25 Sep 2013

#pohhYOLOswag

Sportlyser on tubli, saadab mulle iga nädal meeldetuletusi. "Liis! Nädal on möödas! Ära unusta oma treeningpäevikut täita!" On ju tubli! Teeks...hea meelega teeks, aga mul pole sinna midagi olulist ju kirjutada. Jah, üritan jalutada võimalikult palju. Olen isegi paar korda koolist jala koju tulnud, tavaliselt veel pisukese ringiga. Tuleb kokku oma tubli 7 kilomeetrit, aga see pole miski trenn ju.

Ilm on ka täitsa soodaks pööranud. Tahaks nagu ratta selga istuda, aga kui väljas on 5 kraadi (loe: miinus sada!) ja tuul on sama vali nagu minu lauluhääl, siis no kohe üldse ei hakka miski minus liikuma. Ja kui isegi riide küsimuse saan enda jaoks lahendatud, siis tuleb meelde see strateegilise piirkonna valu rattasadulast istudes ja see, et mul on IKKA VEEl väike köks kurgus. Aga vähemalt ei ole ma ainuke ja see on alati parim lohutus.

Südamest, alati! Erakogu
Aga homme on vaba päev ja mitte ainult minul, vaid ka kaaslasel, kes minuga kindlasti midagi ägedat tahab teha. Ägedat siis trenni mõttes. Ma tahaks ise hullult palli mängida, jalgpalli, võrkpalli, aga ma kardan, et me ei saa kokku nii palju kamraade, kui selle jaoks vaja oleks. Siinkohal väike üleskutse! Kes tahab homme palli mängida?!

Kool on nagu kool ikka. Loengutes nihelen mis kole ja üldse on kuidagi raske end kohale vedada ja seal hoida. Ma ei tea, mis minuga juhtunud on, sest paar aastat tagasi ma veel rääkisin kui palju ma õppimist armastan ja ma õppisingi, koguaeg. See oli mu põhivabandus, kui keegi välja kutsus. "Ma ei saa, ma pean õppima." Õnneks tegelikult ei olegi väga palju praegu teha. Suurem töö algab alles oktoobris ja seepärast üritan ma praegu septembris kogu selle semestri sotsiaalse elu poole kvoodi täis teha. Ja see läheb mul päris edukalt isegi.

Tegelikult ei ole see kool nii kole midagi alati. Täna näiteks õppisime kirurgia seminaris kaks tundi kuidas kirurgilisi sõlmi teha ja siis sõlmisime ja sõlmisime ja sõlmisime veel natuke. Sain kiita (nagu ka kõik teised)! :) Ja EVÜSelts hakkab vaikselt tuure koguma ja see mulle meeldib. Mulle meeldib, et ma ei pea lõpuks ometi üksi rabelema, vaid olen leidnud endale kõrvale inimesed, kes minuga koos rabeleda tahavada ja siis veel mõned, kes kätt pulsil hoiavad. Eks seda seltsindust ja esindusasja on enne ka tehtud-aetud, aga praegu on kuidagi teistmoodi kõik. Ei ole nii lihtne kui keskkoolis oli. Kõik see bürokraatia... Ma mõtlesin, et gümnaasiumis oli see hull. Nüüd on mängu tulnud ka EV seadused ja eeskirjad. Aga ma ei kurda. Mulle meeldib. Eriti mulle meeldib see, kui ma leian üles mingi pisikese augu kuskil reeglis, millest läbi saab pugeda. Ega alati ei olegi vajadus läbi pugeda, aga lihtsalt selline väike "mua-ha-ha-ha" moment kulub vahest ära.  Ja igasugune esinemishirm, mis mind kunagi enne igat suurema publiku ette astumist tabas, on ka kadunud. Võib-olla sellepärast, et ma olen õppinud enda üle naerma ja võtnud omaks mentaliteedi "mis sitasti see uuesti".

Ja ma üks päev mõtlesin, et ma vist olen õnnelik. Pole ammu enam ennast nii hästi tundnud. Parimad sõbrad on #pohhYOLOswag ja "tulebmistuleb". Ei, ma ei ole pohhuist. Ma hakkasin asju lihtsalt rahulikult võtma, täpselt nii nagu need on ja mitte midagi enamat. Ja see on nii kuradima hea tunne, et ropendama paneb. :)

Aga jätkuvalt I wish there was a rollover plan for all the childhood naps I refused.

No comments:

Post a Comment