16 Sep 2013

Nädala kokkuvõte?

Puudub. Nädala kokkuvõte puudub. Trennielu on asendunud sotsiaalse eluga. Pole juba ammu nii palju aega linnapeal veetnud, kui ma septembri algusest peale olen. 2 nädalat 7 üritust. Uhh.. Ise ka ei tea kuidas jaksasin. Aga näe elus olen ja ikka veel energiat täis.

Kool on ka joone peal. Veidike igav on see algus, aga küll varsti läheb huvitavaks. Eriti siis kui lähenema hakkavad testid, kontrolltööd ja osaeksamid ja siis veel sess ka otsa. Aga ei, ma otsustasin suvel, et ei vaata nii kaugele tulevikku, elan nädala korraga, sest üks päev on siiski liiga vähe, ja võtan vabalt. Mõistlikkuse piires muidugi.

Toitumisega on jamasti. Ma ei suuda kokku lugeda hetkel mitu pitsat ma viimaste nädalate jooksul ära olen söönud. Aga mis teha, ühega vaja käia ja teisega vaja käia ja nii need kalorid kogunevadki. Kõht on muidugi koguaeg tühi, aga kaal seisab ja tahab juba uuesti pead tõsta. Nüüd ei jää midagi muud üle, kui uuesti end tatra ja kodujuustuusku pöörata.

Homme lähen teen ühe rattaringi. Tegelt tahaks juba täna (nagu iga päev), aga 3h und on ilmselt liiga vähe, et midagi kvaliteetset jalast välja imeda. Läksin küll juba südaööl magama. Esimene tund olin lootust täis, et kohe tuleb. Ei tulnud. Järgmise tunni keerutasin ühelt küljelt teisele. Kolmanda tunni veetsin lauldes (sorry naabrid!) ja raamatut lugedes. Lõpuks midagi tuli, aga see läks ka juba 35 minutit enne äratuskella minema. Samas mingit väga karmi väsimustunnet ei ole. Äkki läheb täna paremini.

Kuna köha-nohu on taandunud (väike köks on veel sees), siis on reedesele päevale märkmikusse kirjutatud kella 14 peale KOORMUSTEST. Pole varem käinud. Saan nüüd äkki oma õiged pulsivahemikud ka kätte. Kardan veits neid tulemusi. Ma olen üpris kindel, et ma olen kogu aeg üle pannud, aga ikka on nagu tunne, et väheks jääb. Ja nüüd kui tulevad õiged tulemused, siis ma miskipärast arvan, et ma olen sunnitud oma koormusi vähendama. Ma ei ole kindel, kas olen selleks võimeline. Eriti sellepärast, et talv on lähenemas ja trenn on sellel ajal ainuke asi, mis mu vaimu veel elus ja enam vähem normaalsena hoiab.

Ja palju õnne kõigile edukatele ratturitele, kes eile metsas möllata said. Teie muljete kuulamine (ja mõnede lugemine) tekitab minus aina suuremat soovi järgmisel aastal ka proovima minna.

Allikas: Internet

Liisu

No comments:

Post a Comment