25 Aug 2013

Miks on maraton elamus ehk kuidas väike Liisu oma esimese maratoni läbi sõitis?


Terve tee mõtlesin igasuguseid huvitavaid asju välja, mida siia kirjutada võiks. Kõik need emotsioonid sain kuidagi sõnadesse pandud. Nüüd on kõik meelest läinud juba! Aga katsume algusest peale midagi ikka kirja saada.

Eile õhtul sai Tartu Rulluisusprindil vastu võetud kindel otsus, et on ikka minek õhtul uisutama-soojendama. Hommikul ma lihtsalt ei tahtnud üksi minna, aga õnneks leidsin endale võistlustelt mõttekaaslase, kes oli valmis liituma. Nohjah...sõit oli selline pehme. Väga pehme. Jalad olid krampis ja valusad ja jõudu ei olnud ja kõik oli ühesõnaga pekkis kuidagi jälle. Ei pablanud väga. Vaimselt oli kõik väga viis. Selline mõnus ärevus oli sees...ja õhtusöögiks enam pasta alla ei läinud, liiga palju seda see hooaeg juba söödud.

Hommik oli nagu arvata võis- suhteliselt rahutu. Rahulikum kui tavaliselt, aga ikkagi polnud see, mis oleks võinud olla. Kerge närv oli sees. Mandrossist oli asi õnneks kaugel. Klubi bussis, millega sai Jõgevale sõidetud, oli meeleolu ülev. Tehti nalja, räägiti juttu, lauldi sünnipäevalaulu (Palju õnne Jarek!!). Uni oli küll sees, kohv jäi ju joomata, aga muidu oli tunne hea. IIZIdele minnes on ikkagi ju koguaeg see kuradike õlal, kes ütleb, et sa PEAD nüüd hea aja sõitma, sa PEAD nüüd ees olema. Täna teda ei olnud. Olgu rulluisujumalad tänatud!

Kohale jõudas sai natuke ringi traali-vaalitatud, kõik tuttavad läbi käidud, edu soovitud, isegi väike soojendusjooks tehtud. Joostes oli küll jalg raske. Parem jalg oli kohe eriti raske, miskipärast. Ei, isegi kaks soojendusjooksu sai tehtud, kõigepealt ühega ja siis veel teisega ka otsa. Energiat jagus.

Soojaks sõitmine läks hästi. Jalg oli lahti, valusid ei olnud, veits läks parem jalalaba krampi, aga isegi see ei häirinud, sest tunne oli hea ja elevus oli suur. Vanad olijad vast enam ei saa aru sellest "Olen elevil!", aga see esimene jääb ju alati meelde!

Erakogu

Stardikoridori astudes avastasin enda kõrvalt oma vanad sõbrad, üks neist oli kamraad Jaak, kellega me EMT tuuridel laiame. Muidugi teda nähes tuli närv ka sisse. Vist tulid IIZId meelde, kus on vaja ju pingutada... Aga plaan oli olemas ja vaja oli ikkagi endale kindlaks jääda- võtta rahulikult ja vaadata kuidas kulgeb. Põhiline oli ikka alguses mitte end kohe katki sõita. Need lühikesed distantsid Rullituuril on just paras maa selle jaoks, et võidki algusest lõpuni lihtsalt panna. Maraton on ikka teine tera. Vähemalt nii ma arvasin.

Erakogu

Kui stardipauk käis ja see jube tüütu laul pihta hakkas, lasin sõpradel minna ja ise sirutasin lihtsalt jalga. See Jõgeva linnas olev teejupp ei ole just ideaalne uisutamiseks, aga ütleme ausalt ega see sõidu ajal nii hull ka ei tundunud. Lasin rahulikult, mindi minust mööda, läksin mina teistest mööda. Võtsin vabalt ühesõnaga.

Maantee peale saades hakkasid vaikselt grupid moodustuma, aga nagu ükski grupp ei olnud sobiv. Ühes oli temps madal, ühed sipsisid liiga palju, ühed olid tõenäoliselt lihtsalt nautlejad ja mõte päris algajatega langustele minna, ei olnud väga ahvatlev. Nii ma siis hoidsin oma tempot 27-30 km/h vahel ja otsisin endale sõpru (ise ka imestasin pärast endost vaadates, et selline temps alguses oli). Vahepeal puhkasin kuskil grupi lõpus ja siis panin jälle edasi. Eelmine päev olin kuskilt poole kõrvaga kuulnud, et ega see maratoni algus ongi seal selline ühest grupist teise sõitmine ja vahepeal kuskil puhkamine, et endale see sobiv leida.

Esimeses või teises TP's jäi silma aga üks punane. Kiirustasin talle järgi ja lõpuni ma tema gruppi jäingi. Mõnus tempo, hea rütm ja no olgem ausad, ikka on hea sõita, kui keegi teine tööd teeb. Vahepeal mingi hetk vedasin paar kilomeetrit vastutuules. Energiat nagu oli ja ega ma ei teadnud ju, kes mu selja taga olid. Vahepeal pöörasin ringi ja 5-6 meest olid rahulikult end minu tuulde sättinud. Egas siis midagi, astusin kõrvale, näitasin käega, et palun võtke üle ja läksin grupi kõrvale. Õnneks lasti vahele ka. Tore grupp oli. Tuli välja, et kui naine on ikka grupis, siis on motivatsioon ka kohe kõrgem. Ega jah, ei saa ju kuidagi kohe kehvemini sõita. :)

Vahepeal oli veel natuke sigimist-sagimist. Leidsin ühe tõusu peal isegi enne eest minema lastud sõbrad üles. Saime teise grupiga kokku, jäime tuulde, mingi hetk otsustati jälle minna ja nii ma kaasa läksingi. Ei saa ju maha jääda. Tulid küll nautima, aga üksi ei ole selle trassi läbimine mingi nautimine. Seega tuli grupis püsida, kasvõi hambad ristis. Õnneks hambad ristis ei olnud, kuigi tempo oli kõrgem kui trennides, tunne oli super ja väsimust ei olnud. Kindlasti aitasid kaasa sellele ka geelid, mida ma esmakordselt võistlusel kasutasin. Iga 20 minuti tagant läks üks sisse. Ja isegi nende maitse oli hea ega pannud nägu krimpsutama.

Õnneks ühtegi sellist kukkusmisituatsiooni ma ei näinud. Ühel härral oli alguses juba kombe tagant lõhki ja kannikas verine, aga see ei näinud teda väga häirivad. Pärast küll mõnest kukkumisest ja suuremast lihaskrambihoost kuulsin, aga sõidu ajal oli rahulik. Endal midagi märkimisväärset ka ei juhtunud. Tabivere TPst läbi sõites tuli üks asfaldilapike, mis oli kohe eriti krobeline. Jäin õnneks püsti, kuigi ega palju puudu ei jäänud. Selline asfalt ei olnud nüüd küll väga hea üllatus...Vahepeal sõitsid kiirabiautod ja medmootorattad kõrval, sellise pilguga, et "Noooooh, äkki plaastrit või süsti või midagi?!" Mõtlesin isegi korraks, et ei tea, kas see on mingi märk...

PS! Mul on täielik mäluauk hetkel, mis tõusu peal, mis asi juhtus. 

Kui me lõpuks Lähte tõusudeni jõudsime (enne veel oli üks Tormimägi, see läks nagu ludinal), käis küll peast läbi, et "Nonii, hakkab pihta!" Üllatasin ennast nendel vägagi positiivselt. Grupi tempo langes poole tõusu peal märgatavalt. Mõtlesin, et kui ma nüüd grupiga jään, siis mul tuleb kohe sein ette. Astusin välja, tõmbasin enda tempsi jälle üles ja panin lõpuni. Kui mind mäefinishis publiku ja teadvustaja poolt tervitati, tuli nagu laksust kõik see jõud, mis tõususle jäi kohe tagasi. Neratus uuesti näole ja minek. Ootasin oma grupi järgi (vist...või said nad mu alles pärast viimast tõusu kätte?!).

See viimane tõus oli enne meil mõõdetud umbes 1km pikkuseks. Tõus ise ei olnudki nii järsk, aga kui sa oled juba nii palju maad maha sõitnud, siis see 1km võib olla sinu jaoks määrava tähtsusega. Poole peal panin jälle oma tempoga üles. Minu taktika ikkagi oli nii täna kui jooksus kui rattasõidus see, et tõusu peal tempsi alla ei lase. Õige tempo valid endale tõusu alguses ja siis paned ühe rütmiga üles. Jube raske on end vahepeal uuesti käima saada, kui seal sul hoog raugeb. Ja langusel saad niikuinii taastuda.

Ja äkki oligi see tõus läbi. Õigemini need tõusud. Nüüd ootas ees ainult sile maa (enam-vähem). Siis ma küll liitusin juba uuesti oma grupiga, kellega ma enne koos sõitsin. Üksi lihtsalt ei rassi. Grupis olles on tempo kõrgem, pulss madalam ja meeleolu lõbusam. Kui ikka keegi näeb, et sul tempo raugema hakkab, siis ergutatakse tagant. Ja sa kuuladki, sest üksi ei sõida sellist maad. Õnneks ei olnud mul grupis püsimisega probleeme. Pigem olin just see ergutaja ja järgi tõmbaja.

Tabiveres nägin ühte tuttavat nägu. Minu tiimi teine pool Asti oli seekord valinud lühema distantsi ja jooksis mulle uiskudel ja ergutades raja kõrval muru peal kaasa. Tuttavaid nägusid on väga äge näha raja ääres. Teine ergutaja, keda ma koguaeg, igas TP's enne Tabiveret nägin, oli Grete. Aitäh teile! Siis oli lõpuni jäänud umbes 19km.

Kuskil 15ndal kilomeetril üritasin ma läbi tunnetada kõik oma kehaosad, et kas kõik on ikka alles. See vist ei olnud hea mõte, sest see oli see hetk, kui ma taipasin, et mu jalad on täiesti läbi- nii puusast kui põlvest. Kõige hullemad olid muidugi jalalabad. Krobeline tee, soojus ja uisk ise andsid mu jalgadele ikka kohutavalt valu. Aga mõte poolelijätmisest ei tulnud ju kõne allagi- medalit oli vaja. Ja no kui ma olen juba siia 48 kilomeetrile tulnud ja nii palju ära sõitnud, siis tundus pooleli jätmine mulle valutavate jalgade pärast lauslollusena. Ja kuna pooleli jätmine ei olnud teemas, siis mõtlesin välja strateegiaid, kuidas ma finishis maha istun ja kellelgi endal uisud jalast palun võtta. Vot nii valus oli. Tõuke ajal oli tšut-tšut parem, tirri ei saanud lasta.

Foto: Juhan Voolaid

Lõpuks hakkasid kilomeetripostid kohe eriti kiirelt minema. Alles oli 9km, nüüd juba 4. Ja tuju tõusis. Kui postil seisis suurelt 1km, hakkasin juba enda jaoks välja mõtlema lõpustrateegiat. Kas minna või mitte minna? Selles oli küsimus. Ja kui ma nägin, et minu ees olev Getter spurtima hakkas, läksin järgi. Teda küll kinni enam ei püüdnud, aga see oli piisav mott minu jaoks, et enne gruppi finishisse jõuda. Kuulsin veel raja kõrvalt oma nime, üritasin naeratada, väga ei tulnud välja, sest näolihased lihtsalt värisesid.

Ja üle joone sõites, langesid käed põlvedele ja üldse ei tahtnud kohale jõuda, et ma selle lõpuks ära tegin. Et minu esimene täispikk maraton on nüüd seljataga. Et ma saan linnukese kirja panna, et Tartu Rulluisumaraton on nüüd läbi. Haarasin oma ammu ihaldatud medali, sain kõrvale veel veepudeli ja otsisin endale esimese kivi, mille peale end maha potsatada. Ei pidanudki teiste abi uiskude äravõtmisel kasutama...

Nii mõnus oli näha tuttavate rõõmsaid nägusid. Ei saanud ainult aru, et kas see oli nüüd sellepärast, et sõit läks hästi ja aeg tuli see, mida tahtsid või sellepärast, et see piin nüüd läbi on. Ega erilist vahet enam ei olnudki.

Võistluskeskuse poole kõndides püüdis mind kinni üks fotograaf, kes ühel Lähte tõusul, siis kui ma grupil eest minema panin, minust pildi tegi ja küsis, et ega ma ühte intervjuud ei taha anda. Muidugi, kes siis sellest ära ütleks!? Kindlasti mitte mina! Ma küll enam päris täpselt ei mäleta, mida ma kokku rääkisin, aga kindlasti rõhutasin korduvalt, et see oli esimene ja ma olen Tartu Rulluisuklubist.:D Eks homme tuleb siis Postimees endale muretseda. Äkki läheb midagi sinna sisse ka! Pilti ma muidugi väga ei oota. Sellelt Te näete kindlasti seda, kuidas sõita ei tohi (Teid on hoiatatud, ei taha pärast kuulda kommentaare stiilis "Sa ei oska üldse sõita").

Pärast sõitu sai muidugi kõigiga oma emotsioone ja elamust arutatud. Kõik vähegi tuttavad näod sai läbi kallistatud ja patsutatud. Toidutalongi eest sai üpris maitsvat borši (või oli see seljanka?) lürbitud. Sellega muidugi toiduelamused ei piirdunud. Need jätkusid VIP tsoonis krevetisalatit, pannkooke ja veise keelt süües ning siidrit lürpides. Ikka tuli täiega nautida. Minusugune tudeng iga päev sellist menüüd ju ei näe. :)

Ja nüüd ma olen kodus. Istun ikka veel oma medal kaelas, vaatan oma diplomit ja mõtlen, et kas koolis oleks keegi kunagi arvanud, et mina, kes ma kehalises olin peaaegu igas asjas alati viimane (heited ja visked läksid mul hästi ja jalg/võrkpalli ma ka ei kartnud), kunagi rahvasportlaseks hakkan. Vist mitte! Ja vaadake mind nüüd. Minu jaoks on see ikka väga suur areng ja saavutus praegu. Ja see ongi ju põhiline. Ise rahul olla! Ning järgmine aasta tuleb veel parem olla (see aasta sai endale seatud ajalimiit ju täidetud jälle), aga õnneks on tavaliselt ikka see, et mida eest poolt sa alustad, seda parem aeg sul tuleb ja nüüd ma tegin oma järgmise aasta stardinumbrit üle 300 koha paremaks.

SEB 7. Tartu Rulluisumaraton 25. august 2013

Distants: 48km
Aeg: 1:52:53.19
Number: 673
Koht: 349/677 (registreerunud oli umbes 50 matsi rohkem)
Naised: 51/159
VK (N21): 23/83

Aitäh kõigile sõpradele, kes nii rajal kui raja kõrval toeks olid. Kuid kõige suurem tänu ikkagi mu treenerile Laurile, kes mu vingumisi taluma on pidanud ja pole siiamaani veel alla andnud ja minusse ikka veel usub.

Nüüd peaks jalad seinale viskama ja veidike puhkama. Vaim on küll erk, aga keha ei taha väga järgi tulla, kuid väga hull ka pole. Raplarulli järgmise päeva võistluspohmell ja Pärnu RUM'ile järgnenud kahpäevane kuumarabandusega võitlemine olid kindlasti hullemad. Tegelikult ei olnud see 48 kilomeetrit üldse hull. See kadus nagu niuhti seljataha. Lihtsalt üks tõuge ja teine tõuge ja vahepeal vaatad, et otsa kellelegi ei sõida ja siis tõukad veel natuke ja juba ongi finish...

 
Adios amigos,
Liisu

Tartu punane! Foto: Harri Toiger

Erakogu

No comments:

Post a Comment