11 Sep 2013

Liiga...palju...üleliigset...energiat!

Midagi toimub... Mul on kõht koguaeg tühi. Tavaliselt ei olnud mul probleemi pidada ühe korraliku hommikusöögiga tervet päeva vastu (ja ma tean, et see ei ole tervislik, aga mõnikord ei ole varianti), nüüd on see aeg kahanenud 3-4 tunnini. Eks see ole vast tingitud sellest, et intensiivse trenni ja võistluste ajal on tarbitud energiakogused suuremad, nüüd kui on väike paus sees, siis vähenes ka tarbitav energiahulk, aga keha on ikka harjunud selle eelmise variandiga.

Asi päädis sellega, et mina, kes ma ei ole tavaliselt ei õhtune ega öine sööja, ärkasin esmaspäeva varahommikul kell 4 üles, sest mul oli kõht nii tühi, et lausa paha oli olla. Egas siis midagi, võtsin külmkapist seenepirukat, istusin pimedas toas oma voodi pervele ja nosisin seda. Samal ajal muigasin enda üle.

Allikas: Internet

Pole ennast liigutanud alates laupäevasest võistluses. Kui välja arvata see, et ma esmaspäeval ühe sputniku A&T'sse toimetasin, et see korda saaks. Tagumine pidur sellel ei mõika, kett on roostes, sellest tingituna on vaja kassett ära vahetada ja tegelikult naeraks iga rattasportlane mu üle, kui ta minu soovist sellega kunagi sõitma hakata, kuuleks). Mõtlesin, et ratas on ju ratas, istusin kodus selga. Sadul oli küll veits kõrge ja raam tegelikult suur minu jaoks, aga mis seal ikka. Ei julgenud väga hoogu juurde anda (see tuli ise), lasin enamuse ajast tirri. Jõudsin E-Kaubamajani (umbes 800m), kui mul elu silme eest läbi käis, sest üks kallis rekkajuht sõitis must meetri kauguselt mööda, mitte just väga aeglaselt. Maantekaga on veits teine teema sõita, ei oska veel. Üritasin vältida äärekivisse ja vee äravoolu võredesse sõitmist. Vingerdasin natuke. Kiivrit mul muidugi seekord ju ei olnud. Esipidurit vajutada ei julgenud, see oleks vist hullemaks teinud olukorra. Panin siis parema päka maha ja pidurdasin jalaga, nagu Flinstone'id ikka. Tõstsin ratta kõnniteele, hingasin paar korda, vaatasin ringi, et ega keegi ei näinud ja otsustasin, et edasi liigun ma ratas käekõrval. 

Kuna trennikoormus on nullis hetkel, siis mul on natuke liiga palju energiat üle ja ei ole mitte kuskile seda rakendada. Tänane päev koolis oli kuidagi eriti, kuidas nüüd öelda, vasakule. Pole juba tükk aega niimoodi naernud. Aga õhtuti närin küüsi... Õnneks, ÕNNEKS, muutus esialgne 3 nädalat puhkust juba eile 1 nädalaks ja juba järgmiseks nädalaks on välja mõeldud paar mõnusat plaani. Praegu tahab kõndides iseenesest jooksusamm sisse tulla. Ei olegi nii lihtne see trennist puhkamine, kui oled 10 kuud järjekindlalt midagi teinud. Ma ei tea, mis homme saab, sest terve päev on ju vaba.

Punapea! Foto: Erakogu

No comments:

Post a Comment