29 Oct 2013

Kuidas ma kuulsaks saan?

Päevad lähevad kuidagi väga kiiresti, aeg koos nendega. Teha on palju, ringi on vaja käia ja ikka ma leian aega, et niisama lebos olla ja mõelda, et peaks nüüd äkki olulisi asju ka tegema hakkama (näiteks õppima).

Reedel toimus Tallinnas EMT Rullituuri lõpetamine. Laupäev jätkus lõpetamiste lainel. Kambjas oli vaja ju klubiga hooajale punkt panna. Kokku oli lepitud, et pisut pärast ühte päeval võetakse mind kodust peale. Aga nagu tavaks saanud, siis ei laabunud kõik nii ilusti. Tuli hoopis kõne, et auto ei lähe tööle. Aga õnneks sai see probleem lahendatud. Veel enne minu peale võtmist tuli autos olijatele meelde, et veinid võiks ju ka kaasa peole võtta....Aga kohale me jõudsime. Isegi õigeaegselt.

Kuna ilm oli veidi omadega metsas (St. Jude'i väikevend), siis jõudsin ma veel enne ärasõitu kodus kaks korda riideid vahetada. Vahepeal jõudis minuni lihtsalt info, et väliüritus jääb ära. Kohale jõudes ei oldud aga selle plaaniga päri ja seega olin tänulik, et igaks ilmaks endale midagi kaasa olin pakkinud. 

Päev algas väikese matkaga Tõllarattast Kopsumäele. Seal saime me lõpuks teada, mis meid ees ootab. Selleks oli väike teatevõistlus, mis sisaldas ka Kopsumäest üles-alla jooksmist ja kuna liigne agarus on ogarus, siis olin mina üks nendest õnnelikest, kes sai seda ühe võistluse jooksul kaks korda teha. Mäest jooksmine on niigi veidi raske mu jaoks, aga kuna mäe nõlv oli märg, liivane, puine ja rohune, siis oli see ekstra keeruline. Kusjuures sudokut lahendades ei võtagi üles jooksmine nii palju energiat (peab vist Vooremäe trennidesse sudokusid kaasa hakkama võtma). Ja alla ma ka tegelikult päriselt ei jooksnud, pigem kappasin või hüppasin oma stiili...Sudoku oli esimene ülesanne, mis mulle usaldati, teine oli Alias Juniori sõnade seletamine. Teist korda üles jõudes oli mu kops päris koos. Üritasin kätega. Vähemalt oli nalja nabani.

Pärast uuesti Tõllarattasse jõudes algas aga alles tõeline pidu. Imemaitsev söök, hea jook, tulikuum saun ja lõõgastav mullivann, natuke noolemängu (ja me ei jäänudki vahele :D ) ja piljardit ja üks äärmiselt naljakas lauatennise matš. Ma ei tea kaua ma selles mega kuumas mullivannis istusin, aga välja astudes olin ma nagu rosin. :) Üleüldse oli see õhtune pidune olek seal väga mõnus. Ma ei mäleta viimast korda, kui ma nii palju naerda oleks saanud. Ma ikka naersin nii, et ma nutsin. Teised naersid ka. Loodan, et pigem koos minuga, mitte minu üle. Aga ma ei imestaks väga, kui see viimane oleks teemas olnud, sest ma ikka rääkisin ikka igasugust soga suust välja. Hea, et mind kohe esimese hooaja lõpus välja nimekirjast ei kirjutatud. Aga nagu esinaine ütles, te peate minuga sõbralikud olema, ma olen siiski veel pooltoores. :D

Lõpuks murdis sellele üritusele eelnenud magamata öö mind täitsa maha. Koju jõudes veel päris kohe magama ei läinud, aga kuskil kahe paiku ma lihtsalt vajusin patja, kuigi üritasin veel natuke võidelda.

Laupäevane aktiivne puhkus kestis umbes 1h:40min ja selle ajaga läbisime umbes täpselt 10 km. Sisaldas see siis matka, sörki, kiirkõndi ja mäest üles-alla jooksmist/lonkimist.

Aitäh megaägedatele klubikaaslastele. Loodan, et saunas kokkulepitud aktsioon "Klubi mehed lähevad kluppi" saab kunagi ka teoks. Või et juba täna? Atlantis? :D

---

Homme ootab mind ees väike katsumus. Mitte küll spordivallas. Kes Vikerraadiot kuulavad, võivad homme mind eetris kuulda. Saade on Huvitaja ja ma peaksin vist seal rääkima sellest, kuidas ma oma tulevikku loomaarstina näen, aga mul ei ole õrna aimu ka mitte, mida ma tegelikult teha tahan. Ma tean ainult seda, et äge on mõelda, et ma saan mõne aasta pärast öelda, et ma olen loomaarsti. Loodan, et audiance väga suur ei ole, sest ma olen enda arvates äraütlemata halb live intervjuude andja. Aga no kõik tuleviku nimel. Kuulsaks peab ju kuidagi saama!! :D (nali)

Natuke teen reklaami ka, et keda huvitab, mis sai juunis sündinud kloonvasikast Juuni, kelle piim pole olnud mingi tavaline piim, siis homme toimub minu ja meie EVÜS'i eestvedamisel selle kohane loeng. Täpsem info SIIT.

Ah ja kes hoiab mu "7 aastat halba õnne" seiklustel silma peal, siis üleeile pritsisin ma ennast millegipärast keeva õliga....

Meitster 2013 Foto: Laura Lants


Liisu

26 Oct 2013

5. EMT Rullituur- Meister 2013

Sain eile lõunani magada või õigemini niisama lebotada. Nii hea oli! Tõesti oli hea! Ja siis juba sai vaikselt õhtuks valmistuma hakata.

Eile lõppes 5. EMT Rullituuri hooaeg. Selleks oli vaja Tallinnasse sõita. Tekkis küsimus, et miks ometi see Tallinn nii kaugel peab olema. Ja see tuli kaks korda sama õhtu/öö jooksul ju ette võtta. Aga vaja oli minna! Mu meistrimedal ootas mind! Võimalik, et teiste vanemate olijate jaoks tundub see kui üks suur nali, aga ma tegelikult ka tahtsin seda medalit saada. See on minu jaoks tõestus selle kohta, et 2013. aasta suvi oli siiamaani kõige parem suvi mu elus! Mulle öeldi eile, et teist nii suurt fänni vist ei ole kui mina. Võimalik :) Ja ma olen ka täiesti uhke selle üle!

Jõudsime kohale õigel ajal. Inimesi oli vähe kuidagi, õnneks õhtu jooksul tuli neid juurde. Kõigepealt natuke pilte (Asti, sa oled kuulus!), siis tänud sponsoritele ja partneritele ja siis sai alguse autasustamine. Kahju ikka, et IIZI N ja M klassi ei autasustada. Oleksin saanud oma III koha eest natuke nänni. Aga ega see 'mitte autasustamine' ei muuda seda kohta minu jaoks vähem tähtsamaks. Sõitsin ma ikkagi esimest hooaega (ja ma ei tea kui palju ma seda korrutanud juba olen) ja ma tean, et mul on kõvasti arenguruumi, aga kui ma saan need takistused ületatud, mis seisavad praeguse minu ja parema minu vahel, siis ma usun, et ma olen võimeline palju enamaks.

Erakogu

Aga kätte ma ta sain ja lisaks veel teiste klubiliikmete, kes kohal ei olnud, medalid ja autasud ja nännikotid. Ma ei mäleta enam mitu korda ma seal ees käisin (kindlasti vähem, kui Läti esindaja Laima). Aga ei kurda! :D Sain isegi Eesti Meistrivõistluste hõbemedalit kanda. Äkki kunagi saan ka päris enda oma....?! Aga võtame üks samm korraga. Ei mingit ette mõtlemist ja analüüsimist. Elu on elamiseks (ja sportimiseks ja võistlemiseks).

Nüüd on siis 5ndale ja minu esimesele EMT hooajale punkt pandud. Täna saab veel klubiga sellele 2013nda aasta rullihooajale punkt panna ühe väikese aktiivse puhkuse (mis võib muutuda väga lihtsalt ka hooaja viimaseks võistluseks), mullivanni, sauna ja toreda seltskonnaga. Mina sain oma tänase ülesande juba kätte, loodan, et ei vea alt kedagi. Muidugi üks väike probleem on. Ma olen maganud nimelt umbes täpselt 0 tundi. Täiesti ilma põhjuseta, lihtsalt ei olnud und.

Aga olge mõnusad ja loodan, et hoiate ka edaspidi näppu pulsil ja elate mulle kaasa! See on mulle kõige muu kõrval üheks suureks motivatsiooniks.

Ja muidugi aitäh uisutreenerile ja suusatreenerile ja kõigile muudele tegelastele, kes ei ole olnud kadedad oma teadmisi minuga jagama. Luban neid ja Teid kõiki südames kaasas alati kanda ja paremaks saada! :) Ja aitäh Jaanusele, kes on loonud sellise ägeda rulluisuvõistluste sarja nagu seda EMT Rullituur on! Näeme juba järgmisel aastal stardis!

Kogu rullihooajast võid lugeda lähemalt SIIT.

Aa, ja siis ma mõtlen, et peaks tihemini oma imelist gmaili postkasti avama. Sinna kukub aegajalt ikka üsna huvitavaid ja ägedaid pakkumisi. Varsti lähemalt, siis kui asi kindel on. Ma nimelt ei taha ära sõnuda midagi! :)

Palju pidu teile,
Liisu

Erakogu

Ja siit ka tänane päevaküsimus. Kas ma peaksin oma juuksed jälle lühikeseks lõikama?


22 Oct 2013

Suusahooaeg alaku!

Alustame sellest, et ma jäin järjekordselt täna hommikul kahest bussist maha, ühest teadlikult, ühest kogemata. Sellest, kui sa kaugelt näed ühte bussi ja palud, et see ei oleks see sinu number kuus, vist ei ole abi....vist. Aga ma sisustasin selle aja seda MEGA kaunist päikesetõusu, millega Tartut täna oli õnnistatud, pildistades. Ja ma jätkuvalt naudin seda mõnusat kerget külma. Leiaks endale kaaslase, siis ainult jalutaks ringi (käest kinni). :)


Erakogu

Erakogu

Täna andsin avapaugu suusahooajale. Alguses küll rullsuusa peal, aga kaugel see lumigi selliste ilmadega on. Pluss, kuulsin, et üleeile hommikul oleks saanud juba täitsa sõita.

Võtsin siis lõpuks ennast kokku ja läksin Tartu Suusaklubi rahvaga ja treeneriga trenni. Nüüd tuleb see ainult harjumuseks uuesti saada. Talvel läks ju täitsa hästi- esmaspäev, kolmapäev ja reede rulluisk, teisipäev ja neljapäev suusk. Rutiin missugune ja see sobis mulle ideaalselt.

(Suusa)Treener oli jõudnud juba see sügis korduvalt küsida mu käest, et millal ma lõpuks trenni tulen. Kaua ma ikka ennast pinnida lasen. Ega ma nii pirts ka siis pole. Kui ikka võimalus on, siis annab minna. Ja eile andsin ma ebaleva "jah ma tulen" vastuse lõpuks. See oli tõesti ebalev, sest alles täna ma hakkasin mõtlema, et oota, päris külm on, mis ma selga panen ja siis mis kell need trennid algasidki ja et oih mul pole ju suusakeppe ka enam. Need (teoorias) klassika kepid, mis mul on, on parajad ainult imitatsiooniks. Palusin treeneril endale midagi sebida.

Õhtu jõudis kätte kuidagi väga äkki. Juba oligi vaja riided selga ajada (ja neid ma ajasin endale selga lausa kolm kihti) ja bussi peale joosta. Ma nägin välja nagu tõeline kubujuss- sukad, pikad retuusid, lühikesed retuusid, rattasärk (sest see on mul ainuke varukatega spordiasi), veel üks õhem pikkade varukatega asi ja peale veel see BONTi paksem jakk, mis peaks teoorias kannatama -10 kraadi. Jah, aasta alguses see kannatas, aga ma olen seda nii palju pesnud (sest ma olen tegelikult üks suur mäkerdaja, kõik asjad mäkerdan ära), et ega sellega miinus kraadidega väga ringi lipata ei saa. Samas ma arvan, et asi on lihtsalt selles, et keha pole veel harjunud selle jahedusega, isegi kui vaim tahaks ainult jääaugus istuda. Ja tegelikult on vaja lihtsalt endale muretseda ühed korralikud suusariided (+(uisu)suusad, saapad ja kepid). Äkki jõuluvana toob?!

Kohale jõudes sain teada, et kepid olid väikse "udu" tõttu maha ununenud ja minu udupea unustas maha ka kiivri. Õnneks klubis oli neid terve kastitäis, aga mu mütsi peale mahtus neist enam-vähem ainult üks ja seegi ei oleks mind suurema põntsu eest väga edukalt kaitsnud. Ühe põntsu ma siiski sain, väiksema seekord. Üritasin küll ennast muru poole sihtida, aga parem põlv (jälle see pagana põlv) sai ikka asfaltile korraks toetatud. Püksid jäid terveks (kolm paari pükse õigemini), aga nahk läks alt katki- logic! Ja kepid sain ka klubist, sutsu lühikesed olid, aga trenn sai tehtud.

Täiesti masendav on see, kui vähe mul kätes ja rinnas jõudu on. Üldse ülakeha...ja selg andis ka tunda. See on see, kui lebotad! Ei tohi lebotada! Aga mis sitasti see uuesti! Nagu alati... Hakkasin isegi mõtlema, et kas see TM on ikka minu jaoks...klassika, kas see on ikka minu jaoks. Uisk on mõnusam (ja mitte ainult sellepärast, et ma ennast vabal ajal rulluisutajaks pean). Krabasin küll endale täna kiired klassikarullid, liikusidki kiiremini, kui need, mis mul laagris all olid, aga ikka no aeglane. Tegelikult ma arvan, et asi on ikkagi selle taga, et ma olen lihtsalt veel nõrk ja tehnika annab soovida.

Tänased kommentaarid minu algelise tehnika kohta olid järgmised: tõsta käsi kõrgemale ja sa sõidad nagu meremees (ja puhtalt minu isikliku vaatluse tulemusena võin ma tänasest trennist järeldada, et isegi kõige vilunum võitluskunstidega tegelev isik oleks mind ja mu suusakeppe täna kartnud, sellist kung-fu'd iga päev just ei näe). Siit võib järeldada, et jalgadega oli vist enam vähem. Kuigi, ma ei saa aru sellest, kui räägitakse klassika tehnika juures puusa tööst. Ma ei saa oma puusa niimoodi tööle. No küllap saan ma sellepärast ka varsti pragada (täna seda veel ei mainitud).

Nädala pärast lähen uuele katsele.

Ja täna läks lõpuks ometi peale ka minu suusatamise playlist (aka Linkin Park ja Limp Bizkit) ja tuli meelde see aprillikuu viimane suusatamine Kekkose ja maratoni rajal (kiika SIIA), see kuidas ma Harjumäelt alla kukkusin, (mitte enda suusa)kepikulbi ära lõhkusin (ja jube tüütu on jäisel ja poolsulanud rajal ilma kulbita sõita) ja üksi ära eksisin ja edasi-tagasi suusatasin ja mõtlesin, et ma vist ei taha enam suuskadele astuda.

Mul on praegu ülimalt kahju sellest, et keegi mulle koolis suusatamist ei õpetanud. Võib-olla kuskil nooremas klassis, aga gümnaasiumis või põhikoolis, siis kui ma ise olin juba hakanud mõtlema, siis saadeti mind lihtsalt sõitma, suuskadega, mis ei libisenud (ega pidanud). Ja siis sa üritasid seal rajal teha midagi sellist, mida sa olid näinud teisi tegemas. Mulle on hetkel täiesti arusaamatu, kuidas ma ühtegi korda Trummis (Nõmmel) sillamäelt alla ei suutnud laskuda nii, et ma oleks püsti jäänud. Seal ei olegi õietigi ju mingit laskumist (ma arvan, et ma pean täpsustama, et mitte sealt kõige ülevalt, vaid lihtsalt üle selle silla minnes).

Võib-olla loevad õiged inimesed seda siin praegu. Võib-olla loevad seda inimesed, kes mäletavad mind veel gümnaasiumist ja seda kui vähe mulle suusatada meeldis ja kui palju energiat ma sellest kõrvale viilimiseks kulutasin. Mul on ainult üks sõnum. Palun õpetage lapsed suusatama juba koolitunnis, sest tegelikult ka see on lahe. Kõik oleneb ainult inimesest, kes tehnikat õpetab. Tõesti! Tegelikult ka, see ongi nii lihtne! Okei, ma saan aru, et ega lapsed ei viitsi ju, eriti põhikoolis. Ma olen ise ka kunagi seal olnud. Aga suusatamine on tõesi üks selline asi, mis hakkab alles siis meeldima, kui sa tunned, et sa natuke juba oskad ja kui keegi sind selle eest kiidab (ja mitte hindeliselt, vaid lihtsalt ütleb hea sõna).

Ma tegelikult ei suuda üldse uskuda praegu, et mina seda juttu siin räägin. Ma arvan, et mu kehalise kasvatuse õpetajad ka ei usu. :) Ju siis mu kullakallis suusatreener on nii hea lihtsalt, et ta on mu suusausku konverteerinud!

Äkki ikka TM?!

Ja äkki ma julgen isegi Voorekale see talv minna suuskadega? Tõenäoliselt pean ma ikka oma vanad suusad selle jaoks kasutusele uuesti võtma, potentsiaalsete (ma ei ole ju jõuluvanale veel kirjutanud) uutega ei julgeks ma vist seda retke ette võtta. Aga seal on see lahe kurviga kiire laskumine, mille vallutamise ma endale eesmärgiks olen võtnud!

:)

Pange täiega,
Liisu

Ja lisaks veel, eile nägin esimest korda oma alles ilmavalgust näinud ristipoega, kes on maailma kõige armsam ja pisim beebi üldse! Tahtsin ta endaga koju kaasa võtta, ei lubatud.... :(

Väike tulevane südametemurdja
(minu südame juba murdis)
Erakogu

Ja aitäh helgete sõnade eest, mis on suunatud mu blogile. :)
Kas ma tõesti ka oskan meelelahutuslikku teksti kirjutada või on need niisama sõnad? (See on muide tegelikult ka aus küsimus).

Kas ma peaksin jätkama ainult enda jaoks kroonika pidamist või ka Teie peale, kes te seda asja siin külastate, mõtlema? :)

20 Oct 2013

Kuidas ma tugevaks saan?

Ma ei mäletagi enam kuhu ma oma jutuga jäin. Ju siis ei ole see enam oluline. Ei ole jaksanud ega tahtnud midagi kirja panna (ja isegi mitte ei tunne ennast süüdi sellepärast). Mitte sellepärast, et midagi pahasti oleks. Ei vastupidi...kuigi no vinguda võiks ikka, kuidas kõik asjad katki lähevad ja kuidas moneybag liiga kerge on ja kuidas on võimalik teha nii (vabandage nüüd väljenduse pärast) pornograafilisi eksameid nagu mul eelmisel nädalal oli. Väike eksamimasendus sai muidugi õhtul linnapeale jäetud ja Captain Morgan premeeris mind isegi oma kaptenimütsiga.

Aga neljapäeva hommikul olin ma punkt kell 8:10 maja ees, et trenni sõita. Eks ta veitsa külm oli, aga mulle see kargus meeldib. Miks muidu ma end aastaläbi nagu Hispaania suvitaja riietan. Aga trenn oli lõbus, nagu ikka ja see teeb päeva ka kohe lõbusamaks. Sellepärast mulle hommikused trennid meeldivadki ja no paremat seltkonda kui mu kaks trennikaaslast annab ka muidugi otsida!

Käisime jõusaalis. Tegelikult seda küll päris-päris trenniks nimetada ei saa, sest rohkem oli ikka juttu ja kuulamist, aga raskused ja harjutused sain ma enam vähem teada. Täpne kava pidi jõudma minunu....millalgi. Aga mida me seal siis katsusime? Kõigepealt muidugi 10 minutit velo peal soojaks ja need minutid tundusid kuidagi eriti pikad. Seejärel alustasime jalapressist, kõigepealt soojaks ja siis max raskust otsima. Mina sain maksimumi lahtrisse mõlema jalaga koos kirja 125 kg ning eraldi 50 kg. Imelikul kombel tundus vasak jalg nõrgem (pool aastat tagasi oli veel vastupidi, sest saalis sõidad ikka enamasti ühtepidi).

Teise katse tegime me kangiga kükke tehes. Kuna mõlemad õpilased on suhtleiselt võhikud jõusaali koha pealt, siis kõigepealt tehti meile väikene lühikursus teemal "Mis on kang ja kuidas sellega ohutult ja ennast (või teisi) vigastamata ümber käia". Pärast väikest proovimist oli minu maksimum kangiga kükki tehes 80 kg.

Lõpuks pidime me veel kuni suudame ühe jala peal kükke tegema ja otsa veel küünarnukkidel planku ka. Kükke tuli alguses paremaga 13 tk, sest ma üritasin teist jalga ette viia. Vasaku jalaga, kui ma teist jalga taha viisin, oli tasakaal oluliselt parem ja arvuks sain kirja 28. Planguga on mul lood halvasti, kõigest närused 1 minut ja siis sai mul jõud (ja mott) otsa. Meie kava täienes ka igasuguste EKE (või ÜKE, kuidas kellelegi meeldib) hüpete ja harjutustega.

Neljapäeva õhtul koolist koju jõudes, ei olnud mul enam aega rahulikult maha istuda ja lebotada. Härra linnapea ootas mind ju õhtusöögile. Eks mina ootasin ka. Närv tuli isegi sisse. Kõige hullem oli muidugi see, et uksest välja astudes ma avastasin, et vihma on vahepeal sadama hakanun (mul lähevad ju juuksed lokki!) ja mul ei olnud ei vihmavarju ega aega, et sellele järgi minna. Teine põnts mis mind see õhtu tabas oli äärmiselt vale kleidivalik. Kleit ei tahtnud minuga kohe üldse mitte koostööd teha ja oma koha peal püsida. Jumal tänatud, et ma mantli kasuks otsustasin, sest jopega oleks asi päris piinlikuks muutunud.

Aga õhtusöök oli maitsev. Äärmiselt maitsev! Eelroaks tomatipüree supp, mis oli lausa nii hea, et ma hoidsin end tagasi, et mitte koka juurde minna ja retsepti küsida. Pearoaks seapraad kartuli, köögiviljade ja seenekastmega ning magustoiduks hea kange must kohv ja mõnusalt mahlane küpsise-apelsini-kohupiima kook. Mul hakkab praegugi seda kirjutades neel tööle. Tudengina iga õhtu sellist menüüd nautida ei saa. Ikka ainult pitsa-pasta-pelmeenid.

Ja linnapea ise on väga tore ja muhe härrasmees. Mitte kordagi ei tulnud mulle temaga ja veel 5 inimesega vesteldes meelde, kui vähe mulle poliitika ja poliitikud koos sellega meeldivad. Kogu see krempel, mis viimasel ajal toimunud on, on minu arvates täiesti üle vindi keeratud ja täielik ajuvabadus, et mul lausa hakkab kurb sellepärast.

Reede hommikul ma voodist välja ei saanud, kuid sellest tekkinud kerged süümepiinad ajasid mind päeval raamatukokku õppima. Muidugi õppisin ma ära kõik muud asjad ja selle ühe kursusetöö tegemise, mille tähtaega ma sain tänu oma arvutijamadele paar päeva pikendatud, lükkasin ma päeva edasi. Mis te arvate, et see plaan mul õnnestus? Nalja teete või. Kui saab, siis lükkame ikka edasi.

Laupäeval läksin ma hoopis oma rulluisuklubikaaslastega Vooremäele matkama. Ilm oli küll meeletult tuuline, aga päike soojendas mõnusalt ja külm näpistas maialt põski ja nina. Ütleks, et peaaegu nagu ideaalne ilm, tuulekraani oli keegi lihtsalt kogemata lahti unustanud. Kokku tuli 12.62 km ja täpselt 2h. Tempo oli väga hea, kuigi kohati tundus ikka kuidagi raske. Miks? Ma ei tea. Aga, kes Voorekal treenib, saab tugevaks. :)

Pühapäeva veedan ma loodetavasti sedasamust kursusetööd kirjutades, aga asi tundub täitsa hea, sest kolme tunniga olen ma suutnud 20st vajalikust leheküljest tervelt 16 valmis kirjutada ja juttu veel jagub...

Olgem mõnusad,
Liisu

Kaptenid Erakogu

15 Oct 2013

Haters gonna hate!

Selline kahtlane tunne on...et nagu täna ei olegi midagi erakordselt sitasti läinud....et kohe tuleb üks purakas. Neid on viimasel ajal üpris omajagu olnud. Kolmapäeva öösel läks uks ja peegel, neljapäeval läks arvuti ja telefon. Reedel sain teada, kui palju nende kahe viimase parandus mulle kokku maksma läheb.

Veel reedel istusin öö valves ja mõtlesin kui toredad loomad koerad on ja kui vähe mulle kassid meeldivad (selline tunne oli, et kõik kassid olid korraga haigeks jäänud). Lapse saamiseks ei ole ma ammugi mitte valmis, kui juba ühe tüütu kassi juuresolek mul närvi mustaks suutis ajada.

Eile mõtlesin, et olen tubli ja lähen hommikul enne kooli raamatukokku õppima. Õppisin ma jah...magasin laua peal. Selles olen ma meister. Oleks võinud seda sama kodus teha.

Tegelikult olen trenni ka saanud natuke. Käisime pühapäeval Vooremäel matkamas ja väga mõnus oli. Tore seltskond, palju nalja, ideaalne ilm ja enda liigutamine. Vooremägi on tore. Tahaks sinna jätkuvalt MTBga minna. Ma küll laseks seal tõenäoliselt vähemalt kaks korda püksi, aga see ei ole üldse oluline, sest see oleks niisama FUN.

Minu vähesel kirjutamisel on kaks põhjust. Esiteks oli mu arvuti neljapäevast saati paranduses nii, et pühapäeva õhtul oli tunne, et pool kätt on puudu, sest kõik tähtsad asjad, mis ma olin suutnud sellele nädalavahetusele lükata, jäid arvuti puudumise tõttu ära. Õnneks aitab mahe hääl ja naeratus vahepeal elus läbi lüüa ja nii sain ma lisaaja. Teiseks on mu pea igasuguseid muid mõtteid täis, mis lihtsalt ei kannata kirjapildis salvestamist, veel vähem siis siin avaldamist. Mõni jutt peab jääma jutu tasandile ja oi oi kui palju mul neid jutte viimasel ajal erinevate isikutega on. Tunnen ennast kohe teise inimesena, sest ma poleks osanud oodata, et ma olen võimaline asjadeks, milleks ma ilmselgelt võimeline olen. Oeh kui loogiline!

Tegelikult on isegi vaatamata sellele peegli-arvuti-telefoni-ja-muule jamale täitsa kobe tunne sees, teine ärkamine, sest et haters gonna hate ja mul on nalja kui palju. :)

Ja näete, natuke on trennijuttu ka. Praeguste andmete kohaselt on  neljapäeva hommikul plaanis lõpuks ära teha see jõusaali külastus, et üks korralik ja sobiv kava seal mulle kokku pandaks. Vaatab kui huvitavaks asi kujuneb. Äkki jagan teiegagi. :)

Liisu
Erakogu

9 Oct 2013

Siis kui harva ise lahti läheb ehk mina ja minu öised seiklused

Eelmine nädal mingi öö seisin Statoilis, tahtsin välja minna. Seisin 5 sekundit, ainult selleks, et avastada, et see uks ei lähegi ise lahti... Ja täna öösel minu uksesaaga jätkus.

Kuskil poole nelja paiku öösel äratas mind tahtmine külastada vesiklosetti. Kuna ma võin kohati üpris ebausklik olla ja ma oma voodi teise kohta paar päeva tagasi tõstsin, siis jälgisin eriti hoolega, et ma just parema jalaga enne maad puutuksin. Igaks juhuks. Sellest ei olnud väga abi, sest järgmine hetk istusin ma oma toa põrandal ja vaatasin, kuidas mu toa uks eest lendab.

Kõik, kes mul külas käinud on, teavad, et normaalse ukse asemel on mul lükanduks, mille ühel poolel on peegel. Minu tänaseks õnneks (või kahjuks) on see peegel esiku, mitte aga minu toa poole. Ma ei tea, mis juhtus. Ma ei tea, kas ma olin ära unustanud, et ma ukse kinni tõmbasin. Ma ei tea, kas ma olin liiga unesegane, et oma ümbrust mõista. Ma ei tea, kas mu jalad liikusid kiiremini, kui mu käed suutsid ust lahti teha. Ainus, mida ma tean on see, et uks lendas pauguga eest ära ja langes klirina saatel esiku põrandale. Kõrval toast väljus elukaaslane, kelle esimesed sõnad olid "Ei ole võimalik!" ja mina suutsin temalt esialgu ainult salvrätikut paluda, sest avastasin, et mu nina jookseb verd. Hiljem avastasin veel, et suutsin kaks varvast ja küünarnuki ka ära põrutada. Tõenäoliselt põrutasin pea ka ära, aga see on mul õnneks või kahjuks juba ammu ära põrutatud. Kuidas muidu on võimalik selliseid asju korda saata?!

Mina tõstsin ukse ette tagasi, elukaaslane pühkis killud põrandalt kokku ning suundus magama ja mina võtsin lahti interneti. Ma ju olen siiski ebausklik ja seitset aastat ebaõnne mul vaja ei ole. Pärast väikest uurimist-puurimist, kõiki surmatõbesid ja halba õnne, mida mulle lubati, leidsin ma aga endale sobiva vastuse, mis käskis mul katkise peegli ette seista ja öelda, et "Nüüd hakkab küll armastuses vedama!"

Olgu ma lammas või mitte, olgu see tõsi või mitte, aga see oli armas ja lõppude lõpuks usun ma ikkagi seda, et mida rohkem sa endale midagi sisestad, seda rohkem sa selle nimel vaeva näed ja seda tõenäolisemalt see tõeks saab. :)

Siiamaani arvasin, et kõige naljakamad asjad saavad toimuma siis, kui sellele eelneb lause "Hoia mu õlu, mul tuli idee." Nüüd ma tean, et ma olen võimeline idiootsusi ka ilma selle lauseta tegema. Minuga igav vist ei hakka.

Ja naeru ei saa ma siiamaani pidama. :D Tõenäoliselt ma enam siis ei naera, kui ma uurima hakkan, kui palju uus uks või peeglivahetus maksma mulle läheb...aga seni on veel naljakas.

Kõige geniaalsem,
Liisu

8 Oct 2013

Kellel ei vea armastuses...


Erakogu

Käes on vapustavalt kaunis sügis. Või olen ainult mina, kes seda nii kaunina näeb? Värvid ja päike ja ilusad inimesed. Lõbus on. Koolis on küll väsimus maksimumis, tänagi nokkisin nii mis kole, aga muidu on väga vinks vonks olla.

Trenni pole väga teinud. Alustasin vaikselt kodus kegete jõuharjutuste ja kõhu-selja-jalalihastega. Kolmekilosed hantlid tunduvad nii rasked praegu. Rääkides jõutegemisest, siis varsti peaks hakkama mul kerge jõutsükkel. Selle jaoks plaanime järgmisel nädalal minna jõusaali, panna kokku kavad ja välja katsuda, mis raskused mulle sobiksid. Pole kunagi väga eesmärgipäraselt jõukas käinud, ei oskagi väga midagi teha seal, kui teisi passida ja siis järgi teha.

Tegelikult nädalavahetusel sai Atlantises Tartu Viisik(Nelik)ürituse lõpetamisel vist rohkem tantsitud ja trenni tehtud, kui terve septembri kuu jooksul kokku. Aga nii mõnusat pidu pole ammu olnud. Pühapäev küll ei olnud väga mõnus, aga no ju ma siis laenasin laupäeval liiga palju pühapäevast.

Aga see pealkiri....armastuses tõesti ei vea no ühti, aga see eest igal pool mujal on hakanud õnn ja inimesed mulle naeratama ja ma naeratan mõnuga vastu. Mõned võidud Facebookis asju jagades (vabandan sõbrad, kui ma vahepeal olen hoogu läinud, aga no kui saad võidumaitse suhu siis...), paar suurepärast pakkumist väljamaale minekuks, millest vähemalt ühest kavatsen ma kohe kindlasti kinni haarata (täpsemalt siis kui see kõik täiesti 100% kindel on) ja siis üks loos, millest osavõtu ma juba ammu ära olin unustanud.

Tartu Rulluisumaratoni esimesel päeval tundus mulle väga imelik, et Reformierakond oma putka sinna püsti oli pannud. Üks sõber ütles mulle selle peale, et tema hakkas kohe silmadega otsima, et äkki Keskerakond ka kohal on. Igal juhul. Seal käisid ringi Reformi särkides noored, kes tahtsid paari küsimust küsida. Ma tavaliselt ei ole väga altis sellistele asjadele vastama. Puhtalt sellepärast, et poliitika mind erinevatel põhjustel väga ei huvita ja valimisreklaamidest lasen oma silmad alati üle. Aga seekord ma vastasin. Iga vastaja sai valida endale ühe auhinna, mille ta hea loosiõnne korral võita võib. Valikus olid a la rätik, pastakas, kruus (vms) ja õhtusöök Tartu linnapeaga. Mina vaese tudengina võtsin muidugi õhtusöögi, sest rätikuid ja kruuse mul on ja pastakaid kingiti mulle 21. sünnipäevaks lausa 21 tükki (olen neid hoogsalt igas suunas laiali jaganud ja ikka nad ei lõppe otsa). Ja täna segas mu õndsat lõunaund telefonikõne, kus teatati, et ma olen üks võitjatest. :)

See ajab mind ikka veel naerma! Ja see tuletab mulle meelde, et ma pean selle kirja panema märkmikusse, sest mis kirjas ei ole, seda ei eksisteeri, nagu viimased nädalad on näidanud, kus ma olen ühe päeva jooksul suutnud end samale päevale ja samaks kellaajaks kolme erinevasse kohta ära lubada.

Minu spordiblogist on vaikselt saanud kõike muud kajastav asjandus, aga pidage vastu, varsti võtan end kokku. Niikaua minge nautige mõnusat sügist. Mina näiteks käisin pargis üksi jalutamas ja romantikat tegemas. :)

 Erakogu

Peaks äkki poliitikast huvituma hakkama?! Mingi higher power suunab mind iga päev sinna poole. :D

Alati teie,
Liisu


1 Oct 2013

W36+W39=M09

Tükk aega mõtlesin, kas on üldse mõtet midagi septembrist kirjutada. Mõtlesin välja, et traditsiooni jätkamise mõttes ikkagi kirjutan. Ega millegagi hiilata ei ole, sest tegu oli puhkuse kuuga, aga siin on september arvudes ja graafikutes.



Kuu alguses käis veel rulluisuhooaeg, siis läks koormus täiesti nulli ja siis ma (taas)avastasin rattasõidu ja siis läks ilm külmaks ja nii lihtne see ongi. 

Nüüd peab välja mõtlema ja paika panema, mis edasi saab. Edasi siis pikemas perspektiivis e talvel. Nii palju oskan ma praegu öelda, et mind ootavad ees suuremad ja väiksemad muudatused ning väljakutsed, millega ma hakkama pean saama. Õnneks on mu elus inimesi, kes mul sellel teel kätt hoiavad ja aitavad.

Kui asi kindlamaks saab, siis tõenäoliselt talletan selle info ka siia kirjapildis. Seniks aga olge mõnusad, sest mul ei ole praegu üldse mingit tuhinat peal, et teemasid välja genereerida ja siia neid kirja panna. :)

Liisu