb raskeks.

Siis algasid kiirendused. Esimesena pidi tulema 600m neljanda käiguga viiest. Kõigepealt läks Asti, natukese aja pärast startisin mina ja siis tuli Lauri ka järgi. Sellel samusel langusega kurvil oli ees alguses üks tüdruk. Temast sain mööda, sest tüdrukud saavad tavaliselt paremini aru, kui neile öelda, et hoia keskele või äärde või kuhu iganes. Siis tuli ette üks poiss, kes oma autoga tee peal tiirutas. Väike karjatus ja õnneks jäi ta seisma. Pääsesein seekord ühe suurema ehmatusega. See oli teine ohumärk.

Teine kiirendus oli 1200m e 2 ringi ja neljas käik. Järjekord sama- Asti, mina ja Lauri. Esimese ringi lõpus pani Lauri minust mööda (see ei ole suur üllatus). Teise ringi lõpus jäi seal kurvi peal veel üks laps mulle ette. See ajas juba vihale. Ropendasin enda ette ja lõpetasin lihtsalt vihaga. Kolmas ohu märk!

Kolmas kiirendus oli 1800m e 3 ringi, neljas käik. Esimene ring läks täitsa hästi. Teise ringi langusega kurvi peal tuli mulle vastu üks rattur. Näitasin talle, et ta tee keskele poole läheks. Ta ehmus ära, sest mulle lähenes paremalt Lauri, kes tahtis mööda minna. Lauri sai mööda, aga rattur keeras mulle ette ja ma sõitsin ühe uisuga muru peale. Süda puperdas nagu hull sees. Karjusin kõva häälega ühe sõna, mida siia ei sobi kirjutada ja sõitsin edasi. Rütm oli kadunud, viimast korda tõusu võttes hakkas hingamine ka vilisema, nagu astma. Aga see ei saanud võimalik olla, sest adrenaliin mõjub vastupidiselt. Langusele minnes palusin rulluisujumalaid, et nad halastaksid mulle lõpuks ometi.

Oma kiirendust lõpetades olin nii püha viha täis, et kiiver lendas tooli alla ja nii suur tahtmine oli minna see rattur üles otsida ja ta peale karjuda. ESITEKS maas on nooled, mis pidi tuleb sõita selle tee peal ja TEISEKS kui sa sõidad valetpidi, siis sa oled madalam kui muru ja ei jää ette neile, kes õigesti sõidavad!!!

Järgmise kiirenduse ajal (1200m) karjusin kõigi peale, kes seal tee peal tuterdasid või valet pidi sõitsid. Viimase kiirenduse ajal (600m) ei jäänudki keegi ette! See oli väga suur üllatus!

Pealesõidu ajal üks tütarlaps jäi oma rattaga natuke ette, aga tema vähemalt sõitis õigetpidi ja pärast kui ta minust uuesti mööda sõitis ja meie pilgud kohtusid, siis ma võisin ta silmist välja lugeda, et ta palus vabandust.

Täna sai sõit juba hommikul ära tehtud. Üks jalgpallur, kes meie palli laenas, ja meie neljakesi. Lauri ja Kersti tegid soojendust Jurmalaks, meie Astiga haakisime end niisama sappa. Grupisõit ja iga 10 minuti järel 200m kiirendus. Kiirus ei olnud üldse kiire tegelikult, aga süda arvas teistmoodi. Pulsi järgi (tegelikult tunde järgi, sest kell on garantiis) oleks võinud arvata, et tempo oli 28-30 km/h. No tõesti oli raske, aga alla ka ei saanud anda ju. Kui teised jaksavad, siis kuidas mina nüüd ei jaksa?! Loll mõtlemine, aga mis teha. Kindlasti aitas sellele kaasa ka eriti madal veresuhkur (suutsin hommikul jõuga alla suruda ainult ühe pisikese kurgi) ja varajane kellaaeg. Magad küll 8 tundi, aga ega sellest ju ei piisa suvel. Käiks iga päev hommikul trenniks, harjuks ära, aga nii mõned korrad mõne nädala jooksul ei ole harjumiseks piisav.

Tegelikult ei saa neid lapsi seal süüdistada, kui neile ei ole seletatud ja õpetatud, kuidas tuleks käituda rajal, kus on teisi sportlasi. Mul on siiralt hea meel, et lapsed pigem väljas mängivad ja spordivad, mitte ei istu kodus arvuti taga, aga kõigepealt on vaja selgeks teha reeglid. Sellepärast süüdistan ma vanemaid, kellel on see teema lapsega vesteldes kahe silma vahele jäänud. Treener ütles eile hästi ühele isale. Meile kasvab nahk tagasi, aga laps võib saada sellest suure vapustuse.

Ma ei jaksa enam selle üle vinguda, sest see ei muuda nii kui nii asja, aga mis muudaks?! Kuidas asi paremaks saaks? Kuidas saaks nii, et me kõik rahumeelselt elu ohtu seadmata ära mahuksime?!

On kellelgi ideid?

Nautige,
Liisu

No comments:

Post a Comment