8 Oct 2013

Kellel ei vea armastuses...


Erakogu

Käes on vapustavalt kaunis sügis. Või olen ainult mina, kes seda nii kaunina näeb? Värvid ja päike ja ilusad inimesed. Lõbus on. Koolis on küll väsimus maksimumis, tänagi nokkisin nii mis kole, aga muidu on väga vinks vonks olla.

Trenni pole väga teinud. Alustasin vaikselt kodus kegete jõuharjutuste ja kõhu-selja-jalalihastega. Kolmekilosed hantlid tunduvad nii rasked praegu. Rääkides jõutegemisest, siis varsti peaks hakkama mul kerge jõutsükkel. Selle jaoks plaanime järgmisel nädalal minna jõusaali, panna kokku kavad ja välja katsuda, mis raskused mulle sobiksid. Pole kunagi väga eesmärgipäraselt jõukas käinud, ei oskagi väga midagi teha seal, kui teisi passida ja siis järgi teha.

Tegelikult nädalavahetusel sai Atlantises Tartu Viisik(Nelik)ürituse lõpetamisel vist rohkem tantsitud ja trenni tehtud, kui terve septembri kuu jooksul kokku. Aga nii mõnusat pidu pole ammu olnud. Pühapäev küll ei olnud väga mõnus, aga no ju ma siis laenasin laupäeval liiga palju pühapäevast.

Aga see pealkiri....armastuses tõesti ei vea no ühti, aga see eest igal pool mujal on hakanud õnn ja inimesed mulle naeratama ja ma naeratan mõnuga vastu. Mõned võidud Facebookis asju jagades (vabandan sõbrad, kui ma vahepeal olen hoogu läinud, aga no kui saad võidumaitse suhu siis...), paar suurepärast pakkumist väljamaale minekuks, millest vähemalt ühest kavatsen ma kohe kindlasti kinni haarata (täpsemalt siis kui see kõik täiesti 100% kindel on) ja siis üks loos, millest osavõtu ma juba ammu ära olin unustanud.

Tartu Rulluisumaratoni esimesel päeval tundus mulle väga imelik, et Reformierakond oma putka sinna püsti oli pannud. Üks sõber ütles mulle selle peale, et tema hakkas kohe silmadega otsima, et äkki Keskerakond ka kohal on. Igal juhul. Seal käisid ringi Reformi särkides noored, kes tahtsid paari küsimust küsida. Ma tavaliselt ei ole väga altis sellistele asjadele vastama. Puhtalt sellepärast, et poliitika mind erinevatel põhjustel väga ei huvita ja valimisreklaamidest lasen oma silmad alati üle. Aga seekord ma vastasin. Iga vastaja sai valida endale ühe auhinna, mille ta hea loosiõnne korral võita võib. Valikus olid a la rätik, pastakas, kruus (vms) ja õhtusöök Tartu linnapeaga. Mina vaese tudengina võtsin muidugi õhtusöögi, sest rätikuid ja kruuse mul on ja pastakaid kingiti mulle 21. sünnipäevaks lausa 21 tükki (olen neid hoogsalt igas suunas laiali jaganud ja ikka nad ei lõppe otsa). Ja täna segas mu õndsat lõunaund telefonikõne, kus teatati, et ma olen üks võitjatest. :)

See ajab mind ikka veel naerma! Ja see tuletab mulle meelde, et ma pean selle kirja panema märkmikusse, sest mis kirjas ei ole, seda ei eksisteeri, nagu viimased nädalad on näidanud, kus ma olen ühe päeva jooksul suutnud end samale päevale ja samaks kellaajaks kolme erinevasse kohta ära lubada.

Minu spordiblogist on vaikselt saanud kõike muud kajastav asjandus, aga pidage vastu, varsti võtan end kokku. Niikaua minge nautige mõnusat sügist. Mina näiteks käisin pargis üksi jalutamas ja romantikat tegemas. :)

 Erakogu

Peaks äkki poliitikast huvituma hakkama?! Mingi higher power suunab mind iga päev sinna poole. :D

Alati teie,
Liisu


2 comments:

  1. Elu on üllatusi täis...Ja küll see armastus tuleb,kui oodatagi ei oska. ;)

    ReplyDelete