23 Aug 2013

Tartu RUM'i ootuses


Ülehomme! Juba ülehomme kell 11:00 antakse Jõgeval minu päris esimese rulluisumaratoni start. Täna sain teada oma stardinumbri- 673. Ei olegi päris kõige viimases stardigrupis.

Selleks võistluseks valmistumine on kesnud juba pikemat aega, valmistumine nii füüsiliselt kui vaimselt. Praegu närvi ei ole, mandross puudub, selle asemel on aga elevus ja ootusärevus. Need on selle ootuse skaala positiises otsas, vastupidiselt mandrossile.

Füüsiliselt tunnen end ka täitsa kenasti. Eks mõned asjad on, mida välja tuua, aga enamus neist on juba vana uudis ja pole mitte midagi sellist, mida ma ületada ei suudaks. Uudisena on juurde tulnud parem õlg ja abaluu ümbrus. Natuke lihaspinget ja vist mingi närv on jäänud pinges lihaste vahele kinni. Valu ei ole, vahepeal kätt liigutades käib ainult mingi väike naks läbi, ebamugav on. Täna lasin natuke mudida ja vajutada, käsi surises ja siis läks paremaks. Säärelihas oli ka imelik täna. Võib-olla kujutan lihtsalt ette. Nagu hakkas krampi minema. Pole juba ammu krampe olnud (ptüi-ptüi-ptüi).

Kolmapäeval oli kõige tähtsam trenn. Väsimus oli küll päris pirakas sellest öisest Tallinnas tuuritamisest, aga see ei olnudki kõige suurem probleem. Olin viimase 12 tunni juuksul enamus ajast ju jalgadel olnud- jalutanud, seisnud, tantsinud ja hüpanud. Muidu nagu ei saanudki aru, aga kui uisud jalga panin, oli kohe tunda, et jalad on paistes. Poole soojenduse peal ei suutnud enam, pidin uisud jalast kakkuma ja natuke jalgu mudima. Nii valus oli lihtsalt. Koju jõudes hoidsin jalgu natuke aega jahedas vees. Hommikuks oli paistetus kadunud.

Aga trenn. See tähtis trenn. Tuli ilusti välja, enam-vähem. Pidime tegema umbes 250 m kiirendusi, aga põhirõhk ei olnud mitte kiiretel jalaliigutustel, vaid korralikul jõulisel tõukel. Treener seisis raja kõrval ja luges pärast iga kiirendust ette meie vead. Millega mina siis ette jäin? Parem jalg läks imelikult maha, mitte otse enda alla, vaid sisekandile. Mul on tunne, et mul on raam paigast ära nihkunud, aga enne RUMi ei hakka seda reguleerima ka täiesti uueks. Seistes kaldub ka jalg veidike sisse. Raami oleks vaja sisse poole nihutada. Ja siis see teine igivana probleem. Põlve nurk on juba enam-vähem, aga keha asend on see, mis jätab minust, kes ma peaks ja tegelikult ka natuke juba oskan sõita, tõelise tšainiku mulje. Kõlab küll vabandusena, aga mul on lihtsalt jube ebamugav olla veel kehaga all. Selline kägaras sõitmise tunne on. Aga ei mingeid vabandusi! Tuleb lihtsalt sõita nii, kuni see lihasmällu kulub ja enam ebamugav ei ole.

Neljapäev oli aktiivne puhkus. Minu jaoks tähendas see jalutamist. Otseselt ette ei võtnud ühtegi jalutuskäiku, vaid lihtsalt liikusin ringiasjatades jala. Linna, linnas ringi, koju, poodi, koju. Kokku tuli miski 50-60 minutit. Täna- reede, on vaba päev. Homme teen hommikupoole ühe soojenduse ja siis lähen Tartu Rulluisusprindile.

Vahepeal käis isegi peast läbi sealt osa võtta, aga lõpuks jõudsin ikkagi järeldusele, et seekord mitte. Miks? Igasuguseid põhjuseid oli. Põhiline on vist ikkagi see, et ma ei julge veel. Ei ole veel nii enesekindel, et sprindivõistlusest osa võtta ja siis sellega on see probleem ka, et kõik vaatavad. Suhteliselt segane põhjendus see viimane, aga las ta jääb. Järgmine hooaeg äkki!

Aga nüüd siis ma jään lugema tunde. Praegu küll on tunne, et nii palju on aega, aga stardikoridoris seistes mõtlen ma juba kindlasti, et kuhu see aeg nüüd kadus. Praegu on meelestus positiivne. Võib-olla ka sellepärast, et ma ei lähe sinna võistlema. Ma lähen sinna oma esimest maratoni sõitma, seltskonda nautima, trassi nautima ja ühte elamust saama, sest maraton pidi ju elamus olema! Nii, et kui sa näed rajal ühte tütarlast #673, siis võid kampla lüüa, ma ei hammusta!

Tartu maratoni ühistreening Foto: 8r.ee

Jõgeval näeme,
Liisu

No comments:

Post a Comment