28 Sep 2013

Ratas, ratas ja tänusõnad

Mati tahab minuga jälle sõber olla, und on nüüd piiavalt ja natuke jääb isegi üle. Aga ma ei kurda absoluutselt. Isegi kui eilne lõunauinak oli väga magus, siis ööuni oli veel magusam. Ja kõige magusam oli hommikul enne kella silmad avada, voodis laiutades ringutada ja tunda, et ma ei ole väsinud.

Täna käisin lõpuks koormustestil. Sain oma pulsitsoonid ka teada. Ei ole väga hull olukord, aga no võiks olla kõvasti parem (as always). Enamus asju on ikkagi kinni veel mu kaalu taga, mis võiks olla kõvasti madalam, aga see tuleb (!). Pean enda toitumise jälle korda saama.

Nagu ma juba ennustasin, siis olen ma ikkagi treeninud natuke liiga kõrge pulsiga. Trenni keskmine on küll enamasti jäänud aeroobsesse tsooni, aga see keskmine väga ei anna midagi, kui ma ei tea seda, kui palju ma trenni ajal mingis tsoonis olen ning seda viimast mu kell kahjuks ei võimalda (note to self: uut ja korralikku pulsikella on vaja). No ja see keskmine on ikkagi olnud natuke liiga anaeroobse läve lähedal.

Üks pikem rattasõit sai ka tehtud. Nüüd ei olnudki enam valus sadulas istuda (wohoo). Valu oli jätkuvalt tunda aga mu küünarnukkides. Peale sõitu on valu kadunud. Passatka on (jätkuvalt) vale. Väga kaua ei tohi ma selle rattaga ringi vurada, ma lihtsalt võin endale lõpuks väga haiget teha. Sellest aktiivsest puhkusest jäi valusaks jälle aga mu armas parem põlv, aga no see annab endast juba pikemat aega märku. Äkki peaks arsti juurde minema?!

Rattaring oli mõnus, juttu jätkus kauemaks ja alguses oli ka ilm täitsa tibens tobens. Lõpupoole tuli üks hea sahmakas jääkülma vihma kaela ja pärast seda hakkas jube külm ka. Koju jõudes olid riided läbimärjad ja porised, nagu oleks mudamülkas sumpamas käinud. Sellest porilauajupist, mis mu rattal taga on, ei olnud täna väga palju abi... Sõidu ajal tundus kiirus ka täitsa kena. Nüüd jälgisin paremini oma kella. Üritasin õiges tsoonis sõita. Vahepeal tikkus ikka liiga üles, aga teate ju küll kuidas see on- mina vaatan sõidupartneri kiirust ja tema minu oma ja nii need km/h, ja pulss koos sellega, tõusevadki. Kui vihma hakkas sadama, läks raskeks. Pärast endost vaatasin, et kuidagi väga aeglane sõit oli. Aeglane, aga mõnus! :)

Distants: 38.55 km
Aeg: 1h:39m:10s
Keskmine kiirus: 23.3 km/h
Max kiirus: 36.6 km/h

Foto: Triin Kass
Kuna täna mul on jälle kliinikus öövalves vaja olla, siis pidasin head plaani teha üks lõunauinak. Jõudsin ma jah selleni... Ühest tegevusest sai teine ja teisest kolmas ja juba tuligi bussile joosta. Uni küll tahab hetkel maha murda, aga kange must kohv, energiajook ja coca-cola (missugune imeliselt tervislik kooslus) aitavad mind selles võitluses. Tagajärjeks on muidugi pidev vetsu vahet jooksmine. Väike trenn seegi. Loodan, et homme energiavärinaid ei ole. :) Pärast tänast ööd on õnneks jälle nädal aega taastuda.


***

Üks väike positiivne nupuke tabas mind ka täna jälle. Siis kui ma selle blogiga kunagi eelmise aasta juunis (vist?) alustasin, olin ma üpris kindel, et see kestab mul umbes täpselt kuu aega. Ja ennäe imet, ma olen veel olemas ja ikka veel kirjutan. Kõige huvitavam on muidugi see, kes seda siin külastavad ja loevad, ükskõik siis mis põhjustel ja ükskõik mis emotsiooniga nad siit lahkuvad ja ükskõik, mis jutud liikvele lähevad. Enamasti on tagasiside olnud ikka positiivne. Ma olen väga meelitatud! :) Konstruktiivsest kriitikast ei ütle ma ka kunagi ära. Aitäh lugejatele ja kaasaelajatele! :)

Olge sama muhedad edasi,
Liisu

26 Sep 2013

Nagu uksenupp.

Jaaaaa-jaaaaa... "Ära hõiska enne õhtut!" on lause, mis käib nii ideaalselt minu kohta viimasel ajal, et hakka või uskuma... Iga kord kui ma jõuan millegi või kellegi üle rõõmustada, siis järgmine hetk ma näen, kuidas kõik jälle sõrmede vahelt läbi hakkab jooksma, nagu liiv. Meenutab talve mulle jubedalt ja mitte ainult sellepärast, et ilm on nii paganama külmaks läinud, et ma käin juba praegu samamoodi riides nagu siis, kui väljas on -15 kraadi.

Talve emotsiooniga on ainuke vahe täna ja praegu see, et praegu löön ma mõne hetke pärast käega, pööran ette teise põse ja lähen edasi, mitte ei jää nurka istuma. Pettunud küll natuke, aga no mis teha. Elu läheb edasi. Võib-olla tuleb rohkem nüüd mõelda, mitte lihtsalt teha, aga kuidagi pean ju saama. Alati olen saanud. Isegi siis, kui ma arvasin, et enam ei saa.

Tegelikult on üks vahe veel, mis mulle just pähe lõi. Praegu, kui emotsioon on selline, et võiks teki alla pugeda ja sealt enam mitte välja tulla, siis ei sunni miski kolmas hääl mind pöörduma oma "tahan teki alla pugeda ja sealt enam mitte kunagi välja tulla" playlisti poole. :D

On another note...homme lähen teen selle koormustesti lõpuks ära. Pidin juba eelmine nädal, aga siis jäi asi kahjuks katki. Nüüd sai see uuesti üles korjatud. Loodan, et ma ikka hommikul üles saan, sest tänane lõunauinak oli kohe eriti magus ja pikk, et ma ei tea, kas ma enam üldse magama täna jään.

Tahaks jäätist...

25 Sep 2013

#pohhYOLOswag

Sportlyser on tubli, saadab mulle iga nädal meeldetuletusi. "Liis! Nädal on möödas! Ära unusta oma treeningpäevikut täita!" On ju tubli! Teeks...hea meelega teeks, aga mul pole sinna midagi olulist ju kirjutada. Jah, üritan jalutada võimalikult palju. Olen isegi paar korda koolist jala koju tulnud, tavaliselt veel pisukese ringiga. Tuleb kokku oma tubli 7 kilomeetrit, aga see pole miski trenn ju.

Ilm on ka täitsa soodaks pööranud. Tahaks nagu ratta selga istuda, aga kui väljas on 5 kraadi (loe: miinus sada!) ja tuul on sama vali nagu minu lauluhääl, siis no kohe üldse ei hakka miski minus liikuma. Ja kui isegi riide küsimuse saan enda jaoks lahendatud, siis tuleb meelde see strateegilise piirkonna valu rattasadulast istudes ja see, et mul on IKKA VEEl väike köks kurgus. Aga vähemalt ei ole ma ainuke ja see on alati parim lohutus.

Südamest, alati! Erakogu
Aga homme on vaba päev ja mitte ainult minul, vaid ka kaaslasel, kes minuga kindlasti midagi ägedat tahab teha. Ägedat siis trenni mõttes. Ma tahaks ise hullult palli mängida, jalgpalli, võrkpalli, aga ma kardan, et me ei saa kokku nii palju kamraade, kui selle jaoks vaja oleks. Siinkohal väike üleskutse! Kes tahab homme palli mängida?!

Kool on nagu kool ikka. Loengutes nihelen mis kole ja üldse on kuidagi raske end kohale vedada ja seal hoida. Ma ei tea, mis minuga juhtunud on, sest paar aastat tagasi ma veel rääkisin kui palju ma õppimist armastan ja ma õppisingi, koguaeg. See oli mu põhivabandus, kui keegi välja kutsus. "Ma ei saa, ma pean õppima." Õnneks tegelikult ei olegi väga palju praegu teha. Suurem töö algab alles oktoobris ja seepärast üritan ma praegu septembris kogu selle semestri sotsiaalse elu poole kvoodi täis teha. Ja see läheb mul päris edukalt isegi.

Tegelikult ei ole see kool nii kole midagi alati. Täna näiteks õppisime kirurgia seminaris kaks tundi kuidas kirurgilisi sõlmi teha ja siis sõlmisime ja sõlmisime ja sõlmisime veel natuke. Sain kiita (nagu ka kõik teised)! :) Ja EVÜSelts hakkab vaikselt tuure koguma ja see mulle meeldib. Mulle meeldib, et ma ei pea lõpuks ometi üksi rabelema, vaid olen leidnud endale kõrvale inimesed, kes minuga koos rabeleda tahavada ja siis veel mõned, kes kätt pulsil hoiavad. Eks seda seltsindust ja esindusasja on enne ka tehtud-aetud, aga praegu on kuidagi teistmoodi kõik. Ei ole nii lihtne kui keskkoolis oli. Kõik see bürokraatia... Ma mõtlesin, et gümnaasiumis oli see hull. Nüüd on mängu tulnud ka EV seadused ja eeskirjad. Aga ma ei kurda. Mulle meeldib. Eriti mulle meeldib see, kui ma leian üles mingi pisikese augu kuskil reeglis, millest läbi saab pugeda. Ega alati ei olegi vajadus läbi pugeda, aga lihtsalt selline väike "mua-ha-ha-ha" moment kulub vahest ära.  Ja igasugune esinemishirm, mis mind kunagi enne igat suurema publiku ette astumist tabas, on ka kadunud. Võib-olla sellepärast, et ma olen õppinud enda üle naerma ja võtnud omaks mentaliteedi "mis sitasti see uuesti".

Ja ma üks päev mõtlesin, et ma vist olen õnnelik. Pole ammu enam ennast nii hästi tundnud. Parimad sõbrad on #pohhYOLOswag ja "tulebmistuleb". Ei, ma ei ole pohhuist. Ma hakkasin asju lihtsalt rahulikult võtma, täpselt nii nagu need on ja mitte midagi enamat. Ja see on nii kuradima hea tunne, et ropendama paneb. :)

Aga jätkuvalt I wish there was a rollover plan for all the childhood naps I refused.

21 Sep 2013

Mida ei ole seda ei ole!

Kuradi Mati!!!!

Neljapäeval vastu reedet 3h und. Mõtlesin, et teen selle tasa väiksese lõunauinakuga reede päeval, aga pagana pihta...tuli see uni jah! Muidugi ta tuli! -.- Sama targalt nagu ma voodisse heitsin, ma sealt ka tunni pärast üles tõusin, täpselt sama väsinud, kuid tunni võrra vaesem. 

Reede öösel istusime me kliinikus öövalves. Umbes iga tunni tagant käisime patsiente pissitamas-paitamas-süstimas. Oleks võinud küll ju magama minna vahepeal, aga ei. Meie laulsime, mängisime kaarte, rääkisime lolli juttu ja olime üleüldse umbes sarnases olekus nagu siis, kui oled ära joonud pudeli veini...üksinda.

Kell neli hommikul oli viimane süst vaja teha ja siis oli järgmine kohtumine arsti ja abilisega alles kell pool seitse. Mõtlesime, et magame siis. Kutsaga läks umbes pool tundi ja siis kui me lõpuks vooditeni jõudsime, olime me juba nii väsinud, et me lihtsalt laulsime. Lastelaule, Koit Toomet ja Inest. Ei no iseenesest oli väga viis õhtu ja öö, aga see uneke jäi küll väga üürikeseks.

Töölt koju jõudes mõtlesin uuesti uinaku peale, aga miski putukas hammustas mind ja ma hakkasin koristama. Umbes kaks tundi koristasin ja siis langesin voodisse...uni tuli. Ja siis helises telefon, toiduabi pakett jõudis kohale. Ma ei teadnud, kas rõõmustada või kurvastada...

Pärast seda lihtsalt aeg kadus käest ja nüüd ma istun siin, kell on varsti 10 ja mina ei ole juba umbes 52 tundi korralikku und näinud. Kas tõesti peab tablette sööma hakkama?! Ei taha nagu väga.

Stress see ei ole. Mul ei ole stressi hetkel. Ma ei saa aru, mis see on. Lihtsalt ei jõua kohale.

Allikas: Internet


Liis "Unetu" Uusaed 

19 Sep 2013

Ei tea kas peaks ametit vahetama?!

Õnnelik rattur Erakogu
Eile rattale poodi järgi minnes ei läinudki asi nii libedalt. Alguses prooviti ratast poes. Siis hakkas klots vastu pöida käima. Keerasime selle korda. Järgmine hetk hakkas tagajooks vastu raami käima. See sai ka korda pandud. Istusin siis rattale ja hakkasin kodu poole sõitma, aga poole tee peal hakkas jooks uuesti vastu raami käima ja ma olin sunnitud otsa ümber pöörama ja tagasi minema. Ega need näod seal väga õnnelikud jälle seda ratast nähes ei olnud, aga see selleks. Probleem, miks see ära vajus, oli selles, et seal on poltide asemel kiirkinnitus ja see lihtsalt ei sobi sinna. Enne ei olnud sellega probleeme sellepärast, et see oli lihtsalt jõuga kinni kangutatud... Lõpuks sain sealt ikka tulema ja isegi koju jõudsin. Tegin õhtul veel paar lühemat sõitu ja olin lihtsalt elevil selle pärast. :)

Kuigi eilne õhtu venis jälle pikale, siis täna hommikul üles ärgates oli käes lõpuks see hetk, kui isu oli nii suur, et ma lihtsalt võtsin end kokku ja läksin ratta selga. Riietega tuli veidike mängida, sest ilm oli veidike vihmane. Rattapüksid on mul lühikesed, sellepärast tõmbasin pikad retukad veel nende alla. Peale paksem BONTi jakk ja kätte kindad. Vahepeal hakkas palav, aga see isegi ei häirinud, sest ma olin nii õnnelik selle ratta seljas, et ma lihtsalt terve tee naeratasin.

Mingit kindlat plaani ei olnud, et kuhu või kui kaua sõidan. Kuidagi juba sõites lihtsalt keerasin end suunaga Ülenurme poole ja sealt edasi juba Kambja suunas. Ilm oli tegelikult väga hea. Selles mõttes, et mitte mingit tuult ei olnud ja kuna riided olid ka parajad, siis külm ei hakanud.

Ma pole juba väga väga ammu nii palju sportimist nautinud kui täna. Alguses küll oli pulss sutsu kõrgel (~154bpm), aga hiljem juba langes see 135-145bpm'i juurde ja jäigi sinna.

Eelmine kord kui ma ratast sõitmas käisin, siis ma pöörasin ennast ümber Ülenurme valla sildi juures, seal kus on see 1 km 5% langust. Seekord ma tahtsin sealt alla sõita. Poole languse peal küll mõtlesin, et kuidas ma sealt pärast küll üles saan, aga see alla sõit oli seda väärt.

See laskumisel "kihutamine" oli nii super mõnus ja vabastav, et ma jätkuvalt võikski ainult neid sõita, kui pärast ei peaks üles jälle ronima.  See hetk kui käigud otsa said, viskasin pilgu tagarattale. Korraks lõi seest õõnsaks, sest see on ikka päris kaheksas ja vibreeris all. Palvetasin endamisi, et see sealt alt ära ei lendaks. Loodame, et seda ei juhtu, aga nagu mulle eile öösel linnas öeldi POHH-YOLO-SWAG. Ja ülestulek ei olnudki nii karm, kui ma kartsin. Lõpuks küll viskas pulsi lakke, aga õnneks taastus see ka päris kiirelt.

Kuna raam on veits suur mulle ja sellest tingituna passatka vale, siis lõpuks väsitas selle seljas istumine mind päris ära. Selg jäi kangeks ja küünarliigesed valusaks. Proovisime pärast trenni lenksu tõsta, aga see ei läinud läbi, sest kogu see esiotsa kupatus on seal ühes tükis. Keerasime lenksu lihtsalt natuke üles poole. Äkki toimib ja kui ei toimi, siis saab alati tagasi keerata. Aga no see selja- ja küünarliigesevalu ei olnud võrreldavgi sellega, mida mu strateegiline koht tundis. Olid küll rattapüksid jalas, mis tundusid rohkem kui pampersid, aga no ma pole end ammu juba nii ebamugavalt istudes tundud. Isegi pärast sõitu oli veel tükk aega valus. :D

All in all oli see ikkagi hea mõte teha see ratas korda. Tänane hea emotsioon sõidust viib mind kohe kindlasti vähemalt ühe korra veel see nädal sadulasse. Kõik oleneb ainult ajast. Homme isegi võiks, aga õhtul pean olema kliinikus öövalves ja ei tea, kas maksab end väsitama minna. Ehk siis nädalavahetusel. Asti lubas ka kaasa tulla! Äkki soovib keegi veel ühineda. Teeks ühe rahuliku sõidu? :)

Distants: 33.76 km
Aeg: 1h:16m:55s

Avg: 26.3 km/h
Max: 41.8 km/h

Pulss: 147/177 bpm

Püss Erakogu

18 Sep 2013

Sputnikusaaga vol2

Kuigi minu jaoks on lubadused (ja sõbrad) pühad, siis ikka ma ei oska endale antud lubadusi pidada. Ei käinud eile sõitmas, nagu ma siin suure suuga lubasin. Ma lihtsalt ei jõudnud. Ajaliselt. Panin niigi koolist veidi varem ajama ja lõpetasin taaskord Tartu A&T's. Seal jätkus minu sputnikusaaga.

Alguses oli nii Foto: Erakogu

Kõigepealt ma ütlen, et see ratas sai ristitud pornograafiaks. Seda õiget vene ratast parandades jääb nimelt üks käsi alati puudu. Päris mitu korda tekkis üles küsimus, et mille paganama jaoks on vaja üks ratas nii keeruliseks teha. Vene värk..."liimid tatiga kokku" ja sõidab ja väga edukalt kusjuures, aga seda ainult siis kui on tõeline Vene värk.

Päeval tuli mulle kõne, et pidurid on vaja ka kogu kupatusega ära vahetada. Tagumine jooks on vale ja sellepärast ei pidurdanud klots mitte vastu pöida vaid vastu kummi ja algselt oli pidur ise ka kinni kiilunud, aga natuke puhastamist ja trossi/kõri vahetus aitas. Lõpuks selgus muidugi, et need uued "tänapäeva" pidurid ei sobigi. Variante oli teoorias mitu. Kõigepealt soovitati mul sellega emexisse sõita. Sellega ma nõus ei olnud. Teine variant oli käia läbi Tähtveres ühest rattapoest, kus võiks selle ratta varuosasid veel leiduda. See nõudis aga planeerimist ja ajamist. Oleks võinud sealt tegelikult kohe ise läbi käia, sest ma olin parajasti just selle lähedal, aga mulle öeldi, et ma ei saa üksi hakkama seal. Lõpuks sai tõstetud esimene pidur taha. See sobis. Uued klotsid külge ja edasi tuli ette võtta pidurite reguleerimine.

See oli üks jama. "Päris ratastel", nagu mulle öeldi, saab seda teha ühest kohast. Selle rattal saab seda teha vist lausa viiest kohast. See oli see koht, kus üks käsi puudu jäi. Lõpuks üks hoidis ja teine keeras, saime tehtud. Nüüd on sellel rattal üks pidur. Üks hea pidur, loodetavasti mitte liiga hea.

Lõpetuseks kiskusin maha teibihunniku, mis lenksu peal oli. Ütleme nii, et sealt alt ja seest tuli välja üks korralik ja tugev "mehelõhn", mis ei olnud üldse roosiline. Uus ja valge lenkuspael peale. Kusjuures see pael on nüüd vist üks kõige kallimaid "varuosasid" sellel rattal.

Otsustasime, et kassetti ja ketti vahetama hetkel ei hakka, sest esihammakas on veits kõver ja kett ei pruugi sinna peale üldse istuda ning kui käpa ka ära vahetaks, siis läheks selle asja parandamine natukene liiga mõttetult kalliks. Kusjuures praegu on esihammakast 3 polti puudu...aga püsib(!). Avastasime veel, et esihammaka juures on käikaritrossi auk nii, et tõenäoliselt oli seal kunagi olnud neid hammastega rattaid lausa mitu.

Kuna mõlemad rattad on veidike kaheksas, siis mõtlesime jooksu ka veidike puki peal kohendada. Esiteks, et tagumist ratast üldse ära saada, pidi kummi tühjaks laskma (vast valmis saadud pidur läks ka uuesti paigast ära). Mõte oli hea, aga see ei toiminud. Kodarad olid nii kinni, et nad keerasid lihtsalt kaasa. Igaks juhuks ei hakanud jamama.

Tegelikult näeb see vokk väga šeff välja- must raam ja valge lenks ja no kui ma sinna selga lõpuks julgen istuda, siis ma arvan, et ma näen siis ka peaaegu sama šeff välja. Ja tegelikult liigub jooks ise ka väga hästi, vaatamata sellele, et see päris õige ja sirge ei ole.

Ja pärast valu, higi ja pisaraid Foto: Erakogu


Spetsialist Liisu

PS! Ma loodan, et igasuguseid spetsiifilisi mõisteid sai ikka õigesti kasutatud. Kuid, kus viga näed laita, seal tule ja aita!

PS!! Suurimad tänud A&T kuttidele Laurile ja Maitsile, kes seda pilli timmida aitasid! 

16 Sep 2013

Nädala kokkuvõte?

Puudub. Nädala kokkuvõte puudub. Trennielu on asendunud sotsiaalse eluga. Pole juba ammu nii palju aega linnapeal veetnud, kui ma septembri algusest peale olen. 2 nädalat 7 üritust. Uhh.. Ise ka ei tea kuidas jaksasin. Aga näe elus olen ja ikka veel energiat täis.

Kool on ka joone peal. Veidike igav on see algus, aga küll varsti läheb huvitavaks. Eriti siis kui lähenema hakkavad testid, kontrolltööd ja osaeksamid ja siis veel sess ka otsa. Aga ei, ma otsustasin suvel, et ei vaata nii kaugele tulevikku, elan nädala korraga, sest üks päev on siiski liiga vähe, ja võtan vabalt. Mõistlikkuse piires muidugi.

Toitumisega on jamasti. Ma ei suuda kokku lugeda hetkel mitu pitsat ma viimaste nädalate jooksul ära olen söönud. Aga mis teha, ühega vaja käia ja teisega vaja käia ja nii need kalorid kogunevadki. Kõht on muidugi koguaeg tühi, aga kaal seisab ja tahab juba uuesti pead tõsta. Nüüd ei jää midagi muud üle, kui uuesti end tatra ja kodujuustuusku pöörata.

Homme lähen teen ühe rattaringi. Tegelt tahaks juba täna (nagu iga päev), aga 3h und on ilmselt liiga vähe, et midagi kvaliteetset jalast välja imeda. Läksin küll juba südaööl magama. Esimene tund olin lootust täis, et kohe tuleb. Ei tulnud. Järgmise tunni keerutasin ühelt küljelt teisele. Kolmanda tunni veetsin lauldes (sorry naabrid!) ja raamatut lugedes. Lõpuks midagi tuli, aga see läks ka juba 35 minutit enne äratuskella minema. Samas mingit väga karmi väsimustunnet ei ole. Äkki läheb täna paremini.

Kuna köha-nohu on taandunud (väike köks on veel sees), siis on reedesele päevale märkmikusse kirjutatud kella 14 peale KOORMUSTEST. Pole varem käinud. Saan nüüd äkki oma õiged pulsivahemikud ka kätte. Kardan veits neid tulemusi. Ma olen üpris kindel, et ma olen kogu aeg üle pannud, aga ikka on nagu tunne, et väheks jääb. Ja nüüd kui tulevad õiged tulemused, siis ma miskipärast arvan, et ma olen sunnitud oma koormusi vähendama. Ma ei ole kindel, kas olen selleks võimeline. Eriti sellepärast, et talv on lähenemas ja trenn on sellel ajal ainuke asi, mis mu vaimu veel elus ja enam vähem normaalsena hoiab.

Ja palju õnne kõigile edukatele ratturitele, kes eile metsas möllata said. Teie muljete kuulamine (ja mõnede lugemine) tekitab minus aina suuremat soovi järgmisel aastal ka proovima minna.

Allikas: Internet

Liisu

14 Sep 2013

Üks rattalugu

See suvi läks äraütlemata kiirelt. Alles oli Raplasse vaja sõita ja nüüd ma pole juba nädal aega oma uiske näppinud. Isegi võistlusrattad on Tallinna maratonist veel alla jäänud. Väike isu on tekkimas, aga see on väike. Peab veel ootama. Peab ootama, kuni isu on nii suur, et kui tekib võimalus sõitma minna, siis ei ole mitte mingeid muid mõtteid ja sa lihtsalt lähed ja oled ja naudid.

Praegu on mul tekkinud see isu ratta järgi. Eelmine aasta sõitsin peamiselt ju seda. Ärkasin suvehommikuti kell 7, pistsin banaani taskusse ja istusin ratta selga. Suund oli enam vähem iga kord sama, aga olin leidnud endale sellise ringi, kus poole peal sain enda olukorda hinnata ja otsustada, et kas ma teen 30 km või 50 km. Ma olen selle 50 kilomeetrise tee ühe korra läbi teinud. Mäletan, et kuskil pooleteise tunni peal oli jalg tühi. 15 minuti pärast oli aga tunne nii hea, et oleks võinud veel peale sõita ühe 10 kilomeetrise nurga. Jätsin selle tegemata.

Olen võidelnud ratta seljas tuulega, tulnud isegi maha sadulast ja natuke jalutanud, sest ma lihtsalt ei jaksanud. Olen võidelnud meeletu januga, sest ma olen suht suur veekaanija trenni ajal. Üritasin iga kord oma trajektoori nii seada, et tee peale jääks ette mingi ojake või jõeke, et saaks pudelit täita. Vee ääres kükitades käis alati peast läbi paranoiline mõte, et äkki on vesi saastunud ja kas ma ikka jõuan koju, kui ma seda joon. Õnneks või kahjuks olen ikka veel olemas. Üks kord on üks Otepää tõus ka minust võitu saanud, nii et ma pidin sadulast maha ronima ja lõpu ratta kõrval võtma.

Mäletan ikka veel oma esimest ratast. Sain selle sünnipäevaks või jõuludeks või niisama. Ei mäletagi. Mäletan lihtsalt, et ärkasin hommikul üles, läksin suurde tuppa ja seal seisis kapi najal üks väike lillat värvi ratas. Esimene asi, mis ma tegin, oli see, et otsisin välja fotoka ja tegin sellest pilti. See pilt on mul ikka veel kuskil alles. Ma olin nii õnnelik. Sellel olid küll abirattad all, aga need tõusid sõidu ajal üles ja endalegi üllatuseks õppisin päris kiirelt sõitma. Olen selle rattaga ka oma vennale ja ta sõpradele suured silmad ette teinud, kui ma otsustasin nende trikivõistlusest osa võtta. Ma ei mäletagi kui vana ma siis olin, aga no kui mul oli veel see pisike lastekas, siis enam-vähem võib eeldada.

Meil oli maja juures üks killumägi, kuhu sisse poisid paar kraavi kaevasid. Kes kõige ägedamalt üle sõitis, võitis. Mina tulin oma pisikese lilla rattaga, võtsin häääästi pikalt hoogu ja mäele jõudes läks midagi valesti (või siis just väga õigesti) ja ma avastasin ennast kuidagi esiratta peal sõitmas. Ma ei tea kuidas see käis. Igaljuhul...kui ma otsa jõudsin siis hoog rauges, ma jäin seisma ja lihtsalt vajusin külili põõsasse. Umbes- täptselt nii see käis. Naeru oli mul muidugi oi kui palju ja minuarust olid kuttide näod ka üllatunud.

Minu pika ja laialivalguva jutu pointi saab võtta tegelikult väga lühidalt kokku. Ma tahan sõitma minna, aga alati tuleb midagi vahele. Täna jälle ei jõua...päeval hoian last, õhtul vaja (jälle!) enda nägu üritusel näidata, öösel tahaks magada ja homme läheb sama nali edasi. :) Tegelikult on elu ilus! :)

Ma nüüd luban, et järgmisel nädalal (kui ilm lubab muidugi) teen ma ühe lühema või pikema sõidu! Ja kõigile tugevatele homseks TRM'iks edu! Olgu mets teile armuline!

Liisu

12 Sep 2013

Hea tuju ei hüüa tulles e pildid mis teevad mul tuju veel paremaks!

Eile oli mul koolis selles samas loengus, kus ma eelmine nädal lihtsalt mitte vabatahtlikult magasin, nii palju aega, et ma kaevasin ennast Facebooki (ja interneti) sügavustesse (internet on imeline asi, siit saab teada asju, mida sa üldse ei plaaninud teada saada). Leidsin veel paar unustusehõlma langenud pilti endast ja kuna ma täna ärkasin super hea tujuga üles, juba kell 6, ja täiesti iseseisvalt, ilma igasuguse piniseva abivahendita, siis otsustasin need siia üles panna. Nende piltide vaatamine teeb mu tuju nüüd veel paremaks. :) Enjoy!

2010 detsember Foto: Kärt Mäe
2011 august Foto: Hannes-Martin Eenmaa
 2011 oktoober Foto: Erakogu
 2012 mai Foto: Erakogu

Detsember 2012 Foto: Erakogu

2013 september Foto: Erakogu

Olge ilusad,
Liisu

11 Sep 2013

Liiga...palju...üleliigset...energiat!

Midagi toimub... Mul on kõht koguaeg tühi. Tavaliselt ei olnud mul probleemi pidada ühe korraliku hommikusöögiga tervet päeva vastu (ja ma tean, et see ei ole tervislik, aga mõnikord ei ole varianti), nüüd on see aeg kahanenud 3-4 tunnini. Eks see ole vast tingitud sellest, et intensiivse trenni ja võistluste ajal on tarbitud energiakogused suuremad, nüüd kui on väike paus sees, siis vähenes ka tarbitav energiahulk, aga keha on ikka harjunud selle eelmise variandiga.

Asi päädis sellega, et mina, kes ma ei ole tavaliselt ei õhtune ega öine sööja, ärkasin esmaspäeva varahommikul kell 4 üles, sest mul oli kõht nii tühi, et lausa paha oli olla. Egas siis midagi, võtsin külmkapist seenepirukat, istusin pimedas toas oma voodi pervele ja nosisin seda. Samal ajal muigasin enda üle.

Allikas: Internet

Pole ennast liigutanud alates laupäevasest võistluses. Kui välja arvata see, et ma esmaspäeval ühe sputniku A&T'sse toimetasin, et see korda saaks. Tagumine pidur sellel ei mõika, kett on roostes, sellest tingituna on vaja kassett ära vahetada ja tegelikult naeraks iga rattasportlane mu üle, kui ta minu soovist sellega kunagi sõitma hakata, kuuleks). Mõtlesin, et ratas on ju ratas, istusin kodus selga. Sadul oli küll veits kõrge ja raam tegelikult suur minu jaoks, aga mis seal ikka. Ei julgenud väga hoogu juurde anda (see tuli ise), lasin enamuse ajast tirri. Jõudsin E-Kaubamajani (umbes 800m), kui mul elu silme eest läbi käis, sest üks kallis rekkajuht sõitis must meetri kauguselt mööda, mitte just väga aeglaselt. Maantekaga on veits teine teema sõita, ei oska veel. Üritasin vältida äärekivisse ja vee äravoolu võredesse sõitmist. Vingerdasin natuke. Kiivrit mul muidugi seekord ju ei olnud. Esipidurit vajutada ei julgenud, see oleks vist hullemaks teinud olukorra. Panin siis parema päka maha ja pidurdasin jalaga, nagu Flinstone'id ikka. Tõstsin ratta kõnniteele, hingasin paar korda, vaatasin ringi, et ega keegi ei näinud ja otsustasin, et edasi liigun ma ratas käekõrval. 

Kuna trennikoormus on nullis hetkel, siis mul on natuke liiga palju energiat üle ja ei ole mitte kuskile seda rakendada. Tänane päev koolis oli kuidagi eriti, kuidas nüüd öelda, vasakule. Pole juba tükk aega niimoodi naernud. Aga õhtuti närin küüsi... Õnneks, ÕNNEKS, muutus esialgne 3 nädalat puhkust juba eile 1 nädalaks ja juba järgmiseks nädalaks on välja mõeldud paar mõnusat plaani. Praegu tahab kõndides iseenesest jooksusamm sisse tulla. Ei olegi nii lihtne see trennist puhkamine, kui oled 10 kuud järjekindlalt midagi teinud. Ma ei tea, mis homme saab, sest terve päev on ju vaba.

Punapea! Foto: Erakogu

9 Sep 2013

Hooaeg 2013

Lubasin ühte hooaja kokkuvõtet. Aga palun, siin see on!


Esimene võistlus oli Tartu Rulluisuklubi kevadrull, mis toimus mai alguses kevadlaagri raames. Ilm oli jama..tuul oli külm ja meeletult kõva. Täitsin oma eesmärgi paari minutilise varuga. Kuna tee oli "mägine", nagu Otepää kant ikka, siis oli päris raske, kuid pean ütlema, et sellel teel nädal aega treenimist tegi mulle väga suure teene ülejäänud hooajaks, sest tõusud ei ole minu jaoks enam probleem. Võistlusest endast võid lugeda SIIT.

Teine võistlus oli Tabivere Rull. Tegu oli eraldistardi võistlusega, kus distantsiks oli ebamäärane 2km. Ebamäärane sellepärast, et ei ole see sprint, ei ole see pikk. Osa sai võetud sellepärast, et see oli hea ettevalmistus Raplarulliks. Eesmärki ei seadnud, tahtsin võimalikult kiirelt läbi sõita. Tegin enam-vähem piisavalt hea töö. Paar lõiku võistlusest leiad SELLEST postitusest.

Kolmas võistlus oli sellel aastal EMT Rullituuri avaetapp Raplarull. Ilm oli vihmane ja külm. Piisavalt märg, et vihmarattad alla kruvida. Võistlus tõmbas mind ikka korralikult tühjaks, sest kohe pärast finisheerumist läks süda pahaks ja see kestis ka järgmine päev. Esmaspäeval oli tunne nagu eelmisel ööl oli maha peetud räme pidu... Teate vast ise kõik seda tunnet. Eesmärki ei julgenud seada, sest see oli mu esimene suurem võistlus. Väikse loo Raplarullist leiad SIIT.

Neljas võistlus oli EMT Rullituuri teine etapp Maardus. Rada oli selline huvitav. Siis ei olnud emotsioon nii hea, aga kui ma praegu järgi mõtlen, siis ei olnudki nii hull (võib-olla sellepärast, et Tallinna RUM on värskelt meeles). Sõidu ajal oli tunne hea, aeg tuli täitsa hea, eriti kui arvestada seda, et igal ringil oli 3 tagasipöörde kurvi ning üks päris pikk tõus. Loe edasi SIIT.

Viies võistlus oli see kurikuulus Jõhvi etapp Rullituuril, kus ma oma esimese lähema tutvumise asfaltiga tegin. Uisu räsisin ära, sääre tõmbasin katki. Kaotasin umbes 3 minutit, aga adrenaliinilaks oli vist piisavalt suur, sest ma sõitsin end ette otsa tagasi ja seda üksinda ja vastu tuules (või küljekaga). Jõhvi trass on kindlasti minu lemmik selle tuuril! Poleks kukkumist olnud, oleks tulnud super sõit. Loe esimesest kukkumisest lähemalt SIIT.

Kuues võistlus oli äärmiselt raske Pärnu etapp Rullituuril. Kuna tee oli lauge, siis oli temps terve sõidu vältel laes. Kustusin täielikult viimasel ringil, kui sattusin vedama ja grupp minust enne finishijoont mööduda otsustas. Emotsioon oli nii s%#t, et ei tahtnud enam uiske tükk aega jalga panna. Ilm oli ka parajalt palav ja päike küttis lagipähe. Kandsin küll mütsi, aga järgmised kaks päeva võitlesin kuumarabandusega. Kõige hullem oli see, et Jaanipäev järgnes sellele üritusele ja sellepärast ei olnud seal ka just mingit erilist peotuju. Loe lähemalt SIIT.

Seitsmes võistlus oli väga üllatava Kunda etapp. Üks põhjus, miks sõidu ajal nii kerge oli, oli vast selles, et eelmine etapp, Pärnu, oli mega raske, pärast seda sain kuu aega enam-vähem puhata. Pärnu oli justkui see tühjendusvõistlus ja Kundaks oli kõik topelt koguses tagasi tulnud. Emotsioon oli super. Armusin uiustamisse uuesti. Loe lähemalt SIIT.

Kaheksas võistlus Mustvees, mis oli ühtlasti EMT Rullituuri VI etapp, tõi mulle taskusse mu esimese võidu naisteklassis. Ikka veel selle finishijoone ületuse peale mõeldes, tuleb sisse mõnus rahulolu tunne. Oli küll ühte pidi sõites päris kõva vastutuul, aga seekord olin enda jaoks valinud õige taktika välja. Mulle meeldib, et see ei ole mitte ainult tehniline ala, vaid siin peab ka mõtlema, valima, otustama, õige possa leidma. Loe lähemalt SIIT.

Üheksas võistlus oli minu esimene maratoni sõit Tartu Rulluisumaratonil. Kõige ägedam võistlus, kus ma olen olnud. Seda päeva saadavad ainult super mõnusad mälestused. Selle 48 kilomeetri läbimise järgselt, tunduvad kõik muud distantsid kui kiviviskamine. Jalad tõmbas küll korralikult läbi, aga õhtune lihaste hellitamine mõjus ja järgmine päev olin jälle värske. Loe minu esimesest maratonist SIIT.

Kümnes võistlus, ja ühtlasi ka hooaja lõpp, oli minu jaoks Tallinna Rulluisumaraton. Emotsioon on veel liialt selgelt meeles, et ma suudaks seda objektiivselt hinnata. Rada oli suht jama, koht oli ise väga mõnus (mere ääres). Ilm oli super. Tunne oli üks suur ümmargune null. Loe lähemalt SIIT.

***

Kokkuvõttes saan kindlalt öelda, et see suvi oli kõige parem suvi, mis mu elus siiamaani olnud on. Kui ma samas tempos jätkan, siis usun, et järgmised on veel paremad. Ma olen ülimalt rahul, et ma uisutama hakkasin, et ma võistlema hakkasin.

Üldjoonets sain täidetud kõik oma eesmärgid, mis olid seotud võistluste ja aegadega. Tehnika hakkab juba tulema, kiirus vaikselt kasvab, tunne läheb järjest paremaks. Ja mis kõige tähtsam, enesekindlus sõites kasvab.

Tegelikult oli see suvi natuke liiga sündmusterohke, et ma oskaks seda siin lühidalt kokku võtta. Ma usun, et lõppude lõpuks saavad minu vaimustusest aru tegelikult ainult need, kes selle ise läbi on teinud! Siinkohal kutsun ma kõik Teid, kallid sõbrad, ka osalema! Te ei pea võistlema tulema. Te võite tulla lihtsalt sõitma, enda jaoks ja enda tempos. Uskuge mind, need üritused on seda väärt!

Ja hooaja lõpu tähistamiseks olen ma nüüd täitsa punapea! :)


Saak (üks medal on veel soolas) Erakogu

Olge mõnusad,
Liisu

7 Sep 2013

5. Tallinna Rulluisumaraton ehk kuidas ei olnud seda purakat enam

Alustame eilsest. Plaan oli olemas. Vaja oli üks lühike uisk teha koos paari kiirenduse ja ühe korraliku venitusega. Pikk hooaeg vist hakkas pähe ja absoluutselt ei olnud mitte mingisugust tahtmist minna sõitma. Lihtsalt ei tahtnud ja kõik. Ei läinudki. Mingi osa minust tundis end halvasti. Oli võimalik ka väike 30 minutiline jooks selle asemel teha, mis ei ole küll nii hea, aga käras kah. Ei tahtnud seda ka. Seega istusin teleka ees, vahtisin jalgpalli ja jõin Guinessi õlut (ei ole tavaliselt väga suur õllesõber, aga tuli lihtsalt isu).

Esimest korda ei olnud mul enne võistlust magamisega mitte mingeid probleeme. Kui kell 6:45 helises, tõmbasin teki üle pea, et hommik mind kätte ei saaks, ja soovisin veel ainult kümmet minutit. Ei olnud seda aega. Loivasin voodist välja. Tegin veel viimased toimetused, sõin, pakkisin isegi süüa kaasa ja juba tuligi minna.

Tallinnasse jõudsime natuke peale kümmet. Otsustasin koos maratoni sõitjatega rada uurima minna. Esimene emotsioon oli väga negatiivne. Pool rajast oli väga krobeline, teise poole algus oli ära lapitud ja rajal oli 4 lamavat politseinikut (kuigi sõidu ajal ei pannud neid lõpuks enam tähelegi). Viimane osa oli aga ideaalne, super asfalt. Kurvid olid ka väga mõnusad. Esimest korda sai rahulikult ristsammu teha mõlemas kurvis ja ei pidanud põdema, et äkki sõidad kurvist välja. Muidugi esimeses kurvis hakati kohe minu ees pidurdama. Ei saanud sellest aru. Hüüdsin "Ei pidurda!" (küll mitte nii ilusti, vabandan!) Õnneks edaspidi ei pidurdatudki, vähemalt mitte minu lähiümbruses.

Maratoni vaadates ja sõitjatele kaasa elades tuli selline uni peale (mitte, et sõit igav oleks olnud, mina olin väsinud), et ma oleks äärepealt muru peale magama jäänud kui Evelin poleks ütlema tulnud, et Vahur (Tartu Rulluisuklubi) ja Indrek (Albe Team) hakkavad kohe lõpetama. Nüüd tahan siia kohe lisada, et palju õnne teile mõlemale! Kohe pärast neid tuli kolmandana Aleks (Albe Team) ja varsti juba nende järel Marten (Albe Team) ja Kert (Albe Team) ning Lauri (Albe Team) 9. ja Kaspar (Albe Team) 11.

Kui hakkasin vaikselt juba nägema kaaslasi, kes minu sõidule peaksid tulema, tuli sisse ka närv. Selline kerge, aga õnneks suutsin selle alla suruda mõttega, et seekord tõesti tuleb rahulik. Kaotada ei olnud täna enam nii kui nii midagi ja ega oma kohta paremaks koondarvestuses ka ei saa. Naiste 2. koht IIZIs peaks olema minu kõigi arvestuste järgi (ametlik tabel pole siiski veel väljas).

Kui kõlas stardipauk, siis kõigepealt mõtlesin, et haagiks end Hassarile, kes otsustas ka lühema teha, sappa. See plaan läks luhta kohe alguses. Jälgisin enda ees startinud väikest tüdrukut, et talle mitte sisse sõita ja kui ma lõpuks pea tõstsin oli Hassar juba kaugel. Järgmine plaan oli püsida kannul nendel naistel, kellega ma tavaliselt koos sõidan. Esimese pool ringi püsisin rahulikult sabas, aga see stardikoridori rõve asfalt oli juba alguses mu jalad nii läbi tõmmanud (pluss muidugi juurde ka pikk hooaeg, kerge väsimus ja haigus, mis mind siiamaani kimbutab natukene), et võtsin tempsi alla ja ootasin Asti järgi. Varsti kuulsin juba, et ta on mul tuules.

Tänane sõit oli kuidagi väga raske mu jaoks. Tõesti oli raske. Jalgades ei olnud mitte mingit jõudu enam alles. Jätsin vist kõik kolmapäeval tabatatrenni, sest seal oli veel asi timm (loe: mitte halvem kui tavaliselt). Õnneks oli Asti mulle lojaalne tiimikaaslane ja püsis minuga, kuigi teda vaadates oleks võinud küll öelda, et ta oleks palju parema sõidu võinud teha, kui mind ei oleks olnud.

Otsustasin, et mida rohkem ma vean, sead suurem on tõenäosus mul grupis püsida. Nii sain ma ise tempo dikteerida ja kuna keegi teine (va Asti) vabatahtlikult vedama ei kipu, siis läks see mul ka läbi. Vahepeal kui väga pikalt punases pressisin, siis lasin Asti ka ikka ette, et saaks natuke hinge tõmmata. Vahepeal pidin ikka ütlema, et kuule sa võid suts aeglasemalt võtta. Eriti pussy tunne tuli peale seda öeldes. Mismõttes ma ei jaksa?! Olen terve selle f-ing hooaja edukalt kaasa teinud, tööd teinud, lõpus täiega pannud, RUMi läbi sõitnud, isegi ühe EMT etapi naisteklassi võitnud ja nüüd ma siis ei jaksa.

Kui viimane ring otsaga selle hea asfaldi peale jõudis, siis otsustasin grupi kõrvale tõmmata ja minna kaasa ühe suusatajaga. Suusataja tuules küll ei saa sõita, aga vähemalt sain ma oma tempsi tema järgi tõsta. Vahepeal sain mööda ka temast. Kui lõpukoridori jõudsime, oli asfalt jälle s#%t, jalg vajus läbi (nagu ta tegi terve sõidu vältel, aga ma arvan, et ma panin liiga lõdvalt uisu kinni), spurdist ei tulnud midagi välja, mõned tegelased said mööda, aga õnneks suutsin enamused siiski seljatada. Ega see väga enam ei mänginud mingit rolli. Samahästi oleks võinud rahulikult selg sirgu finishist läbi sõita, aga kuna tegu oli siiski viimase etapi ja hooaja viimase võistlusega, siis mõtlesin ikka, et lõpu peaks vähemalt kiirema tegema. Aeg tuli 2 minutit aeglasem, kui ma alguses plaanisin. Sõitu lõpetadas, siis kui mul ei olnud veel aimugi, mis mu aeg võiks olla või et mis koha peal ma lõpetan, oli küll tunne, et ma olen viimaste seas.

Lõpuks kui asi läbi oli, oli ainuke emotsioon "Täiesti pekkis kui raske!" Sain kätte oma medali, moonakoti, andsin kiibi ära, sain veel mõne kaaslasega kiirelt muljeid vahetatud ja siis tuli juba Tartusse tagasi põrutada.

Tegelikult ei olnudki tempo nii aeglane. On aeglasemaid sõite olnud, aga tunne oli lihtsalt kordades halvem ja meenutas rohkem pressimist. Kuidas nüüd öeldaksegi, sõitsin kulmude peal. Eelviimasel ringil julgesin korraks oma pulsokat ka vaadata, näitas 182 bbm. Mnjah... Keskmist ei oska öelda, sest unustasin kella kohe kinni lülida, aga eelnevad sõidud on see kindlalt madalam olnud. Pärast pisukest puhkust näitas see siiski veel keskmiseks 163 bbm, stardis seistes oli pulss juba 119 bbm.

Katsun mingi päev teha ühe hooaja kokkuvõtva postituse ka ära ja siis ühe tulevikuplaanidest. Praegu on mu pilk seatud ainult voodile. Jube väss on olla!

5. Tallinna Rulluisumaraton 
14 km
00:32:48,42

Üld 44/83
N 7/25

  
                                                      Allikas: Rulliklubi

5 Sep 2013

Eksperiment: auto vs ratas Tartus

Eilne ilm oli täiesti rusikas silmaauku! Ideaalne uisutamiseks (no ja jooksmiseks ja rattasõiduks). Kahju oli isegi natuke, et plaanis oli lühem ja kiirem trenn mitte aeglane ja pikem liuglemine. Jõudsin koolist koju, magasin ja juba pidigi Tammale suunduma.

Iga kord kui treenerit koha peal ei ole, siis miskipärast tunnen ma vajadust see roll ise üle võtta. Õnneks pole mu kaaslased selle vastu veel olnud. Ikka on hea, kui keegi sulle ette ütleb, mida nüüd teeme ja mul endal on ka vahest hea mõelda, et mida ja kuidas. Saabki oma kolme aasta jooksul õpitud teadmisi ja aasta jooksul kogutud kogemusi proovile panna. Kõik harjutused, mis tehtud pidi saama olid küll treeneri poolt laias laastus ette kirjutatud.

Kuna me tulime mõlemad Astiga staadionile rattaga, siis otsustasime soojendusjooksu vahele jätta ja kohe dünaamilisi soojendusharjutusi tegema hakata. Umbes 15 minutit jookse, hüppeid ja asteid. Siis läksid uisud alla ja sõitmise 6 ringi soojaks. Temps oli selline natuke kõrgem kui keskmine trennitempo.

Tabatasid otsustasime teha eraldi. Alustas Asti ja mina sõitsin tal rattaga järel, jälgisin kella, hüüdsin "HOP" ja karjusin eestöllerdajatele "Rada vabaks!" Üllatavalt vähe oli neid viimaseid, aga need kes olid, oskasid ikka ette jalutada. Mina tegin teisena. Keskmine tempo esimeste kiirenduste ajal oli 32km/h, seejärel langes see, kui ma õigesti mäletan 28-29km/h juurde (juunis keskmine 26,3km/h). Algus oli väga mõnus, tunne oli super. Kuskil poole peal läks raskeks, nagu tavaliselt. Lõpus panid välja kõik, mis veel alles oli. Pärast kiirendusi sõitsime sirge seljaga veel 6 ringi peale ja panime oma trennile punkti.

Kuna täna oli vaba päev, siis üritasin kõik tegevused, mis sellel nädalal vaja teha olid, just tänasele planeerida. Natuke õmblemist, natuke šoppamist, natuke rulluisuhooldust (mitte minu uiskudele) ning spontaanse otsusega üks võidusõit minu kui ratturi ja Asti kui autojuhi vahel.

Distants oli Sõbra tänava lõpus oleva Prisma eest minu koju Ropka tänavale. Ainuke tingimus oli, et kiirust ei tohi ületada. Parklast sain välja esimesena mina. Oma taktikast ma lähemalt ei räägi, aga ütleme nii, et nii päris vist ei tohiks sõita. Varsti juba kihutati minust mööda, aga järgmisel ristmikul oli väike "ummik" ees ja nii ma lõppu esimesena jõudsingi. Wo-hoo! Võidu tähistamiseks alustasime juba täna carbloaging'uga- Topolino pizza ja daimi Marabou šokolaadiga, mis on lihtsalt nii suurepäraselt hea!

Homme on jälle koolipäev, millele järgneb üks kiire soojendus Tallinna maratoniks Tammel ja kuna pastast on mul kõriauguni hetkel, sai see võistluseelses menüüs vahetatud riisi vastu.

4 Sep 2013

Magamine on nõrkadele...

Natuke piinlik tunnistada, aga oma teise päeva esimese loengu magasin ma lihtsalt maha (esimesest päevast ma ei hakka üldse rääkimagi). Kuulsin hiljem, et 15 minutiline vaheaeg oli olnud. Ei tea, ei kuulnud...magasin. Arvate, et ma magasin lihtsalt sisse? Puhkasin oma mõnusas soojas voodis, millest on lihtsalt kohutavalt raske end hommikuti üles saada? Oh ei! Ma jõudsin kooli. Jõudsin isegi loenguruumi. Isegi kohvi jõudsin veel endale teha koolis ja seda juua, aga selle toime oli liiga aeglane, sest umbes 5 minutit pärast loengu algust, langes mu pea lauale. Ta ise langes, ma ei suutnud enam võidelda.

Asi ei olnud selles, et ma oleks magamata öösel olnud. Ma läksin pool 11 magama ja lasin kella kuueni välja. Ühe jutiga. Ausalt öeldes pole seda juba ammu juhtunud, et ma õhtul magama lähen ja siis alles hommikul, siis kui kell heliseb, sealt samamoodi üles tõusen, ainult soeng on sassis ja nägu on padjane. Aga siis kui on vaja üleval olla, koolis olla, siis jääb sellest unest ALATI väheks.

Võib-olla aitas kaasa ka jube igav loeng ja teadmine, et ma saan sama informatsiooni pärast raamatust ka kätte ja seda tunduvalt lühema ajaga kui poolteist tundi.

Eile jõin päeva jooksul 4 tassi kohvi. Õhtul kella seitsme paiku koju jõudes olin ma aga nii väsinud, et pidin ennast robotlikult sundima kõiki koduseid toimetusi tegema. Ja siis, kui ma otsustasin hetkeks voodile toetuda ja Euronews'i vaadata, ma juba tukastasin. Poole tunni pärast üles ärgates jõudsin ennast ainult kiruda, et poleks pidanud end istuma sättima, oleks võinud selle tunnikese veel vastu pidada ja siis õndsat und 9 tundi nautida.

Täna pärast kooli ootab mind sell hooaja viimane tähtis trenn. Viimane tähtis trenn enne viimast võistlust. Loodan, et saan enne seda veel ühe pisikese uinaku oma tihedasse graafikusse vahele pressida. Äkki on jalg kiirem. Ei teagi, mis seis praegu mul on. Viimased kolm päeva olen ilma trennita olnud ja üritanud eelmisel nädalal tehtud vigu parandada. Võrreldes eelmise nädalaga, isegi võrreldes mõne päeva taguse ajaga, on olukord parem.

Vaatab, mis saab!

Erakogu

3 Sep 2013

Esimene tegus peaaegu-koolipäev

Eile keelas treener mul igasuguse trennitegemise vähemalt kaheks päevaks ära. Tegelikult õige ka, sest ma tõesti olen haige. Eile (ja täna) võtsin paar pitsi pipraviina. Tegi lõõrid lahti. Täna veel ajasin hoolega endale põdrasambla teed sisse, mis on äraütlemata vastiku maitsega (isegi vastikum kui pipraviin, kõige hullem on muidugi võtta enne üks pits ja siis muu pealejoogi/-söögi puudumise tõttu seda samust teed peale juua). Loodan, et homme on juba veel parem.

Tänane möödus täieslikult kooli ja Tartu RUK'i asju ajades. Päeval viis tee mind kooli esimese kursuse loomaarstide infotundi, oli ju vaja oma kullakallist vet-tudengite Seltsi tutvustada. Seal kuulsin ka natuke lähemalt sellest kuulsast kõrgharidusreformist, millesse ma lihtsalt ei ole viitsinud enne ise süveneda, puhtalt sellepärast, et kõigi näidete põhjal, mis mulle toodud on sellest, ristisin ma juba eos selle täielikuks läbikukkumiseks. Ega ma palju mööda ei pannud. Minu, kui tudengi jaoks (ja sain aru, et ka ülikooli enda jaoks), on see tegelikult täielik idiootsus ruudus. Aga muidu oli tore näha neid natuke hirmunud, aga samas nii elevil nägusid. Neljandal, ei juba kolmandal kursusel Te enam nii, kullakesed, välja ei paista. :)

Vaieldamatult kooli kõige tegusamad tütarlapsed! Erakogu


Riidekapp sai ka täna täiendust. Esiteks uus klubi särk, mida ma seljast enam ei tahtnud võtta ja siis veel väike šoping Tartu kaltsukate maastikul. Ärge öelge midagi. leidsin endale ühe kleidi (ja pluusi ja pintsaku), milles ma end enam ära ei tundnud. Täiesti tavaline little black dress, aga sellest väiksest pontsakast Liisust ei olnud enam haisugi (kui siis natukene). Ja see on äraütlemata hea tunne!

Õhtul veel väike istumine naistega, et ikka see suvi ära saaks saadetud ja nüüd on aeg homset koolipäeva ootama jääda. Ega väga ei taha. Samas nagu tahaks ka. Tõenäoliselt paari nädala pärast kaob see väike elevuseuss mu seest täielikult ja mõttes on ainult üks- saabuks juba ometi jälle suvi.

Äärmiselt trennivaene postitus, aga mis teha. Haigus ei hüüa tulles ja enne hooaja viimast võistlust on VÄGA  nadi haige olla. Ma pean iga hinnaga laupäevaks terve olema! Ja selle nimel olen ma valmis alla kulistama pipraviina ja peale võtma põdrasambla teed.

Ahjaa, peaagu unustasin. Minu rulluisuneiu kuulsus käib minust sammu võrra ees. Esiteks on ülejärgmisel nädalal plaanis oma armsas Rocca al Mare koolis paar rulluisutundi anda ning siis täna küsis üks mu õppejõududest kõva häälega üle ruumi "Kas sina oledki see rulluisuneiu?", mille peale ma ainult naeratada ja noogutada oskasin. "Ja mina ei tundnudki sind ära! Ei, väga äge!" :)

Liisu-piišu

1 Sep 2013

September, mine koju!

Kuidas see jälle nii saab olla, et see pagana september jälle käes on? Ülehomme juba jälle kool, täna veel saab ringi "laaberdada" ja viimast päeva nautida... Ja nüüd kui august läbi on, oleks paslik üks kokkuvõtte postitus ka ju teha.

August...olid tore, kahju, et nii lühike. Trenni mõttes pole ühes kuus nii palju veel teinud trenni. Imestan isegi, et terve kuu peale oli ainult 2 päeva, kui ma tõesti mitte midagi ei teinud, isegi mitte ei jalutanud.


Piinlikult vähe ratast! Kurb kohe sellepärast natukene. Minu selle aasta rattasõidu 1000km piir jääb vist saavutamata... Järgmine nädal saan ma küll enda kasutusse ühe vana Sputniku, äkki see viib mind rohkem sadulasse. Kuigi pärast Tallinna maratoni ei tohiks ma kolm nädalat vähemalt mitte midagi teha. Otsused otsused... Uisku on see-eest jälle omajagu tehtud, nii nagu peab.




Kokku tuli augustis 481 km ja 43h:43m:02s. Olen väga rahul! Tunne on hea, väsimust ei ole, mingi vorm on olemas!

Edasiste plaanide kondikava sügiseks ja talveks on juba kokku pandud, aga ma ei hakka hetkel neid lahkama. Igal asjal oma aeg :)


Liisu