26 Sep 2013

Nagu uksenupp.

Jaaaaa-jaaaaa... "Ära hõiska enne õhtut!" on lause, mis käib nii ideaalselt minu kohta viimasel ajal, et hakka või uskuma... Iga kord kui ma jõuan millegi või kellegi üle rõõmustada, siis järgmine hetk ma näen, kuidas kõik jälle sõrmede vahelt läbi hakkab jooksma, nagu liiv. Meenutab talve mulle jubedalt ja mitte ainult sellepärast, et ilm on nii paganama külmaks läinud, et ma käin juba praegu samamoodi riides nagu siis, kui väljas on -15 kraadi.

Talve emotsiooniga on ainuke vahe täna ja praegu see, et praegu löön ma mõne hetke pärast käega, pööran ette teise põse ja lähen edasi, mitte ei jää nurka istuma. Pettunud küll natuke, aga no mis teha. Elu läheb edasi. Võib-olla tuleb rohkem nüüd mõelda, mitte lihtsalt teha, aga kuidagi pean ju saama. Alati olen saanud. Isegi siis, kui ma arvasin, et enam ei saa.

Tegelikult on üks vahe veel, mis mulle just pähe lõi. Praegu, kui emotsioon on selline, et võiks teki alla pugeda ja sealt enam mitte välja tulla, siis ei sunni miski kolmas hääl mind pöörduma oma "tahan teki alla pugeda ja sealt enam mitte kunagi välja tulla" playlisti poole. :D

On another note...homme lähen teen selle koormustesti lõpuks ära. Pidin juba eelmine nädal, aga siis jäi asi kahjuks katki. Nüüd sai see uuesti üles korjatud. Loodan, et ma ikka hommikul üles saan, sest tänane lõunauinak oli kohe eriti magus ja pikk, et ma ei tea, kas ma enam üldse magama täna jään.

Tahaks jäätist...

No comments:

Post a Comment