14 Sep 2013

Üks rattalugu

See suvi läks äraütlemata kiirelt. Alles oli Raplasse vaja sõita ja nüüd ma pole juba nädal aega oma uiske näppinud. Isegi võistlusrattad on Tallinna maratonist veel alla jäänud. Väike isu on tekkimas, aga see on väike. Peab veel ootama. Peab ootama, kuni isu on nii suur, et kui tekib võimalus sõitma minna, siis ei ole mitte mingeid muid mõtteid ja sa lihtsalt lähed ja oled ja naudid.

Praegu on mul tekkinud see isu ratta järgi. Eelmine aasta sõitsin peamiselt ju seda. Ärkasin suvehommikuti kell 7, pistsin banaani taskusse ja istusin ratta selga. Suund oli enam vähem iga kord sama, aga olin leidnud endale sellise ringi, kus poole peal sain enda olukorda hinnata ja otsustada, et kas ma teen 30 km või 50 km. Ma olen selle 50 kilomeetrise tee ühe korra läbi teinud. Mäletan, et kuskil pooleteise tunni peal oli jalg tühi. 15 minuti pärast oli aga tunne nii hea, et oleks võinud veel peale sõita ühe 10 kilomeetrise nurga. Jätsin selle tegemata.

Olen võidelnud ratta seljas tuulega, tulnud isegi maha sadulast ja natuke jalutanud, sest ma lihtsalt ei jaksanud. Olen võidelnud meeletu januga, sest ma olen suht suur veekaanija trenni ajal. Üritasin iga kord oma trajektoori nii seada, et tee peale jääks ette mingi ojake või jõeke, et saaks pudelit täita. Vee ääres kükitades käis alati peast läbi paranoiline mõte, et äkki on vesi saastunud ja kas ma ikka jõuan koju, kui ma seda joon. Õnneks või kahjuks olen ikka veel olemas. Üks kord on üks Otepää tõus ka minust võitu saanud, nii et ma pidin sadulast maha ronima ja lõpu ratta kõrval võtma.

Mäletan ikka veel oma esimest ratast. Sain selle sünnipäevaks või jõuludeks või niisama. Ei mäletagi. Mäletan lihtsalt, et ärkasin hommikul üles, läksin suurde tuppa ja seal seisis kapi najal üks väike lillat värvi ratas. Esimene asi, mis ma tegin, oli see, et otsisin välja fotoka ja tegin sellest pilti. See pilt on mul ikka veel kuskil alles. Ma olin nii õnnelik. Sellel olid küll abirattad all, aga need tõusid sõidu ajal üles ja endalegi üllatuseks õppisin päris kiirelt sõitma. Olen selle rattaga ka oma vennale ja ta sõpradele suured silmad ette teinud, kui ma otsustasin nende trikivõistlusest osa võtta. Ma ei mäletagi kui vana ma siis olin, aga no kui mul oli veel see pisike lastekas, siis enam-vähem võib eeldada.

Meil oli maja juures üks killumägi, kuhu sisse poisid paar kraavi kaevasid. Kes kõige ägedamalt üle sõitis, võitis. Mina tulin oma pisikese lilla rattaga, võtsin häääästi pikalt hoogu ja mäele jõudes läks midagi valesti (või siis just väga õigesti) ja ma avastasin ennast kuidagi esiratta peal sõitmas. Ma ei tea kuidas see käis. Igaljuhul...kui ma otsa jõudsin siis hoog rauges, ma jäin seisma ja lihtsalt vajusin külili põõsasse. Umbes- täptselt nii see käis. Naeru oli mul muidugi oi kui palju ja minuarust olid kuttide näod ka üllatunud.

Minu pika ja laialivalguva jutu pointi saab võtta tegelikult väga lühidalt kokku. Ma tahan sõitma minna, aga alati tuleb midagi vahele. Täna jälle ei jõua...päeval hoian last, õhtul vaja (jälle!) enda nägu üritusel näidata, öösel tahaks magada ja homme läheb sama nali edasi. :) Tegelikult on elu ilus! :)

Ma nüüd luban, et järgmisel nädalal (kui ilm lubab muidugi) teen ma ühe lühema või pikema sõidu! Ja kõigile tugevatele homseks TRM'iks edu! Olgu mets teile armuline!

Liisu

No comments:

Post a Comment