5 Sep 2013

Eksperiment: auto vs ratas Tartus

Eilne ilm oli täiesti rusikas silmaauku! Ideaalne uisutamiseks (no ja jooksmiseks ja rattasõiduks). Kahju oli isegi natuke, et plaanis oli lühem ja kiirem trenn mitte aeglane ja pikem liuglemine. Jõudsin koolist koju, magasin ja juba pidigi Tammale suunduma.

Iga kord kui treenerit koha peal ei ole, siis miskipärast tunnen ma vajadust see roll ise üle võtta. Õnneks pole mu kaaslased selle vastu veel olnud. Ikka on hea, kui keegi sulle ette ütleb, mida nüüd teeme ja mul endal on ka vahest hea mõelda, et mida ja kuidas. Saabki oma kolme aasta jooksul õpitud teadmisi ja aasta jooksul kogutud kogemusi proovile panna. Kõik harjutused, mis tehtud pidi saama olid küll treeneri poolt laias laastus ette kirjutatud.

Kuna me tulime mõlemad Astiga staadionile rattaga, siis otsustasime soojendusjooksu vahele jätta ja kohe dünaamilisi soojendusharjutusi tegema hakata. Umbes 15 minutit jookse, hüppeid ja asteid. Siis läksid uisud alla ja sõitmise 6 ringi soojaks. Temps oli selline natuke kõrgem kui keskmine trennitempo.

Tabatasid otsustasime teha eraldi. Alustas Asti ja mina sõitsin tal rattaga järel, jälgisin kella, hüüdsin "HOP" ja karjusin eestöllerdajatele "Rada vabaks!" Üllatavalt vähe oli neid viimaseid, aga need kes olid, oskasid ikka ette jalutada. Mina tegin teisena. Keskmine tempo esimeste kiirenduste ajal oli 32km/h, seejärel langes see, kui ma õigesti mäletan 28-29km/h juurde (juunis keskmine 26,3km/h). Algus oli väga mõnus, tunne oli super. Kuskil poole peal läks raskeks, nagu tavaliselt. Lõpus panid välja kõik, mis veel alles oli. Pärast kiirendusi sõitsime sirge seljaga veel 6 ringi peale ja panime oma trennile punkti.

Kuna täna oli vaba päev, siis üritasin kõik tegevused, mis sellel nädalal vaja teha olid, just tänasele planeerida. Natuke õmblemist, natuke šoppamist, natuke rulluisuhooldust (mitte minu uiskudele) ning spontaanse otsusega üks võidusõit minu kui ratturi ja Asti kui autojuhi vahel.

Distants oli Sõbra tänava lõpus oleva Prisma eest minu koju Ropka tänavale. Ainuke tingimus oli, et kiirust ei tohi ületada. Parklast sain välja esimesena mina. Oma taktikast ma lähemalt ei räägi, aga ütleme nii, et nii päris vist ei tohiks sõita. Varsti juba kihutati minust mööda, aga järgmisel ristmikul oli väike "ummik" ees ja nii ma lõppu esimesena jõudsingi. Wo-hoo! Võidu tähistamiseks alustasime juba täna carbloaging'uga- Topolino pizza ja daimi Marabou šokolaadiga, mis on lihtsalt nii suurepäraselt hea!

Homme on jälle koolipäev, millele järgneb üks kiire soojendus Tallinna maratoniks Tammel ja kuna pastast on mul kõriauguni hetkel, sai see võistluseelses menüüs vahetatud riisi vastu.

No comments:

Post a Comment