20 Oct 2013

Kuidas ma tugevaks saan?

Ma ei mäletagi enam kuhu ma oma jutuga jäin. Ju siis ei ole see enam oluline. Ei ole jaksanud ega tahtnud midagi kirja panna (ja isegi mitte ei tunne ennast süüdi sellepärast). Mitte sellepärast, et midagi pahasti oleks. Ei vastupidi...kuigi no vinguda võiks ikka, kuidas kõik asjad katki lähevad ja kuidas moneybag liiga kerge on ja kuidas on võimalik teha nii (vabandage nüüd väljenduse pärast) pornograafilisi eksameid nagu mul eelmisel nädalal oli. Väike eksamimasendus sai muidugi õhtul linnapeale jäetud ja Captain Morgan premeeris mind isegi oma kaptenimütsiga.

Aga neljapäeva hommikul olin ma punkt kell 8:10 maja ees, et trenni sõita. Eks ta veitsa külm oli, aga mulle see kargus meeldib. Miks muidu ma end aastaläbi nagu Hispaania suvitaja riietan. Aga trenn oli lõbus, nagu ikka ja see teeb päeva ka kohe lõbusamaks. Sellepärast mulle hommikused trennid meeldivadki ja no paremat seltkonda kui mu kaks trennikaaslast annab ka muidugi otsida!

Käisime jõusaalis. Tegelikult seda küll päris-päris trenniks nimetada ei saa, sest rohkem oli ikka juttu ja kuulamist, aga raskused ja harjutused sain ma enam vähem teada. Täpne kava pidi jõudma minunu....millalgi. Aga mida me seal siis katsusime? Kõigepealt muidugi 10 minutit velo peal soojaks ja need minutid tundusid kuidagi eriti pikad. Seejärel alustasime jalapressist, kõigepealt soojaks ja siis max raskust otsima. Mina sain maksimumi lahtrisse mõlema jalaga koos kirja 125 kg ning eraldi 50 kg. Imelikul kombel tundus vasak jalg nõrgem (pool aastat tagasi oli veel vastupidi, sest saalis sõidad ikka enamasti ühtepidi).

Teise katse tegime me kangiga kükke tehes. Kuna mõlemad õpilased on suhtleiselt võhikud jõusaali koha pealt, siis kõigepealt tehti meile väikene lühikursus teemal "Mis on kang ja kuidas sellega ohutult ja ennast (või teisi) vigastamata ümber käia". Pärast väikest proovimist oli minu maksimum kangiga kükki tehes 80 kg.

Lõpuks pidime me veel kuni suudame ühe jala peal kükke tegema ja otsa veel küünarnukkidel planku ka. Kükke tuli alguses paremaga 13 tk, sest ma üritasin teist jalga ette viia. Vasaku jalaga, kui ma teist jalga taha viisin, oli tasakaal oluliselt parem ja arvuks sain kirja 28. Planguga on mul lood halvasti, kõigest närused 1 minut ja siis sai mul jõud (ja mott) otsa. Meie kava täienes ka igasuguste EKE (või ÜKE, kuidas kellelegi meeldib) hüpete ja harjutustega.

Neljapäeva õhtul koolist koju jõudes, ei olnud mul enam aega rahulikult maha istuda ja lebotada. Härra linnapea ootas mind ju õhtusöögile. Eks mina ootasin ka. Närv tuli isegi sisse. Kõige hullem oli muidugi see, et uksest välja astudes ma avastasin, et vihma on vahepeal sadama hakanun (mul lähevad ju juuksed lokki!) ja mul ei olnud ei vihmavarju ega aega, et sellele järgi minna. Teine põnts mis mind see õhtu tabas oli äärmiselt vale kleidivalik. Kleit ei tahtnud minuga kohe üldse mitte koostööd teha ja oma koha peal püsida. Jumal tänatud, et ma mantli kasuks otsustasin, sest jopega oleks asi päris piinlikuks muutunud.

Aga õhtusöök oli maitsev. Äärmiselt maitsev! Eelroaks tomatipüree supp, mis oli lausa nii hea, et ma hoidsin end tagasi, et mitte koka juurde minna ja retsepti küsida. Pearoaks seapraad kartuli, köögiviljade ja seenekastmega ning magustoiduks hea kange must kohv ja mõnusalt mahlane küpsise-apelsini-kohupiima kook. Mul hakkab praegugi seda kirjutades neel tööle. Tudengina iga õhtu sellist menüüd nautida ei saa. Ikka ainult pitsa-pasta-pelmeenid.

Ja linnapea ise on väga tore ja muhe härrasmees. Mitte kordagi ei tulnud mulle temaga ja veel 5 inimesega vesteldes meelde, kui vähe mulle poliitika ja poliitikud koos sellega meeldivad. Kogu see krempel, mis viimasel ajal toimunud on, on minu arvates täiesti üle vindi keeratud ja täielik ajuvabadus, et mul lausa hakkab kurb sellepärast.

Reede hommikul ma voodist välja ei saanud, kuid sellest tekkinud kerged süümepiinad ajasid mind päeval raamatukokku õppima. Muidugi õppisin ma ära kõik muud asjad ja selle ühe kursusetöö tegemise, mille tähtaega ma sain tänu oma arvutijamadele paar päeva pikendatud, lükkasin ma päeva edasi. Mis te arvate, et see plaan mul õnnestus? Nalja teete või. Kui saab, siis lükkame ikka edasi.

Laupäeval läksin ma hoopis oma rulluisuklubikaaslastega Vooremäele matkama. Ilm oli küll meeletult tuuline, aga päike soojendas mõnusalt ja külm näpistas maialt põski ja nina. Ütleks, et peaaegu nagu ideaalne ilm, tuulekraani oli keegi lihtsalt kogemata lahti unustanud. Kokku tuli 12.62 km ja täpselt 2h. Tempo oli väga hea, kuigi kohati tundus ikka kuidagi raske. Miks? Ma ei tea. Aga, kes Voorekal treenib, saab tugevaks. :)

Pühapäeva veedan ma loodetavasti sedasamust kursusetööd kirjutades, aga asi tundub täitsa hea, sest kolme tunniga olen ma suutnud 20st vajalikust leheküljest tervelt 16 valmis kirjutada ja juttu veel jagub...

Olgem mõnusad,
Liisu

Kaptenid Erakogu

2 comments:

  1. ÜKE ja EKE on kaks täiesti erinevat asja...neid üheks nimetada on täitsa patt.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Täiesti erinevad asjad tõesti, aga üks ütleb et need harjuttused on minu jaoks ÜKE ja teised ütlevad et EKE. Treener ütleb EKE nii et minu jaoks on EKE.

      Delete