7 Sep 2013

5. Tallinna Rulluisumaraton ehk kuidas ei olnud seda purakat enam

Alustame eilsest. Plaan oli olemas. Vaja oli üks lühike uisk teha koos paari kiirenduse ja ühe korraliku venitusega. Pikk hooaeg vist hakkas pähe ja absoluutselt ei olnud mitte mingisugust tahtmist minna sõitma. Lihtsalt ei tahtnud ja kõik. Ei läinudki. Mingi osa minust tundis end halvasti. Oli võimalik ka väike 30 minutiline jooks selle asemel teha, mis ei ole küll nii hea, aga käras kah. Ei tahtnud seda ka. Seega istusin teleka ees, vahtisin jalgpalli ja jõin Guinessi õlut (ei ole tavaliselt väga suur õllesõber, aga tuli lihtsalt isu).

Esimest korda ei olnud mul enne võistlust magamisega mitte mingeid probleeme. Kui kell 6:45 helises, tõmbasin teki üle pea, et hommik mind kätte ei saaks, ja soovisin veel ainult kümmet minutit. Ei olnud seda aega. Loivasin voodist välja. Tegin veel viimased toimetused, sõin, pakkisin isegi süüa kaasa ja juba tuligi minna.

Tallinnasse jõudsime natuke peale kümmet. Otsustasin koos maratoni sõitjatega rada uurima minna. Esimene emotsioon oli väga negatiivne. Pool rajast oli väga krobeline, teise poole algus oli ära lapitud ja rajal oli 4 lamavat politseinikut (kuigi sõidu ajal ei pannud neid lõpuks enam tähelegi). Viimane osa oli aga ideaalne, super asfalt. Kurvid olid ka väga mõnusad. Esimest korda sai rahulikult ristsammu teha mõlemas kurvis ja ei pidanud põdema, et äkki sõidad kurvist välja. Muidugi esimeses kurvis hakati kohe minu ees pidurdama. Ei saanud sellest aru. Hüüdsin "Ei pidurda!" (küll mitte nii ilusti, vabandan!) Õnneks edaspidi ei pidurdatudki, vähemalt mitte minu lähiümbruses.

Maratoni vaadates ja sõitjatele kaasa elades tuli selline uni peale (mitte, et sõit igav oleks olnud, mina olin väsinud), et ma oleks äärepealt muru peale magama jäänud kui Evelin poleks ütlema tulnud, et Vahur (Tartu Rulluisuklubi) ja Indrek (Albe Team) hakkavad kohe lõpetama. Nüüd tahan siia kohe lisada, et palju õnne teile mõlemale! Kohe pärast neid tuli kolmandana Aleks (Albe Team) ja varsti juba nende järel Marten (Albe Team) ja Kert (Albe Team) ning Lauri (Albe Team) 9. ja Kaspar (Albe Team) 11.

Kui hakkasin vaikselt juba nägema kaaslasi, kes minu sõidule peaksid tulema, tuli sisse ka närv. Selline kerge, aga õnneks suutsin selle alla suruda mõttega, et seekord tõesti tuleb rahulik. Kaotada ei olnud täna enam nii kui nii midagi ja ega oma kohta paremaks koondarvestuses ka ei saa. Naiste 2. koht IIZIs peaks olema minu kõigi arvestuste järgi (ametlik tabel pole siiski veel väljas).

Kui kõlas stardipauk, siis kõigepealt mõtlesin, et haagiks end Hassarile, kes otsustas ka lühema teha, sappa. See plaan läks luhta kohe alguses. Jälgisin enda ees startinud väikest tüdrukut, et talle mitte sisse sõita ja kui ma lõpuks pea tõstsin oli Hassar juba kaugel. Järgmine plaan oli püsida kannul nendel naistel, kellega ma tavaliselt koos sõidan. Esimese pool ringi püsisin rahulikult sabas, aga see stardikoridori rõve asfalt oli juba alguses mu jalad nii läbi tõmmanud (pluss muidugi juurde ka pikk hooaeg, kerge väsimus ja haigus, mis mind siiamaani kimbutab natukene), et võtsin tempsi alla ja ootasin Asti järgi. Varsti kuulsin juba, et ta on mul tuules.

Tänane sõit oli kuidagi väga raske mu jaoks. Tõesti oli raske. Jalgades ei olnud mitte mingit jõudu enam alles. Jätsin vist kõik kolmapäeval tabatatrenni, sest seal oli veel asi timm (loe: mitte halvem kui tavaliselt). Õnneks oli Asti mulle lojaalne tiimikaaslane ja püsis minuga, kuigi teda vaadates oleks võinud küll öelda, et ta oleks palju parema sõidu võinud teha, kui mind ei oleks olnud.

Otsustasin, et mida rohkem ma vean, sead suurem on tõenäosus mul grupis püsida. Nii sain ma ise tempo dikteerida ja kuna keegi teine (va Asti) vabatahtlikult vedama ei kipu, siis läks see mul ka läbi. Vahepeal kui väga pikalt punases pressisin, siis lasin Asti ka ikka ette, et saaks natuke hinge tõmmata. Vahepeal pidin ikka ütlema, et kuule sa võid suts aeglasemalt võtta. Eriti pussy tunne tuli peale seda öeldes. Mismõttes ma ei jaksa?! Olen terve selle f-ing hooaja edukalt kaasa teinud, tööd teinud, lõpus täiega pannud, RUMi läbi sõitnud, isegi ühe EMT etapi naisteklassi võitnud ja nüüd ma siis ei jaksa.

Kui viimane ring otsaga selle hea asfaldi peale jõudis, siis otsustasin grupi kõrvale tõmmata ja minna kaasa ühe suusatajaga. Suusataja tuules küll ei saa sõita, aga vähemalt sain ma oma tempsi tema järgi tõsta. Vahepeal sain mööda ka temast. Kui lõpukoridori jõudsime, oli asfalt jälle s#%t, jalg vajus läbi (nagu ta tegi terve sõidu vältel, aga ma arvan, et ma panin liiga lõdvalt uisu kinni), spurdist ei tulnud midagi välja, mõned tegelased said mööda, aga õnneks suutsin enamused siiski seljatada. Ega see väga enam ei mänginud mingit rolli. Samahästi oleks võinud rahulikult selg sirgu finishist läbi sõita, aga kuna tegu oli siiski viimase etapi ja hooaja viimase võistlusega, siis mõtlesin ikka, et lõpu peaks vähemalt kiirema tegema. Aeg tuli 2 minutit aeglasem, kui ma alguses plaanisin. Sõitu lõpetadas, siis kui mul ei olnud veel aimugi, mis mu aeg võiks olla või et mis koha peal ma lõpetan, oli küll tunne, et ma olen viimaste seas.

Lõpuks kui asi läbi oli, oli ainuke emotsioon "Täiesti pekkis kui raske!" Sain kätte oma medali, moonakoti, andsin kiibi ära, sain veel mõne kaaslasega kiirelt muljeid vahetatud ja siis tuli juba Tartusse tagasi põrutada.

Tegelikult ei olnudki tempo nii aeglane. On aeglasemaid sõite olnud, aga tunne oli lihtsalt kordades halvem ja meenutas rohkem pressimist. Kuidas nüüd öeldaksegi, sõitsin kulmude peal. Eelviimasel ringil julgesin korraks oma pulsokat ka vaadata, näitas 182 bbm. Mnjah... Keskmist ei oska öelda, sest unustasin kella kohe kinni lülida, aga eelnevad sõidud on see kindlalt madalam olnud. Pärast pisukest puhkust näitas see siiski veel keskmiseks 163 bbm, stardis seistes oli pulss juba 119 bbm.

Katsun mingi päev teha ühe hooaja kokkuvõtva postituse ka ära ja siis ühe tulevikuplaanidest. Praegu on mu pilk seatud ainult voodile. Jube väss on olla!

5. Tallinna Rulluisumaraton 
14 km
00:32:48,42

Üld 44/83
N 7/25

  
                                                      Allikas: Rulliklubi

No comments:

Post a Comment