18 Aug 2013

Pärast pingutust on pidu.


Pärast sõitu jätkus kõigiga juttu kauemaks ja nii pidid klubikaaslased mind vähemalt 2 korda kutsuma tulema, et nüüd oleks aeg edasi liikuda. Kõigiga oli vaja ju läbi arutada, mis juhtus ja läbi analüüsida kõik head ja vead. See on üks asi, mis mulle Rullituuri juures meeldib. Iga nurga peal on keegi, keda tervitada, kellega juttu rääkida, kellega nalja visata. Ja iga kord saab ju ka uusi tutvusi seal juurde.Nii möödub see päev kohe liiga kiirelt.

Lõpuks suutsin ma end siiski auto juurde toimetada. Väikesed pakkimised, juhiste kuulamised ja sõit võis alata. Ees ootas Klubi teine sünnipäevapidu ja minu ristimine liikmeks. Selle viimasega "ähvardati" juba ammu. Peol ei olnudki alguses sellest juttu, ise ma tõstatasin selle teema oma suure suuga uuesti üles. Pärast seda saatis mind igal pool Lennarti kaval pilk.

Pidime ära ootama, kuni mehed on saunas käinud, et ristimisprotsess alata võiks, et ma siis kohe saaks sauna sooja hüpata. Nimelt visati/tassiti/pandi mind jääkülma Peipsi vette. Ja see vesi oli tegelikult ka külm. Kohe ikka riietega. Lisan video ka siia, et see moment internettimällu igaveseks jääks. Siiamaani nutan ma naerust seda vaadates. Koha peal oli muidugi naljakam.

Aga koosistumine ise oli väga mõnus. Sõbralik seltskond ja väga mõnus õhkkond, saun, grill, suurepärane vaade järvele, väga maitsev toit ning mõnus lõõgastus pärast võistlust ja muidugi tähistasin ma oma esimest võitu. Nüüd vist tuleb järgmist Klubi üritust ootama jääda! :)

Siiamaani olin ma rebane, nüüd loen ma end täieõiguslikuks Klubi liikmeks. Loodan, et seda teevad ka teised klubikaaslased. :)

video

Koju jõudsin kuskil poole 12 paiku öösel. Siis andis see väsimus ka juba tunda. Sõidu ajal, rahulikult ühe koha peal istudes, tundsin, kuidas sääred on ikka trenni saanud. Mõtlesin, et ees ootab pühapäev, saab välja magada. Kellelgi teisel olid teised mõtted. Kell pool 8 olin üleval nagu viis kopikat.

Nüüd ootab ees nädal täis ettevalmistust Tartu Maratoniks. Minu esimeseks täispikaks maratoniks ja et sellest veel vähe ei oleks, siis Jõgeva-Tartu trass on ju veel pikem, kui see "ametlik" maratoni 42,2km. Läbida tuleb 48km. Aga ega ma väga ei karda. Võtan selle rahulikult. Vaatan, mis tunne on, naudin seltskonda ja katsun püsti jääda.

Olge tublid,
Liisu

No comments:

Post a Comment